Abordist

Lugesin mõni päev tagasi ühte artiklit, kus üks arstiks õppiv noormees nägi esimest korda pealt abordi tegemist. Ausalt, mul läks süda pahaks ja hinges hakkas nii valus. Kuidas ta kirjeldas kõiki neid… õudusi. Kel on südant ja julgust, siis lugege – SIIT.

Kui ma lugesin, et väljamaal keelati abort ära, siis alguses mõtlesin ma küll, et see on lauslollus. Aga peale selle artikli lugemist… kas ikka nii väga on? Mitte, et ma poleks enne kursis olnud millal hakkab süda lööma või millal hakkavad varbad arenema või mis see abort üldse on, aga seda kõike nii lugeda… See oli shokeeriv. Kergelt öeldes. Seal artiklis oli ilmselt juttu juba veidi suuremast rasedusest, kui ‘väike kulles’, aga ikkagi. Juba seitsmendal rasedusnädalal on loode nii suur, et tal on käed, jalad, pea ja keha täiesti eristatavad, ning ta on võimeline puudutusi tundma. Ja kaheteistkümnendal nädalal, millal on veel viimane võimalus ilma meditsiinilise näidustuseta aborti teha, on lootel juba arenenud küüned, silmalaod, siseelundid töötavad, ta liigutab aktiivselt, harjutab neelamist ja isegi juba urineerib. Ta on sama pikk, kui üks keskmine kohvitass!

Minu arust on võimalus rasedus katkestada 12. nädalani liiga palju! Kui tavaliselt saab naine oma rasedusest teada 5-6 nädalal, siis kas tõesti võtab otsuse tegemine teine sama palju aega? See aeg võiks olla maksimum kaheksa nädalat. Ja ka siis võiks arst suunata abordi soovija enne kuhugi… nõustamisele, sest on ju ka muid võimalusi.
Päris ära keelata aborti ka ei saa, sest on nii palju keerulisi olukordi. Näiteks vägistamise tulemusel rasestumine jms…

Kahjuks ei tule need lapsed tellimise ja suure soovimise peale, ning asju juhtub isegi siis, kui sa oled omalt poolt 110% andnud, et neid ei juhtuks. Samas mina vaataksin sellele siis vist nii, et kui too laps isegi nõnda tuli, siis on sel ilmselt mingi põhjus.
Muidugi on ka selliseid naisi, kes aborti ”rasestumisvastase” vahendina kasutavad või arvavad, et see on okei siis, kui neil ”see üks kord juhtus” või, et ”Jaanile ei meeldi kondoomid”.
No ja samas kui abort oleks üldse keelatud, oleks (laste)kodud täis lapsi, keda nende vanemad ei tahtnud ja need põnnid kannataksid sellepärast veelgi rohkem. Seega kumb oleks parem – abort või terve lapsepõlve piinlev laps?

Meditsiinilistel näidustustel on võimalik aborti teha isegi poole raseduse pealt. Näiteks siis, kui laps pole terve või kui rasedus on naise elule ohtlik. Aga 20+ nädala pealt katkestatud rasedus tundub ikka üliulme. Tänu tänapäeval eksisteerivatele võimalustele on juba 24.nädalal sündinud laps võimeline ellu jääma, ning mida kaugemale tehnoloogia ja meditsiin arenevad, seda varem sündinud beebisid on võimalik ka päästa. Välismaal päästeti juba näiteks 21.nädalal sündinud laps!

