AINULT kaks korda oleks peaaegu surma saanud, success!

Täna juhtus nii, et ma pidin elus esimest korda (ja ÜKSINDA) Tartu linnas sõitma. Üksinda – see tähendab siis koos pättidega. Pättidega, kes alustasid ulgumist umbes 5 minutit peale kodust välja sõitmist. Küll ühel kukkus lutt suust välja, küll teisel kadus padi-mõmmi-snäkitops-vesi ära, küll oli palav, siis jälle külm ja… Ohjah. Ühesõnaga, esimene peatus oli 10 minutit peale sõitma hakkamist. Tankisin Joelil kõhu täis (kodus loomulikult polnud süüa vaja…) ja lootsin, et ta vajub unedemaale ära. Annu ulgumist on kergem kuulata, kui Joeli oma. :D

Ülejäänud 50 midagi kilomeetrit läks juba libedamalt. Või noh…

Kuskil poolel teel Tartusse hakkasid teetööd. Tüüpiline keberniit kiirusepiirangute ja värkidega. Sõidad 90ga ja järsku – voilaa, kiirusepiirang 70.. Ja siis 50… Viiekümne ala saab läbi ja jõuad vaevu 90ni, kui jälle kiirusepiirang ette hüppab. Pluss mu ees sõitis mingi äärmiselt närviline rekkajuht, kes muudkui kiirendas ja pidurdas järsult.

Mul niigi tagus süda kurgus selle linnas sõitmise pärast, aga kui veel mendireidile ka sattusin, mõtlesin küll, et panen ühe korraliku roobi maha. Nimelt pandi kõiki linna sisse sõitjaid puhuma. Jeii, mu esimene puhumine. :D
Auto, mis mu ees sõitis, oleks ka peaaegu omale uue tagumiku saanud. Sõitis teine nagu närvihaige jänes – sõitis ühe ratta jagu edasi, pidurdas, sõitis veel kaks millimeetrit edasi ja pidurdas…

Igatahes, esimene apsakas juhtus siis, kui alles haigla poole sõitsin. Panin punase tulega rahumeeli üle tee! :D Olin juba poolel ristmikul (sõitsin teise auto järel), kui vaatasin, et okou, miks kõik teised seisma jäid ja ohohoo, punane tuli ju. Jumal tänatud, et ühtegi autot ei tulnud. Aga häbi oli küll, endal kaks last peale ja mängib siin liiklushuligaani. :D

Kui lõpuks haigla juurde jõudsin, mõtlesin, et kuhu ja KUIDAS ometi ma nüüd pargin? Siin ju kõik tasulised parklad ja ma pole üheski sellises varem käinudki. Pärast rihin veel mõne bemmivenna ära. Ja mismoodi see parkimine seal üldse käib??? Kas see kell tuleb panna selleks ajaks, kui ma tagasi tulen, või selleks ajaks, mil ma autost ära läksin? Loogilisem tundus teine variant. Ja kuna kuskilt ma ikka lugesin välja, et esimene tund on tasuta, siis ei hakanud ma üldse mingit piletit ostmagi. Kuigi ma käisin seal automaadi juures küll, ning isegi küsisin ühelt haigla töötajalt nõu, kes mööda kõndis, aga lõpuks läksin ikkagi riski peale välja, sest mul polnud 60 senti ja kahte eurtsi ei raatsinud panna. Äkki saame ikka varem arsti juurde sisse ja jõuame 12ks tagasi. Kui ei, siis saangi teada kui palju see parkimistrahv õigupoolest on. :D
Btw, parkisin mingi uhke audi kõrvale ja täiega bossilt – ei ukerdanud, ei rihtinud ära, ei läinud joontest üle ja mõlemalt poolt mahtus ideaalselt sisse-välja käima! :D

Ortopeedi juures läks ka hästi. Olen juba iseseisvalt tööd tehes Joeli lihaspingetest lahti saanud. Enne oli tal kätes veidi sellist kangust, ning vahepeal kippus ta mul veidi ka lennukit tegema, aga kuna see tee on mul juba Annemaiaga läbi tehtud, võtsin kohe vastavad nipid ja harjutused käsile, ning andsime lihaspingetele tuupi. Arst vaid kiitis kui ilusad, naerusuised ja terved lapsed mul on. Ma muidugi ei tea kus need ilusad ja naerusuised lapsed siis on, kui me kolmekesi kodus oleme. :D

