7 nädalat peale erakorralist keisrit – Pildid.

Mõtlesin, et näitan teile ka milline ma hetkel välja näen. Ja kohe nii hästi näitan, et isegi oma pekirullid ja MEELETUD venitusarmid näitan ette. Et noh, kui juba siis juba, ja ehk need pildid toovad kunagi kellelegi lohutust, et nemad üksi ei ole vaalaskalad, kelle kõht on nagu sõjast läbi käinud. Aga mis teha, lapsed on seda ju väärt.

Päris OK ju, imetava ema boonused meeldivad mulle kõige rohkem muidugi! ;) Aga pluusi kergitades selgub õudne tõsiasi…

Umbes 25 kilo on tööd.

Esimestest nädalatest rääkisin ma vist teile juba. Need olid rängad. Ma ei kujuta ettegi kuidas ma oleks hakkama saanud ilma oma meheta. Nagu päriselt. Oli päevi kus ma ei suutnud/tahtnud voodist tõustagi. Võehh…
Inimese tunne tuli tagasi alles kolmandal nädalal ja sellest ajast saadik on ainult paremaks läinud. See tähendab siis seda, et kolmandast nädalast alates suudan ma normaalselt liikuda ja ei pea selg kõveras käima, nagu vanamutike, ning kõik suuremad valud ja palavikud on möödas. Haav on muidugi endiselt hell ja ma ei taha üldse, et midagi sinna vastu läheks, või, et mees mu kõhtu katsuks. Kogu see pekirull mis haava kohal on, on veel valus. Naba kõrvalt oli ka mingiaeg hell, peale vajutades oli päris valus.
Ja kuna ma pean ikka superwomanit mängima, siis tassisin poekotti ja last korraga trepist üles, ning tegin vist haavale liiga. Igatahes ükspäev ma avastasin, et ühest kohast on haav lahti kärisenud veits. Selline rõve auk oli.

Veritsus pole ka IKKA VEEL lõppenud. Mul on juba megakopp ees. Lõppes 1,5 päevaks ära ja siis hakkas jälle heledat verd tulema. No joppakolla. :D
Ja veits veel grossi infot (pipardajad, tuttavad ja mehed, ärge lugege järgmist lõiku siis).

Koos verega tuli paar korda ka mingit kahtlast klimbi laatset asja. See ei olnud vereklimp, sest ei läinud paberil laiali. Ma suht ehmatasin ära ja mõtlesin, et nüüd on midagi sisse jäänud ja nüüd ma surengi ära (nali ofc)… Sest valud olid/on ka, nagu päevad oleksid – äkki ongi.

Sünnitusjärgses kontrollis käisin ka. Rääkisin kõigest, ning ta saatis mind ultrahelisse. Seal muidugi midagi ei leitud. Järgmine esmaspäev pean tagasi minema, siis räägime kaitsevahenditest ka. Ma üldse ei tea mis ma teen. Arst soovitas minipille, aga ma olen suht kindel, et ma suudan nende võtmise ära unustada, ja saan esimese kuuga pätsi jälle ahju – tänan ei. :D
Spiraal tundub ka kuidagi hirmutav.
Mida teie peale sünnitust kasutasite või kasutada soovitaksite?

Ma tegelikult ei usalda üldse seda enda arsti. No ei saa ju väga usaldada, kui ta jätab mulle niidid sisse. Ühelt poolt lõikas, umbes viis päeva peale keisrit, selle saba ära, aga teiselt poolt mitte. Ja kui ma küsisin, et mis teise poolega saab, siis ta ütles, et see sulab ise ära. Sulas ta jeee. Nädalaid oli see niidi täpp seal ja ei teinud sellist nägugi, et ta kuhugi kaoks. Lõpuks ajasin küüned taha ja sealt tuli mingi poole sentimeetri pikkune saba välja! Järgmine kord kui lapsega perearstile läksin, siis lasin pereõel selle ära lõigata. Tal vajus ka suu ammuli, ja ta ütles, et see poleks küll ise kunagi ära sulanud… Et nagu jamh… Normaalne.

Ja ega see perearst ka parem ei ole. Esimesel kuul oli Annemaia pikkuseks 55 cm, kaaluks 4320 grammi, rind oli 37 cm ja pea 36 cm, ning kui kaks nädalat hiljem uuesti mõõtis, siis ütles, et rind on 38,5 cm – kuigi oli 37,5 ja peaümbermõõduks ütles 35,5 cm – vaevalt, et ta kahe nädalaga väiksemaks kasvas.
No see ei ole nii suur asi, aga ikkagi.