Ma tänan vaid jumalat, et ma ise ei ole pidanud mitte iial millegi sellise ees seisma ja, et kõik mu rasedused on olnud planeeritud, ning lapsed on olnud terved. Kuigi kõik rasedused pole mul õnnelikult lõppenud, siis praegu neile katkemistele mõeldes üritan endale siiski sisendada, et parem varajane katkemine, kui see, et saan poole raseduse pealt teada, et laps on vägaväga haige ja ei elaks näiteks sünnitustki üle. Praegu mõeldes stsenaariumile, et ma saaksin peale lapse südame tuksete kuulmist ja esimeste liigutuste tundmist teada, et laps on haige… Mina vist ei suudaks… Agh, appi. See on nii õudne! Mitte ükski ema ei peaks sellega kokku puutuma…

Kas teie arvates on Eestis hetkel selle teemaga kõik  korras? Mis on teie üleüldine arvamus abordist?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

43 thoughts on “Abordist

  1. Omg, ma soovin, et ma poleks seda lugenud. Kui sain rasedusest teada siis läksin ka aborti tegema-mida mul sellele lapsele pakkuda oli? a isegi polnud kindel kas a skaksin teda armastada. Aga otsustasin viimasel minutil ümber-ma saan hakkama. Praegu piinab see, et kuidas ma üldse selliseid mõtteid mõelda sain. Peale artikli lugemist oli kohe pisarad silmis, nii suur vajadus võtta oma hetkel magav poja kaissu. Ja veel suurem süütunne, et kuidas ma sain sellist asja üldse mõelda. Ma ei taha teada, mida ma oleks tundnud artiklit lugedes peale seda kui oleks esialgne plaan ära tehtud.

    • Mulle ka kahjuks tundub, et vahel tehakse see otsus liiga kergekäeliselt, nagu väike inimalge oleks kõigest suvaline rakukogum. Tühiasi… Sulle aga au ja kiitus. Ehe näide sellest, et “mul pole talle midagi pakkuda” pole alati piisav “vabandus”. Lõpuks saadakse ju ikkagi ilusti hakkama.

    • Minu arust on sellisel teemal nii palju erinevaid aspekte ja asjaolusid, et päris üheselt teiste eest taolisi otsuseid ei saa teha. Või arvata, et hoomad kaugeltki kõike, mis teiste “tagatubades” toimub.
      Ilmselgelt mingisugusegi tugivõrgustiku olemasolu on lapse kasvatamisel, eriti algusaastatel, esmatähtis. Kõigil kindlasti pole sellist luksust, isegi mitte igapäevaseid talutavaid (ma ei räägi kuldsetest paleedest) olmetingimusi. Eesti on ääreni täis lapsi, keda tegelikult ei tahetud, kes kasvavad sõna otseses mõttes õhust ja “armastusest”. Tahtejõudu peab olema ikka meeletult, et ilma hariduseta, lapse isata ja töökogemuseta ning vanemate-poolse toeta naisterahvas suudaks lastekasvatamist endale lubada. Igaühel pole sellist tahtejõudu, kohe kindlasti. Ja kui on, siis on ju ka laps lõppkokkuvõttes siiski siia ilma soovitud.
      Abordi keelustamine on rumalus. Valdav enamik naisi teeb seda väga raske südamega, mingil väga tähtsal põhjusel. See pole meie asi teiste eest otsustada, kui tähtis või vähemtähtis meile see otsus tundub.

      Täpselt nagu alkoholi keeld ei vähenda joodikute arvu, ei vähenda ka abordi keeld aborte. Need toimuvad lihtsalt kuskil teabesfäärist kaugemal, ebasanitaarsetes tingimustes, ohustades aborti tegeva naise tervist ja elu.

    • See on jah kindel, et siis hakkaks mingid nurgatagused abordikliinikud kerkima…

  2. Mina pidin poole raseduse peal (mõni nädal enne) hakkama arvestama sellega, et äkkkkiiii pean raseduse katkestama. Seda siis selle pärast, et arvati, et lapsel võib olla väärareng. Iseasi kas ma ka oleks lõpuks abordi teinud (ilmselgelt oleks rolli mänginud ka see, et kui raske väärareng oleks olnud), kuid pidin 17. rasedusnädalal ultrahelisse selle hirmuga minema, et lapsega ei ole kõik korras.
    Tagantjärele mõeldes… huh ma ei kujuta üldse ettegi mis see kõik oleks minuga teinud. Õnnnnnnnnnneks oli kõik ikkagi korras ja analüüsid… mu mäletamist mööda ei tea arstid ka kuidas tulemused nii mööda panid. Räägiti seal, et algselt võisid kaksikud olla ja sellest valed tulemused või lihtsalt aeti analüüsid sassi. Igatahes oli palju-palju stressi ühele rasedale.

