32.nädalat, ehk MAX 10 nädalat seda fucking agooniat veel

Ma ei tea kuidas seda nüüd viisakalt öelda, ilma, et see kõlaks täiesti kohutavalt ja tänamatult, aga FÜÜSILISELT on mul kopp niiiiii fucking ees! Te lihtsalt ei kujuta ette ka. Reaalselt, ma sünnitaks enne kasvõi 10 last, kui taluks seda agooniat veel kuni 10 nädalat.

Im Fucking Done GIFs | Tenor

Ma pole vist iial ühegi rasedusega nii varakult nii done olnud. Lihtsalt nii raske ja valus on olla. Ma saan aru, et teistele on see kergelt öeldes mõistmatu hala. Kui endal on hea ja kerge, siis ongi raske mõista kuidas keegi teine nii tunda saab. Ma arvan, et isegi teised rasedad ja ilmselt ka paljud rasedad, kelle lapseootus on ehk kaugemalgi kui minul praegu, ei mõista kuidas ma saan selline sitahäda olla. Aga nende keha ehk lihtsalt ei ole nii ära trööbatud ja käest lastud, kui minul. Aga uskuge mind, kui ütlen, et ma olen lihtsalt nii läbi sellest igapäevasest valust.

Keegi ei ole mind kunagi päriselt puusa pussitanud, aga ometigi tunnen ma seda viimased 20+ nädalat iga jumala päev. Selline terav, lihasse lõikav ja äkiline valusööst. Täpselt nagu oleks keegi noaga löönud noh, paremat seletust ei oska ma välja mõeldagi.

Pole päeva, isegi mitte tundi kus mu selg ja puus ei valutaks või liikumist ei segaks. Ma reaalselt olengi nagu 108-aastane invaliid, kes lonkab, ähib ja möliseb, sest isegi külje keeramine on põrgupiin. Ükspäev siin just oli. Ma ei saanud õhtul voodist välja, sest iga kord kui ma üritasin end läbi parema külje püsti veeretada, lõi mulle paremasse puusa selline valu, et tilgad tulevad püksi. Lõpuks lihtsalt veeretasin enda vasaku külje alt magava lapse ära ja keerasin end läbi selle külje nii palju, et sain oma kere kuidagigi valust nuuksudes voodi servani nihverdada. Täiesti ebareaalne.

Siis kui üritad millestki pilti teha, aga krdi magu pressib end ka pildile

Aga kõigest olenemata pean ma ju siiski liikuma, maja peal tegutsema, lapsi hinges hoidma, süüa tegema, koristama, pesu pesema ja ära panema, lapsi aeda ja koju tassima, neile tegevusi mõtlema ja nendega koos jõulu-värke tegema, sest ega nemad ju süüdi ole, et emme on krdi fucking invaliid kuubis. Ma pean kõike händelima nagu tavaliselt, kuigi kõik mis ma tegelikult teha tahaksin, on lihtsalt voodisse vajuda ja järgmised kaks kuud mitte ühtegi jäset liigutada. Kas seda on palju palutud…

Eile õhtul oli mul nii halb olla, et ma ühel hetkel tõsiselt kaalusin endale kiirabi kutsumist. Ma ei suutnud voodist püsti tõusta, isegi käe liigutamine nõudis tohutut pingutust. Selline tunne oli, et mul on keha küljes mingid raskused mis mind lihtsalt maa poole veavad. Ühe sõrme ots on mul ka põhimõtteliselt terve nädala tuim olnud, umbes nagu see oleks ”ära surnud”. Selline rõverõve tunne! Lisaks lõi mulle iga liigutusega makku, kuskile sinna naba ja ribide vahele, mega räme valu. Ma hakkasin reaalselt kartma, et mul on midagi tõsist viga, sest nii kehvalt tundsin ma end viimati siis, kui ma 40 kraadise palavikuga haiglasse läksin ja mul pmt veremürgituse äärel olev põletik tuvastati. Aga sundisin end ikkagi püsti, sundisin end lastele süüa tegema ja sõin ise ka natuke ning läks paremaks. Enese sundimine on nagu viimase aja märksõna, sest kui ma teeks vaid nii palju, kui ma soovin ja jaksan, oleks me juba ammu uppunud sita sisse või surnuks nälginud.

