Ma pean vist lapsed lasteaiast ära võtma

Annemaia ja Joel on neljandat nädalat lasteia lainel. Reaalselt kohal on nad sellest ajast käinud umbes pool aega, sest noh, lasteia klassika – nädal aias, nädal kodus haige. Esimesel nädalal ma mõtlesin küll, et jommajoo, ma ei saagi suuremaid aeda viia, sest ma lihtsalt ei jõua seda Madli ininat ära kuulata… Tšikk ei ole ju harjunud üksi olema! Terve nädala paterdas otsides mööda tube ringi ja ainuuuult jorises. Alles õhtul, kui suuremad koju tõime, läks tal tuju paremaks. Siis mängis ja kilkas koos õe ja vennaga, nagu homset poleks.

Üksõhtu tegi Annu puslemattidest maha pika raja ja nad hakkasid Joeliga selle peal võidu edasi-tagasi jooksma. Aga ega Madlike ka siis mängust välja jääda saanud! Võttis temagi kiiremad käigud sisse ja käputas mööda ”lava”, nii kiiresti kui vähegi sai. Annu-Joel ergutasid raja kõrval ja Madlike siblis kiiresti-kiiresti. Peaasi, et tema saaks ka olla nagu ”suur” õde ja vend. Seda oli niiii naljakas kõrvalt vaadata. On ikka asjapulk… :D

Madli oli kohe silmnähtavalt rõõmus, kui teised ka haigeks jäid ja lasteaeda ei läinud. Issand mis möll siin käis… Ma mõtlesin, et jumal tänatud, et meil oma maja on, sest muidu oleks küll naabritele lagi kaela kukkunud… Suvel juba harjusime ära, et suurem möll toimub õues, aga nüüd on ilmad juba jälle nii rõvedad ja tatised, et vabatahtlikult seal küll enam väga palju olla ei taha… Aga mida muud ”haigete” lastega ikka toas teha, kui raamatuid sirvida ja lauamänge mängida. Seega tänasin jälle jumalat, et meie mänguriiul täiendust sai! Ma võin südamerahuga öelda, et ma olen nüüd (laua)mängusõltlane. Sellest satsist leidsin jälle mitu mängu, mida suure tõenäosusega võivad oma kingikotist leida ka minu sõbrannade lapsed.

DSC_0063

Esimene mäng on Haba Puuviljaaed. Hea sügiseteemaline mäng, mis õpetab tiimitööd. Mängu eesmärgiks on kõik puuviljad kokku korjata enne, kui vares need nahka pistab.

DSC_0071

Mängu käik: veereta täringut ja korja vastavalt sellele oma korvikesse puuvilju – roheline= õun, punane= kirss, kollane= pirn, sinine= ploom. Täringu peal on ka kaks sümbolit: korvi sümbol tähendab, et võid võtta ükskõik millistelt puudelt kaks puuvilja ja varese märk tähendab, et paika tuleb panna üks ruuduke varese pildist.

DSC_0070Kui varese pilt saab kokku enne, kui teil viljad korjatud, on varese võit! Kui teil aga õnnestub puud tühjaks teha enne, kui varese pilt kokku saab, on teie võit. Soovi korral saab muidugi ka mängijatest pingerea tekitada, et kes kõige rohkem vilju korjas, see on võidumees vms.

DSC_0042

Teine mäng on Minu esimene Alias. Ma olen nüüd aus ja ütlen, et ma ei olnud varem Aliast mänginud. Ma ise ka ei tea kuidas, aga vot ei olnud. Igatahes, see on hetkel üks Annu kõige lemmikumaid lauamänge! Minul hakkab juba kerge vastumeelsus tekkima, kui näen, et ta jälle Alias kaenlas tuleb, aga noh, vähemalt on see igatepidi arendav mäng. Joel on selle mängu jaoks vist veel veidi liiga totu. Ta ei saa veel pihta, et ta ei tohi öelda seda sõna, mis pildil on, seega on tema hetkel pagendatud kellakeerajaks. :D