    • Kujutan seda hirmu omale ette… juba paljast mõttest, et ehk on lapsega midagi halvasti, hakkab juba hirmus.

  3. No mina isikulikult pidin mõnda aega tagasi pmst sunniviisiselt abordi paberile allakirjutama 17+ nädalal, kuna avastati raskekujuline lootekestade põletik ja kui ma poleks allakirjutanud, oleks rasedus nagu nii hakanud paari päeva jooksul ise katkema, sest emakakael muudkui lühenes ja avanes või siis oleks lihtsalt mu emakas põletikku läinud ja ma oleks mingit sorti veremürgituse saanud. See kõik oli minu jaoks väga õudne, sest laps oli täiesti terve aga mul polnud valikut! Lõpuks ma lihtsalt murdusin ja kirjutasin alla ise oma lapse surmaotsusele aga mul ei olnud muud valikut, see oleks juhtunud nii või teisiti.. Sellel hetkel ma lihtsalt leidsin , et parem õudne lõpp kui lõputa õudus!

    • Mul on südamest kahju. Minu sügav kaastunne. Midagi hirmsamat on raske omale ette kujutada, kui lapse kaotus.

  4. Pisut ülepingutatud on see jutt tal. Ma olen mitmel abordil käinud ja suudan muust mõelda küll. Abordi poolt ei ole, vastu ka mitte aga vajadusel olen ise valmis tegema küll. Jah, olen ka seda lootealget näinud aga nõrgaks seda nimetada on nagu natuke palju.

  5. Olen pikalt juba lugenud, aga varem vist ei ole kommenteerinud. Või kui olen, siis väga ammu. Igatahes, see lause “Ja ka siis võiks arst suunata abordi soovija enne kuhugi… nõustamisele, sest on ju ka muid võimalusi.” võtab väga hästi kokku selle, mis on abortide juures valesti. Miks peaks kellelgi teisel olema õigus inimese keha üle, kui tal endal? USA-s on abortide tegemine parajaks kadalipuks juba tehtud. Isegi laibal on rohkem õiguseid, kui naisel, kes tahab aborti teha. Kui näiteks on vaja kellegi organit, kes on hiljuti just surnud, siis on lähedastel õigus keelduda, kui nad teavad, et ta ei oleks seda tahtnud elavana. Seega argument, et lootel peab ka õigus elada olema, ei pea vett. Elavaid inimesi ei aidata ju surnute arvelt, kuigi neil ei lähe neid organeid enam kindlasti vaja. Miks peaks keegi üheksa kuud kannatama, kui ta ei soovi seda teha?

    Lingitud artikkel pärineb Objektiviist, mis omakorda pärineb ühest blogist. Kui palju tõepõhja sellel üldse all on? Anonüümne allikas ja tundmatu blogi, mis ei ole meediamaastikul kõvasti nime teinud. Pealgi on blogi ülekaalukalt “pro life” ehk abordivastane.

    • See nõustamise lause oligi seal just selleks, et ehk see muudaks midagi. Kui ei muudaks ja naine ikka kindel oma soovis, siis palun. Ma mõtlesingi praegu selle all rohkem neid naisi, kel ehk puuduvad teadmised valikutest, või kelle “vabanduseks” on, et praegu pole sobiv aeg vms. See on tegelikult nii raske teema, et ma nüüd juba natukene kahetsen, et selle üldse päevakorda võtsin. Eriti kuna mul endal konkreetse situatsiooniga kogemused puuduvad.
      Sellesse ma väga jah ei süvenenud kust see artikkel pärit on või mis võivad antud loo tagamaad olla, aga isegi, kui see on mingi suvaline kokku klopsitud “jura” on asjal tõepõhi all. 12nädalaks ongi laps selline, nagu seal kirjeldatud. 10 cm pikk, täiesti tundev ja eksiateeriv miniinimene.