Täpselt nii ma end tunnengi

Mees tuli eile õhtul seitsme-poole kaheksa ajal koju ja leidis eest segamini maja ning hunniku lapsi, kes olid juba kella kuuest saati vooditesse saadetud, sest emme oli lihtsalt nii küpse. ”Aasta ema ja -abikaasa” ise oli omal teki üle pea tõmmanud ja tegi nägu, et ülejäänud maailma lihtsalt ei eksisteeri. Mees siis pani pesu kuivama, tegi omale süüa, pesi nõud ja tegi muud hädapärased tööd ise ära nagu ta polekski just tulnud raskest, 12-tunnisest vahetuset…

Kui suured on lasteaias, siis 99% kindlusega teen ma koos Madliga lõunaune, sest muidu ma lihtsalt ei jaksa elada. Reedel magasime nii, et Madli tõusis enne mind üles ja mängis vaikselt mul diivani ääres legodega, kuni tal kõht tühjaks läks ja ta mind reaalselt raputades üles ajama tuli, ise karjus ”emme, süüa, emme, süüa”. No ei ole normaalne ema ju! Ma ei tea kuidas ma selle jõuluvaheaja veel üle elan nende energiapommidega siin…

Aga siis vahel harva, umbes nagu kuuvarjutus, on mul sellised päevad, kus ma ajan end hommikul hädaldades voodist välja, küpsetan lastele pannkooke, koristan, käin poes, kokkan veel ja teen lõpuks sisse ka ühe seitsmest kõrvitsast, mis on juba septembri kuust saadik salatiks saamist oodanud. Aga djeeeeem, ma pole never nii head kõrvitsat saanud, kui need mis ma täna ise sisse tegin. #uhke

Kui nüüd see füüsiline pool aga kõrvale jätta, siis vaimselt ei ole ma vapsee valmis, et üks vend siin 5-10 nädala pärast end mu vuuhast välja libistada plaanib… Mõni päev ma mõtlen, et issaaaand mingi kaks kuud veel – see on nii pikk aeg. Teisel päeval aga tabab mind kerge paanika, sest johhaidii, kaks kuud on ainult jäänud. Mul on kerge bipolaarne häire vist…

Enamus asju on mul nüüd beebipoisu jaoks olemas. Kõik riided on pestud ja ilusti suuruste järgi sahtlitesse lapatud (ja siis veel 109x ringi lapatud, et neid imetleda). Riidest mähkmed ootavad juba kasutajat. Kõik muud vidinad nagu näiteks kiik, häll, beebimonitorid, vanker ja isegi lutid, on olemas. Kuigi, kuigi, wubbanub on mul ikka veel puudu ja ma mõtlen, et lutile võiks ju minig kergema lutiketi ka muretseda…

Mingi selline punutud äkki?

Kuigi tekke on mul tema jaoks tegelikult terve sahtlitäis, siis tahan ma talle ikkagi veel ühte tema enda, erilist beebitekki. Kas Lenny Lamb nootidega tekk või Tula pilvedega tekk, selles on küsimus. Esiteks, ma ei suuda otsustada kumba mustrit ma rohkem armastan, teiseks, seda LL tekki on tegelikult suht võimatu leida…

Jaanuariks on mul tellitud käsitöö meriinokombekas, -papud, -kindad, -sall ja -müts. Tahan midagi sellist umbes nagu tol alumisel pildil (ühe suurema, nunnu looma pildiga vms). Mul on mingi mega armumine rebastesse ja pilvedesse, kõik selle mustriga tundub niiiii nunnu! Sama naise käest tellin ilmselt poisule ka kojutoomiskomplekti, ideaalis kirssidega. :D

Foto kirjeldus ei ole saadaval.
Kädi Kids Fashion

Ma pean hakkama mõtlema sellele, et võiks haiglakoti tarbeks näiteks kasvõi nimekirjagi ära teha juba… Nii ulme tundub, et juba on see aeg käes. Alles tegin testi ja juubeldasin õnnest, nüüd tuleb see õnn aga endast varsti välja pressida.

