Ainus kord kui ma oleksin soovinud eksida…

Ma mõtlesin täna hommikul, et ma saan päriselt ka infarkti. Helistasin laborisse ja mu proovid ei olnud ikka valmis. Ta tegi kontrollimiseks testi uuesti! Kui küsisin miks, et mis see näit siis oli, hakkas ta vaid kokutama ja ütles, et ma poole tunni pärast helistaksin, enne ei ütle ta midagi. Lohutas, et kõik on kindlasti hästi. 
Ma ei osanud midagi arvata, aga noh, hästi see ju ei kõlanud.

Uuesti helistades ütles tädike, et noh, saime nüüd mõlemad närveldada ja temagi oli ööläbi mulle mõelnud. Sain vastuseks, et tulemus on 29 tuhande pealt 22 tuhandeni langenud. Laboritädi oli väga armas ja üritas lohutada, et ehk on ikka kõik korras ja ehk, ehk, ehk… Ütlesin talle, et ma tean mida see tähendab ja ka ultrahelis ei olnud südant näha, kuigi peaks juba olema. Ta oli nii armas ja ma tõesti tundsin, et tal on kahju… Aga nüüd on vähemalt kõik selge. Mannatera enam ei ole. 

Nüüd ma vaid loodan, et puhastus algab ise ja ma ei pea haiglasse minema. 

Aitäh teile kõigile, kes te mulle kaasa elasite ja Mannatera eest palvetasite.

Ma tahaks lihtsalt pudeli veini hinge alla keerata ja kuskile koopasse kerra tõmbuda. Ma tahaks lihtsalt, et maa mu neelaks… Aga ma ei saa endale isegi kurb olemist lubada, sest muidu tuleb Annu kohe uurima mis mul viga on. Ma pean end koos hoidma ja oma olemas olevatele lastele raamatut lugema, nendega mängukooki sööma ja nendega õues kiikuma. 

Ja kui aus olla, siis on mul tunne, nagu mul polekski õigust kurb olla. Maailmas juhtub palju hullemaidki asju, kui väga varajane raseduse peetumine. Ja iga kell valiksin ma selle, kui selle, et poole raseduse pealt midagi juhtub või üldse peale sündi… Aga ikkagi. Ma ootasin ja armastasin teda väga, mis siis, et ma ei saanud teda kordagi hoida, ega musitada tema beebilõhnalist peakest. Ta oli ja on minu laps. Minu väike pilvebeebi. 

Comments

comments

46 thoughts on “Ainus kord kui ma oleksin soovinud eksida…

  1. Mul on nii kahju seda lugeda :( Ma ei tea, ma olen vist see igavene optimist kes ikkagi loodab, et nii ei ole.

  2. Tean liigagi hästi mis sa tunned. Endal kodus 3 last aga katkenud rasedusi mis ma tean on 4. See valu ja samas pettumus on liiga julm. Eriti kui oled oodanud seda pisikest niiiii väga.
    Ära ainult lusikat nurka viska. Võta aega et sellest üle saada..ja siis pea püsti ja edasi. See pisike jõuab teie juurde. Varem või hiljem. Hetkel lihtsalt siis polnud õige aeg.
    Usun et varsti tuleb juba rõõmustavad uudised ja seekord kestab rõõm 9k+terve elu. Luba endale see vein ja luba endale pisarad. Sina tegid kõik mis said,lihtsalt ei olnud hetkel õige aeg.
    Rõõmusta enda kahe armsa lapse üle ja tea et tuleb ka kolmas..siis kui on tal õige aeg tulla! ?

  3. Ma kujutan ette mida sa tunned. Ise kohe 13. nädalat lapseootel olles on seda nii valus lugeda ja pisarad kipuvad silma.

    Olge tugevad ja ära pikalt noruta. Kui on ette nähtud, siis õige pea tuleb teile uus Mannatera, keda kindlasti kallistada ja musitada saate! Selliseid enesehävitamise mõtteid püüa ka mitte mõelda. Sul on ju kaks last veel, kellele on ema kõige olulisem ja kallim! Nende pärast ei tohigi selliseid mõtteid mõelda. ?

    Olen mõtetes teiega ja saadan teele head soovid! ?