  6. Minu mummukene sai alguse mitte-vabatahtlikust vahekorrast ja kui ma teada sain, et olen rase -ei suutnud ma seda kuidagi vastu võtta ja tegin testi 4 korda, et äkki ikka ei ole rase. Suures paanikas sõitsin kohe kohaliku günekoloogi juurde aborti tegema. Tegemist aga oli süvauskliku ja primitiivse riigiga, kus abort on surmanuhtlusega keelatud. Seega sain teada, et minu sees on 6 nädalane loode, ja katsugu ma isegi mõelda sellise asja peale ja mulle kutsutakse politsei. Mõtlesin, et olgu…jõuan kodumaale ja siin ju pole see keelatud. Koguaeg olid mingid takistused ja kodumaale jõudsin täpselt päev liiga hilja kus enam ei tehtud midagi ilma meditsiinilise konditsioonita. Kui ma seda taipasin, et täiesti lõpp ma peangi ta sünnitama, üksi üles kasvatama ja veel ei tea mis värvi ta on jne jne jne… oli ikka väga suur paanika. Istusin siis maha, nutsin hea peatäie ja taipasin et kuna mul oli nii palju takistusi teel, siis järelikult on ta mu ellu määratud ja eks elu teab paremini mis mulle hea on. Nüüd on ta pea 2 aastane tirts ja kuidas ma tänan kõrgemaid jõude, et nad ei lasknud mul seda otsust läbi viia. Ta on mu päike ja elu mõte igas päevas :)

    • Mul on raske midagi sulle vastata, aga tahan öelda, et oled uskumatult tugev ja tubli. Minu austus sulle.

  7. Mina isiklikult olen abordi poolt.
    Olles ise tööl naistele mõeldud varjupaigas, siis olen ka ise siinsete naistega abordist rääkinud ja sagedasti jõudnud üksmeelsele arusaamisele, et abort on õige valik. Juhtumid siin on muidugi keerulised: naisel võib olla narkosõltuvus, vaimne tervis ei võimaldaks last kasvatada, teda võib olla vägistatud, kupeldatud.. mida iganes. Sellisel juhul on abort siiski minu arvamust mõõda õige valik. Eriti naiste puhul, kel narkosõltuvus.. mis sellest lapsest tuleb? Mis tulevik sellisel lapsel on? Millised on võimalused väärarenguteks ja haigusteks?
    Ma olen kahjuks ka näinud naist, kes oli viiendat kuud rase ja süstiv narkomaan. Ja ta ise tunnistas, et jäi kahjuks abordiga hiljaks.. ma ei taha mõeldagi, mis sellest lapsest saab.
    Pealegi on asenduskodud juba praegu täis katkiste hingedega lapsi. Ei jõuaks toredad inimesed kahjuks neid kõiki lapsendada..

  8. Kahe käega abordi poolt. Miks? Sest igal naisel peab olema võimalus otsustada omaenda keha üle. On palju inimesi, kes on abordivastased, aga kas see annab neile inimestele õiguse kontrollida teise inimese keha? Ei.
    Lisaks sellele on objektiiv kallutatud allikas. Ei soovita seda väga tõsiselt võtta.

    • Ma olen ka abordi poolt, aga ühe käega. Leian, et kohati tehakse see otsus ikkagi liiga kergekäeliselt, ilma pikema mõtlemiseta ja võib-olla ka ilma teadmisteta mis, kus, miks, kuidas… sellepärast ka see nõustamisele saatmise mõte.