Igatahes, Annemaia kasvab mühinal. Nüüdseks on ta juba 5 kilo täis ja viimati oli ta 57 cm pikk.
Esimesed kolm nädalat kandis ta ainult 50 suurus riideid, 56 oli veel KOHUTAVALT suur. Mul on nii hea meel, et ma korraliku 50 suuruses garderoobi varusin.
56 ja 50 kandis ta läbisegi paar nädalat, ja nüüdseks olen enamus 50 suuruses riideid ära panna saanud – NUUKSNUUKS! Praegu hakkab ta juba vaikselt 62 suurust kandma, aga see on veel lohvakas ja jalad tulevad sipukatel jalaotstest välja, 56 on aga ideaalne ja mõni asi ka juba väikse võitu.
Oeh, pagan see titeiga nii kiiresti käest peab libisema… Ükspäev just vaatasin teda mängumatil taidlemas ja avastasin hirmuga, et ta on järsku NII SUUR. Tundus nagu terve matt oleks teda täis.
Ja siis hakkas ta mänguasju püüdma… Ma olin nii uhke, aga sisemiselt nutsin. Aeg libiseb käest…
Ta hoiab juba päris hästi pead. Aga ainult siis kui tal selleks tuju on.
Ja täna hommikul oleks ta peaaegu ümber kukkunud. Nagu hakkaks kõhult seljale keerama, aga käsi oli ees. Tõstis kuidagi oma vasakut kehapoolt üles ja kui see käsi poleks toeks olnud, olekski ümber kukkunud. Ma ei ütle, et ta keerama hakkab vms, see on ju jabur? Ta on nii väike veel ju. Äkki tal on lihasspasm, või mingi lihaspinge, et nii teeb? Kuigi see pool tal kange ei ole, pigem on natukene pinges vastaspool. Aga me võimleme vaikselt nüüd iga päev ja kui ta kolme kuuseks saab, siis tahan temaga ujuma ka minna.
Arst muidugi teab, et ta peaks Annu lihaseid kontrollima (haiglast anti paberid kaasa ja seal oli kirjas, et jälgiks), aga seda ta loomulikult ei tee. Ja kui ma küsisin liigeste raksumise kohta, siis ütles ta vaid, et seda vaatame siis kui ta saab kolme kuuseks.
Aga samas kui näitasin talle Annu pea vasakul küljel olevat muhku, saatis ta meid kohe vereproovi andma. Mingi lümfisõlm on tal seal, aga õnneks ei näidanud proovid mingit põletikku ega midagi. Öeldi vaid, et peab jälgima. Kas kellelgi on kogemusi sellise asjaga – mida see tähendada võib?
Vereproovid näitasid ka seda, et Annemaia on pärinud minult rauavaeguse. Ka mina olen sellega terve elu võidelnud. Pean nüüd talle rauasiirupit andma…

Nii vägev on jälgida kuidas mu väiksest ja abitust imikust kasvab inimene. Iga kord kui ta midagi uut teeb, olen nii uhke, aga kurb. Ma ei taha, et ta nii ruttu kasvaks. Aga samas ma juba väga ootan seda kui ta hakkab roomama, käima, rääkima – sest see on ju jälle midagi uut ja põnevat. Väga segane värk – tahan, et ta teeks uusi asju ja kasvaks, aga sisemiselt nutan, sest ma tahan, et ta jääks igavesti selliseks väikseks, armsaks pambuks, kes ei saa vastu võidelda, kui ma teda lõpmatuseni musitada ja kallistada tahan.

Comments

comments

25 thoughts on “7 nädalat peale erakorralist keisrit – Pildid.

  1. mina soovitan peale sünnitust kindlasti vask-spiraali :) paigaldus on veidi ebamugav, aga tasub see valu ennast ära , mina olen ikka väga rahul. muidugi iseasi on see, et osadel on päevad peale paigaldust väga valulikud, kuid minul just valutumad ja lühemad, kui varem.
    Ja no see pea peal olev muhuke, avastasin selle sama asja oma pojal ka u 1kuuselt, ka saadeti vereproove andma , kõik oli korras, kästi jälgida, nüüd on poeg 3aastane ja see munake ikka seal alles, öeldi ka, et ju siis lümfisõlm, peaasi, et suuremaks kasvama ei hakka :)