  4. Olen selle viimase aasta jooksul 2x läbi elanud, hetkel aga jälle rase ja ohtlik aeg on möödas.
    Ju ei olnud see loode elujõuline. Mina usun sellesse, et tema hing tuleb uues kehas teieni. Järgmise rasedusega. Enda peetumistest olen ma niimoodi mõelnud ja see on mind väga palju aidanud. ?

  5. Niinii kahju ? Kahjuks ma tean mida sa tunned. Ja neile kommentaaridele, et ‘ju siis ei olnud loode elujõuline, looduslik valik, küll jääd uuesti jne ja see faking siis kui on õige aeg tulla’ need ei lohuta faking üldse, seega ma ei tea, minumeelest pole ausõna neid mõtet jätta. Küll Lipsuke ise ka end lohutada nendega saab, kui ta tõesti niiväga tahab. Sellega ma nõustun küll, et hea kui varem, kui pigem hiljem- minu jaoks oli ka ainus lohutus see, et palju hullem oleks olnud, kui rasedus oleks suurem olnud ja kauem püsinud.

    Leina niikaua kui Sa tunned, et aega vajad, sul on see õigus täielikult olemas!!! Sul on õigus tunda valu, olla kurb, masenduses jne, sul on see õigus. See oli siiski sinu laps, mitte mingi tühine loode nagu arstidele neid kutsuda meeldib. Jah maailmas juhtub hullemaid asju, kuid see oli praegu Sinu maailma üks hulleim asi, mis juhtuda sai.

    Ja ma küll ei tea, kas see üldse praegu rõõmustab, kuid vaata oma olemasolevaid lapsi ja ole südamest tänulik, et nemad sul olemas on. Ma usun, et see on suurim rõõm mis selles olukorras üldse võib olla, kui üldse suudad rõõmu tunda.

    Mul on niikahju, et ma lähemal sulle ei ole, oleks kasvõi ise su põnnidega, et sa saaksid lihtsalt keras olla ja puhata. Ma tean, et need mõtted ei tähenda sulle praegu midagi, kuid suured kallid ja paid sulle. Lõpuks ajaga läheb kergemaks, mitte küll täna, homme ega ilmselt lähinädalatel, kuid varsti-varsti…Ja ükskord need pisikesed-suured imed peavad meie juurde ka tee leidma, ega neil muud üle ei jää.

  6. Väga kahju, Lipsuke! ? Võin rääkida oma loo, ehk natuke lohutab. Kuus aastat tagasi peetus mul rasedus. 9-nda nädala lõpus tekkis veritsus, läksin haiglasse ja siis veel südameke natuke lõi, aga olukord oli väga kehv ja hommikuks oligi kõik… See oli kaua oodatud ja planeeritud laps. Olin täiesti endast väljas, selline tunne oli, nagu oleks maailm kokku varisenud. Ma olin juba lapsele riideid ostnud, nimi oli talle välja valitud, pidasime plaani emadepäeval oma vanematele uudist teatada…

    Juba kolm kuud hiljem olin aga uue ootel. Sündis terve ja tubli tüdruk. Kui tütar oli 2,5, hakkasime mõtlema teise lapse peale. Ja vot siit tuleb nüüd natuke müstiline lugu: esimene laps, kes kunagi ilmavalgust ei näinud, oleks pidanud sündima 21. novembri paiku. Olin oma südames miskipärast kindel, et ta oli poiss, ka üks sõbranna oli näinud unes, et mul on poiss (enne peetumist). Läks nii, et teise lapse sünnitähtajaks määrati täpipealt sama kuupäev! ? 21. november… Kartsin, et see kuupäev juba ennustab mu jaoks halba, aga kõik läks seekord hästi. Novembri lõpus sündiski teine laps. Ja ta on poiss, nagu uskusin, et esimenegi oleks olnud.
    Nii et vägisi tahaks uskuda, et see esimene ikka tuli mu juurde tagasi.

    • Minul on sarnane müstiline kogemus esimene rasedus katkes 8nädalal, laps pidi sündima 14.10.10, paar kuud hiljem jäin uuesti ja sündis terve märtsibeebi. Aastad möödusid ja mõtlesime teise lapsele, jäin uuesti rasedaks ja see teine sündis just 14.10 (tähtaeg oli oktoobri lõpus, esimene laps pani 2 nädalat üle, teine tuli 2 nädalat varem) ehk siis just sellel kuupäeval, kus pidi sündima tegelt mu esimene peestunud rasedus, seega elul on imelikud keerdkäigud vahepeal ?