  9. Enne veel kui Hiinas ühe lapse seadus oli. Kui perel pold AASTA palka maksta selleks, et see teine laps ellu jäetaks. Tehti nii.
    Ka viimasel raseduskuul toimetati naije haiglasse. Beebi ajusse, läbi kõhu, süstiti mingit ainet ning naised tundsid kuidas beebid nende kohus surnuks tõmblesid ning siis sünnitasid surnud lapse.
    Ma leian et kuni 12 nd abort on ok (juhul kui loode on terve kuid pole tahetud). Seda just selle pärast, et nt poolas on abort väga tabu teema ja seal on igapäevane nähe leida nii surnud kui elusaid beebisid jõgedest, järvedest, metsast, prügikastidest. Lastekodud on beebisid täis. Ja seda kõike selle pärast, et abort on keelatud. Poola on väga usklik riik.
    Miks ma seda tean. Suur osa minu töökaaslasi on poolakad. Ehk siis jutte elust enesest. Ja just selle pärast maksan ma hea meelega kõik abordid oma maksudest kinni. Parem see vaike aborditud kulles kui metsas külma kaes koolev beebi. Mudiugi ka maetakse elusaid beebisid, et noh, jälgi ei jääks maha.

    • Ma täpsustan oma vastust selles osas.
      Väga kurb on neid pisikesi käsi ja jalgu näha jäänustena kuid sellises vanuses loode ei jää väljaspool naise keha ellu.
      Minu jaoks on kordades hullem mõelda neile valmis beebidele kes lihtsalt jäetakse kuskile surema. Nutab, kutsub abi aga keegi ei tule kuni see pisikene eluküünal kustub.
      Artiklist rääkides. Väga kohatu arstil sellist asja rääkida. Kahjuks inimesed (too arst nt) ei oska mõelda, mis neist lastest saab kui nad sunniviisiliselt alles jäetakse. Tundub nii haritud olevat, et ei mõtle nende pisikeste olevuste peale kes saatuse hoolde jäetakse. Nad ei mõtle sellele kuna ise ju nii ei teeks ning miks peaks ka keegi teine. Ei peakski aga teevad.
      Nii et jaa, enne kümme aborti kui üks elujõuline beebi kuskil metsas, prügikastis või kilekotiga järves.

    • Kohutav. Aga jamh, su kommentaarist koorub tõde – enne abort, kui suvalt minema visatud beebi. Kuigi ma ei kujuta eluski ette mis inimene midagi sellist teha suudaks (imiku minema visata)…

  10. Esiteks ei peeta alla 9-nädalast sügooti isegi veel looteks ja teiseks peetakse 12. nädalani tehtud aborti veel turvaliseks. See 12. nädala limiit on mingil loote arenguga seotud põhjusel ka, aga kuna ma täpselt seda ei mäleta, siis ei hakka huupi pakkuma, kas ja kuidas see ajutegevusega seotud oli.

    Kas rasedusnädalaid ei arvestata mitte viimase menstruatsiooni algusest? Minu tsükkel on aeg-ajalt 46-53 päeva pikk ja kui siia lisada testimise aeg, günekoloogi juurde pääsemise aeg ja vajadusel ka raseduse katkestamise protsessi ootamise aeg (eeldatavasti ei saa samal päeval kohe opilauale ja pealegi oleks ka järelemõtlemisaega vaja), siis ma lihtsalt ei mahukski sinna sinu soovitatud 8 nädala sisse. Kas ma olen seega sunnitud lapse saama? Ühesõnaga on minu arust 12 nädalat täiesti okei ajalimiit.

    Vägistamise, intsesti jms erijuhtumid on muidugi hoopis palju keerulisem teema.

    Üldiselt pooldan kahe käega abordi tegemise võimalust. On palju rohkem neid, kes rasestusid kaitsevahendeid kasutades, kes ei ole majanduslikult ja vaimselt valmis, kellel on vaimseid või füüsilisi terviseprobleeme, ebaterve suhe jne kui neid, kes kasutavad aborti kui rasestumisvastast vahendit. Need viimased naised kuuluvad samuti erijuhtumite alla ja ei tohiks mängida rolli küsimuses, kas keelata suhteliselt ohutu raseduse katkestamise võimalus üldisele elanikkonnale. Pealegi, kas Eestis mitte ei pakuta steriliseerimise võimalust sellistele sari-katkestajatele?