    • Vask-spiraal on tõesti tasuta, aga pigem soovitaks hormonaalspiraali, kui vähegi on võimalik see 50+ eurot välja käia (kusjuures, on nii 5 kui 3 aastased spiraalid). Miks? Vask-spiraal on ainult mehhaaniline kaitse, sellega on lapsigi sünnitatud, sest mehaaniliset kaitsest (eriti, kui see on näiteks nurga all paigaldatud vms ehk pole emakas päris õiges asendis või on ise ära liikunud kergelt) saab viljastunud munarakk siiski mööda hiilida. Tõsi, ta tekitab ka emakas põletikulise olukorra, aga see pole samuti garantiiks, et rasedus ikkagi ei tekiks. Peale selle on paljudel naistel (mitte kõigil!) sellega valulikumad/vererohkemad menstruatsioonid.

      Hormonaalne spiraal on korraga nii mehhaaniline kaitse (täpselt sama tulemus, mis vask-spiraalil), kuid emaka limaskesta imendub väike kogus hormooni, mis ei lase emaka limaskestal piisavad pakseneda raseduse jaoks. Samuti mõjutab see hormoon munasarju ning ovolutsioonid kas jäävad vähemaks või lõpevad sootuks ehk paljudel naistel (taaskord mitte kõigil!) kaovad hormonaalspiraaliga kas täielikult menstruatsioon ära või on see selline kerge, hormonaalspiraali soovitatakse eriti siis, kui on loomupoolest valulikumad/vererohked menstruatsioonid, kuna tõesti üldjoontes vähendavad seda verehulka (ja valu). Hormonaalspinaal on samuti ainult ühehormooniga (östrogeen), mida võib kasutada rinnaga imetamise ajal.

      Rasestumisvastase vahendi valimisel (eeldusel, et on võimalus valida, kui rahakott on väga õhuke, siis tõesti võta tasuta vaskspiraal – kuni aasta pärast sünnitust on see tasuta) tasub esiteks enese käest küsida, et kas tahta veel lapsi ning kui tahta, et siis millal. Minipillid on selles mõttes kõige kasulikumad, kui on soovi kahe lapsele näiteks lühikest aega jätta (pool aastat-aasta jne). Hormonaalspiraali puhul on juba võimalik valida kas kolme või viieaastane. Neil on siis ka vastavalt erikogused hormoone.

      Spiraal vs pilli puhul on küsimus selles, et spiraali puhul tuleb korduvalt arstil käia. Esiteks anda analüüsid – siis oodatava mensini (sünnitusjärgse puhul ei tule) ja alles siis paigaldatakse. Seejärel on rahu majas siis vastavalt kolmeks/viieks aastaks. Seejärel eemaldus jne – sama diil ka siis, kui ei sobi, tuleb arstile aeg panna ja oodata/kannatada, kuniks aja saab. Pilliga on see hea osa, et kui ei sobi, saab päevapealt võtmise lõpetada. Samas pilli ja just minipilli puhul saab äärmiselt oluliseks võtmine, selle pidev võtmine väga väikese ajalisekõikumisega, et vältida rasedust.

      Oeh. Sai pikk romaan, aga ma loodan, et sai põhilistele punktidele vastatud. Just nõuandlas praktikal olnuna tundsin ma, et arstid ei räägi pooltki nii põhjalikult kui peaks rasestumisvastastest vahenditest. Ühesõnaga, kui küsimusi, siis võib mult alati küsida – ma just äsja õppinud :)

    • Oi, suur aitäh nii hea ja põhjaliku vastuse eest! :)
      Minu puhul ongi see, et ei tahaks väga mingeid selliseid asju võtta mis väga organismi mõjutavad. Kardan ausalt öeldes neid pille ja muid hormoone sisaldavaid värke. Et äkki ei saa enam pärast lapsi, või on see raskendatud. Lugusid on ju palju kuuldud. Ja eks see ole ka omaette teema kuidas need hormoonid mu kehale mõjuvad. Emotsionaalsus, kaalu tõusmine jne…
      Selles mõttes tahaks edasi kondoomi kasutada. Hea puhas ka. Aga noh.. :D

    • Juhtumeid on igasuguseid ning varasemad hormoone sisaldavad preparaadid tõesti kippusid rohkem igasuguseid lolluseid tegema. Alguses, kui esimesed turule tulid, olid hormoonikogused mitukümmend korda tugevamad kui nad on praegu, sellest ajast on ka pärit need hirmulood, et pärast lapsi ei saadud jne. Tänapäevased kogused on viidud miinimumini ehk otseselt kõige väiksem kogus hormoone, mis võimalik sisse süüa/panna, et oleks effekt, aga mitte krammigi rohkem (pluss, võimalikult kehasarnased hormoonid). See muidugi ei tähendaks, et halbu juhtumeid ei oleks, (tihti tulevad lood sellest, et pakendil on kirjas, et taastub koheselt viljakus pärast pillide lõpetamist näiteks, aga tavaliselt võtab kehal paar tsüklit aega korralik taastumine) neid on lihtsalt vähem.