  7. mul on nii kahju. ja kurb olla on sul ja kõigil alati õigus, ära seda küll endale keela. hoian tuleviku suhtes pöialt, ükskõik mis saab.

  8. Tunnen kaasa. Olen ise sama läbi elanud. See lein on päris ja see kaotus on päris.
    Võta aega leinamiseks ning kui vähegi võimalik konsulteeri mõne raseduskriisi nõustajaga (minul oli nõustaja juurde saatekirja tarvis, sain selle meilitsi oma ämmaemanda käest). Kui endal mõistus ja jaks otsas, tasub abi küsida! Ja pea meeles, et Sa pole üksi, meid on päris palju, kes on seda pidanud kogema. Loodan, et Sul läheb edaspidi kõik hästi!

  9. Väga kahju Janeli,tunnen kaasa. Tahtsin lihtsalt öelda,et minu arvates on igati ok,kui sa oma tundeid välja elad ja lapsed seda näevad. See on ju igati normaalne,et ema on ka vahel lihtsalt õnnetu. Lapsed õpivad oma tundeid ju väljendama meie järgi ja nad ju saavad ju aru,et sa tegelikult ei ole ok,aga proovid seda varjata.
    Kui on vaja nuta ja ole õnnetu,see on täiesti normaalne.

    Ole tubli!

  10. Nii kurb! ? Mina tean samuti, kui valus see on kui oodatud rasedus peetub. Eelmise aasta septembris jäin teise lapse ootele. Olime mehega rõomsad, et poja saab endale vaikse mängukaaslase. Otsustasime, et seekord kellegile ei räägi enne kui jõuludel, et selleks ajak on KV uuring ka tehtud. Esimesel ämmaka visiidil (oktoobris) oli südametöö näha, ämmakas ütles, et ainult natuke aeglane. Et selleks on kaks põhjust- kas alles hakkas lööma või siis kahjuks ei jää püsima. Kutsus nädala pärast tagasi kontrolli, et kas kõik on ikka hästi. Ei saatnud enne ka ühelegi visiidile. Kahjuks aga järgmine kord enam süda enam ei löönud. Peetunud. Ma võtsin uudise suhteliselt külmalt vastu- ma olin selle võimalusega juba arvestanud ja samal hommikul ärkasin unest kus ma juba olin selle uudise vastu võtnud. Deja vu. Autos muidugi hakkasin nutma. Nii me siis mehega paar päeva nutsime. Ootasin samuti, et puhastus ise hakkaks. Pidavat olema kõige parem ja loomulikum kehale. Sain saatekirja abordikabinetti, et seal siis tehakse järelkontroll või uus saatekiri puhastusele. Aeg oli detsi alguses vist. Muidugi ise midagi ei alanud, pidin allkirjastama paberid, et olen nõus vahatahtliku abordiga. Ääretult julm. Paari päeva pärast läksingi siis uuesti haiglasse aborti tegema. Sellest omakorda kuu hiljem järelkontroll (jaanuari alguses).
    Vahest ikka mõtlen, et kui see rasedus poleks peetunud, siis hetkel oleksin viimaseid nädalaid rase.
    Aga meile mängis saatusesõrm vingerpussi, juba veebruaris olin uuesti ämmaka ukse taga uue rasedusega ? Vahepeal päevi ei hakanudki uuesti. Rasestusin uuesti jaanuari alguses. Hetkel 25 nädalat ja seekord on rasedusega kõik hästi olnud. See ei tähenda, et ma poleks muretsenud. KOHUTAVALT muretsesin kuni LA tehti ja liigutusi korralikult tundma hakkasin.

    Nii, et nuta oma nutud, tee mis vaja, et leinata. Varsti, varem või hiljem, on kolmas mannatera uuesti platsis ?