Viis minutit enne trahvi saamist jõudsimegi ilusti autosse tagasi, ning tegime seal veidi veel aega parajaks, et Joel uuesti piisavalt ära väsiks ning tudile jääda saaks.
Sõitma hakates ei olnudki mul enam sellist tunnet, et kohe hüppab süda kurgust välja. Olin juba mõnusalt enesekindel ja täiesti veendunud, et täna pole see päev, kus ma meid surnuks sõidan. :D

Korra võttis jalad all tuimaks veel see, kui üks sokuhabemega tüüp meile külje pealt sisse uhada tahtis, aga noooojah. Kusjuures, täiesti (?) tema süü, seega tunnistan ma end süüdi VAID ühes eluohtliku olukorra tekitamises :D Tahan mina rahumeeli vasakule pöörata, vaatan, et kedagi ei ole ja keeran. Järsku tuleb igavese lennuga mingi punane kuut ja manööverdab minu ja ühe teeservas seisva auto vahelt mööda nagu rullnokk. Hea on, et minu taga ühtegi autot ei olnud, kui pidurid blokki lõin (õnneks ei jõudnud ma veel õieti kohapealt minemagi saada, nina oli tee peal).

Hommikul ma tõsimeeli mõtlesin, et löön risti ette, kui elusalt ja tervelt auto maja ette pargin. :D

Yay! Ididn’t die!

Kuna ma olen veidi selline… ei ütleks nüüd, et ‘uskilk’, aga ‘millegisse kaitsvasse ikkagi nagu usun’ tüüpi inimene, siis tahaks autosse ka midagi sellist riputada. Ideid?
Peale kõike seda, millest ma/me napilt pääsenud oleme, olen ma küll kindel, et keegi valvab meie üle. :)

Also, mind endiselt hämmastab (ainult ma ei tea miks) see, kuidas koguaeg utsitatakse naisi takka, et oi saage ikka lapsi ja saage ikka lapsi (ka riigi poolt ju). Aga kui on nende lastega vaja arsti juurde saada, siis oota järjekorras kolm kuni tohhujaaa kuud? Ma sain Joelile tänaseks selle ortopeedi aja vaid tänu sellele, et keegi oli enda aja ära öelnud ja ma juhtusin õigel hetkel helistama. Järgmine aeg oli pakkuda arvake millal? NOVEMBRI LÕPUS! Ehk siis, kui Joel on juba pooleaastane (arstile peab minema 3-kuuselt). Neuroloogi aja sain ma talle ka alles novembri lõppu. Et põhimõtteliselt, kui tahad lapsega 3-kuuselt ortopeedi-neuroloogi juurde saada, nagu ideaalis peakski, siis pead aja panema päev peale sünnitamist? #absurd

Kuidas läks teie, kes te load tegite kuskil väiksemas kohas, esimene sõit suuremas linnas? Mina olin igatahes närvivapustuse äärel, nagu aru saate.

*Tegelikult tegi töö ära sõbrannalt (tänks Epp!) laenatud geps. Ilma selleta oleksin ma ilmselt siiani seal Tartu vahel õiget haiglat otsimas. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

34 thoughts on “AINULT kaks korda oleks peaaegu surma saanud, success!

  1. Mul on täielik paanika Tallinnas sõitmisega. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et ma seal liikluses ellu jääks :D Isegi nüüd, kui ma olen sõitnud keset Madridi, kus on 4 rida, miljon autot ja kiirusepiirang 120, siis ma ikkagi ei julgeks Tallinnasse sõitma minna :D

    • Haha, misasja. Mis sa sest Tllinnast kardad, kui sellises liikluses ellu jäänud oled! :D

  2. Mina tegin load Inglismaal 23 aastaselt. Kõik oli palju lihtsam,kui ma algul arvasin ja sõitmist ei ole kunagi kartnud. Nüüd saan nii siin,kui ka Eestis sõidetud ja pole probleemi.
    Sulle soovitaks,et hoia rohkem pikivahet,jälgi teiste pidurdustulesid ja et pigem karta kui kahetseda. Ära kiirusta ja mõtle ette :) Tubli oled,et vähemalt load käes on,ülejäänu tuleb kogemusega. Mina nt käisin vahel lihtsalt üksi ilma lasteta sõitmas,harjutasin parkimist ja kohalt sõitu jne. Kui sul vähegi võimalust on,siis soovitan.