    Kui Poolas abordi täieliku keelamise teema esile kerkis, tuli mul küll nutt kurku. Said vägistatud? Nojah, ei vedanud, kanna see laps lõpuni ja kasvata üles. Ükskõik kui palju sa teda ei vihkaks, sest ta meenutab sulle tema olemasolu põhjuseks olevat traumeerivat kogemust. Loode hukkus mingi arenguvea pärast? Nojah, ei vedanud, kannad edasi ja sünnitad surnud lapse.
    Naise sundimine last lõpuni kandma ei tee kellelegi head, see lõhub psüühika täiesti ära. Teine oluline aspekt on illegaalsed katkestamised, mis on ema ja lapse tervisele palju palju ohtlikumad.

    Maailm on niigi ülerahvastatud, las lapsi saavad need, kes tahavad ja kes on suutelised neile ka väärtuslikku elu pakkuma. Vastupidiselt ei ole tarvis rohkem katkisi väikseid inimhingi.
    Ükski normaalne naine ei tee aborti kergekäeliselt, see on vaimselt väga raske kogemus ja neile näpuga näitamine ei tee olukorda paremaks. Väga suure tõenäosusega on siin iga kommenteerija tutvusringkonnas üks või ka mõned selle tee läbi käima pidanud.

    • Su kommentaari esimene pool teeb mind kurvaks. See suhtumine, nagu alla mingi nädalate arvu laps oleks mingi suvaline rakukogum… kurb. :/

    • No see tuleneb puhtalt sellest, et mina näen lapsi ja nende saamist vähem emotsionaalsemast ja rohkem bioloogilisemast vaatepunktist. Bioloogiliselt ongi tegu rakukogumiga, millel on potentsiaal kasvada inimeseks, aga mis tegelikult ju veel inimene ei ole.

      Sul on endal planeeritud lapsed, selle pärast on mõistetav, et sa ise seda nii ratsionaalselt ei võta. Emadus muudab- kiputakse eeldama, et kuna mina olen pärast lapsesaamist õnnelik, siis peaksid teised ka olema. Ja sellele järgneb juba teiste haletsemine, et laste mittetahtjad on ikka ühed õnnetud inimeseloomad.

  11. Esiteks, Objektiiv…no ma ütleks, et paremini passiks ‘Subjektiiv’. Teiseks, see jutt pole kohe kindlast arstitudengi kirjutatud ja pool teksti on ikka väga mööda ja vastukäiv. Kriitilisemat mõtlemist! :)

    • Kuidas nii? See on kellegi suvalise inimese, kes väidab enda olevat arstitudeng, vaimusünnitis, millel pole reaalsusega suurt pistmist, ning mis on täis emotsionaalseid hüperboole. Siis ei jää ju mõte samaks.

    • Isegi kui see ei olnud reaalse olukorra põhjal kirjutatud, siis laps-loode-“rakukogum” on 11-12 nädalal täpselt selline nagu ta kirjeldas.

    • Jaa, see on õige, aga samas see 12-nädalane loode ei suuda väljaspool emakat ellu jääda. Ma ise muide kah aborti ei teeks – vb meditsiinilistel kaalutlustel, aga ma ei hakka end isegi mitte närvi ajama sellega, et keegi (mingi poliitikust vanamees) võiks minu keha üle otsustada! Ja soovitan uurida ka feministide seisukohti, nt kiirelt, naine jääb rasedaks, aga mees ei taha lapsest kuuldagi. Ja siis äkki sunnitakse see naine last saama ja mees kõnnib käed taskus minema, sest selline käitumine on norm! Laps kasvab isata, suure tõenäosusega finantsilistes raskustes, emal võib olla raskusi tema omaksvõtmise, kasvatamisega jne jne. Ehk siis see oleks väga ebaõiglane naiste suhtes ja toidaks meeste hegemooniat. See teema on lihtsalt niivõrd palju kordi laiem, kui küsimus, kellena seda 12-nädalat loodet defineerida. Mulle meeldib ‘potentsiaalne’.

