Johhaidii, mis andmine nüüd selle eelmise postituse peale lahti läks! Päris ”hea” comeback blogimaailma (see polnud tegelikult üldse nii plaanis). Ma mõtlesin täna töö juures, et mul lahvatab telefon kohe leekidesse ja põletab meid kõiki sinna salongi maha. Ainult laulis ja vilises mul seal kapi peal, 733011 teadet ees…

Ma reaalselt ei suuda isegi järgi lugeda kõiki kommentaare ja jagamisi aga ega ma väga ei viitsigi, sest mul hakkas juba umbes peale 10ndat üli tarka kommentaari pea valutama. Õnneks on minusuguseid lolle lauajalgu veel, seega ei pea mina end ka nii üksikuna tundma. Mulle nii meeldis, kuidas mõni mind lauslolliks tembeldas (sellele mul iseenesest vastuväite puuduvad), kes lapsi vaid raha pärast valmis trükkinud on.

Ma tõesti tahaks teada kust jääb mulje, et ma EELDANGI, et mind peab aitama ja toetama, et ma EELDANGI, et riik peabki mu tited üles kasvatama? Muidugi on ”tasuta raha” tore, ära ei ütle, aga ma pole elusees võtnud seda kui mingit iseenesest mõistetavat asja. Nad võivad hommepäev uue ideega lagedale tulla, et näe, lappige nüüd kotte ja ei saa te sarisigijad rohkem mingit toetust – mis siis? Saadan lapsed tagasi, sest sorri jupatsid, teid pole enam vaja, toetust ju teie pealt rohkem ei saa.

Põhimõtteliselt tahtsin ma eelmise postitusega lihtsalt öelda, et kolmanda lapse perre lisandumisega kasvab minu arvates kulu hüppeliselt, sellest ka nö vajadus toetuse järgi ehk suurem 3+ lapsega peres. Tahtsin lihtsalt enda mätta otsast rääkida mismoodi mina asja näen, kuidas minul kuludega on jne. Riik loomulikult ei peagi katma lapse kasvatamisega seonduvaid kulusid, sellepärast selle asja nimi ju toetus ongi. Igaüks saagu ikka nii palju lapsi kui mitu ta neid üles kasvatada jõuab. Aga kahjuks ei ole see alati nii…

Näen ka mina neis toetustes väga suurt ohumärki, mis puudutab just keerulisema siseeluga peresid, kus ehk tõesti uus emapalk ja ”hirmussuur” toetus justkui tööl käimist asendavad. See on niiiii fucked up teema, et ma parem ei hakka sellele mõtlemagi. Ma ei tea kuidas, aga kuidagi tuleks seda regullida ja kiiiiiireeestiii. Niimõnigi tuleks sundkorras (või ”kogemata”) ära sterrida.

Ühesõnaga, mu püsilugejad, mu armsad, kui ma saaksin ja mul oleks, teeks ma teile kõigile rahasadu, sest ma tean, et kõigil on praegu väga raske aga kahjuks mul ei ole ja ma ei saa. Seega saadan teile ühe sooja virtuaalse kalli ja loodan, et olukord läheb varsti paremaks.

Ma ütlen kohe ära, et ma tegelikult ei ole pmt üldse kursis mis teema selle toetusega hetkel on ja kes, kus, millal, kui palju või kas üldse midagi tõstab, olen vaid poole kõrvaga mingit juttu kuulnud, aga see ving suurpere toetuse üle on ju juba aastate vanune teema. Ühesõnaga, nagu ma aru saan, siis ühe-kahe lapsega pered tunnevad end vähem väärtuslikena, sest minusugused sarisigijad kühveldavad toetusi kokku ja elavad pmt selle arvelt luksuslikku elu?

Sorri, aga see kõlab nagu need kõvad isad, kes alimentide üle vinguvad, ”issand, mida sa teed selle rahaga, kuhu sul see kulub? Ma ELUSEES ei usu, et see kõik lastele kulub!” Jaa armas Vello, ma lähen panen endale tegelikult selle rahaga kunttissid ja puhkan neli kuud kanaaridel.

.

Aga reaalselt, kui ma mõtlen enda elule 1-2 last versus 3-4 last, siis siin ei ole küsimustki, et kulud on ka mitmekordsed. Näiteks nii lihtne ja tüütu asi nagu pesu pesemine. 1-2 lapsega pesin pesu paar korda nädalas. Nelja lapsega on mul voodipesusid vähemalt 2 masinatäit, riideid 4-5 masinatäit ja kui peaks veel olema vaja pesta õueriideid või tekke, patju, pleede, võib julgelt mitu masinatäit lisaks kirjutada. Tavaline taks on 7-10 masinatäit nädalas. 30-40 masinatäit kuus?! See oli vanasti mul mitme kuu norm…

Ühe-kahe lapsega võib vabalt elada kahe- kolmetoalises korteris. Katsu sa aga sinna mahtuda 3-4 lapsega. Suurem kodu, suuremad küttearved, suuremad üürid jne. Ühe-kahe lapsega mahud ideaalselt mingisse väiksesse sõiduautosse. Kolme-nelja turvatooli ei vägista sa ka kõige parema tahtmise juures sinna tagaistmele, seega on sul vaja suurt autot ja need imevad enamasti 10l/100km kanti, st poole suurem kulu kui väiksema autoga.

