19.06,  6+3

Käisin eile jälle arsti juures, selle hästi toreda arsti juures, kes mulle omast vabast ajast tookord helistas.

Eelmisel õhtul hakkasin ma enda peas jälle ketrama halbu stsenaariume. Mis siis, kui kõik ikkagi ei ole hästi? Mis siis, kui mu sisetunne mind petab? Mis siis, kui…  Ka eile sinna sõites, mõtlesin veel sellele ja mul tekkis klomp kurku, seest hakkas keerama ja süda hakkas värisema. Sisetunne nagu kinnitab, et seekord on kõik hästi, aga ikkagi tekivad vahepeal hirmuhood, näiteks siis, kui tunnen, et voolust tuleb rohkem vms. Kohe pean minema vetsu kontrollima, et ega see ometi veri ole. Jube on hirmus elada.

Aga kõik oli okei! Süda lõi. Kuna ta on veel nii tilluke, on teda raske mõõta, ta on ju nagu hernetera praegu. Päevade järgi oleks ta pidanud olema 6+6, ise ma tean aga, et ta ei olekski saanud olla suurem, kui 6+3. Ühe mõõtmise järgi oli ta 5+6 ja teise järgi 6+3. Sain pildi ka!

Enesetunne on viimased nädal+ aega olnud kergelt öeldes kohutav. Koguaeg peab suu peas käima, sest niipea, kui kõht läheb tühjaks on pekkis. See iiveldus on siis selline, et võtab jalust maha. See on nii rõve, sest isu ei ole mul üldse. Kõik tundub rõve ja vastikult haisev. Isegi arbuus ”haiseb” minu jaoks nagu mädamuna. Aga kui ma ei sunni end midagi sööma on mul veel hullem olla. Ükspäev tegin endale ahjus leiva kuivikuid, sest kõik millel on mingisugunegi maitse, tundus täiesti vastuvõetamatu ja oksele ajav, kuivikud oli viimane lootus ja õnneks ka sobis.

Mitu päeva olen võidalnud kraanikausiga, mis haiseb nii jubedalt, et mul tuleb okse kurku, kui sealt möödun. Teised seda ei tunne… Ma ei saa aru, KUIDAS? Kuidas nad ei tunne seda lehka, kui mul reaalselt ninakarvad põlevad? Hetkel olen lihtsalt kraanikaussi vältinud ja käinud ringiga teistest ustest (meil saab läbi tubade ringiratast joosta). Üleüldse, kõik haiseb! Joel võttis külmikust sinki ja hakkas seda minu kõrval sööma. Peaaegu oleks roopi pannud.

Eile oleksin peaaegu oksele hakanud, sest mees tuli mulle musi tegema vahetult peale seda, kui ta oli mingit pähklijäätist söönud. Ma ei kujuta ette mis ma temaga teeks, kui ta siiani veel suitsu kimuks. Ta vist peaks siis majast välja kolima ja järgmised seitse kuud oma venna juures elama. Juma tänatud, et ta selle jama eelmisel aastal juba maha suutis jätta. Ma olen tema üle nii uhke!

Kuna see rasedus on nii intensiivne siiani olnud, hoopis tugevamate sümptomitega, kui kõik eelnevad, siis hakkasin ma siin vahepeal juba mõtlema, et mis siis, kui mul on kaksikud… Eilne uh seda aga kahjuks (veel!) ei kinnitanud. See oleks jumala äge olnud, samas ikka täiesti pöörane, sest ma ei kujuta ette kuidas ma ellu jääks. Kui mul juba ühte last kandes on nii hull lõpus olla, mis siis veel kahega saaks. Ma elaks kõik need kuud hirmu all, sest kaksikrasedused on enamasti ka problemaatilisemad. Ja mis veel peale sünnitust saama hakkaks, ma ei kujuta ettegi… Aga idee sellest oleks muidugi päris äge olnud. :D

Ca neli kuud tagasi:

