Peaaegu oleks närvivapustuse saanud

DSC_0061

Laupäeval pidasime Annu viiendat sünnipäeva. Temaatikaks loomulikult hobused. Kaasasin seda nii palju, kui oskasin (taldrikud, topsid, sünnipäevakutsed jne said hobuste piltidega).

DSC_0007

Peole kutsusime loomulikult terve rühma – 15 last, kohale tuli neist umbes 9, mõnel jäi ka ema või isa ja väiksem õde-vend peole. Lisaks paar minu sõbrannat oma põnnidega, ämm oma pisemate lastega, minu ema ning tema täditütar oma tütrega, st rahvast ikka oli, aga ruumi- ja toidupuudust meil ju polnud ning lastel oli ka pööraselt tore.

Kuna ma olen teada-tuntud ülemõtleja ja ma pole varem midagi sellist väga planeerinud ka, siis oli närv ikkagi sees (jeesus, mis siis veel enne pulma saab!). Peamiselt olin närvis sellepärast, et kas jõuan ikka kõik üksi tehtud ja õigeks ajaks valmis… ÕNNEKS tuli ema siiski appi. Alustasime kokkamisega juba eelmisel päeval ja hommikul alustasime poole üheksa ajal. Pool tundi enne peo algust alles lõpetasime…

DSC_0009

Peo toimumise aega kirja pannes mõtlesin tükk aega, et mis kellaaeg see sobivaim oleks, sest olgem ausad, kes see ikka nii väga viitsib laupäeva hommikul kell 10-11 kuhugi minema hakata? Endal ka raske asjadega valmis saada. Aga siis tuleb juba lõunauni peale, eksole. Seega jäigi peo ajaks 16.00-19.00, et hea peale lõunaund tulla, mängida, süüa ja juua ning koju magama minna.

DSC_0005

Kuna ma tean, et lapsed kuskil mängumaal olles väga midagi süüa ei taha, sest noh, pole ju aega – äkki jääb midagi tegemata – tuleb neid pidevalt kas takka suruda, et sööge nüüd kaaa midagigi, või siis lihtsalt mitte hulluks minna selle kokkamisega ja teha kergeid snäkke, mida on hea max paari ampsuga möödaminnes hambusse haarata.

DSC_0015

Menüü üle vaevasin kõige pikemalt pead ja otsisin põnevamaid ideid, sest teada ju on, et mida ägedam toit välja näeb, seda rohkem seda laste poolt ka süüakse. Tüüpiline kartulisalat-viiner on ju igav. Seega otsustasin teha lepatriinu võikusid, puuviljade ja juustuga tikusiilid ning juurvilja rongid. Lisaks sai lauale juustupallid, mini viineri saiakesed, juurvilja ja singiga mini pirukad, lihapallid ja tüüpiline kartulisalat, et ka täiskasvanutel oleks midagi veidikenegi toekamat süüa. Magusaks ampsuks tegime iirise kamapalle ja peo lõpu poole muidugi sõime torti, mis otseloomulikult pidi olema hobustega. :D

DSC_0017

Triinude peadeks on mustad viinamarjad ning täppideks fileerisin ja tükeldasin ka viinamarju. Alguses mõtlesin, et äkki jääb see magus viinamari seal saia peal imelik, aga tegelikult oli väga hea.

DSC_0014

Ma ei tea kui palju üldse aru saada oli, et tegu on siilidega, aga noh, üritasin vähemalt.

Joogiks pakkusime mu enda aia mustsõstramahla, seda kulus ka ikka päääris mitu kannu. ”Meelelahutajaks” kutsusin ühe naise glitter tattoosid tegema, lastele väga meeldis.

