Ära muretse, üksi sa küll ei jää!

Vot see on lause mis on mu kõrvu viimaste kuude jooksul jõudnud päris mitu korda ja iga kord paneb see mind kerge vastikusega mõtlema, et miks peab kõik koguaeg ümber kellegi keerlema? Umbes, et nii kui lahku lähed, peab sul keegi uus kõrval olema või vähemalt peaksid sa meeleheitlikult kedagi otsima. Nagu terve elu koosnekski vaid meestest ja nende ümber tiirlemisest. Saate vast aru mida ma mõtlen? Mul on lihtsalt nii koblakas ees sellest ”uute meeste” peale surumisest. Ma ei viitsi isegi mõelda praegu mingite isastega kemplemisest.

Same Shit Different Day GIFs | Tenor

Mu teine mõte seda lauset kuuldes on olnud aga hoopis vastupidine – kas ma siis peaksin olema mures, et ma ei leia endale mitte iialgi mitte kedagi, kui ma ühel hetkel otsustama peaksin, et seda soovin? Siiani ma nagu mures olnud ei ole, sest esiteks, ma pole veel seal ja teiseks, ma pean end ikkagi pigem päris heaks saagiks, kui mingiks korjuseks, kes labidaga tee äärde tõstetakse. Kuigi pooltel päevadel tunnen ma end endiselt just täpselt nagu korjus, keda tuleb labidaga asfaldilt üles kraapida…

Kusjuures, kuskil detsembris ma tegin endale ju selle fb dating konto. Lihtsalt istusin sõbranna juures öösel üleval, haletsesin ennast ja skrollisin facebooki, kuni see mulle end lambist ette laotas. Uudishimu sai minust võitu ja ma mõtlesin, et mis siin ikka, vaatame kah mismoodi see elu tänapäeval välja näeb ja oi plinn mis kraami sealt tulema hakkas! Ütleme nii, et see nali kestis umbes nädala ja kustutatud see asi seal sai…

Kuigi see oli omamoodi fun, sest ma pole mitte midagi sellist ju kunagi varem teinud. Eriti, kui arvestada fakti, et ma hakkasin oma laste isaga koos elama ajal, mil eksisteeris veel msn… Ja Rate.ee, issand, fucking REIT PUNKT EE!

Holy fucking shit, it's a dinosaur! animated gif

Mul pole isegi tavainimese mõistes vist normaalset esimest kohtingutki olnud. Või üldse mingit kohtingut… Mul pole aimugi mida inimesed teevad ja kuidas see kõik käib aga juttude järgi tundub, et ma võin tõesti igavesti üksi jääda, sest šanss, et mina selliseid asju tegema hakkan, on umbes nullilähedane. :D

Igatahes, ehk ühel päeval jah, aga ma sain aru, et praegu pole ma veel seal. Mul pole hetkel endast mitte kellelegi mitte midagi anda ja ma ei soovigi seda teha. Ma tahan lõpuks aru saada kes mina olen, mida mina tahan, ise midagi saavutada.

Ühesõnaga, see kass on nüüd ametlikult kotist väljas, et ma lahutamas olen ja ei, ma ei viitsi isegi sellel pikemalt peatuma hakata miks, kuidas, kes, mida. See oli kahjuks juba ammu ”millal”, mitte ”kas” küsimus… Paratamatus, kui nii võib öelda, sest kui koos hakkavad elama 15 ja 20 aastased… hmm, jah. Ühesõnaga, 11 aastat kopikatega, neli last, majad, autod, muud jutud – selge on see, et pääsu meil teineteisest ei ole ja meie ”kuni surm meid lahutab” on lihtsalt vähekene teistsugune, kui see, mida me südames soovisime. Nüüd peame lihtsalt õppima koos niimoodi eksisteerima, et säiliks laste jaoks turvaline, sõbralik ja hooliv perekonnavorm. Keerulisem on ilmselt alles ees, aga kuidagi peab hakkama saama. Eks elu veel näitab, mismoodi see kõik välja nägema hakkab. Btw, skaalal 1st 10ni, kui imelik on see, et naine peale lahutust mehe perekonnanime alles jätab? Eriti arvestades seda, et neil on ühised lapsed…