Nii kaua kui end mäletan, olen ma alati teadnud, et tahan olla ema. Mind ajas nii kurjaks (ja kurvaks), kui keegi minult küsis, et kelleks ma saada tahan, kui suureks kasvan. Ma pole mitte iialgi suutnud öelda ühtegi ametit. Ja ma olen seda häbenenud. Mis mõttes ma ei tea? Miks ma ei tea? … Alati tahtsin ma öelda, et tahan olla nagu minu emme. Kodune ema, pühendada end oma perele. Aga selle asemel ütlesin ma tihtiluga ”ma ei tea”.
Mida aeg edasi, seda hullemaks see pärimine läks ja seda enam see mind ärritas. Ka praegu jätkub see nuiamine. Millal sa tööle lähed? Mida sa tegema hakkad? Kuna kooli edasi lähed? Mida õppima? – no joppenpuhh. Ma ei teaaaa… Ja see ajab mind hulluks! Mitte miski ei kõla sellisena, et ma tahaksin ja suudaksin seda rõõmuga iga päev teha. Vähemalt mitte ükski amet, mida saaks kuskil koolis õppida.
Kuna peale kooli lõppu oli see sund peal, et peab edasi õppima, valisin ma enda jaoks täiesti vale asja (kuigi tegin kuid ja kuid uurimistööd erinevatest võimalustest). Sel hetkel tundus see ainuke veidikenegi ahvatlev amet. Ning boonusena sain ma sealt ukuarust lõpuks minema. Sain eemale kogu sellest hullusest, mis mu eelnev ‘lapsepõlv’ olnud oli. Eemale oma alkohoolikust isast, sellest psühhopaadist ja kõigest muust hullumeelsest. Puhas leht. Uus elu. Koos inimesega, kes jäi mu kõrvale ka kõige hullemas olukorras. 16-aastasena oma elu peale.
Aga paari esimese nädalaga selgus, et ei. See ‘amet’ ei ole üldse see mida ma tahan. Motivatsioon kadus ära ja kooli hommikul ärkamine oli täielik piin. Aga mul polnud valikut ja ma pidin. Sundisin end takka ja üritasin endast parima anda. Kuni see hakkas mu tervisele. Mu selg ja jalad sõna otseses mõttes surid, kui pidin raskeid asju tassima, sundasendis olema ja tundide viisi püsti seisma.
Õhtul koju jõudes vajusin ohkega voodisse ja sinna ma oleksingi hea meeleg jäänud. Tundsin end nagu vanainimene, kellel on kondid segi pekstud.
Ja siis otsustas mu ”isa”, et tema rohkem mu koolis käimist toetada ei lase ja keeras rahakraanid kinni. Ta oli algusest peale mulle korrutanud, et see on täiesti mõttetu ala, mitte mingit tööd sellega ei saa jne… Enivei. Kuna stippist elamiseks ei piisanud, jätsin kooli pooleli ja läksin tööle.
Järgmisel sügisel astusin uuesti kooli, sest nii on ju normaalne ja nii peab. Ala mida algselt soovisin, ei avatud, sest huvilisi polnud piisavalt. Mind suunati teise ametisse. Aga see oli veel halvem otsus, kui esimesel korral. Esimese koolipäeva lõpuks oli selge, et ei… Never ever. Jäi seegi asi pooleli. Ning ma tundsin end täieliku läbikukkujana. Mis mõttes ma selline luuser olen? MIS MÕTTES NAGU! Ma tundsin, et olen alt vedanud nii oma perekonda, kui iseennast. Tundsin end kui suguvõsa häbiplekk. Ja see tunne on mul siiani. 20-aastane ema, kel puudub igasugune tänapäeva normidele vastav haridus. Wäu Janeli, wäu. Nii edukas! Kõva eeskuju oma tütrele.
Ainuõige asi mida ma oleksin saanud teha, oleks olnud minna gümnaasiumisse. Aga kuna ma olen kergelt öeldes…puudega, siis oleks see minu jaoks rohkem, kui kohutavalt raske olnud. Mul puuduvad ajud. Reaalselt. Peaks laskma endale kompuutertomograafia teha, las vaatavad järgi kas mu aju on suurem või väiksem, kui kärbse oma. Tunne on küll nagu kärbsel, kes on aknaklaasi taha lõksu jäänud ja ei oska avatud aknast välja lennata. Lihtsalt lataki ja lataki peaga vastu klaasi.