  11. Kallis Lisuke!
    Kui tohib jagaksin ka enda lugu. Nimelt peetus minu rasedus 13. rasedusnädalal ehk umbes nädal peale Kv uuringut. Peetumisest sain teada alles 15. nädal ämmaka visiidil. Seetõttu tean täiesti mis tunne see on ja kui kaua see sisemiselt tühi tunne kestab. Seda valu parandab vaid aeg ja nii isekas kui see ka pole, uuesti rasedaks jäämine. Uuesti jäin rasedaks kuskil paari kuu pärast ja sel korral õnnestus ilmale tuua maruvahva poisiklutt. Kui poiss sai kaheseks otsustasime mehega, et tahame veel üht last ja sel korral polnud rasestumine enam sugugi nii kerge kui kahel esimesel korral. Kuid oh imet pärast poolt aastat proovimist sain uuesti triibud ja olin muidugi jube närvis, et äkki läheb jälle kevasti. Õnneks läks kõik hästi ja nüüd olen marvahvate kaksikute ema :D! Ehks siit loo moraal. Loodus ei salli tühja kohta ;). Olen mõtetes sinuga ja soovin sulle veel palju, palju terveid lapsi :)!

  12. Ma tean niii hästi mida sa tunned. Olin sinuga samal ajal rase. Samamoodi oleksin pidanud sünnitama jaanuar/veebruar 2018. Ootasin oma esimest last. Kahjuks rasedus katkes. Ma olin nii pettunud, tige, kurb, abitu. See oli õudne! Kui ebaõiglane on see, et naised kes nii väga soovivad lapsi peavad midagi sellist läbi elama. Samas on naisi, kes vabatahtlikult katkestavad oma rasedusi ja jäävad imelihtsalt rasedaks.
    Peale oma katkemist jäin sinu rasedust jälgima ja kaasa elama. Ja kui tuli uudis, et ka sinul pole vist kõik korras ajas see mind jälle pabinasse. Ja tänane uudis ehmatas uuesti ära. Nagu elaks ise uuesti kõike läbi. Niii kurb hakkas. Soovin sulle kõike head!
    Sinu eelis on õnneks, et sul on kaks last keda hellitada ja nunnutada. Mul pole kedagi.

    • Minu kaastunne sullegi. Tõsi. Mul on vähemalt Annu ja Joel… aga ega nemadki mulle kergelt tulnud ole. Seega soovin sulle südamest, et varsti oled jälle triibumees ja saad oma beebi, sest see tegelikult ongi täpselt nii, nagu üks eelnev kommenteerija ütles – seda valu leevendab vaid uus tita. Esimesel võimalusel jätka ja ära jää ootama, nagu mina enne Annemaiat tegin. See oli jubedaim aasta mu elus.

    • Kas sul Lipsuke on raseduse tunnused muidu alles veel. Või enesetunne kuidas on?

    • Kõige haigem ongi, et need tunnused ei kao enne kui hcg on piisavalt madalale langenud (ehk peale puhastust). Just hetk tagasi öökisin kassikrõbinate haisu peale ja no nii õudne on. Ma tean, et last pole, aga olek on rase…

    • Jah, mul sama jama. Tänaseks õnneks määrimine ära lõppenud ja vist olid isegi uued päevad ära?? kindel pole, sest mul jutti määrinud mai algusest. Aga eelmine nädalalõpp oli kahtlaselt päevade moodi tunne ja valud, veritsus ka suurem. Nüüdseks enam tunnuseid pole. Rasedustesti ei julge/taha ka teha, et näha kas hcg tase täiesti langenud. Eks tuleb oodata nüüd uusi päevi.

    • Olen teiega samas paadis. :( Lipsukesest päev hiljem tegin testi ja maailma õnnelikum tulemus. Kahjuks kaks nädalat seda õnne oligi. Igasugused sümptomid kadusid sekundiga ja tänaseks keha korras, aga hinges suur tühjus.
      Nii kahju, Lipsuke, hoidsin viimased päevad sulle pöidlaid ja varbaid. Nõustun Stinega, et sul on vähemalt kaks numpsikut, keda hoida ja kallistada.
      Peame vastu!

  13. Loen Su blogi ammusest ajast.See sul teine katkemine ? Esimesest kirjutasid ka blogis.
    Oeh nii kurb.Nutmine aitab alati.Nuta kasvõi öösel üksi.Olen mõtetes Sinuga.

    • Teine selline jah, aga taolisi “sain positiivse testi ja samal või järgmisel päeval hakkasid ikka päevad” juhuseid on ka paar olnud.