DSC_0043

Aga kui siin on veel veidrikke, kes ei ole varem selle mänguga kokku puutunud, siis mängu käik on sellel Aliasel selline, et üks seletab sõna, teised arvavad ja see kes ära arvab, saab ketast keerutada ning vastavalt sellele siis oma kujukest edasi liigutada. Ma nendesse reeglitesse seal väga ausalt öeldes ei süvenenudki, tegime lõpuks rohkem oma loogika järgi. :D

DSC_0047

Kolmas ja minu kõige lemmikum mäng sellest partiist, on Monza (Haba teeb ikka niiii vingeid lauamänge ja mänguasju!). Alguses veel veidi kahtlesin, kui selle mängu valisin, sest infos on kirjas, et see sobib alates viiendast eluaastast ja mul pole veel ükski laps viiene. Aga tuleb välja, et see on tegelikult imelihtne mäng, millest saab aru ka värske kolmeaastane.

DSC_0050

Mängu käik: iga mängija valib endale meelepärase värviga auto ja alates noorimast, hakatakse siis kordamööda täringuid veeretama. Täringuid on kuus tk ja vastavalt sellele, mis värvid sa täringutele saad, hakkad oma autot edasi liigutama. Liikuda saab ka naaberradadele, aga ainult nendele mis on otse sinu kõrval, st esimeselt otse kolmandale näiteks hüpata ei saa. Liikuda saab vaid edasi ja kui su teele tulevad maha asetatud rehvide näol takistused, tuleb neist mööda põigelda, üle hüpata ei saa. Seega võib juhtuda, et jääd mitmel viskekorral ühele kohale seisma, sest sul ei õnnestunud täringutelt välja veeretada õiget värvi. Kui sul aga joppab, saad ühe viskekorraga edasi liikuda lausa kuue värvi jagu!

DSC_0051

Millised on teie pere kõige lemmikumad lauamängud? Kui palju te üldse perega koos lauamänge mängite? Kõigi nende seast, kes kaasa räägivad ja Insplay – arendavate mänguasjade kodu fb lehe meeldivaks märgivad, loosin välja kolm mängu!

Ma ei taha lahti lasta

Lapsed läksid esmaspäevast jälle lasteaeda. Kuigi ma suve alguses mõtlesin, et ma ei ela seda suve siin üksinda nende kolme soodaga üle, polnudki asi tegelikult ju üldse nii hull. Minu fantaasiad olid jälle dramaatilisemad, kui reaalsus. Ma ei tea kuidas ma kohe oskan kõik enda jaoks alati 100x hullemaks mõelda. Erioskus, või mis.

Igatahes. Pesa on tühi (no peaaegu) ja kerge nutumaik on suus jälle, sest omg kuidaaaas nad ometi nii suured on juba. Mõtlesin siin just, et see ütlus: ”päevad on pikad, aastad aga lühikesed”,on ikka nii õige. Oi kui palju on neid õhtupoolikuid, kus olen tundnud, et issand millal see päev ükskord lõppeb ja see on ka okei, aga tegelikult läheb see kõik linnutiivul mööda… Ühel päeval on mu pesa tühi. Pole enam segadust. Pole enam kisa. Pole enam kilkeid. Pole enam naeru, nuttu ega jonni… Ühel päeval ärkan ma oma voodis ja saan hingata – ma polegi enam laste poolt kokku pressitud, mu süli on tühi. Ühel päeval igatsen ma seda kõike.

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu konkreetselt kaelast kinni hoides mu seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Ühel päeval ei pea ma enam endale meiki tegema poomise saatel, aasta 2017

Annu saab järgmisel kuul juba viieaastaseks. Täna lasteaeda minnes ütles ta mulle, et ma ei pea enam teda rühma saatma –  ta saab ise hakkama. Nagu… MIS MÕTTES. See paneb mind paratamatult mõtlema, et mul on vaid nii-palju kordi temaga jäänud, enne, kui ta mehele läheb, või midagi. Mitu unejuttu, mitu head ööd musi on mulle veel temaga jäänud? Mitu korda ma saan teda veel avalikult kallistada, enne, kui ta mind päriselt häbenema hakkab, sest ta on ”liiga suur”, et emmega hängida?