Peale tordi söömist läks peo lõpp juba vaikselt väsimuse kisaks üle ja inimesed hakkasid koju ära liikuma. Kõik aitasid kenasti toad korda teha ja asjad kokku korjata – aitäh kõigile! Süüa väga metsikult kusjuures üle ei jäänudki (ÕNNEKS!!!), kuigi ma tegin neli plaaditäit vinku pirukaid, neli pannitäit singi-köögivilja pirukaid, mingi poolteist kilo juustupalle, mitu kilo juur ja puuvilja jne. Kolm kilo torti läks ka pmt nagu mutiauku. Lihapallid jäid vaid enamus järgi, need ei saanud väga head ka.

Kingitused olid ka päris asjalikud. Annu sai palju raamatuid, nuku, hobused, näomaalingu komplekti, helendavad ehted, raha, ägedad küsimustega kaardid jpm. Sõbranna kinkis ntk Annule Aafrika hiidteod. :D

Sarnene on meie Vello ka

Ühesõnaga, mega tore õhtupoolik oli, kuigi sellele eelnenud nädalad olid minu peas kooohutavad. :D

71898232_1273740266141613_2507935234968780800_n

Lasteaeda viisin sellise öökulli, silmadeks oli muhvinivormides tegelikult dipp ja mustsõstrad ka.

Täid ei ole tegelikult räpakollide haigus

Annemaia sai kuskilt täid. Nüüdseks on probleem muidugi kõrvaldatud, aga kuna ma selle protsessi käigus tajusin ebameeldivat hoiakut ja pool linna oli seda täi juttu täis, siis tühja kah. Ongi aeg, et keegi avalikult ka räägiks sellest ebameeldivast ja justkui räpakusele viitavast ”haigusest”.

Kuna nakatumise allika välja selgitamine on pea võimatu, siis olen ma loobunud igasugustest ”äkki siit” ”äkki sealt” mõtetest. Pealegi, nakatumiseks ei ole ju ÜLDSE palju vaja. Piisab, kui lapsed peadpidi koos mängivad või proovivad pähe sama kübarat kuskil kostüüminurgas. Sama kammi, patsikummi, rätiku või mütsi kasutamisest ei hakka ma rääkimagi, eksole. Piisab ka sellest, kui sa toetad oma pea samale peatoele, kus on olnud täide kandja pea. Ka poes uut mütsi või pluusi proovides võid täid saada. Täiskasvanud täi peab omapead vastu lausa kuni kaks päeva!!! Seega kui haiguse kandja proovis üleeile sama mütsi, mis sina, siis… PALJU ÕNNE! Täid võid saada sama kergelt, kui mõne viirushaiguse. Ma ütlen, selleks ei ole vaja muud, kui olla vales kohas, valel ajal…

Mis puutub sellesse, et täid on räpakate haigus, siis see on tegelikult sulaselge valearusaam. Täid nimelt ei tahagi minna pähe, mis on rasvane ja pesemata, sest rasvasele ja libedale juuksekarvale on neil palju raskem muneda ning sellises peas on neil endil ka raskem liikuda. Ma arvan, et see müüt võis ehk tekkida sellest, et puhtad inimesed avastavad elukad varem ja tegelevad probleemiga kohe, aga need teised… ei tee seda ja lõpuks on asi ikka vääääga hirmus.

Igatahes, Annul olid täid – täpsemalt lausa kaks tükki. Ja see ei ole veel kõige hirmsam asi kogu loo juures – ka mina sain täid! Ma poleks elusees arvanud, et kolme lapse emana pean ma elus esimest korda tegelema selliste rõvedate elukatega MINU ENDA peas. Jopakolla, ausõna noh. Võehh, rõveduse värinad. Mul hakkab peanahk kihelema vaid sellele mõtlemisest!

Aga kui juba täidest juttu tegin, siis räägin ikka sellest ka mis kaasneb ühe korraliku täi epideemiaga (olgugi, et ”epideemia” oli meil kahe peale kokku vast kolm-neli elukat, samas nädalaga oleks neid juba vääääga palju olla võinud, sest üks täi võib muneda päevaga kun 10 muna!). Kõik voodiriided tuleb pesta vähemalt 60kraadiga või siis triikida kuumalt. Kõik tekid-padjad-voodikatted-pleedid jms tuleb kloppida, triikida, võimalusel pesta 60kraadiga. Sama kehtib ka riiete ja pehmete mänguasjade kohta. Eriline tähelepanu siis muidugi mütsidele ja muudele peakatetele ja -kaunistustele. Juuksekummid ja harjad on soovitav minema visata.