  14. Siiras kaastunne, kallike. Olgu see raseduse alguses või keskel, selline sündmus on alati ääretult kurb. Ole tugev!

    Vaata ema, olen tuul – mängin sinu juustes.
    Sosistan sul kõrva tasa: “Olen sinu juures.”
    Vaata ema, olen kuu – öösel sind ma paitan.
    Naeratus on sinu suul, unenäos sind aitan.

    Vaata ema, olen päike – sinu silmis säran.
    Näen seal hulga pisaraid, pühi need nüüd ära.
    Vaata ema, olen lumi – nõnda külm ja valge.
    Akna taha teen sul kohe hästi mitu hange.

    Vaata ema, olen vihm – märjaks teen su põsed.
    Kui vaid saaks, siis uhuks ära kõik su suured mured.
    Vaata ema, olen siin, sinu südames ja hinges.
    Olen sinu lähedal – SINU VÄIKE INGEL

    • Ma olen seda luuletust kuskil netis korra varemgi lugenud. Ka sarnases teemas. Nii kurb luuletus, et pisarad tulevad silma ):
      Minu kaastunne sulle, Janeli.
      Mis siis, et oli nii algus, suur kaotus on ta ikkagi. Ja meelde jääb alatiseks.
      Mul ka esimene rasedus peetus. Mul on nüüd teisest rasedusest küll poja olemas ja uuesti rasedaks jäädes oli mingil määral kergem küll, aga ei unune mul see esimene. Kui tähtaeg käes, siis ikka môtlesin, et nüüd oleks ta sündinud ja nüüd aastaseks saanud. Meelde jääb alatiseks, sest ta oli laps, mitte loode, sündimata laps.

  15. Tunnen Sulle kaasa. Minu jaanuari 2018 beebi läks pilvele. Tundsin kuidagi teisiti. Alguses olid kõik rasedusega kaasnev hea. Ühel hommikul ärkasin vara ja ma teadsin sel hetkel, et Teda ei ole. Sain küll tablette, et säiliks, kuid nädal hiljem pesemas käies tundsin, et väljub. Panime ta mehega karbikese sisse ja matsime maha. Meie oma pisike inglike. Kallid Sulle.

  16. Esiteks suured kallistused ja proovi kuidagi vastu pidada. Mina küll soovitaksin veidikeseks nüüd aeg maha võtta ja puhata. Sa oled nii kaua juba järjest rase olnud, imetanud, rase olnud, imetanud. Anna endale aega veidike taastuda (ja kasvõi see klaasike veini juua), nii et sa ei pea imetama või rase olema. Oled alles 22 ja jõuad veel lapsi saada maa ja ilm aega, enamus sinuvanuseid isegi ei mõtle veel sellistele plaanidele :) ja sul juba 2 imearmsat põnni kodus ringi silkamas. Võimalik, et su keha tahabki veidike aega iseendale ja seda tuleks talle anda, muidu veab lõpuks omal tervis alt ja kes siis lapsi kasvatab :)

    • Ma ei usu, et asi oli minu kehas. Siis oleks rasedus nsm katkenud vast. Pigem süüdistan seda spiraali või lihtsalt polnud tugev rasedus. Aga ilmselt jääb hetkel jah kolmas laps nüüd mõneks ajaks ära. Kuigi jube kahju on, et vanusevahe siis tuleb suur…

    • Nii kahju, et sellega nii läks ?
      Aga pikemas perspektiivis olen selle anonüümsega nõus – võta aega! Pikk vanusevahe? Kui pikk on pikk? Ja kuna sa tahtsid ju neli last siis neljandaga ei pruugi kolmandal enam pikk vahe tulla ?

    • Teete hiljem 3. ja 4. väikese vahega ja neil ka tore koos kasvada, samas on Annu ja Joel juba nii suured, et saavad abiks olla pisemate kantseldamisel :)

  17. Kurb on lugeda ja ei taha lootusetut lootust anda, kui isegi oleks veel võimalust….,aga olen kokkupuutunud ühe neiuga, kellel arst diagnoosis peetuse ja see ei olnud tal ka esimene kord! Soovitasin tal enne puhastust küladtada ka teist arsti ja küsida tema arvamust! Nüüd on see ühe arsti “peetunud” beebi 2a tüdrukutirts! Lootus on kurb, aga imesi juhtub!