    • Ma saan abordi tegemisest aru, aga ikkagi on see teema nii ränk, et südames hakkab valus, kui mõtlen sellele.

  12. Sattusin täna juhuslikult seda artiklit lugema, sobib selle teema jätkuks. https://www.buzzfeed.com/carolinekee/this-woman-chose-to-end-a-wanted-pregnancy-at-23-weeks?utm_term=.rrv4Er97vN#.tj0bZYPwJA

    Ma ei arva, et abort tuleks ära keelata, kindlasti mitte, aga kurvaks teeb, kui mõtlen, et on naisi, kes raseduse kergelt katkestavad, ja siis sellele naisele artiklist või nendele tuttavatele, kel hoolimata suurest soovist ja valmisolekust ei ole õnnestunud rasestuda.

  13. Ja ometigi koik, mille symboliks on saanud riidepuu, on palju hullem. Ei oleks abordi keelustamise korral mitte lastekodud ylerahvastatud, vaid meil oleks liiga palju naisi, kelle tervis oleks rikutud voi veel hullemad tagajärjed.
    Ka ei poolda ma, et abordi tegemise aeg oleks veel lyhem kui 11+6. Sel ajal on tegelikult loode mitte kohvitassi vaid laimi suurune kaaludes umbes 14 grammi. Vahel ei ole asjad nii lihtsad, et saad rasedusest teada 4+1 ja 8ndaks nädalaks oled juba asjad ära otsustanud. Enamus mitte planeeritud rasedusi saab naisele teadlikuks siiskis alles kuskil 6+ nädalal (erinevad pohjused- koige sagedasem- arvatakse et tsyklihäire). Seega oleks aega justkui veel vähem kui 2 nädalat, et otsustada. Kas selline otsus ikka tuleks teha nii kiirelt?
    Sunniviisiline noustamine enne aborti on samuti vale- see peab olema vabatahtlik. Selleks on olemas voimalus ning seda ei saa peale sundida. On liiga palju pohjusi, miks tehakse aborti- see ei ole alati lihtsalt kergekäeliselt tehtud otsus ning ma ei pea oigeks, et alati peaks naine hakkama kellelegi oma otsust selgitama. Noustamine on siiski vajalik kui ollakse tugevalt kahevahel (ning sellisel juhul on voimalus selleks olemas) mitte juhul kui otsus on tehtud.
    Koik lapsed ei ole planeeritud, koik lapsed ei ole oodatud ning koik lapsed ei hakka kunagi syndima. Las synnivad lapsed, kes voibolla ei ole kyll planeeritud, aga kes on oodatud ja kelle puhul voimalus, et neid ei hakata armastama on palju väiksem kui laste puhul, keda ei planeeritud ning ei oodatud, vaid kes PIDID syndima.
    Ning ausalt meditsiinitudeng, kes on nii shokeeritud abordi nägemisest- kas ta siiani arvas, et näeb seal vikerkaart ning pilvekesi?