Ja siis jäin ma rasedaks. Lõpuks ometi tundsin ma, et teen midagi mida ma olen terve oma elu tahtnud ja milles ma ka hea võiksin olla. Aga sama kiirelt, kui see unelm algas, see ka lõppes, ning rasedus peetus/katkes (ma isegi ei tea mis mu lapsega täpselt juhtus). See oli mu elu üks kõige hullemaid kogemusi. Näha kuidas su laps sinust tükk tüki haaval välja tuleb… Ma ei sooviks seda isegi mitte oma vaenlasele.
Järgnev aasta oli mu elu kohutavaim. See ületas kõik mida ma iialgi läbi tegema olen pidanud. See must auk, kuhu ma vajusin oli põhjatu. Ja ma ei tahtnudki sealt välja rabeleda.
Ma lihtsalt passisin kodus, vahtisin seriaalne, jõin pidevalt veini, koristasin, tegin süüa, hoolitsesin loomade eest, otsisin uut tööd ja nutsin, kui keegi ei näinud. Autopiloot.
Teistele tegin nägu, et kõik on hästi. Kõik on lihtsalt suurepärane. Kui välja arvata see, et ma paisusin nagu õhupall (mitte sellel põhjusel, mille pärast oleks pidanud) ja olin töötu muiduleivasööja (peaaegu), kel puudusid igasugused arvestatavad väljavaated elule.
Ma mängisin oma rolli nii hästi, et isegi mu enda mees ei saanud mu valudest aru. Ehk oleksgi näitleja mu õige amet olnud?
Need korrad, kui läksin maseka muusikat kuulates jalutama, et lihtsalt ulguda… Nutmine aitas alati. Siis oli jälle kergem end kokku võtta ja rõõmsa perenaise nägu ette manada.
Nii möödus aasta. Lihtsalt vegeteerides. Ja siis jäin ma uuesti rasedaks…
Esimesed neli kuud möödusid hirmuvalitsuse all. Ehk juhtub see uuesti? Ma ei tohi mitte mingil juhul sel lasta uuesti juhtuda! Parem olen toas teki all, ei pinguta üle ja olen nii paigal, kui võimalik. Oleks võimalik, siis ei hingaks ka. Hirm oli jube. Ma ei oleks ettegi kujutanud sama asja kordumist.
Ja kui 6.nädalal kerget määrimist märkasin, tormasime tuhatnelja kiirabisse. Öeldi sama mis eelmisel korral, nemad ei saa midagi teha – loodus otsustab. Ma lihtsalt palusin nuttes jumalat, kaitseingleid, keda iganes – palun mitte jälle, ma ei elaks seda üle. Aga õnneks pukki ronides selgus, et kõik on hästi ja mingit verd nemad enam ei näe. Ma nutsin taas, aga sel korral rõõmust. See tunne oli nii-ii hea.
Kui esimest korda oma lapse südamelööke kuulsin, pidin ka silmad peast tönnima. Maailma kõige ilusam heli. Minu tütre südamelöögid. Parim sünnipäevakingitus, mida oleksin iial osanud sovida.
Nagu öeldakse siis, kaotuse haavad ravib ainult uus rasedus. Nii ka minuga. Kuigi ega seda kogemust ei unusta iialgi, ning ka too laps ei unune iial. Ta on ja jääb alati mu esimeseks beebiks. Kuigi ma seda teistele ei ütle. Ametlikult on mu esimene ju Annu. Hinges olen ma aga ema olnud juba peaaegu 2 ja pool aastat.
Elu oli jälle ilusam. Lootust oli. Ning iga päevaga paisuv punu, oli justkui õnnistus. Kuigi vaevusi ja muresid oli palju (kas oli ka mõni raseda ”mure”, mis oleks minust mööda läinud?), olin ma alti nii tänulik, et olen just seal, kus olema pean, ning mu beebi on terve.