    • Appi, ma ei taha môeldagi mitmetel veel vóib olla nii olnud, et tegelikult oleks ikka sûndinud ):
      Kindlasti harv juhus, aga siiski..
      Mul puhastas keha end ise, siis oli kindel, et sedapsi.

    • Mina olen ka ühte artiklit lugenud, kus kirjutati, et arstid saadavad naisi vahepeal liiga vara abordile ja tapavad seeläbi täiesti elujõulisi lapsi. Ala, et loote suurus ei klapi mensesega, südant pole näja ja kohe saadetakse abordile, kuigi tegelikult võis eostamine lihtsalt hiljem toimuda vms.

  18. Pai sulle!
    Nagu igast seemnest ei arene taim, ei pruugi ka igast viljastatud munarakust laps tulla.
    Aeg laheb ruttu ja peagi on see raske ja valus tunne moodas. Jargmistel kordadel laheb koik juba vaga hasti.

  19. Ma ei tea mis valu see on. Aga tean, et teise inimese valus pole kellelegi õigust kahelda. Mõne jaoks ei ole nii pisike veel “päris” laps aga sinu jaoks oli see palju enamat. Mõttetu oleks öelda praegu, et saa üle ja kõik saab korda. Ma soovin sulle lihtsat jōudu hetkel. Jõudu, et olla hea ema kahele lapsele. Jõudu, et teha nende ees head nägu. Ja enne kui sa arugi saad, on kōik jälle hästi. Ja usu- ei lähe kaua aega kui sul juba veel ühed jalakesed ringi siblivad.

  20. Oeh, pai-pai sulle :( Olge vaprad ja pidage ilusasti vastu! See kurbus ja pettumus on koledad.
    Kõige paremad lohutajad siin ilmas on need kaks paari särasilmi, kes sul kodus olemas on.
    Ära suurema vanusevahe pärast üldse muretse. Meil on ka vanemate vendade ja õega pikem vahe, aga ikkagi oleme kõik koos kasvanud. Jah, see pole küll päris see, mis väikese vanusevahe puhul, aga mõnus ikkagi ;)

  21. Pai sulle ja su perele armas Lipsuke!
    Paljud on n-ö ette heitnud su varajast rasedusest teavitamist. Ma tahtsin sinu kaitseks öelda, et saan hästi aru, miks sa pigem räägid kohe ja sellest suurt saladust ei tee.
    Minu esimese kaua oodatud rasedusega teavitasime meie perekondadele kohe sel samal päeval kui testi tegin tordiga. Kõik läks hästi ja nüüd on mul 1,3 aastane põnn kodus.
    Eelmine aasta lõpus mõtlesime uuesti proovida. Kui detsembris positiivse testi saime, ei olnud nagu tunnet et seekord kohe rääkida, mõtlesime et käin enne arstil ära. Paar päeva peale testi tegemist hakkas natuke määrima (lohutasin siis ennast Joeli aegset rasedusest lugedes), kuid paari nädala pärast hakkas verd ikka korralikult tulema ja see rasedus katkes. Kuna see juba alguses natuke määris siis me olime end nagu ette valmistanud ja hoop polnud nii suur. Aga kui mingi aeg hakkas tulema lähedastelt kommentaare stiilis “millal siis uus? Nii tore oleks ju väike vanusevahe. Mõtle kui vahva mängida” jne. Siis käis alati üks valus jutt südamest läbi ja kogu süda tahtis karjuda, et see ei ole minu teha, ma oleksin praegu rase aga vot läks teisiti. Tagantjärele ka enam rääkida ei tahtnud. Just need, minu jaoks hästi valusad, kuid teiste jaoks täiesti süütud, kommentaarid ongi need, mis oleks olemata kui ma oleks kohe rääkinud.
    Muu poleks ju muutunud ja just sellepärast läksime nüüd uuesti rasedaks jäädes jälle tordiga külla. Uus põnn peaks valgust nägema aasta lõpus. Loodan nii väga et kõik seekord hästi läheb ja et ka sinul järgmine kord kõik hästi on. Ja aitäh sulle, et sa oled jaganud oma rasedusi väga algusest. Need algused ongi kõige raskemad ja sellest on palju abi, kui on keegi kes neist ka avameelselt kirjutab. Aitäh ja kallid!

Vasta Asiile-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.