  14. See on nii keeruline teema,millel sõna võtta,sest situatsioonid on nii erinevad. Ma kohati nõustun,et 12nda nädalani abordi lubamine tundub sürr,aga samas on see siiski iga naise isiklik otsus ja kuidas nemad selle teadmisega elavad on nende asi. Ma ei usu,et on naisi,keda abordi tegemine,ükskõik mis põhjusel üldse ei mõjuta.
    Mina võin isiklikust kogemusest rääkida,et mina tegin aborti 8ndal nädalal ja ei kahetse oma otsust,mis ei tähenda et ma sellele ei mõtleks,või et ma poleks ennast halvasti tundnud,teades et ma lõpetan elu.
    Mina elasin hetkel välismaal ( Uus Meremaal) ja jäin juhuse tõttu rasedaks (kasutasime kondoomi,aga ju siis midagi juhtus) ja sain sellest teada 8ndal rasedusnädalal. Päevad olid selle hetkeni normaalsed ja ainuke tegur,tänu millele ma midagi kahtlustasin,oli järsk suitsetamise lõpetamine,sest hakkas nii vastu.
    Mees,kellega ma sel hetkel koos olin,tahtis last,aga teineteist me ei armastanud,olime lihtsalt nö sõbrad,kes vahel koos magasid. Mõtlesime erinevatele variantidele ja tulime otsusele,et abort on “parim” variant,sest mina ei tahtnud välismaale jääda,tema ei tahtnud Eestisse ja ei tahtnud sünnitada last,kes oma isa ei näe. Pidin abordi eest ise maksma,umbes 2000€ või isegi rohkem ja olen siiani kindel,et see oli ratsionaalne ja kaalutletud otsus. Loomulikult ma mõtlen sellele vahel,aga kahetsenud ma seda siiski pole. Mind isiklikult ei huvita,kui mind keegi hukka mõistab,või arvab et see oli isekas otsus. See oli minu otsus ja kui mina sellega elada suudan ja arvan,et see oli õige,siis sellest piisab. Küll ei arva ma,et seda tuleks teha kergekäeliselt ja ilma nõustamiseta.

    • Jah, saan väga hästi aru. Ja sinu puhul on ju kõik ka vastutustundlik. Tegid kõik endast oleneva ja ikka… lisaks sellele arutasid ka muid võimalikke variante ja valisid enda jaoks parima. Ma mõistan su otsust, aga jamh. See on keeruline teema ja kuna mul endal on lapsed ja ma nii hellik olen, lähevad sellised teemad hinge. Ma ei üritanudki kedagi süüdistada, või end halvasti tundna panna…

    • Mul on nüüd oma abikaasaga kaks last ja olen ka beebide ja laste koha pealt nüüd nii hella hingega. Kui selle otsuse tegin oli 20 ja hoopis teise maailmavaate ja unistustega. Kui ma nüüd,mehega keda ma armastan, “kogemata” rasedaks jääksin,ei teeks ma kindlasti mitte aborti. Lihtsalt sellised otsused olenevad nii tohutult olukorrast ja tihti on neid kõrvalseisjal raske mõista.

      * Täiesti teema väliselt,aga vaata filmi “collateral beauty”. Nii armas ja samas nii kurb film,mis paneb mõtlema. Mina vaatasin enamus filmist silmad kinni,sest lihtsalt nii nutma ajas ja seda vaadates tahtsin keset ööd oma beebid üles ajada ja kõik oma voodisse kaissu tassida. Soovitan :)

  15. Mina isiklikult pooldan aborti ja seda, et naine saaks ise otsustada kas ta tahab teha aborti. Neid inimesi ei saa ju süüdlaseks teha, et nad aborti pooldavad ja ei saa nii ka mõelda, et ” oi kui palju on maailmas inimesi, kes lapsi ei saa aga sina teed aborti’. See on iga inimese enda valik ja äkki ta tõesti ei tunne, et tahab emaks saada.
    Mina olen veel üpriski noores eas ja kui juhtub, et ma jäängi rasedaks, siis ma ei kõhkle, vaid teeks kohe aborti. Kuna ma tunnen, et ma ei suuda veel emaks saada. Mul on teised prioriteedid hetkel elus.
    Aga eks me kõik oleme inimesed ja mõtleme erinevalt. Ma loodan, et keegi nüüd kaela ei karga, et ma teistmoodi mõtlen :)

    • Kindlasti ei karga kaela. Ja ka mina üldiselt pigem pooldan, aga samas leian ka, et see käib kohati liiga kergelt…

  16. Olen abordipooldaja ning jään selleks ka edaspidi. Loodan, et ei hakata seda teemat Eestis nokkima. Sellel võivad olla väga tõsised tagajärjed (alates sellest, et tekivad nn.iseteenust pakkuvad isikud salaja kuskil ebahügieenilistes tingimustes, lõpetades sellega, et sünnib lapsi, kelle eest vanem ei taha ega suudagi hoolitseda).

Vasta anonüümne-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.