  3. Parkimiskella paned ikka autost lahkumise kellaaja järgi. Ja kui satud tasulisse parklasse, saad parkimispileti osta kas parkimisautomaadist või mobiiliga (vaatad parklast märgilt õige piirkonna/koodi ja saadad sms-i viidatud numbrile). Mobiilselt parkides lisandub summa su järgmise kuu moblaarvele.
    Kui kasutad nutitelefoni, siis soovitan sellist äppi nagu Waze. Väga mugav gps.
    N-ö õnneamuletina “sõidutatakse” päris erinevaid asju kaasas: nt pihlakaoksa, (pool)vääriskividest kette… Mul on nt autoliikude puhul avatud šampakork. :D
    Rahulikku meelt ja külma närvi! Tean, mida sa tunned – emadele peaks juba puhtalt sellepärast autosõidu eest medali andma, et nad suudavad roolis multitaskida. :D

    • Ma jagasin jah ära, et nii see kell töötab :D
      Mul on liiga luts telefon praegu, ei saa äppe tõmmata. :D

  4. Minul on autovõtmete küljes pihlakast tehtud vähi tähtkuju võtmehoidja… Tundsin ka, et ” vajan” autosse midagi sellist aga pihlakaoksad autos ei meeldinud kohe üldse….

  5. Kas sain valesti aru, kas suunatakse ka nagu profülaktilieses korras neuroloogile/ortopeedile?

    • Põhimõtteliselt küll. Ma olen aru saanud, et kõiki ikka saadetakse sinna kontrolli.

    • Esimest korda kuulen, et nö igaks juhuks. Minu perearst küll niisama ei suuna. St oleme käinud, aga siis kui ikka vaja ja sellisteks kordadeks küsib ta ise aja ja siis saab nagunii kiiremini. Kindlasti ei pea probleemiga kolm kuud ootama.

    • Saadetakse ikka igaks juhuks. Peaaegu kõik perearstid saadavad beebid ortopeedi ja neuroloogi juurde. Meie käisime ka, kuigi põnnil polnud midagi viga. Nad lihtsalt vaatavad professionaalse pilguga üle, kas kõik korras. Kõik perearstid ilmselt ise ei ole nii kursis.

    • Kindalaekas hoian :D. Tegelt enne oli oks, nüüd on pihlakast suur nööp :D.

    • Võibolla on aidanud ka. Ühes avariis sõideti mulle umbes 60ga küljelt sisse, täpselt taha ukse pihta. Sekund varem, oleks minu esiukses olnud jne. 0 kahjustust minul.

  6. Huvitav, mul küll joppas siis. Sain ortopeedi juurde mingi 3 nädalaga ja nüüd teise ortopeedi aeg pandi täpselt kuu aja pärast. A vbl spordimeditsiini kliinikus lühemad järjekorrad.

  7. Mina tegin load Eestis ära ja kuu hiljem kolisin USA’sse. Ausalt öeldes ytlen, et Usa’ s oli sõita palju lihtsam, sest liiklus on seal palju paremini reguleeritud ja ka kogu märgistus jne on seal nii loogiline. Tallinnas sõidan nyyd. Vastikud kitsad tänavad, närvilised juhid… No ei meeldi siin see sõit :(

    Aga on sul autoga elu lihtsam ka nyyd ikka?

    • Loomulikult on lihtsam! Issand, mul tõusevad ihukarvad püsti kui mõtlen, et täna oleks pidanud bussiga minema. Oleksin pidanud siis vist Annu kõhukotiga selga võtma ja poisi kärusse panema + mähkmekott ja muu tavaar käe otsas. Pühajumal, tänan ei. :D

  8. Kusjuures mul juhtimisõigus juba ammu-ammu, aga Maarjamõisa juures parkimine ajab siiani närvi, polikliiniku juures ” võidab parkimiskoha see, kes kiirem, mitte see, kellel suunatuli juba ammu sees ja ootel…”
    Elu raskemad sõidud on seotud Tln linnas eksamineerija paberitega ( ise marsruuti koostades, seda läbi sõites nii eksamineerija kui ka nö eksamineeritavana, TLÜ-s ), teine ” elu sõit ” on olnud kunagi ammu talvel Tln-st Tartusse meeletu tormi, tuisu, lörtsi jms, mees sõitis ühe autoga ees, mina siis teisega taga, kojamehed käisid , taevast sadas kõike ja tee oli, oi kui libe, pime ja öö ka veel lisaks…Kiilasjääga kraavis olen ka istunud -30 C, kui autost välja roomasin, sest libedaga püsti ei püsinud. Paar napilt pääsemist on ka olnud, minu ees autodel laupkokkupõrge , palgiveok kummuli keeranud ja ilma tuledeta haagisele oleksin ise kunagi tagant 100km/h sisse sõitnud, lisaks põdrad/kitsed/metssead teel.
    Aga juhiload ka juba 2001-st, igal nädalal sõidan Tartu-Viljandi-Pärnu-Rakvere jms pikki otsi, lisaks meeletule sõidukogemusele aeg-ajal ikka ärevaid olukordi…Ära valvsust kaota, hoia tõesti pikivahet ja pargi alati teistest eemale, lastega autost endal mugavam välja tulla…PS! Tartu parkimiskontrolörid on sama agressiivsed, kui Tlns MUPO.