Kui Annemaia sündis, olin ma justkui puuga pähe saanud. Mu elu unelm lebas mu kõrval, hoolimata raskest sünnitusest, mis mind maatasa tegi, oli tema terve kui purikas – mu kauaigatsetud uhkus. Aga miks ometi ma siis ei tundnud midagi suurejoonelist? Mu eluunistus oli just sõna otseses mõttes täitunud, aga mina olin suht tundetu. Nii palju siis sellest, et ainus pimekohting, kuhu minnes sa võid kindel olla, et armud esimesest silmapilgust on, sünnitus…
Kui kaks nädalat hiljem minult küsiti ”nooooh, kuidas on, ei kujutaks enam elu ilma lapseta ettegi ju?” kogelesin ma midagi väga kohmetut vastu. Endal oli ka häbi, et mis ema ma selline olen? Aga nagu palju muugagi, siis aeg annab arutust ja emaarmastus tulemata ei jäänud. Selleks ajaks, kui Annukas sai kuuajaseks, oli minus juba puhkenud väike kanaema, kes ei tahtnud teda enam käestki panna. No kuidas üks väike inimene saab nii armas, kallis, nunnu ja hea olla?
Mida aeg edasi, seda õigem tundub see tee, mille olen hetkel endale käimiseks valinud. See väike vääks (kes ei näe viimasel ajal enam üldse magada ja üürgab nagu tuletõrje alarm – aitäh hambad), on kõik, mida olen terve elu ihaldanud. Ükskõik, kui raske ka poleks, või kui vähe mu arvele ka unetund ei tiksuks, on see väike inimene üks parimaid asju mis minuga kunagi juhtunud on.
Ja siit ka järgnev küsimus – kas saada lähiaastatel veel üks selline rõõm ja mure, või ei?
Tegelikult tulin ma siia seda küsimust lahkama, aga nagu naistele kohane, alustasin ma oma juttu sada kilomeetrit enne poindini jõudmist ja see jääb nüüd järgmise postituse jaoks.
Aga palun, kasvõi kohe, lastel hea kasvada :)
Kohe ei saa – keisri pärast. :D
Emaarmastus on piiritu.. ma arvan et sa kardad, sest mõtled kindlasti kas suudaksid teist last samapalju armastada ? Ma ütlen sulle .. Suudad !! :)
Kardan ma igasuguseid asju, aga see pole õnneks üks neist hirmudest. Mu süda on piisavalt suur, sinna mahub neid kasvõi neli. :D
Ma juurdlen selle küsimuse üle juba 10 kuud :D :D Siiani ei tea mida teha :D Sellel on nii palju plusse ja miinuseid..Raseduse ajal mõtlesin küll, et tahan väikeste vahedega lapsi, aga siis hiljem tekkisid kõhklused. Samas jälle ei ole ma kindel, et kui nüüd jääb nii nagu on, kas hiljem tahangi teist juurde :P Ja kuidas üldse kahe lapsega toime tulla?? :D Mitte selles mõttes, et kuidas kasvatada ja majandada, vaid näiteks, et kuhu üks ja teine magama panna, kas on uut voodit vaja, uut vankrit lisaks, siis on juba kaks turvatool/häll autos, suuremat autot vaja jne jne jne.
Ma arvan, et kui beebi juba kõhus pesitseb, siis tulevad ka vastused kõikidele nendele küsimustele :) Sest niisama spekuleerimine on üks asi, aga kui reaalselt vaja elukorraldust muuta, siis paratamatult need vastused kuidagi lihtsalt hüppavad pähe.
Been there-done that ühesõnaga :D
Njaa, aga sul on kõrval mees, kes saab sind rohkem toetada ja on rohkem kohal, et aidata. Mina olen siin vahel sellise tundega, et huvitav kas ma olen üksikema või. :D
Ma mõtlesin rohkem vastuseid küsimustele, et kes kus magab ja kas on vaja uut voodit/vankrit jms :D
Nende pärast ma väga ei põe. Kui siis ainult vankri teema pärast. :D
Mu lähedasel on kolm last – kaksikutest pojad ning tütar. Tema mees on töö tõttu kodunt ära kuid ning kui lõpuks koju tuleb siis vaid nädalaks-kaheks. Aga saavad hakkama! Muidugi siinkohal on pere ja/või sõprade toetus väga oluline, sest kui alguses saab lastega kodune olla siis hiljem peab juba planeerima, et kuidas kõik lapsed kooli-trenni-huviringidesse saada ning muidugi lapsed tahavad ka ju kinno-muuseumisse-veel kuhugi minna. Ja sellises olukorras võib üksinda majandades päris kiiresti hulluks minna. Õnneks lähedase puhul on nii pere kui ka sõbrad õla alla pannud ja aitavad.