Iga päev vahetasime kõigil voodiriideid. Ma pesin ja triikisin selle aja sees vist mingi 15-20 masinatäit riideid… Mütse veel sügavkülmutasin ka just in case, sest neid ei tohtinud 60ga pesta ja ma ei julgenud kindel olla, et triikides kõik maha ikka surid. Muidu on öeldud, et asju, mida ei saa kuumalt pesta või triikida, võib ka vähemalt kaheks nädalaks grippkotti sulgeda, sest munast saab selle ajaga noor täi ja too hukkub, kui ta ei saa esimese 24h jooksul verd imeda. Aurupesur on ka sellisel puhul VÄGA tänuväärne asi…

See protsess oli rõve, tüütu ja aeganõudev, sest tingud (täi munad, kust tuleva uued täid) ei taha üldsegi nii kergelt hävida. Mune õnneks väga palju polnud, ainult mõned üksikud, aga ikkagi. Maru tüütu. Esimesel päeval ostsin mitu pudelit shampoone ja lahuseid, et need raiped maha mõrvata. Hoidsime seda keemiat peas kauemgi, kui kästud, kammisin juukseid spets täikammiga mitu korda jne, täpselt nagu peab, aga ikka leidsin järgmisel päeval Annu juustest muna, mis tegi küünte vahel plõksu, st see raibe IKKA ELAS ja arenes. Mul oli ikka suht midapekki nägu ja tekkis tunne, et issaaaand, me ei saa iial lahti neist. Lõpuks otsustasin, et kuumutan nad surnuks lokitangidega ja tegin Annul vahvlilokid ja vot see aitas! Mitu päeva peale seda veel muidugi kammisime juukseid ja koukisin iga pudi väriseva südamega välja, et seda lähemalt uurida ja kindel olla, et tegu pole mõne täiraipe või tolle munaga. Rõve, ütlen ma!

Nui neljaks, nüüd tõusen iga päev kaks tundi varem ja teen Annule Prantsuse punukad (ma ei oska ÜLDSE patse teha!), et nende rõvedike juustesse pääsemine oleks edaspidi max raske. Kasutatud mütside ostmise isu läks ka ikka vääääga pikaks ajaks ära. Ühesõnaga, täid on levinud probleem, see ei ole kuidagi seotud inimese eluviisidega ja oleks viimane aeg kummutada valearusaamad. Täid on lihtsalt rõvedad ja tüütud.

Olete kunagi täidega kokku puutunud?

See süütunne, mis sööb hinge seest

Ma olen end viimasel ajal aina enam ja enam igasuguste asjade pärast süüdi tundma hakanud. Kõige rohkem muidugi sellepärast, et ehk minu suur kinnisidee saada lapsed jutti, polnudki nii hea, kui minu unistustes. Mul on tunne, et ma olen neilt röövinud selle erilise ”mina ja emme” aja. Annu oli ju 1a7k, kui Joel sündis, st Annu ei teagi elu enne Joeli tulekut. Alguses magasid nad mul ju kõik kaisus – kõik mahtusid… Joel ise on minu arvates veel kõige nürimas seisus olnud, sest Annu oli vähemal see 1a7k ‘emme ja mina’ aega saanud, aga Joelil on alati olnud ‘emme, mina ja Annu’. Äkki ma ei lugenud talle nii palju, kui Annule ja sellepärast ongi tema kõne kehvemapoolsem… Äkki sellepärast ta end kõigile koguaeg kaela kleebibki, et ta pole saanud minult nii palju lähedust ja tähelepanu, kui tal vaja oleks olnud. Õpetajad ikka räägivad kuidas Joel pidevalt tahab kaissu ja sülle pugeda, ning vajab paitamist nagu kiisupoeg…

