Alkoholism on jube haigus///kodus tagasi

Eile õhtul jõudsime lõpuks koju. Ma tõstan käed üles ja ütlen, et ööseks ei lähe ma sinna ilmselt enam mitte kunagi tagasi. Vähemalt lastega. See olukord on seal igasugused piirid ületanud ja ma ei saa oma lapse eluga riskida. See loom, kes peaks kandma nime “isa” (või “vanaisa”), on… Selle jaoks pole enam isegi sõnu.
Käisime tädi sünnipäeval. Ma palusin ema, et ärgu lasku vanamehel kaasa tulla, sealt ei tule midagi head. Aga loomulikult ronis mehikene ikkagi kaasa ja imes end silmini täis. Pidin teda käeotsas autoni talutama, nagu koera.
Ajaa. Ta võttis peremehele kingituseks pudeli viina (sünnipäev oli perenaisel!). Terve linna sõitmise aja korrutas, et lilli pole vaja viia ja raha polevat ka vaja anda, pudelist on küll. No meie muidugi saatsime ta selle jutuga kukele. Lähme neljakesi juubelile ja viime pudeli viina kingituseks – naiss.
Enne autost väljumist valas ta pudeli veel pooleks ka ja sõnas: “laseme vett peale, muidu on liiga kange”! :D
Kui vanamees nägi, et olin siiski lilled ostnud, läks ta täiega närvi: “ma ütlesin, et mingeid lilli ei tohi osta, kuradi loll tatikas!” Tore, et ta nüüd tuleb mulle ette kirjutama mida ma oma raha eest tohin, või ei tohi osta.
Kui koju hakkasime minema, võttis ta veel selle kingituseks viidud viina kaasa ka! Saate aru, tüüp viib sünnipäevalapse MEHELE pudeli, ei luba midagi muud kinkida ja pärast viib kingituse koju kaasa! :D Hea veel, et kotti ei küsinud, et ülejääke kodus nosimiseks võtta.
Kui koju tagasi sõitsime, läks ta nii segi, et ei mäletanud enam ei seda, et käisime sünnipäeval, ega ka seda, et sõidame juba koju. Ta ei tundnud kohti ära ja karjus emale “kuhu sa mära nüüd lähed, pööra ots ringi! KOHE! No on hoor!!!” Kuulda sai igasugu “ilusaid” hellitusnimesid.
Alguses oli naljakas, aga mõne aja pärast viskas juba üle. Kuidas saab end nii kummuli juua, et mitte midagi ei saa aru. Korduvalt ju seletasime, et koju sõidame.
Paar kilomeetrit enne kodu läks ta aga täiesti segi ja virutas emale rusikaga näkku. Keset sõitmist. Tagaistmel oli beebi ja auto oli rahvast täis. Õnneks ei löönud ta tugevalt, sest mis jõudu sellisel kusikul olla saab, aga asi on põhimõttes.
Kuna ma istusin taga keskel, tõmbasin selle näraka oma emast eemale ja noh…mis siin salata, andsin talle paar obadust vastu. Selle peale tahtis ta mulle muidugi vastu anda. Sellist asja polnud varem olnud.
Oli näha, et ema oli nutma puhkemas, aga hoidis end meie pärast tagasi. Mul tulevad praegugi värinad peale, kui sellele olukorrale mõtlen.
Nii kui koju jõudsime, lükkasin meie asjad kokku ja kolisin need maja kõige kaugemasse nurka. Kuna puudus võimalus kohe lahkuda, oli see kõik mis teha sain.
Panin lapse magama ja mees valvas nii kaua olukorda. Ema oli jälle õues “jalutamas”, sest muidu poleks see isasloom seal magama jäänudki.
See pole esimene kord, kui ema peab õue põgenema, et rahu saada! Ja mind ajab see lihtsalt niii närvi, sest nahhui tema peab kannatama ja külmetama? Visaku see sitakott õue ja kogu moos. Ta on end nii ära joonud, et kaalub vähem, kui kartulikott. Minagi jõuaks talle 1-0 teha. Aga ema ei kuula. Kuidas sa aitad inimest, kes ei taha mõista ja end ise aidata?
Ma lootsin, et see vahejuhtum toob emale mõistuse pähe ja ta saab aru, et ta elu on ohus, aga ei. Järgmisel päeval hakkas sama trall otsast peale. Kell polnud 12ki, kui vana härg oli juba silmini täis.
Ja kuna ema pidi meid õhtul koju ära tooma, tikkus ka jota kaasa. Ega ema ei saa ju kuhugi üksi lasta, läheb veel litsi lööma, eksole.
Ma ütlesin kohe, et elunever ei istu mina selle loomaga enam samasse autosse. Aga jota raius kindlalt vastu, et “tema tuleb maja vaatama!” (seda mida me osta tahame). Mis siis, et omanik polnud kodus ja näha saab ainult väljast. Meie pidavat lollakad idioodid olema, ega oskavat maja olukorda hinnata. Ega jah, ühed loojas silmad on ju need kõige targemad hindajad.
Mina jäin endale kindlaks ja ütlesin, et viigu meid siis bussijaama, või kasvõi kuskile suure tee äärde, sest selle isendiga ma küll 3 tunnist (+puhkepausid lapsele) autosõitu vastu ei pea. Aga minu sõna ei maksnud midagi. Maha meid enam ei lastud ja tore reis võis alata.
See kujunes õnneks normaalsemaks, kui ma oleksin osanud oodata. Ilmselt luges see tüli, mis meil kohe alguses oli. Üritasin talle selgeks teha, et ma läheks enne häälega, kui temaga, sest see purjus olek on midagi ko-hu-ta-vat! Tema muidugi kasutas võimalust mind jälle alandada ja nähvata. “Sinusugust lehma ei võtaks keegi peale, ja see röökiv titt visatakse ka kraavi. Kurat, nädalapäevad olen ööd läbi seda kisa kuulanud!” Ema võttis siis asja üle ja rahustas olukorra maha. Vanamees sättis end üsna kohe magama ja ei joonud enam peale.