      Seda, kuidas hormoonid kehaga käituvad on tõesti metsikult individuaalne. On naisi, kes võtavad juurde, on naisi, kes võtavad alla ja on naisi, kelle kehal on absoluutselt suva. Sama meeleolukõikumise ja kõige muuga. Taaskord tuleb siinkohal teemaks pillid vs horm.spiraal. Spiraalihormoonid mõjutavad koheselt limaskesta/munasarja, mis tulemusena ülejäänud kehasse jõuab vähem hormoone ringlema.. Pilli puhul on teekond pikem – magu, aju, suguorganid.

      Seda, kuidas spiraal/pillid kehas käitub ei ole võimalik ette aimata. Naiste jutudest olen siiani kuulnud, et kõige enam eelistatakse hormonaal spiraali, sest sellega on kogetud kõige vähem kõrvalmõjusid (enimlevinud kõrvalmõjuks on kerge määrimine vahepeal 6kuu jooksul), samas on naisi, kes on paar kuud ära kannatnud ning siis lasknud ära võtta, sest neile ei ole sobinud. Sama siis ka pillidega, on naisi, kes võtavad (sh mina, aga mul on kahetoimeaineline) ja ei kurda ning on naisi, kes rohkem kui nn katseaja ei kannata (3 kuud loetakse katseajaks).

      Mille kasuks sa otsustama peaksid, tõesti siiralt oleneb sinust ja valmisolekust. Kõigil neil (sh kondoomil) on omad riskid ja omad plussid. Soovitan vajadusel kasvõi +/- kirjutada/hinnata (teoorias peaks seda tegema koos arsti/ämmakaga, aga pole ma veel kuulnud, et keegi neist reaalselt viitsiks selle aja võtta ning kõikide plussid ja miinused läbi kaaluda koos inimesega) – küsi ka näiteks mehe arvamust, mida tema arvab (noh peale selle, et ilma kondoomita hea on :D ) – rääkides plussid-miinused lahti.
      Kõiki interneti/linnajutte uskuda ei tasu, neis on omajagu tõde kindlasti, aga inimestel on tihti see kuri komme liialdama hakkata kui olukord sobivana näib ning mõnikord pool juurde panna või pool ära jätta.

      Soovin edu ning ehk sain veidikene abiks olla :) .

  2. need klombid koos veritsusega on täitsa Ok, mäletan et ise olin ka parajas paanikas aga siis lohutati, et kõik on korras ja paljudel selline “asi” ettetulnud;)

    • Ei soovita seda. Selda paigaldatakse nii, et nahka tehakse sisselõige ja välja võttes samuti ehk armid jäävad. Samuti on olnud juhuseid, kui seda ei saada kätte hiljem. Eesti arstidel on sellega tegelikult vähe kogemusi olnud. Mina soovitaks samuti spiraali.