Mul peaks homme saama kuus nädalat. Ja las ma nüüd ütlen teile. Laske mind lihtsalt maha, pliis. Okei, max dramaatiline, aga mul on koguaeg sees selline õõnes tunne ja nii raske on niimoodi funktsioneerida. Eriti veel kolme väikelapse kõrvalt, kes lihtsalt nonstop midagi tahavad. Mees on ka hetkel puhkuse lainel ja no ikka tahaks käia ja olla ja teha, aga iga kord, kui ma kuulen, et nad tahavad kuhugi minna, olen ma sisimas nagu… pliis ei, lihtsalt… ei. Aga no, kui me ei lähe, siis vinguvad need lapsed mulle pealuusse, ”emmeee, tule mängime!” ”emmmeee, igaaav on” ”emmmeeee, lähme mänguväljakule-jalutama-poodi-rattaga sõitma” ja siis ma olen nagu… laske mul lihtsalt surraaaaa, gaaaad. :D

Ma tean, et saaks tuhat korda hullem olla ja ma olen raudpolt kindel, et see möödub mul max kahe nädalaga, nagu tavaliselt, aga no rõveee on ollaaaaa. Tahaks lihtsalt lapiti lamada, spraiti juua ja sitta näost sisse ajada, sest see on põhimõtteliselt ainus, mis üldse selle iivelduse vastu aitab…  Koguag peab suu peas käima, muidu hakkab iiveldama.

Ja ma olen niii väsinud. Ainult hullu sundimisega saan kuidagigi siin midagi tehtud, aga kui ma ei peaks midagi otseselt tegema, siis ma lihtsalt lamaks voodis, vaataks sarju ja magaks… Samas, kui end tegutsema sunnin, siis saan ju hakkama ja pärast on hea meel ka, et päris palju sai tehtud. Eile tegin näiteks mingi 15l rabarberimahla. Samal ajal rohisin aiamaad ja tegin ühe peenrakasti juurde, sest mul jäi kurke-tomateid-arbuuse kasvuhoonest üle ja ma peaks peast päris põrunud olema, kui ma nii kobedad taimed kompostihunnikusse viskaks, seega tuli midagi leiutada. St panin laste õuemänguasjade kasti tuuri, tassisin selle aiamaale, puurisin selle põhja paarkümmend auku ja tassisin selle mulda täis, taimed sisse ning olemas! Ise olin endaga küll jube rahul.

Täna käisime Tartus shoppamas, sest suvepuhkus alles tuleb (lähme vist Riiga!) ja selga pole kellelgi midagi nagu panna. Mul tuli juba kodus nutt peale, sest ma tunnen end täna nagu vaal. See on minu jaoks nii veider, sest tavaliselt olen ma raseduse ajal (vähemalt omast arust) täielik jumalanna. See ei ole ju võimalik, et apelsiniseemne suurune laps lööb kõhu ette? Ju ma olen siis ikka koguaeg selline fat fuck olnud! Johhaidii, ma peaks ikka midagi ette võtma, aga noo… kus sa siis saad, kui mees tassib ülepäeviti  Geishat ja Rafaellot koju. Ta vist meelega toidab mind, et ma ikka siin kodus vaal edasi oleksin… Proovikabiinide uksi kulutades oli ka selline tunne, et no ausõna, milleks ma siia üldse tulin? Kõik näeb mu seljas välja selline, nagu ma oleksin juba 5 kuud rase, mitte 5 nädalat. Masendus tuleb peale.

Aga ma ei jõuaaaa ära oodata millal ma saan kraami kokku ostma hakata! Mitte, et mul oleks eriti midagi vaja, aga sel korral tahan ma kindlasti turvahällile (cybex aton 5) eraldi rattaid alla saada (ntk quinny zapp vms kerget ja väikest), BR Indiele pean korvi ostma, sest tähtaeg on mul veebruaris ja siis ma vast beebit niisama sinna istumisossa nss ei pane, nagu Madliga keset suve teha sai. Lisaks veel nipet-näpet asju, nagu tema oma tekk ja lutt, mõned riided jne. Aga no ma olen niiiii-niiii elevil. Tahaks juba teada, kumb tuleb! Mõtlen, et ehk peaks selle niptify testi ka tegema. Pagan, et ma ca kuu aega varem rasedaks ei jäänud, oleks selle testi ilma rahata saanud! Nüüd maksa kolm sotti. Aga fuck jeaaah, ma olen edukalt prego! Mis siis, et fat fuck, aga prego ikkagi ka!