Saime veel Mustvees käia, et vett katsuda ja nutta, et ujuma minemiseks pole aega, sest me hakkasime maalt alles 17.30 liikuma (kohale jõudsime umbes 21ks). Isegi nalja sai, ning vanamees oli kainem, kui ma teda viimase paari aasta jooksul üldse näinud olen. Ütleme nii, et oleks ka hullemini minna saanud…

Jõudsime vahepeal burksi süüa, poes käia ja imestada, et meie pakkimise oskus on küll level 45398, sest kes mahutaks imeväiksesse pagasnikusse suure käru, kaks suurt spordikotti, mitu kilekotitäis riideid ja mänguasju, ning paar kotitäit toitu.

wpid-dsc_0482.jpg

Kui koduuksest sisse astusin, oli mul tunne nagu meid oleks vahepal röövitud. Kõik oli nii puhas ja korras, mitte kuskil polnud hunnikute viisi kola, ega ohtu, et võid jalaluud ära murda, kui jalge ette ei vaata.

Kass jooksis ka kohe õue, kui mees ukse avas. Vaesekene oli terve nädala toas pidanud kükitama, sest sõbranna ei julgenud teda õue lasta – pärast ei tule enam koju tagasi. Ta oli nii stressis olnud, et karv on ka lahti. Kõik kohad on karvased. Vaesekene. Ja koer… Ma arvasin, et ta läheb täitsa segi, kui mind näeb, aga selle asemel, et mind rõõmust pikali joosta, tahtis tema vist hoopis hoiukodusse tagasi sõita. Oli sellise näoga, et ”ah, sa ka siin, tore. Ok, lähme nüüd tagasi!” :D Aga noh, ma ei võta isiklikult, sest seal sai ta vabalt ringi joosta, ning ta sai uued karvased ja mitte nii karvased sõbrad. Ta on praegugi veel õnnetu, ja magab koridoris sellise näoga, nagu talle tehtaks sin jubedalt ülekohut…

Aga oh my god, kui hea oli oma voodis magada! Oehhh, maal polnud normaalset kohtagi, kus magada. Kui oled oma imepehmes 180 cm voodis harjunud, on raske kolmekesi kõva 120 cm peale mahtuda. Ainus asi, mis mind koju saabumise juures kurvaks tegi, oli see, et pidin emaga head aega jätma. See on alati kurb. Ta võiks lähemal elada…

Mingis mõttes saan ma oma emast aru. Sa oled inimesega pea 30 aastat koos elanud, sa oled temaga harjumusest, sest sa ei kujuta enam teisiti ette ja see esimese sammu astumine on väga raske. Pealegi on neil loomad ja miljon asja mida ei saa lihtsalt jätta ja minema kõndida. Seal on omad raskendavad faktorid, aga see ei tähenda ometi, et peab elulõpuni olema joodiku valvur ja kannatama. See ei ole ometi elu mille nimel mu ema 25 aastat seal maal rüganud on! Aga kui tema ei taha/suuda midagi muuta, ei saa ka meie ju midagi teha… Ma olen end juba vigaseks rääkinud ja kasu on sellest täpselt null.