  9. Meil on nt autos palvehelmed :) kui need mingil põhjusel sealt ära võetakse, siis on õnnetused kindlad tulema.. Ka reisil käies kannan kaelas palvehelmeid. Mind need igatahes mingi osa kaitsevad ;) Palvehelmeid saab kirikust.

  10. Olen sama meelt, mis siin üks kommentaar, et hoia pikivahet ja jälgi teiste pidurdustulesid. Ma enne last olin alati juba mega tige, kui keegi nii “perses” sõitis, et ma vaevu ta esitulesid nägin, nüüd olen ma veel tigedam. Noja, tegelikult olen ma üks neist troppidest, kes läheb nii tigedaks selle peale, et üksi olles ma vajutan lõpuks lihtsalt lambist pidurit, las siis sõidab tagant sisse, siiani pole sõidetud, vaid on pikivahet hakatud hoidma ja pole keegi ka sõimama tulnud, kui ka tuleks, noh.. kuulan ära :D.

    Lisaks võiksidki käia autoga vahel niisama sõitmas, harjud kiiremini, et ta suur on ja saad kiiremini käppa. Mina olen iga autoga käinud, mille olen saanud/oleme ostnud, käinud vahel lambist tiirutamas, lihtsalt et harjuda. :)

    Aga load ma tegin Raplas, pole ju kah teab, mis suur koht, Tallinna läksin esimest korda kaks kuud peale lubade saamist, vist. Sõitsin ainult Ülemisteni ja tagasi, nädal hiljem juba kesklinna. Nüüd võin vabalt igale poole sõita, ei hirmuta, kuigi raseduse täitsa lõpus paar nädalat ma ise enam linnas ei sõitnud, vaid käisin mehega, sest ma olin ikka väga hajameelne.

    Väga tubli, et Joeli lihaspingetest juba ise oled jagu saanud suuremal osal!

    Ilusat sügist :)

    • Ma ikka muidu hoian jah seda vahet, sest ennast ajab ka närvi, kui keegi taga siiberdab. :D

      Sulle ka ilusat sügist! :)

  11. Uskumatu, aga ma olen ka suutnud sõita Los Angelese kesklinnas ilma surma saamata ja üleüldse seal kandis, aga puhtast mõttest, et peaksin Tallinnas sõitmas, saab närvivapustuse :D Tartus olen sõitnud küll, polnud nii hull midagi. Load ise tegin Põlvas muidu, sest käisin Räpinas Aianduskoolis too aeg :)

  12. Mul ema kunagi rääkis, et autos peab olema midagi punast. Isegi siis, kui su oma auto on punane. Tal ripub autos punane päkapikk peegli küljes. Minul on nt punased õunad autovõtmete küljes :)

    • Lugesin ka eelmisi kommentaare :) Korralik ports kraami. Eks pead ise selle valiku tegema, mis sulle meeldib :)

  13. latene.ee soovitab autosse auto kaitseks musta turmaliini. Mul ka see autos olemas :)

  14. http://www.kliinikum.ee/patsiendile
    Siin lehel on infot L.Puusepa 8 ümbruses parkimisest ja plaanilt on näha, kus on tasuta parklad (ilma mündimärgita).
    Me ka muidu kellaga mänginud siin, aga nüüd avastasime selle kaardi ja asi selge, kus ka tasuta võib parkida, kartmata trahvi ;)
    Parkimine lastekliiniku ümbruses http://www.kliinikum.ee/lastekliinik/parkimine

    Mulle isiklikult tundub mobiiliga parkimine mugavam, kui selle automaadiga.

  15. Minu esimene pikk sõit oli 3p pärast lubade saamist. Seda siis Tõrvast peaaegu Rakvere. Auto oli rahvast täis. Ühtegi ohtlikku olukorda polnud ja jõudsime kõik elusana koju.
    Aga esimest korda Tartu linnas sõites oleks ühele külje pealt sisse sõitnud ja 3 inimest alla ajanud. Õnneks kaasreisija märkas ja õnnetus jäi ära. Aga enam tartus ei sõida..ja tallinnasse ka ei lähe ?

Vasta Karin-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.