20 nädalat tagasi:

Teate mis on hästi tore? Mul ei ole põhimõtteliselt üldse hirmu, et selle rasedusega midagi juhtub. Mu sõbranna nägi unes, et me sünnitame koos. Nädal hiljem saigi ta positiivse rasedustesti. Ma siis olin nagu, daiiipohh, kui ma nüüd rase ei ole, eksole… Ja nädal peale teda sain ka mina positiivse testi. Alguses sain küll sellise positiivse, millele tekkis teine joon alles peale kerget kuivamist. Ka 4p hiljem tehtud test (väiksema hcg tundlikusega, kui eelmine) oli selline, et teine triip tekkis sinna alles peale 5 minuti möödumist. Ma olin ikka vägaväga pettunud, sest neid ”kuivamistripe” on mul ”ära katkenud” küll ja veel. Kui mul aga päevad juba 3p olid hiljaks jäänud, mõtlesin, et okei, lähen ja toon endale ühe testi ja veel spraiti, sest no niiiiiiiiiiiii isutas jälle. Mees pidi  eelmisel õhtul lausa poole filmi pealt tanklasse spraidi järgi kobima, sest muidu oleks ma tal lihtsalt ajud ära söönud…

Ja voilaa, mis ma näen… Triip oli väga hele, aga õige aja sees ilmunud ja kohe täitsa olemas!

Kuna ma olen paras saikar, siis tegin igal hommikul uue testi, et näha kas triip läheb tumedamaks, st kas hcg tõuseb korralikult. Kui ma nägin, et triip aina tugevamaks läheb, rahunesin täielikult maha.

Mind ei ajanud muretsema isegi see, kui ma arstil käisin ja ta ultraheliga põhimõtteliselt mitte midagi ei näinud. ”No siin on mingi must mull, kuhu ma arvan, et see rasedus võib tekkimas olla, aga midagi kindlat ma küll öelda ei saa.” Ma olin nagu ”ok, mul vist peakski just täna 5 nädalat saama, seega seal ei saagi midagi väga näha veel olla” ja hüppasin pukist alla, nagu naksti.

Kuna siin haiglas vahetus põhimõtteliselt kogu kaader välja, on mul nüüd uus ja niiiiiiiiiiiiiii normaalne ämmakas. Ma kohe ei oska teda ära kiita! Ma olen niiiii õnnelik, et ma ei pea normaalseks teenuseks hakkama Tartusse sõitma, nagu alguses plaanisin. Igatahes, ta oli vist ka rohkem mures, kui mina tol hetkel. Ja kuuldes mu minevikust, pidi ta peaaegu toolilt maha kukkuma. Mismõttes ca 10 varajast raseduse katkemist ja mitte keegi ei ole suvatsenud sellesse süvenedagi… Koheselt saatis ta mu ka hcg proovi võtma ja ütles, et ma tuleksin ülejärgmisel päeval uut proovi andma, ning siis 2p hiljem veelkord, kui mul ikka süda valutama peaks. Ma olin nagu…vau! Neilt eelmistelt arstidelt oleks ma hcg proove (ja veel kolme!) saanud vaid relvaähvardusel. Sellepärast ma eeldasingi alguses, et ma pean jälle ise maksma nende eest, aga noup!

Ämmakas helistas mulle kaks tundi hiljem ISE ja teatas suurest rõõmust kilkava häälega, et mu hcg on viie nädala kohta IMELINE -1022! Ta häälest oli reaalselt kuulda rõõm!