Aga eks teatud vanusest alates läheb kõik paremaks. Lapsed saavad vanemaks ja iseseisvamaks ja siis ei pea ka ise nii palju rabelema. Muidu laste vanusevahe on 8 aastat, mis minu arvates on üsna OK ehk siis vanemad saavad nooremal silma peal hoida, aidata, õpetada ja nii edasi.
Just-just :D
Aaa kui ilus postitus! Ma nii moistan sind- ka minu ainus unistus on olnud emaks saada.
Super hasti kirjutad, nii u 3x tulid pisarad silma.
Mina olen sinu poolt:)
Nii aus ja südamlik postitus. Tegelikult paljud ju noorelt ei tea, mida tahavad õppida, ning leiavad tõelise kutsumuse alles elu teises pooles. Samas ei saa otsust teha, kas eriala sobib sulle paari päeva või nädalaga. Alguses ongi sissejuhatavad ained, mis on tihti igavad. Need on lihtsalt asjad, mis tuleb ära teha. Igal erialal on neid “teen hambad ristis” aineid.
Kui nüüd hakkad uuesti mõtlema, mida õppima minna, siis kindlasti peaksid mõtlema, kas sinu elukohas on sellele ikka nõudlust ja kas sind ka huvitaks see. Pead põhjalikult tutvuma õppekavadega ja tagasisidet otsima. Näiteks õpetatakse kutsekoolides ju ka kassapidajate ja erinevate teenindajate ametit. Selle põhjal saad ka tavainimesest rohkem palka küsida, sest sul on kvalifikatsioon. Ma olen seda meelt, et ükskõik, mis ametit tehes on võimalik areneda ning karjääri teha. Kassapidajatel on võimalus juhatajateks tõusta. Kõik on enda tahtmises kinni.
Lapse koha pealt ei oska nõu anda. Selle pead lõpuks ikka ise koos mehega otsustama, aga siis pead ka arvestama, kui oluline on sinu jaoks oma unistus täita ja oma maja osta ning seal elu sisse seada. Kui saate teise lapse veel, siis see lükkub ilmselt edasi. Tahaksin veel lisada, et sul on tubli mees, kes töötab selleks nii palju, et sulle ja lapsele parimat võimaldada. Mõtle, kui su mees oleks sõdur ja oleks korraga pool aastat ära. :D Sai küll pikk jutt, aga nii toredale inimesele pole kahju seda kirjutada. :)
Sa oled nii noor ja teil on tegelikult ju koduloomine jms veel poolik ju (ma arvan, et te ei taha korterisse jääda, vaid ikka oma majja kuhugi ja see kõik on väga suur ettevõtmine. Oleks rahakott puuga seljas, siis oleks muidugi kõik lihtsam. Mees oleks ka rohkem kodus ja abiks laste kasvatamisel, aga elu on ikka selline, et pead noorena kõvasti rügama. Mina sinu asemel ei teeks kohe teist last otsa. Jäta teine kahekümnendate lõppu parem, siis olete tõenäoliselt
settle´inud ja targemad ja teate täpsemalt, mida elult tahate ja nii edasi :)
Lõpetasin keskkooli kümme aastat tagasi ja arvasin, et tean, mida ma tahan. Läksin õppima, aga lõpuks selgus, et see pole see. Sattusin hoopis välisriiki tööle, sain lapse
Vabandust, telefon on kurjasr.
Igatahes, mis ma tahtsin öelda, et selle kümne aasta jooksul on olnud laps mu parim “valik”, teadmine, kelleks ma päriselt lisaks emaolemisele saada tahan, tuli alles tööga, mida ma teen ja millega seoses ma nüüd, kolmekümnenda lävepakul ka õppima lähen. Sa oled noor ja sa jõuad veel selgusele jõuda ja ennast avastada, ja ära laida oma aju, lugedes su postitusi, siis ei ole sa midagi rumal :)
Tahtsin sama öelda – võib-olla ei ole sa nö koolitark, aga asjalik, tubli ja hea naljasoonega tundud küll. Ja sa oskad kirjutada üsna mahlakalt, minu arvates näitab juba see, et sa ei saa väga tumba olla. Pead lihtsalt hea nišši leidma – kui sulle lapsed meeldivad, siis hek midagi nendega tegelemise valdkonnast?
