Aga mis siis, kui mu emakas tõmmatakse pahupidi, nagu tutimüts

Et ma nüüd räägin siis sellest jubedusest, et te teaks… Hommikul ei jõutud kohe ära oodatagi, mil Madlike minema viidaks (kuigi jutt oli, et arst tuleb 8.15-9.00 vahel ja kell oli tol hetkel alles 08.02, aga okkk). Madlike läinud, kiirustati mind ultrahelisse. Ja läkski täpselt nii nagu oli oodata – emakas oli jura täis ja mulle oli vaja teha narkoosis vaakumpuhastus. Juba see protseduuri nimi kõlab hirmsalt, mis siis veel selle läbi elamisest rääkida… Aga mis teha, pean ju hakkama saama.

Mõni minut hiljem veeretati mind juba voodiga opisaali poole. Silmade eest vilksasid läbi vaid koledad, tuhmunud laeplaadid ja valgustid, ning mööda mu põsesarnu voolasid suured pisarad, otse mulle kõrvaauku. Ma ei teagi miks ma nutsin. Ehk hirmust, et ei talu sel korral narkoosi ja ma ei näe enam iial oma lapsi, ning nad peavad ilma minuta üles kasvama. Või ehk sellepärast, et kartsin seda protseduuri, nagu tuld. Või hoopiski sellepärast, et see tõmbab kõigele lõpliku kriipsu alla – ta on läinud. Või äkki hoopis kõigi nende asjade pärast kokku… Aga võimatu oli ka pisaraid peatada.

Opisaal oli külm ja rahvast täis. Ikka maru rõve on poolele tosinale oma verist jalgevahet hargitada. Lootsin vaid, et ma ometi ruttu kustuksin. Kogu see tunne ja protsess oli lihtsalt…kohutav. Pole võimalik kirjapildis edasi anda.

Tundsin, kuidas see narkoosi värk mulle veenidesse jõudis ja mul oli tunne nagu ma oleksin oma silmad sulgenud maksimaalselt viieks sekundiks, kui keegi juba mu nime hüüdis. Mõtlesin, et no mida sa tahad, miks see paganama narkoos juba ei mõju, kaua võib… Aga kõik oli juba läbi. Sama hääl palus mul nutta niuksumise lõpetada… Kõrvalt kuulsin, kuidas üks teine hääl ütles, et ”las nutab, see on ju normaalne emotsioon sellise läbielamise peale”… Ja siis veeretati mind juba tagasi palati poole. Ma olin nagu puuga pähe saanud.

Pooleldi koomas olles mõtlesin kõigele sellele, mida olen oma neetud elu jooksul pidanud juba läbi elama ja nutsin seal palatis nii, et üks padja külg ligunes läbimärjaks… Kõik lihtsalt sakib. See on nii kohutavalt nõme ja ma vihkan praegu kõike… Ja siis tuli mingi neetud mõrd veel minu kallal saagima. See sama, kes ka siis minuga pragas, kui Madlike mul kodus sündis ja see sama, kes mul niutsumise lõpetada käskis… Ma täpselt ei mäleta, sest ma olin umbes kolm minutit tagasi narkoosist ärganud, eksole, aga mäletan, et ta ajas mind endast väga välja oma jutuga ja peale tema lahkumist lahistasin veel päris pikalt nutta. Muudkui saagis seal, et miks ma VAREM ei tulnud, kas ma tahan maha surra, kas ma tahan, et mu lapsed emata kasvaksid, kes neid siis kasvatab, kas ma ÜLDSE plaanisin tulla, kas ma ei saanud siis aru, et mul on verejooks ja rasedus katkeb ja ma ei tea misasja kõike veel. No ma ei tea, kas ma olen taun, või mis, aga ma tõesti ei teadnud, et tavalise katkemisega peaks kohe haiglasse galopeerima. Ja mis ajast on see värk, mis mul oli, verejooks. Selle mõttega peaks ma siis iga kuu 13. kuupäeval siin tal uksetaga olema nagu miška, sest omg, mul on ju verejooks! Agh, ausalt. Andke padruneid.

Mõnel arstil on raske vist lihtsalt mõista, et arsti jaoks on see vaid üks protseduur, üks töökohustus, mille saab nimekirjast maha kriipsutada. Naise jaoks on see aga kaotus, shokk, pettumus ja valu. Ja sellepärast ma aina enam kindel olengi, et tulevikus võiks minust saada sünnitoetaja või miski selline tegelane, kes aitab ja lohutab raseduse katkemise järel… sest ma olen ju seda kõike teinud ja kogenud ka omal nahal.

Aga kõik ok. Kui nad mind just igavesti vigaseks ei teinud, siis peaks peagi kõik normaliseeruma. Mul pole isegi valuvaigisteid praegu vaja olnud… Homme vast saan koju ja saan selle õuduse järjekordselt seljataha jätta.

 

Edit: Nüüd on kolm päeva möödas ja otsustasin igaks juhuks lisada, et tegelikult on see palju kiirem ja valutum valik, kui ntk tabletiabort. Valusid oli peale protseduuri minimaalselt ja ka veritsus on väga väike. Tablettidega oli asi ikka tunduvalt jõhkram.

Comments

comments

5 thoughts on “Aga mis siis, kui mu emakas tõmmatakse pahupidi, nagu tutimüts

  1. Tunnen kaasa. Mais sain pea 10aastat oodatud triibud(rohtudega kaasa aidatult) ja seda õnne jagus neljaks päevaks. Erakorralises vastuvõtus sain pahandada,et kui väga tugevat verejooksu pole siis poleks vajagi tulla olnud. Õnneks arst,kes edasi tegeles oli mõistlikum ja sai aru,et minu hirm oli pöhjendatud (erinevad diagnoosid+ravimid) Ma saan aru,et nende jaoks on see töö ja on naisi kes kergekäeliselt jooksevad emo vahet või kes liiga kaua venitavad aga iga juhtumit tuleks vaadelda erinevalt ning proovida suhtuda neutraalselt. Sinule soovin kõike head ning soovitud lastearvu täitumist võimalikult kiirelt ja valutult.

    • Oeh, kullake. Saaks ma ometi öelda midagi, mis teeks heaks kõik, mida oled pidanud taluma…

  2. Ei kujuta ette, kust selle jõu võtad, et ikka ja jälle see sama asi üle elada. Mina olen pidanud ühe korra elus ise selle tee ette võtma ja raseduse katkestama, aga rohkem ei suudaks. Jah, minu puhul oli tegu omal soovil teoga, aga see valu ja hilisemad läbielamised… Imetlen, et suudad ikka veel pea püsti hoida!

    • Ehk sealt tulebki see vahe, et sinul oli see oma soov, minul polnud muud valikut… Aga jah, minagi mõtlen, et kas ma enam üldse suudan…

  3. Olen seda protseduuri läbi elanud mitu korda, kuid ilma looteta. Emakas vajas puhastamist kasvaja tõttu. Aga see oli nii vastik tunne, nutsin palju. Juba tookord mõtlesin, et kui palju hullem see tunne võib olla kui emakas laps veel sees on…
    Muidu olen see õnnelik naine, kellel igast rasedusest on laps sündinud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.