Ka nii lihtne asi nagu laadal või kuskil üritusel käimine, võib kujuneda täielikuks košmaariks. On ikka väga suur vahe kas sa ostad selle 3 eurise keerukartuli ühele-kahele lapsele või kolmele-neljale. Psõhh, mis see 3 euri siis on eks? 6 euri, no okkkkk… Aga 12 euri paneb juba mõtlema. Ja samas ise tahaks ju tegelikult ka seda neetud kartulit, aga see tähendab veel +3 euri ja no tänan ei. Sama raha eest ostan ma juba 25 KILO kartuleid, seega fuck no ma teile nelja kartulit 12 euroga ostan… ja siis mine edasi, järgmisel letil mingid jääjoogid, 6 euri tükk. Ühele 6euri, ok. Aga neljale?

Okei, kui silm nende summade peale tõmblema hakkab, jätad lihtsalt selle nodi ostmata ja üritad seda millegi muuga hiljem kompenseerida. Aga on asju mille ostmist ära jätta ei saa. Näiteks talveriided. Ma olen suvest saadik jälginud talvekinnaste pakkumisi, et äkki on kuskil midagi hooaja väliselt parema hinnaga võimalik ette tellida (suurpere säästunipp nr 1). Üldiselt kui alla 30 euri paar saad, võid risti ette lüüa ja õnnest lõhki minna, sest sel hooajal on normaalsed kindad 5-10-15e kallimad kui eelmisel aastal. Eelmisel aastal ostsin 14 ja 16 euri paar, sel aastal 23 euri paar.

Ma tean mida nüüd mõned kohe ütlevad, ”aga sa ei pea ju ostma neid kõige kallimaid brände!” või see võrratu ”osta kasutatult”. Hehheeee, vot sellega on nüüd selline lugu, et ma ei tee talveriiete pealt mingeid erilisi järeleandmisi. Ma ei ostagi neid kõige kallimaid, täiesti tavalisi kindaid vaatan! Samas ei hakka ma neile mingit no-name suvakat Disney pildiga sodi ka tellima, mis üldse vett ei pea. Kasutatud riided on ka enamasti no go, sest 99% juhtudest olen ma lihtsalt niiiiii pettunud olnud ja lõpuks pean ikka uue ostma, sest siis on vähemalt kindel, et see pole mingi ära pestud räbal. Selles võrdluses tooks välja ka küsimuse, et miks peab minu laps siis kasutatud asja kandma, kui ta on sama palju väärt, kui kellegi teise ühe-kahe lapselise pere laps, kes saab uued asjad.

Ühesõnaga, on fucking hiiglaslik vahe, kas sa ostad 30 eurised kindad ühele-kahele või kolmele-neljale. Ja ega siis üks paar per nägu läbi aja, vaja läheb minimaalselt 2 paari näkku. Talvekindad neljale ja 120-240 euri läinud. Ja see on ainult talvekindad. Üleriietest ja jalanõudest ei hakkaks ma parema meelega vapsee rääkimagi. Kas sa ostad ühele-kahele selle 70 eurise kombe (mina loen seda hästi saadud hinnaks) või kolmele neljale. 70-140 versus 210-280. Lisaks saapad, mütsid, sallid, kindad. Ja oiblää kui tahaks veel sinna alla meriinopesu, ma parem ei hakka…

Mina tulen toidupoest sellise kärutäiega nagu suunduks toidupanka annetust tegema, teen süüa pmt sajaliitrise nõiakatlaga ja õhtu lõpuks vaatan ikka sinna pajapõhja ja mõtlen, et huvitav, sellest pidi homseks ka midagi jätkuma või? Samas teine pere sööb seda kogust vb mitu päeva. Üldse ei ole ju hinnavahet, eks.

Ja nüüd mõtle, kas sa maksad arved ja ostad need asjad ühele-kahele lapsele oma 1000 eurise palgaga või kolmele-neljale? Sa võid ette osta, raha kõrvale panna, soodukaid jälgida, kõrvade peal käia ja ükssarvikute poole ka palvetada, aga fakt on see, et mida rohkem on peres lapsi, seda suuremad on kulud. Ma reaalselt ei saa aru kuidas inimesed üldse ellu jäävad ja hakkama saavad.

Ja HAIGUSED! Kas sa istud kodus 1-2 lapse pärast mingid päevad kuus, või 3-4 lapse pärast. Üks saab terveks, teine jääb haigeks, teine saab terveks, jääb kolmas haigeks. Millal sa siis veel tööl käid?! See haiguste teema on igas peres täiesti ******, ma saan aru.

Ühesõnaga, kõigil on raske ja ma saan väga hästi aru sellest 1-2 lapsega perede frustratsioonist. Muidugi oleks hea suurem toetus, saaks ka vabamalt hingata jne, aga samas, mina oma väikse aju ja väikse silmaringiga näen ka seda, et ÜLDISELT on 1-2 lapsega peredes elu kergem ka, kui 3+ lastega peredes. Kas ma teen liiga kellelegi praegu? Rääkige mulle ja harige mind, sest ma reaalselt ei saa ehk aru.