Lisaks sellele lubas ämmakas, et helistab-kirjutab ka naistearstile, et mulle Duphastoni retsept (rasedust toetav ravim) saada. Ja saate aru – see arst helistas mulle ISE ja minu arvates veel omast vabast ajast (kell oli tükk maad viis läbi ja ta oli juba tol hetkelgi majast läinud, kui mina kahe paiku ämmaka juures olin), et mulle õnne soovida ja mulle seletada mida tema mulle soovitaks. Lisaks pani ta mu endale lisa ajaga nimekirja, et ise mu rasedust tuvastada. Ma olen siiamaani lihtsalt niiii üllatunud ja vaimustunud, et lõpuks ometi läheb minu mure ja minu lugu kellelegi korda, mind ei naerda välja! Kedagi reaalselt lõpuks kotib!

Igatahes, naistearst soovitas mul võtta südameaspiriini Hjertemagnyl, sest tema sõnul katkevad paljud rasedused trombide tõttu ja see rohi siis vedeldab verd vms. Ega mul ausalt öeldes väga aega teda kuulata tol hetkel ei olnud, sest me olime just siis lastega väljas söömas, aga 18.06 lähen tema juurde ja küll ma siis kuulen! Oeh, ma olen niiiiiiiiiiii elevil!

Teist hcg’d käisin andmas 10.06. Ma ei tahaks küll vinguda, aga no ausalt, teeninduse vahe oli miljoni kilomeetrine lihtsalt! Tööl oli vana kaadri mingi osa. Alguses seisin ma 25 (!!!) minutit väliskoridoris, et keegi mind üldse sisse laseks (koroona noh, kõiki ei lasta kohe sisse, pead kella andma ja siis keegi tuleb teeb ukse lahti, et sa saaksid edasi tulla). Ma reaalselt mõtlesin, et ma panen pildi tasku seal. See koridor on mingi pool meetrit lai, tooli seal ei ole loomulikult jne. Ma helistasin mingi 4-5x seda kella, väga palju ei julgenud ka, sest ma olin juba enne kohale minemist telefoni teel hääle järgi ära tundnud, et tööl on üks vanadest ämmakatest. Mõtlesin, et kui väga seal möllan, siis äkki see tuleb ja kukub mind jälle sõimama… Lõpuks läksin juba närvi, sest tundsin, et mul hakkab halb – helistasin suht kaua jutti seda neetud kella ja laamendasin veits uksega, siiiiis lõpuks tuldi avama.

Järgmisena läks lahti pillerkaar ”kes sa oled, mis sa siit tahad, kes sind saatis, miks sul silti ei ole”… Ühesõnaga, sain pmt sõimata, et mul ei olnud mingit vereproovi kleepsu ja ämmakas oleks pidanud selle mulle andma vms ja nüüd peavad NEMAD seda printima hakkama… Ma mõtlesin juba, et lähen minema ja lasen parem tasulise hcg teha, kui siin seda paska kuulan, aga siis lõpuks suure ähkimisega tehti ikka see hcg mul ära…

Kaks tundi hiljem tuletas mulle SÕBRANNA meelde, et kuuuleee, kas sa hcg vastuseid ei küsigi või? Ma olin siis nagu, ahjaa, peaks vist jah proovima. :D Ja kui nüüd kõrvale jätta see ähkimine ja ohkimine, et miiiiiks ma ometi helistan neile praegu, kui minu ämmakas on tööl ülehomme ja kas ma ikka ei võiks siis hoopis fucking ülehomme helistada (päriselt, mida?!), sain teada, et mu hcg on umbes 40 tunniga rohkem, kui topelt kasvanud, see oli lausa imeliiiiseeeeed 2478! Ma olin reaalselt niii rõõmus, et ma oleksin peaaegu hundirattaid teinud! Nagu, jesss, lõpuks!

Ma olen terve selle kuu näinud neid postitusi ja see tabab mind alati nagu kotitäis kive, sest ma tean ja tunnen seda valu.

Hiljuti juhtusin rääkima ka ühe naisega, kes kaotas väga varajases staadiumis raseduse mida ta ei olnud isegi planeerinud ega soovinud, aga näha oli, kui väga see teda muserdas. Mina mõistsin teda täielikult – ta kaotas midagi, mida ta ei osanud isegi tahta… aga see ei tee seda vähem valusaks.