Kui Madlike sündis, oli Joel 2a2k. Joel kolis enne seda kaisust välja, et teha ruumi uuele titele. Rinnastki on nad pidanud loobuma ca pooleteiseselt, sest emmel oli uus titt tulemas… Lasteaeda läksid nad ju Annemaiaga koos, eelmisel sügisel. Annu oli kohe neli saamas ja Joel oli miski 2a3k vms. Mõlemad olid ikka väga tillukesed… Aga nad leppisid, neil pole kunagi olnud lasteaia suhtes vastumeelsust. Ühesõnaga, sellest ajast peale on nad ju käinud aias, kus nad veedavad suurema osa oma ärkvel oleku ajast. Ja kui nad ongi kodus, siis on nad siin tavaliselt ikkagi kõik koos. Need vabad päevad, mida ma olen neile eraldi üritanud teha, et neil veidikenegi oleks seda ‘emme ja mina’ aega – Madli on ju sellegipoolest kodus. See ei ole ikkagi päris ”see”. Varem Madli magas jah mitu korda päevas, mitu tundi, siis oli tõesti võimalik kaisutada ja tegeleda üks ühele, aga nüüd on see vaid helesinine unistus, sest kui ma üritan näiteks Joeliga lauamängu mängida, tuleb Madli ja tassib kõik laiali. Kui ma üritan suurematega kaisutada ja lugeda, tuleb Madli ja langeb mulle peale nagu kaheksajalg, kriiskab kõrvu lukustavalt ning lükkab teisi minema, justkui öeldes ”minu emme, AINULT minu!”.

Madlil on vähemalt olnud see ‘mina ja emme’ aeg, mil suuremad on lasteaias ja ka öösel on just tema minu kaisus, tiss suus, nagu oleks see sinna kinni naelutatud. Aga teised… kannatavad. Kannatavad, sest emmel on kinnisidee endast tittesid välja pressida, nagu kuulipildurist.

Ka lasteaed tekitab minus süümekaid, sest nagu ma juba ütlesin, nad veedavad seal väga suure aja oma lapsepõlvest. Jah, neil on seal tore. Jah, nad õpivad seal asju mille õpetamise peale ei oskaks mina veel tullagi. Jah, see on neile mõnes mõttes kasulik. Aga… nad pole siis minuga. Mina peaksin olema see isik, kelle musid ravivad haavad ja kelle kalli ajab hetkega ära hirmu. Ja ma ei ole seal… Samas, kui nad on kodus, siis palju nad ka otseselt ikkagi minuga on. Ikka on vaja samal ajal ju süüa teha, kedagi kantseldada või majapidamises toimetada… Ma mäletan oma lapsepõlvest nii hästi, kui tähtis oli mulle emaga üks-ühele aja veetmine ja kui sitasti ma end tundisn, kui tema tähelepanu oli tegelikult pooleldi kuskil mujal, ala õmblusmasina või supopoti juures. Ma lubasin endale, et oma lastega ”teen heaks” kõik selle, milles nägn oma lapsepõlves valukohti. Ja mis nüüd on? Kas ma teen paremini? Kas ma olen parem? Ei.

Ugh, see on nii kahe otsaga asi. Samas ma näen, et nad igatsevad seda ”emme ja mina” aega minuga rohkem, aga ma tean ka seda, et nad armastavad üksteist väga ja nad ei oska teineteiseta ollagi. Kui keegi on kambast puudu, on ka ülejäänud nagu poolikud. Ma ei saa öelda, et ma kahetseks või, et ma muudaks neid vanuste vahesid, aga kindlasti paneb see mind vahel mõtlema ja end halvastu tundma, et äkki ikkagi… Raske on lihtsalt saada see üks ühele aeg, et kõik tunneksid end max armastatult ja hoitult. Nad on ju väikesed nii vähest aega…

Janeli veebifailid-99