See süütunne, mis sööb hinge seest

Ma olen end viimasel ajal aina enam ja enam igasuguste asjade pärast süüdi tundma hakanud. Kõige rohkem muidugi sellepärast, et ehk minu suur kinnisidee saada lapsed jutti, polnudki nii hea, kui minu unistustes. Mul on tunne, et ma olen neilt röövinud selle erilise ”mina ja emme” aja. Annu oli ju 1a7k, kui Joel sündis, st Annu ei teagi elu enne Joeli tulekut. Alguses magasid nad mul ju kõik kaisus – kõik mahtusid… Joel ise on minu arvates veel kõige nürimas seisus olnud, sest Annu oli vähemal see 1a7k ‘emme ja mina’ aega saanud, aga Joelil on alati olnud ‘emme, mina ja Annu’. Äkki ma ei lugenud talle nii palju, kui Annule ja sellepärast ongi tema kõne kehvemapoolsem… Äkki sellepärast ta end kõigile koguaeg kaela kleebibki, et ta pole saanud minult nii palju lähedust ja tähelepanu, kui tal vaja oleks olnud. Õpetajad ikka räägivad kuidas Joel pidevalt tahab kaissu ja sülle pugeda, ning vajab paitamist nagu kiisupoeg…

Kui Madlike sündis, oli Joel 2a2k. Joel kolis enne seda kaisust välja, et teha ruumi uuele titele. Rinnastki on nad pidanud loobuma ca pooleteiseselt, sest emmel oli uus titt tulemas… Lasteaeda läksid nad ju Annemaiaga koos, eelmisel sügisel. Annu oli kohe neli saamas ja Joel oli miski 2a3k vms. Mõlemad olid ikka väga tillukesed… Aga nad leppisid, neil pole kunagi olnud lasteaia suhtes vastumeelsust. Ühesõnaga, sellest ajast peale on nad ju käinud aias, kus nad veedavad suurema osa oma ärkvel oleku ajast. Ja kui nad ongi kodus, siis on nad siin tavaliselt ikkagi kõik koos. Need vabad päevad, mida ma olen neile eraldi üritanud teha, et neil veidikenegi oleks seda ‘emme ja mina’ aega – Madli on ju sellegipoolest kodus. See ei ole ikkagi päris ”see”. Varem Madli magas jah mitu korda päevas, mitu tundi, siis oli tõesti võimalik kaisutada ja tegeleda üks ühele, aga nüüd on see vaid helesinine unistus, sest kui ma üritan näiteks Joeliga lauamängu mängida, tuleb Madli ja tassib kõik laiali. Kui ma üritan suurematega kaisutada ja lugeda, tuleb Madli ja langeb mulle peale nagu kaheksajalg, kriiskab kõrvu lukustavalt ning lükkab teisi minema, justkui öeldes ”minu emme, AINULT minu!”.

Madlil on vähemalt olnud see ‘mina ja emme’ aeg, mil suuremad on lasteaias ja ka öösel on just tema minu kaisus, tiss suus, nagu oleks see sinna kinni naelutatud. Aga teised… kannatavad. Kannatavad, sest emmel on kinnisidee endast tittesid välja pressida, nagu kuulipildurist.

Ka lasteaed tekitab minus süümekaid, sest nagu ma juba ütlesin, nad veedavad seal väga suure aja oma lapsepõlvest. Jah, neil on seal tore. Jah, nad õpivad seal asju mille õpetamise peale ei oskaks mina veel tullagi. Jah, see on neile mõnes mõttes kasulik. Aga… nad pole siis minuga. Mina peaksin olema see isik, kelle musid ravivad haavad ja kelle kalli ajab hetkega ära hirmu. Ja ma ei ole seal… Samas, kui nad on kodus, siis palju nad ka otseselt ikkagi minuga on. Ikka on vaja samal ajal ju süüa teha, kedagi kantseldada või majapidamises toimetada… Ma mäletan oma lapsepõlvest nii hästi, kui tähtis oli mulle emaga üks-ühele aja veetmine ja kui sitasti ma end tundisn, kui tema tähelepanu oli tegelikult pooleldi kuskil mujal, ala õmblusmasina või supopoti juures. Ma lubasin endale, et oma lastega ”teen heaks” kõik selle, milles nägn oma lapsepõlves valukohti. Ja mis nüüd on? Kas ma teen paremini? Kas ma olen parem? Ei.

Ugh, see on nii kahe otsaga asi. Samas ma näen, et nad igatsevad seda ”emme ja mina” aega minuga rohkem, aga ma tean ka seda, et nad armastavad üksteist väga ja nad ei oska teineteiseta ollagi. Kui keegi on kambast puudu, on ka ülejäänud nagu poolikud. Ma ei saa öelda, et ma kahetseks või, et ma muudaks neid vanuste vahesid, aga kindlasti paneb see mind vahel mõtlema ja end halvastu tundma, et äkki ikkagi… Raske on lihtsalt saada see üks ühele aeg, et kõik tunneksid end max armastatult ja hoitult. Nad on ju väikesed nii vähest aega…

Janeli veebifailid-99