Ma siin mõni nädal tagasi hakkasin mõtlema, et mis retsepti järgi küll sel aastal piparkooke teha. Olin eelnevalt juba nii palju neid läbi proovinud ning niiiii palju lollakaid vigu ka teinud, et võiks nagu eeldada, et olen midagi õppinud? No igatahes, seda päris õiget tainast ei olnud mul veel õnnestunud saada. A-la-ti läks midagi pekki. Ühel aastal näiteks mõõtsin siirupit valesti ja imestasin hiljem, et miks see tainas mul küll mööda panni laiali voolas nagu karamell. Reaalselt sain pannitäie sulanud suhkrut pmt. Eelmise aasta tainas jäi kuidagi nii rabe, et rullimisel läks lihtsalt puruks. Sai vist jahu palju… No max närvi ajas see jama. Timmi ja pulli aga ikka saad mingi pasa. :D

Mul on juba ammu olnud komme asju ette varuda, nii toidukraami kui ka näiteks lasteriideid. Lastele olen sügis-talve riided ja jalanõud ära ostnud kevadel-suvel, soodukate ajal. Ajapikku ikka hakkad aimu saama palju laps kasvab või mis suurust ta sel ajal kanda võiks. Või noh, vähemalt ma ARVASIN, et olen sellel alal juba vilunud mutt…

Okei, ma tean, et ma ei PEA! Aga ma seadsin endale eesmärgi, et ma kirjutan vähemalt ülepäeviti ja kui ma nüüd kasvõi ühe korra vahele jätan, käib mul niikuinii mingi klõps ära ja ma ei kirjuta jälle kolm kuud midagi. Seega olen ma endale telefoni teinud märkmeid blogipostituste ideedega ja kirja pannud ka mingeid lauseid, mille ümber postitusi looma hakata. Nüüd olen ma aga jõudnud sinna punkti, et mul on aju erroris, null ideed. Mul nagu ei olekski midagi öelda…

Mul on tõesti vahepeal selline tunne, et ma kasvatan siin Annemaia näol oma vanaema, kes on taassündinud uude kehasse. No muud seletust siin ei ole lihtsalt! Reaalselt, mõlemad on/olid niii kuradima kanged mutid, et midagi hullu. Minu mõistus ja jõud siin peale igatahes ei hakka.