Olen näinud naiste häbistamist, kui nad julgevad oma tundeid ja valu näidata. Mitte kellelgi, ma rõhutan mitte kellelgi, ei ole õigust sulle öelda mida sa tunda võid. See on sinu valu, sinu kaotus, sinu keha peab selle üle elama, sinu mõistus peab sellega tegelema ja leppima. Ja see leppimiseni jõudmine ei ole kerge. Mina olin pikalt vihane, niii paganama vihane. Ma isegi ei tea kelle või mille peale, aga see viha pressis lihtsalt igast august välja.

Raseduse katkemine on teema, mida mõistavad täielikult vaid need, kes on selle ise läbi teinud. Kõrvaltvaataja ei adu, kui väga see haiget teeb, kui katki see sind teeb, millise augu see su hinge jätab. Sa võid ju mõelda, et mis see siis nii väga on – ”laps” oli ju kõigest mooniseemne suurune, justkui lihtne rakkude kogum, see ei olnud veel ju ”laps”. Aga naise jaoks on see laps, päris laps. Laps keda ta ootas, kelle tulekuks ta valmistuma hakkas, laps kes oli tema mõtetes juba osa perekonnast. Tal olid selle lapsega seoses juba kujunenud mingid ideed, unistused, mälestused, plaanid. Naise jaoks oli see laps juba päris. Mis siis, et mooniseemne suurune.

See on teema millest nii väga ei räägita, see ei tule lihtsalt jutuks. Nüüd, viimastel aastatel on see minu arvates rohkem pilt tulnud, ka ajakirjanduses. See ei ole enam tabu ja naised ei pea sellega üksi toime tulema, seda ei pea maha vaikima, aga see on siiski hell teema, isiklik teema. Minu kõige lähemas sõbrannade ringis on näiteks kaotuse läbi elanud viiest naisest kolm. Seda on väga palju! See ei ole teema millest me nüüd tihti räägiks, aga on oluline, et me teame üksteise lugusid ja kogemust. See aitab teatud asju mõista.

Aga mida teha või öelda, kui sa tead, et su lähedane on läbi elanud kaotuse? Ega sa väga palju teha ei saagi ja kui sa ei oska midagi öelda, ole parem vait, sest valesid asju, mida sa saad öelda on niiiiiiiiiii palju… Kuigi sa mõtled hästi, siis usu mind, kui ütlen, et mitte ühtegi ema ei aita see, kui sa lähed teda lohutama sõnadega: ”ta on nüüd paremas kohas”  või ”pole hullu, sa oled veel noor, proovite uuesti”.

Ma mäletan oma esimest katkemist. See oli aasta enne seda, kui Annemaia, oma vanima lapse ootele jäin. See oli minu jaoks täielik šhokk. Ma olin toona siis veel roosade prillidega lapsuke. Ma langesin depressiooni. Ma ei käinud aasta aega põhimõtteliselt mitte kuskil, ma ei teinud mitte midagi. Ainult nutsin salaja, kuulasin masendavaid lugusid ja nutsin veel. Ma tahtsingi seda valu, ma tahtsingi nutta. Ma ei proovinudki sellest kuidagi üle saada ja ma ei lasknud end ka kuidagi aidata. Ma võtsin pea 30kg juurde, ma olin alkoholismist vist vaid sõrmenipsu kaugusel. Täiesti tavaline oli see, et kui mees õhtul töölt tuli, oli minul juba veinipudel lahti keeratud, vahel juba mitmeski…

See aasta mööduski juues ja nuttes. Kuni lõpuks tuli otsus, et me peame uuesti proovima. Kaks nädalat hiljem oli mu testl punased triibud ja see oli justkui päikesetõus, mis salaja tuppa hiilib ning siis kogu toa särama lööb. Tunne oli täpselt selline. Ei olnud enam veini, ei olnud enam nuttu, ei olnud enam maseka muusikat. Oli vaid uus ootus ja uus lootus.

