25 ja ühe jalaga hauas

Jane siin ükspäev blogis, et tal tuleb varsti sünnipäev ja ta ootab oma sünnat igal aastal sama suure õhinaga. No ütleme nii, et kui mina märtsis 25 sain, siis ma küll just ülemäära õnnelik ega ootusärev polnud. Juba toona mõtlesin blogida ja halada, et nüüd ongi kõik, peab testamenti tegema hakkama!

Continue reading

Emad ei ole iial olnud nii üksi, kui tänases olukorras

Ma üritan end kõigest väest rahulikuna hoida, sest mu sünnituseni on jäänud veel ca kaks kuud ja kahe kuuga võib muutuda väga palju, aga uudis sellest, et paljud nüüd Võrru sünnitama pressivad*, sest Tartu haigla reegleid karmistas, tekitab veelgi rohkem ebakindlust. Tänu neile karmistab tõenäoliselt oma reegleid peagi ka Võru, et sellest koormast lahti saada ja sellega nullitakse kenasti ära viimnegi rahu ja lootus mis mul hinges säilinud oli.

Continue reading

See kes maksab, tellib muusika

See on ikka veits haige küll, et kui käid teenust saamas nö ”tasuta”, on suhtumine üks aga kui sama asja eest ise maksad, on suhtumine hoopis teine. Olen seda tundnud nii ämmaemandate, ultrahelide kui ka erinevate erialaarstidega.

Käisin eile TÜK’is tasulises ultrahelis, selles kõige soodsamas ja ”suvalisemas”, sest piltidest ma nii väga ei hoolnud – mis ma sellest tulnukast ikka vaatan ja pealegi ei ole ma never ühtegi nunnut uh pilti näinud ega saanud, isegi kui olen Elites või kuskil vastuvõtul käinud.

Continue reading

Jõulud novembris, ebanormaalne

Ma pean tunnistama, et ma vaatan neid inimesi veidi kahtlaselt, kes juba novembris oma jõulutavaari üles löövad. Okei, selles mõttes jaa, mul on ju tegelikult suva kas sul on kuusk püsti esimesel novembril või alles 20.detsembril, omas kodus tee mis tahad. Aga enda seisukohalt just mõtlen, et mul viskab see jõulu jama juba kahe nädalaga üle – kuidas need inimesed seda kaks kuud kannatavad?

Continue reading