Teeme nüüd näo, et ma pole just kolm kuud blogipausi pidanud…

Minust saab nelja päeva pärast Proua Kirss… Teeme vaid kabinetis registreerimise ja hiljem pildistamise, aga närv on ikka korralik sees, sest… olete te õue vaadanud? Ma tahaks talvejope selga tõmmata, mitte õhulise valge kleidiga kuskile kooserdama minna. Annu ja Madli peavad ka ju kleitides külmetama, poistel veel on pikad riidedki seljas, aga no, appiii… Just enne vaatasin ilmateadet ja lubab kuni kolmapäevani sooja, kolmapäeval lausa 21 kraadi. Neljapäevast aga on vaid laussadu! Nagu…jeee.

Angry Hate GIF

Kui juba ainuüksi pildistamine mind nii tundma paneb, siis ma ausalt ei taha teadagi, mis veel siis saanud oleks, kui me oleks ikkagi need mitme tonnised pulmad teinud. Võib-olla on see nüüd see koht, kus ma peaks koroonale hoopis aitäh ütlema… et noh, need viimsedki närvirakud, mida lapsed ei ole veel suutnud selle seitsme koroona-kuu jooksul ära hävitada, jäävad vähemalt selle arvelt säilitamisele edaspidiseks fuckeriks.

Ma olen viimase nädala jooksul juba kaks korda küüntega hoolduses käinud, sest minu sisemine ocd maniakk ei suutnud leppida, et küüntel oleks mingigi väljakasv näha (reaalselt o,3mm vb) või kuskiltki mingi kulumine vms ehk paista võiks. Nüüd istun ainult käed süles ja kõige peale, mis vähekenegi käte kasutamist eeldab, ütlen nagu viimane tibi: ”ei, ei ma ei saa, mul on KÜÜNED!” (ärge küsige, prg toksin ninaga klaviatuuri teate, sest, omg, mu küüned!)

Reaalne foto minu mehest, kui see jama ükskord läbi saab

Aga isegi, kui ilm otsustab meile halastada, on umbes 99 protsendine tõenäosus, et minu fantaasia sellest maagilisest pildistamisest on mokas, sest keegi niikuinii koperdab juba hommikul autost välja astudes oma riided sitaseks ja kulmud rulli. See ”keegi” võin väga vabalt ka mina olla, just saying….

Ma olen niigi viimased kolm nädalat hinge kinni hoidnud, et keegi end siin väga puruks ei kukuks. Ma pidin peaaegu südari saama, kui Joel ükspäev õuest tuppa tuli, endal üks põsk punaseid jutte täis. Kui küsisin, et kust ta need sai, vastati mulle vaid pool-suvaliselt õlgu kehitades, et tema ei tea. Et, nooojahh siis! Aga mis ma ise parem olen. Kobisen siin lastega, aga ise mädanen näost nagu kärnkonn. Edu.ee sellele meikarile, et minust inimene teha…

wpid-wp-16000267511861469840327527027757.jpg

Ja nagu minu näost veel vähe oleks, šaboteerin ma meie abiellumise plaani ikka korralikult igal rindel. Ma kaotasin Saaremaal, kuskile Mustjala kaare alla, oma rahakoti ära. Rahakoti, kus sees oli ka minu ID-kaart. ID-kaart, mida on mul vaja selleks, et ma üldse saaksin abielluda… Aga mul joppas tohutult, sest selle leidsid ausad, normaalsed inimesed, kes minuga fb teel ühendust võtsid, ning ma sain oma asjad kenasti tagasi. Ma olen siiamaani üllatunud ja niii siiralt tänulik!

A ja seda te vist ka veel ei tea (kui te end just mu instasse nihverdanud ei ole!), et Mann otsustas 2k enne pulmi omale tuka asemele kolmnurga lõigata. Ma olin seda nähes nagu…täiega jee. Kellel seda tukka ikka vaja on, psõhh!!!

Ja kui ma ta siin nüüd kuu alguses juuksurisse viisin, oli ta ikka äärmiselt pettunud, sest mismõttes nullitakse kogu tema vaev ära, ahh?

wpid-img_20200904_160327477239404736126705.jpg

Mokk oli terve aja lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii töllis, nagu kaneelisaiake istus mul seal tooli peal. Samas kui temaga uksest välja astusin, hakkas ta hoopiski karjuma: ”ei, tahan veel!”… et saa siis nüüd aru neist 2aastastest.

Ühesõnaga, rääkida oleks tegelikult ju nagu küll ja veel (ntk meie 2 nädalat kestnud tripist, mille jooksul sõitsime maha üle 2000km ja tegime Eestile põhimõtteliselt ringi ka peale või hoopis selle suve aia jama kokkuvõte, vms) aga no mul pole enam kuidagi seda ‘tunnet’, et ohh, tahan jagada! Samas, kui kirjutama hakkan, siis jutt ju nagu jookseb, aga no…ma ei teagi. Saan oma halamised vist sõbrannadele ära halatud ja siia lihtsalt ei jätku. Aga samas ma ju igatsen ka seda tunnet, mis tekib siis, kui saan vajutada ”avalda” nuppu…

Igatahes, pulmad…hehee, no saagu mis saab siis. Tulgu sealt taevast siis pussnuge või laskugu peaingel ise maale, aga tehtud see saab ja lõpuks läheb kõik niikuinii ikkagi täpselt nii nagu mina tahan. ?