Ja nüüd, seitse aastat ja umbes 12 rasedust hiljem on mul kolm last, neljas tulemas. Annemaia sai kuu alguses kuueseks, Joel on neli, Madli sai suvel juba kaheseks ja viimane beebipoiss peaks sündima nüüd kuskil veebruari alguses. Kui pikk rada on meil käidud, et see perekond kokku panna. Kui palju pisaraid olen ma valanud, kui palju valu olen ma tundnud… Aga mina ei ole ainus, kes on neist kaotustest osa pidanud saama. Ka mu mees, kes on alati olnud mu kõrval, on ju need üle pidanud elama. Ta on pidanud olema minu kivi. Ja ka lapsed on saanud aimu meie pereks kasvamise saagast, sest, kui emme on haiglas ja järsku enam pole tema kõhus titat, siis mida muud sa neile ütled, kui, et ”tita läks taevasse tagasi”. Suvel oli meil selline südantsoojendav olukord, et lapsed ostsid laadalt õhupalle ja kodus lendas neil üks kogemata minema. Annemaia siis ütles, et see läheb nüüd pilve peale, väikse venna juurde… Nii siiras ja ehe ja ma lihtsalt nutan…

Kõige hullem on see, et seda valu ja tühjust ei võta sinust mitte miski mitte kunagi ära, sa õpid sellega lihtsalt elama ja olema. Ainus ravim, mis teeb selle natukenegi talutavamaks, on uus rõõm – uus rasedus, uus beebi. Aga seegi tuleb naise vaimse tervise arvelt, sest peale kaotust ei ole sul enam neid roosasid prille ees, et ”see juhtub vaid teistega”. Sa kardad nii meeletult, et äkki juhtub see taas.

Ma tean õnneks vaid suhteliselt varajaste raseduste kaotamise valu, aga kõik mu beebid on vikerkaarebeebid, st laps peale kaotust. Ma ei kujuta aga ettegi valu, mida tunneb ema, kes on sünnitanud vaikse beebi, või kaotanud suurema lapse. See on ebareelne, ettekujutlematu, ennekuulmatu, ebaõiglane…

Nüüd, kui ma olen ise ema, mõistan ma tunduvat paremini ka oma vanaema. Ma mõistan miks ta oli selline, nagu ta oli. Miks täitusid tema silmad iga jumala kord pisaratega, kui ta rääkis oma kaotatud Jürist. Ka kuuskümmend aastat hiljem…

Ma tabasin end täna hommikul Janele mõtlemas ja tundsin tema üle suurt rõõmu. Nimelt täitus tal eile instas 10 000 followeri. Okei, see kõlab nagu 21. sajandi ”õnn”, aga ma mõtlen selle all pigem seda, et näha oli, et ta oli siiralt rõõmus, ta ootas seda, ta töötas selle nimel ja ma olin kade. Kade, sest kunagi tundsin ka mina taolisi tundeid asjade üle, mida mina olin saavutanud. Aga nüüd… millal ma üldse viimati siirast rõõmu tundsin? Ja see omakorda pani mind mõtlema, et mis on muutunud? Mis on muutunud selle viimase kuue kuu, kuni aasta jooksul, et ma end iga jumala päev tunnen kui tükk sitta.

Pealtnäha on kõik ju lausa idüll, eks? Peale 10a ”ideaalset” kooselu abiellusime lõpuks (jutumärgid, sest kes või mis on üldse kunagi ideaalne?), ma olen lõpuks jälle rase (mis siis sellest, et see on mul juba umbes 12. rasedus 7a jooksul – issand, ma reaalselt ei suuda enam isegi järge pidada mitmes!). Meil on kolm tervet ja väga tubli last. Meil on päris oma maja ja auto mille eest ei võlgne me enam mitte kellelegi mitte midagi. Kõik on justkui hästi, kõik on ju nii, nagu ma alati olen unistanud. Aga miks on mul siis ikkagi pidevalt tunne, et ma justkui upun?

Miks ma ei suuda end paljudel hommikutel voodist enne välja ajada, kui mõni lastest on mu enda ”vingumisega” nii viimase piirini viinud, et ma lihtsalt vihasena voodist välja lendan, kui rakett? Ainus põhjus miks ma vist koguaeg voodis ei vedele, ongi need väiksed inimesed siin – nad lihtsalt ei lase. Ma olen pidevalt nii viimase piirini viidud, et mul on tunne, et ma lihtsalt plahvatan. Või absoluutne vastant – ma olen juba nii tühi, et mul on kõigest lihtsalt suva.