Donald golver freaked out scared GIF on GIFER - by Arashirr

Fun fact, isa mul ntk ei tea siiamaani, et ma rase olen, sest ma lihtsalt ei viitsi diilida tema reaktsiooniga.

Sünnitust ma enam ei karda. Vist. Olen endaga nii palju tööd teinud, et kui ma isegi ei saa meest kaasa võtta ja pean kasvõi üksinda kuskil harjakapis sünnitama, siis see on lebo. Ma suudan kõike! :D

Ma juba kujutan ette, et kui ma selle poisu lõpuks kätte saan ja see füüsiline kergendus mind tabab, siis sünnitusmajast astun ma erksa tantsusammuga välja nagu uus naine. Ma reaalselt ei jõua seda kergendustunnet ära oodata. Tahaks inimese moodi, ilma valuta liikuda, magada ja olla.

Funny Dancing GIFs

Mehele juba lubasin, et pangu vaim valmis, sest nüüd saab ta meiega ju kuu aega kodus ”puhata” ja mina ei kavatse selle kuu jooksul voodist rohkemaks välja tulla, kui söömiseks. Reaalsus on aga niikuinii see, et ma tulen haiglast koju ja hakkan ringi tõmblema, sest kõik on ”valesti” tehtud ja koristatud ning mu ocd ei suuda seda mõtet üle elada…

Help Help Send Help GIFs - Get the best GIF on GIPHY

Comments

comments

9 thoughts on “32.nädalat, ehk MAX 10 nädalat seda fucking agooniat veel

  1. Minu meelest on loogiline, et tööl käiv mees ei saagi alati eeldada, et kodus on tema tulekuks söök valmis. Pigem – ärgu üldse eeldagu 😂 Lastega kodus olemine on sama raske või isegi veel keerulisem kui tööl käimine. Ja mul ainult üks laps. Tööl telefon helises, e-mailiid vaja vastata, ise helistada, kontorielu korraldada jne – miljon korda lebom, kui lapsega kodus olemine. Siis see muidugi alati nii ei tundunud. Eks füüsiline töö on ehk väsitavam, aga siiski – naine ei puhka kodus lapsega kodus olla, see pole mingi puhkus. Ja ongi loogiline, et kui mees töölt tuleb, siis on tema kord mõneks ajaks üle võtta. Meie peres on alati niimoodi olnud ja jääb ka niimoodi 😊

    Huvitav, et su isa ei tea, et sa last ootad. Kas ta pulmas ei käinud? Aa, teil vist oligi ainult kahekesi registreerimine 😊

    Aga edu ja ehk varsti läheb paremaks, 2020 on suht nõme aasta nagunii olnud.

    • Õnneks ta ei eelda midagi. :D
      Ma ei soovinud jah isa registreerimisele.
      Sa loodad, et 2021 tuleb parem? :D

  2. Kindlasti räägi ämmakaga ka nendest valudest ja ausalt, et ikka põrgupiin on 😀 ma arvan, et antud juhul ei oleks küll mõtekas rasedusel üle kanda lasta. Ma muidugi ei ole naistearst, vb nad lasevad inimestel mõnuga piinelda 🙈

  3. Proovi teipimist. Vast oskab ämmaemand kedagi soovitada või leiad ise kellegi, kes rasedaid teibib. Kinesioteip on paljudel aidanud vaevusi vähendada.

    • Proovitud, mind ei aidanud üldse. Pigem annab veidikene leevendust bandaaž, aga päris ära ei võta seda valu vast miski. :(

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.