Minu meelest argument, et tee laps kohe siis on lastel “hea” koos kasvada ei ole kuidagi eriti asjalik :D kas siis lastel, kellel on vanusevahe 4 või 5 või (jumal hoia selle eest) 6 aastat vahet on koos kudiagi kehvem kasvada? :D
Ma arvan, et lastel on hea kasvada a) kindlas kodus b) emaga, kes on eelkõige iseendaga rahul ja iseennast niiöelda leidnud ja c) isaga, kellel on neile aega!
Mulle tundub, et kuna sa juba seda küsimust siin nii postitad ei ole sa veel teiseks lapseks valmis! Kui soov oleks kohe teha siis lihtsalt teeksid! :) sa oled nii noor (20aastane?), et sinu puhul ei loe ka see vanuseline argument jne. Ma enne tegeleksin kodu loomisega, iseenda arendamisega ja siis juba mõtleks teise lapse peale. Ja ei iseenda arendamise all ei mõtle ma ilmtingimata keskkooli/ülikooli minekut aga näiteks mõnda rahuldust ja kasu pakkuvat kursust? Kas oled mõelnud näiteks autokooli peale? Kasulik, huvitav ja arendav kooslus ju :)
Samuti kuna veedate oma mehega nii vähe aega midagi KOOS tehes (ja ka ainult kahekesi koos) siis on oht, et kasvate kuidagi lahku kuna tema keskendub aina enam tööle (kaks last nõuvad ju ka veidi enam raha) ja sina lastele/kodule. Kasvata Annu veidi suuremaks ja naudi aega koos mehega ning küll see teine tulemata jää! ;)
Ma pigem arvan, et see koos kasvamise jutt on selle mõttega, et lastel alati semu olemas kellega mängida. :)
Autokool on mul muide juba läbi. :)
Noo ja kool küll läbi aga lube sul ju veel pole? Seega võikski näiteks seda asja edasi ajada (ikka võiduka lõpuni ;) ). Sest hetkel tundubki, et oled liiga palju asju justkui pooleli jätnud. Ja autokool oli muidugi vaid näide mingist enesearendamisest ;)
Väga kasulikud nõuanded J-lt. Ka mina soovitan enne arendada iseenast ja nn. leida ennast ja see, mis sind õnnelikusk teeb. Ära tee teist last sellepärast kohe järgi, et siis ei pea tegelema nende küsimustega, mis sind tegelikult painavad – mis saab minust? kes ma olen? mida ma tahan? … Ja see väike vanusevahe lastel on tõesti nii rumal jutt. Läheb ju laps lasteaeda ja saab seal omavanustega mängida küll ja küll. Õnneliku ema laps on ise ka õnnelik! Jõudu!
Minul siis lapsed aasta ja 2 kuu vahega. Ja olen rahul, algul oli kartus, et kuidas hakkama saan. Abikaasa töö tõttu 5 kuud ära, siis pean lapsi üksi kasvatama. Aga saan hakkama. Olen ise planeerija tüüpi inimene, kellel peab olema kava, mille järgi oma päev ära toimetada :) ning toimib.vanem poja 2 aastane ja teine siis 10 kuune, hea on vaadata kuidas nad koos mängivad, vahel ka suurem venna kiusab aga saab hakkama.
Tubli naine oled! Üks minu suurimaid hirme on ka see hakkama saamise asi. Kui juhtub, et teine beebi on sama ‘raske’ siis ma ei kujuta ette kuidas ma Annuga veel tegeleks. :-D
Minu arvates on väiksema vanusevahega lastel ikkagi parem koos kasvada. Kas või enda tutvusringkonnas on näha, et kui lastel ikka vanusevahe 4+ aastat, siis sellist koostegutsemist väga pole. Mu lastel on vahe 1a11kuud. Ja ausõna, kahega on mõnes mõttes kergemgi, lihtsalt mõlemile tuleb ka nö privaataega ema ja/või isaga võimaldada. Meil oli muidugi varem ära otsustatud, et lapsed tulevad väikese vanusevahega .