Kui keegi kuuleb, et me saame neljanda lapse, on eranditult nende kõigi esimene reaktsioon ”oooo, ma ei kujuta ette, kuidas sa seda teed”…  kui ma teada saan, siis ütlen sulle ka, eks. Seni aga naeratan nagu imbetsill ja lihtsalt noogutan kaasa.

Ma olen nii väsinud ja tüdinenud ja ma tahaks enamus ajast lihtsalt kuhugile ära joosta. Ma ei jaksa enam kuulata kuidas ”emme, tema lõi mind! Aga emme, tema hammustas mind esimesena.” Nagu… appiiiii, kui raske on teineteist mitte taguda ja olla normaalne inimene! Kasvõi 20 minutit nii, et keegi ei uluks mulle kõrva, kuidas keegi kedagi lõi ja kui ebaõiglane elu ikka on, pliiiis.

Ka selle kirjutamise kõrvalt pean ma lahendama mingeid mõttetuid draamasid, kedagi pesema, kellelegi midagi tooma-ulatama-seletama ja ma lihtsalt ei jaksaaaaa enam. Mu enda tass on nii tühi. Kõik muudkui tulevad ja tahavad minust midagi, aga mul ei ole enam mitte midagi mitte kellelegi endast anda.

Ja ma tunnen end nii süüdi, sest ega see laste süü ole, et nende ema on end lolliks poeginud ja ei suuda nüüd oma karja hallata. Ma tunnen end süüdi, sest ma ei suuda olla chill ja rahumeelne ema.

Oeh, te ei kujuta ette kui raske on seda kirja panna ja ma olen enam, kui kindel, et enamus teist mõtleb, et nuinahhui ma siis üldse neljanda lapse hakkama panin, kui ma nende kolmegagi hakkama ei saa (”me ju ütlesime sulle!”). Seda on raske  seletada ja teil ilmselt veel raskemgi mõista, aga ta on lihtsalt siit puudu. Ta on meie puuduolev pusletükk. Kui see pusletükk kolme kuni nelja kuu pärast välja libiseb, teeb see küll mõneks ajaks kõik veelgi raskemaks, aga eks see siis ole üks järjekordseid asju, millega ma lihtsalt pean hakkama saama. Praegu on raske, aga hiljem ei kujutaks elu enam teisiti ju ettegi.

Ja ma taipasin lõpuks mis on see üks suur asi, mis on viimase aasta (või isegi paari?) jooksul muutunud. Ma ei kirjuta enam! Kirjutamine on alati olnud minu teraapia, minu väljendus. Aga viimasel ajal olen ma oma hala kõik välja kirjutanud hoopiski messingeri äppi, oma sõbrannadele või need tunded lihtsalt alla neelanud ja endasse matnud. Vanasti, kui ma nii intensiivselt veel nendega ei suhelnud, haarasin ma iga suurema emotsiooni peale läpaka ja valasin kõik siia, nüüd aga avan ma selle asemel sõbrannade grupi tsäti. Või olen vait ja lähen pesen nõud ära. Aga see ei tööta.

Ka seda postitust kirjutades tahtsin ma lehe vähemalt 15 korda lihtsalt kinni klõpsata ja hoopis facebooki või kuhugi kaduda, sest keda ikka huvitab. Nõud on pesemata, ahjud kütmata, lapsed vahivad mingeid nõmedaid multikaid etv pealt ja mina hoopis blogin mingist mõttetust halast. Mida mul nii väga ikka öelda on. Mul on ju isegi raseduse algusest postitusi avaldamata. Ma pole lihtsalt viitsinud või jaksanud nendega tegeleda, sest keda see mu neljas titt ikka nii väga huvitab, peale mu enda. Ma olen ju alati öelnud, et kui ma pean endast neid sõnu välja kiskuma, siis ei ole asjal mõtet. Aga tundub, et vahel ma lihtsalt pean end sundima, et taas reele saada. Mu enda tassi täitmise eesmärgil.