Eile joonistas ta oma sõbranna sünnipäevaks kaarti ja kirjutas siis (minu juhendamise saatel) sinna peale ”Palju õnne sünnipäevaks kallis Kendra!” Millal ta ometi nii suureks sai. Kuidagi märkamatult on minu ”põrgust saadetud beebist” (kes neid aega mäletab, ahh?) saanud peaaegu-viieaastane, kes tunneb tähti, numbreid ja kirjutab sõbranjedele sünnipäevakaarte.

Ükspäev vaatasin meie seinal rippuvat pilti aasta tagusest ajast, kui Madlikene alles sündis. Issand, kui beebid nad kõik olid… Ma olen kindel, et järgmisel aastal vaatan praegu tehtud pilte ja nutan samamoodi. See kõik läheb lihtsalt liiga kiiresti.

janeli-11

aug. 2018

Isegi kuidagi kahju on neid lasteaeda anda. Mul on selline tunne, et ma jään asjadest ilma ja mismõttes neil on mingi ”elu”, kus minul ei ole kohta… Aga Madlike on veel titt, ta ei saa mulle veel vastu vaielda, temal ei ole elu väljaspool mind, seega imen ma seda kõike endasse nagu käsn, sest ühel päeval on ka tema suur ja ei vaja enam mind. Täna magas ta minu kaisus ka päevase une, sest ma raatsinud teda enam isegi vankrissegi magama panna. Tegin meile siia diivanile nii mõnusa pesa, et ma ei taha liigutadagi. Tema nohises mul siin kaisus ja mina vaatasin muudkui seebikaid järgi, ise samal ajal teda aeg-ajalt ikka musitades ja sisse ahmitsedes tema viimaseid beebilõhnalisi hetki…

Ka Madli on tegelikult nii suur juba. Muudkui üritab siin ringi tatsata ja kas tõesti aastased jagavad juba nii palju matsu (nagu see oleks mu esimene laps, eks)… Ükspäev sai ta kammi kätte, hakkas enda juukseid kammima ja siis tuli ”kammis” minu omad ka ära. Kuidas mu BEEBI teab mida kammiga teha, ahh… Aaa ja siis ükspäev pidas ta maha pika telefonikõne doominoklotsiga. Nii armas oli.. Vahel vaatan ja imestan kohe milline iseloom juba ühel aastasel ”titel” on. Täitsa inimene juba. Väike inimene oma soovide ja mõtetega.

Peaksin vist Joeli titepõlve järelejäänud ajast ka kohe maksimaalset välja pigistama hakkama, sest tüdrukud tulevad mingil hetkel tagasi, kui on aru saanud, et emal oli tegelikult õigus, aga kui poisid lähevad, siis ongi nad läinud… Ja videoid peaks rohkem tegema. Ka tavalistest hetkedest, sest ühel päeval on need hindamatud mälestused. Pildid on üks, videod aga hoopis midagi muud. Ise peaksin ka rohkem pildile jääda proovima, isegi, kui tunnen end nagu viimane kalts. Aastate pärast ei näe ma neilt piltidelt enam oma pekist kõhtu ja siniseid silmaaluseid, vaid mälestusi ja emotsioone… Vaatasin siin mingipäev oma Instagramis tagasi, naersin ja nutsin vaheldumisi oma tund aega. Seal oli näiteks üks video sellest, kuidas pisike Annu hüppas pelleti koti otsast muudkui põmaki ja põmaki maha, ning Joel naeris söögitoolis istudes selle peale nagu segane. Toona tundus see video üsna mõttetu, nüüd aga ei suutnud ma selle vaatamist lõpetada…