    • Nii veider kommentaar. Kas sul endal on kunagi implantaat olnud? Ma lasin endale kaks kuud tagasi paigaldada, arst oli seda paigaldades väga kindlakäeline ja ei jätnud muljet, et tal sellega vähe kogemusi oleks olnud. Seda esiteks, teiseks ei jää praktiliselt mingit armi – praegusel hetkel on mul käsivarre siseküljel tillukene helepunane täpike, ilmselt paari kuu pärast pole enam sedagi. Kolmandaks on ta mul otse naha all, näpuga katsudes täiesti olemas – mil viisil seda arstid enam hiljem kätte ei peaks saama? Ma muidugi selle kohta ei tea midagi rääkida, et kuidas see sünnitanud inimesele sobib, kuigi pakun, et sobib ikka ja vajalikku lisainfot selle kohta leiab infolehelt, minu puhul mängisid eelkõige rolli hind – 50 euro eest olen nüüd kolmeks aastaks kaitstud; siis muidugi fakt, et ma ei pea igapäevaselt pillide võtmise pärast muretsema – neid võtta oli meeles küll, aga teinekord tekkisid kõhuhädad ja siis hakkas muretsemine, et kas pill ikka jõudis mõjuma hakata või on nüüd oht rasestuda. Ja implantaadi puhul puudub ka see spiraalile omane teadmine, et sinu sees on midagi, mille niite sa ise näpuga saad katsuda või mida mees võib samuti suguühte ajal tunda, lisaks paigast nihkumise oht (nagu teised juba maininud, siis vaskspiraali puhul suur riskifaktor).
      Kõrvaltoimete kohta ei oska kahe kuu peale veel midagi kosta, hormonaalselt hulluks pole nagu läinud, kehakaal ka mühisedes pole tõusnud. Selline kerge veritsus oli esimesel kuul, aga ma eelistan seda nädalasele jõhkrale veritsemisele, mis kõhukrampide ja -valudega saadetud. Ühesõnaga pole see tilluke pulgake mu käsivarres elutegevusele kuidagi mõjunud ja arvan, et praegu Eesti turul saada olevatest vahenditest on see kõige mugavam ning turvalisem vahend rasestumisest hoidumiseks. Igaühele oma muidugi.

  3. Minul on ka venitusarmid. Nii punased nad ei olnud nagu sul, pigem helelillad ning ka väiksemad, aga see-eest tihedamalt. Kusjuures Terve raseduse aja kreemitasin ja mässasin. Kõht oli ka lõpus muidugi 110 cm. Olin pea sama lai kui pikk :) Algul hullult põdesin nende armide pärast, spades ja saunades ei julgenud käia jne. Nüüd 2 a hiljen on nad endiselt üle kõhu, aga palju heledamad ja nagu osake minust, ehk et enam üldse ei põe. Veits häbenen hoopis alakõhtu, mis hoolimata korralikust toitumisest ja liikumisest pole siiani pekist lahti saanud. Kusjuures enne rasedust oli kõht täiesti sile ja vormis nii, et veidi kurvaks võtab vahel, aga loomulikult on laps seda väärt. Väga julge oled tõesti, et need pildid lisasid :)

  4. Lihtsalt soovitus- see toetav pesu, (nagu aluspyksid, aga see ylemine osa on rinnuni) mida naiteks Lindex myyb, on vaga hea, et kohtu toetada. Miks see hea on? Sest koht keisri korral voib ikkagi monuga selle armi yle rippuda ja seda isegi juhul kui muu keha vaga heas vormis on. Need pyksid aga toetavad kohtu ja ei lase sellel armile vajuda ning ajaga naed tulemusena, et koht ei vajugi enam armile (no ok tegelt on lihaste tugevndamine ka vajalik, aga ainult see minu puhul naiteks ei aidanud),
    Aga muidu ma olen ka nous- imetava ema boonused on vaga head “boonused” (ja kysi ykskoik, milliselt mehelt- ma tahaks seda meest kohe naha, kes ei noustuks)

  5. Nüüd on ju mingid uuemad spiraalid, mis on hästi väikesed ja ei jaga hormoone kogu kehale vaid ainult sinna alla kuhu vaja. Vaskspiraali kardaks nagu tuld- kohutav kui paljud sellega rasestuvad,

    Armid- jah, tuttav tunne. aasta pärast nad pole enam punased ja olen palju kuulnud, et solaarium aitab neid vähemmärgatavaks teha.

  6. Meie otsustasime nt kondoomi kasuks. Alati räägitakse,et kondoomiga ei meeldi,aga kui mees ise midagi ette ei võta,siis kasutage seda. Miks sa peaks mingeid hormoone sisse ajama kohe peale sünnitust. Kondoomid on nii õhukesed tänapäeval ja kui just iga päev ei seksi,siis ei ole nad ka ebamugavad. Ja vähemalt tead,et oled kaitstud ja ei pea koguaeg mõtlema,et kas olen nüüd jälle rase või mitte (kui just kondoom ei purune jne). Minul just mees soovitas,et kasutame,sest tema ei taha,et ma mingeid hormoone pugin eriti veel rinnaga toites :)

  7. Soovitan ka hormoonspiraali- organismi jõuab minimaalses koguses hormoone, kuna spiraal mõjub täpselt seal, kus vaja (mittd nagu pillid) ja kaitse on ikka 99% :) Või oli 98%, hästi ei mäleta. + ei pea igapäevaselt/ -nädalaselt/ -kuiselt meeles pidama. Ma ei kujutakski ette midagi mugavamat kasutada. :P

  8. Tohib küsida, et kui pikk sa oled ja palju kaalud?
    Lihtsalt uudishimu, meie kehad sarnased. Ja tõepoolest lähevad armid heledamaks :)

  9. Lipsuke oled pikk 159cm ja kaalud 82kg.
    Ütled, et 25kg peaks alla võtma.
    Kui palju sa ennem rasedust kaalusid?
    Kui palju raseduse lõpul, mitu kilo haiglas sünnitusel kadus?
    Kuidas raseduse ajal juurde võtsid, kolmel trimestril?
    (Ootan beebit ja see kaalu teema on minu jaoks väga tundlik)

    • Isegi rohkem kuh 25 tegelikult peaks, et ma rahul oleksin. Enne rasedust olin veel suurem. Deprekas jättis omad jäljed… Alguses võtsin kuus alla ja pärast kümme juurde. Viimarel trimestril enamus. Haiglasse jäi 6-7 kilo ja esimese kuuga kadus 15. Aga nüüd olen jälle juurde võtnud… Imetamine tekitab hundi isu ja kui pole aega korralikult süüa teha, siis haaradki esimese ettejuhtuva asja järele – mis tõenäoliselt ei ole kuigi tervislik. Ja nüüd ongi dilemma. Vahetasin cräpi täistera toodete vastu, aga need tekitavad lapsele MEELETUD gaasid… Pean vist paar kuud veel jahust tehtud jama sööma.

  10. Kas sa kasutasid mõnd venitusarme ennetavat niisutajat, kreemi, õli, – midagi?

    • Tavalisi kehakreeme. Ma ei usu, et need spets kreemid aitavad. Pigem joo VÄGA palju vett. Keegi just kirjutas mulle ja ütles, et kreemid ei jõua nii sügavale naha alla, et mõjuda piisavalt niisutavalt ja nahk ikka rebeneb. Et pigem juua vett ja hoida keha nõnda niisutatud. Kui nüüd järgi mõelda, siis tundub õige, sest ma kaanisin ka lõpus kohutavalt palju vett ja venitusarme rohkem juurde ei tulnud, pigem hakkasid heledamaks minema.

  11. Tead, ma arvan, et joo ikka palju palju palju, sest imetad.
    Minu puhul on niimoodi küll, et tahaks nagu midagi, kõht on nagu tühi ja siis ma joon hoopis klaasi vett ja kõik isud on kadunud.
    Imetades on ju nagu rasedal, samuti tuleb juua palju vett.
    Ära üldse osta suurt kogust gräppi koju, ma ostan vahel..või noh igakord kui poes käin ühe väikse šokolaadi, 50grammise. Sest ma tean, et kui ostan suurema siis söön selle kohe korraga ära. Aga 50grammise ma suunad küll maha võimelda päeva jooksul.
    Isu on hea, aga samas ei ole aega süüa teha? Soovitan õhtul kui meees kodus on keeta suurema poti mingit toitu – suppi, köögiviljapada vms ja siis saad seda soojendada järgmisel ja võib-olla ka ülejärgmisel päeval. Toidu keetmine võtab aega, päeval lapse kõrvalt ehk ei jõuagi.
    AGA toitumine moodustab 80% ja liikumine 20% kaalulangetamisest ;)
    Loodan, et umbes aasta pärast sa vaatad neid pilte ja mõtled, et mis mul küll arus oli.
    Vaid naerad ja oled rõõmus, oled jälle sale ja vormis.

    • Ma peangi jooma koguaeg. Nii kui on natukene rohkem viimasest vee tarbimisest ja imetamisest möödas, on tiss ka tühjem. Ei tule nii kiirelt see piim siis. Aga kui joon suure klaasi vett ära, olen poole tunniga nagu P.Anderson, siuke tiss on ees, et karju appi. :D
      Ja ma mõtlesin cräpi all pigem jahutooteid ja selliseid asju. Ma väga ei tassigi/lase tassida magusat koju, sest muidu on täpselt nii nagu sa ütlesid. :D

  12. Olen kuulnud, et nendele armidele tuleks kookosõli määrida, kuna see niisatab ja parandab nahka. Pidavat armid vähem märgatavaks tegema, seega proovi kindlasti, ehk mõjub:)

  13. Pingback: Rasedusnädal: Kolmkümmend neli | Lipsuke

Vasta Annika-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.