Kui kõrvale jätta see, et mu niinimetatud isa, on alkoholi lõksu jäänud ja ema on peast vist veits pehme, oli meil tore ”puhkus”. Sai loomi näha ja katsuda, sai kodukohta taasavastada, sai imelist loodust nautida (no vaadake vaid seda taevast!), sai seenel käia, sai sugulasi näha, sai grillida, üks meist sai ujuda (sulps sisse, hops välja ja lõkke äärde lõdisema), sai nalja ja sai alkovaba siidrit juua, sai metsmaasikaid, mureleid ja mustikaid korjata ja süüa, sai metsas jalutada, sai tööd teha, sai külastada vanu tuttavaid ja sai nautida, nii palju, kui andis. Pealegi, Annu õppis plaksutama, notsu häält tegema, lehvitama ja sai uue hamba omanikuks. See notsu hääle tegemine ei ole just kõige parem anne. Mees naeris, et mõtle, kui oleme mõne kogukama naisterahva juures ja Annu teeb notsu hääli. Teed sa jee inimesele selgeks, et laps tegi. :D

wpid-dsc_0243 wpid-dsc_0248 wpid-dsc_0256 wpid-dsc_0327 wpid-dsc_0333 wpid-dsc_0406 wpid-dsc_0408



 



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

 

Comments

comments

28 thoughts on “Alkoholism on jube haigus///kodus tagasi

  1. Oijah, tuttav lugu, ainult sellevahega, et mu ema armastab ka end silmini täis kaanida koos oma uue mehega. :) Külas olen käinud kahe aasta jooksul vaid korra.. ega ei taha minna ka :D

  2. See kõik on väga jube tõesti, aga sa kirjeldad, kuidas sina kaitsesid ema kui teda löödi, kuidas isa sulle kallale kippus, sõimas väga räigete sõnadega, aga mida tegi sinu mees???? Vaatas seda kõike lihtsalt pealt?? Ei kaitsnud oma ämma, kui teda löödi, ega oma naist, kui teda sõimati?? Mis mees see on, kes sellist asja pealt lihtsalt vaatab? Vahet pole kas oma naine, ämm või võhivõõras, iga normaalne mees sekkub sellises olukorras, mitte ei pea naine ise end kaitsma ega võitlema. Ja tõesti, ärge minge väikese lapsega sellisesse keskkonda. Õudne! Laps peab sellist rõvedust pealt nägema ja kuulma?

    • Ma saan ideaalselt enda kaitsmisega ise hakkama. Ta ei saanud midagi tehagi, kui ma juba tegutsesin. Ja ta teab, et ma saaks pigem kurjaks, kui ta end vahele topib.
      Sa vist pole väga paljude joodikutega koos viibinud? Nendega pole mõtet vaielda. See on nagu peaga vastu seina jooksmine, ainult sina saad haiget. Purjus inimene on veidike nagu narkomaan – ei maksa torkida, läheb ainult rohkem närvi.

    • Mina saan ka enda kaitsmisega hakkama aga siiski eeldan kui mind meessoost purjus inimene ründab, et mu mees seisaks mu ees. Ja sa ei soovinud tagasi sõita purjus vanamehega peale seda juhtumit, mis oleks võinud ka halvasti lõppeda (avarii, kraavisõit jne), aga siiski sõitsid?! Ja su mees taaskord ei reageerinud? Kui ma poleks tahtnud vanameest enda auto peale siis mu mees oleks ta välja visanud ja oleksimegi õnnelikult temata sõitnud. Lihtsalt uskumatu hooletu käitumine nii sinu ema, sinu, su mehe kui ka muidugi joodikust vanmehe poolt…keegi beebi heaolu peale ka siis mõtles? :(
      See alkoholism on kurb aga veel kurvem ongi see, et teie ei kaitse ennast ja oma beebit! Sest tema purjus peaga ei jaga asju aga teil peaks ju ometigi kaine mõistus siis säilima!
      Vabandus kui mu kommentaar tundub sulle julm ja liiga järsk aga no see teie käitumine on nii hooletu selles olukorras!

    • Mina olen olnud koos ja näinud mitut viinahaiget. Ja reegel on pigem ikka see, et kui teine mees seltskonnas on keegi, keda viinahaige austab, autoriteediks peab, on võimalik selline märatseja väga kiiresti kontrolli alla seada. Usun, et ka eelkirjutaja mõtles midagi sellist. Mina ei kujutaks ette, et soovitaksin oma lähedastel “mind mitte kaitsta, sest ma suudan ennast ise kaitsta” – sa ilmselt ei hinda oma jõudu õigesti ja teinekord lõpeb just see väga halvasti, kui naine joodikuga ärpleb ja jõudu näitab, sest mehel võib ühel hetkel lihtsalt nii üle keeda, et lööbki, kui on joobes.

    • Tema ei pea kellestki lugu, ainult tema ja tema. Vaene jota peab end hulluks bossiks. :-(

    • Oleneb mis lõpu võtad. Mul oli 10 alustus+16kolme kuu “üür”. Kirjuta mulle feissi, ma võin aidata. ;-)

  3. Appi, kui mul siin arvuti taga lugedes kananahk peale tikkus, siis mis tunne sellises olukorras ise veel olla on. :S
    Mul on siiralt kahju, et Su Emal tugevamat iseloomu ei ole. See elu paistab kohutav. Siiralt kuhjaga kannatust Su Emale ja tõesti loodan, et Ta suudab lähimal ajal südame kõvaks teha ja üksi edasi elada!

    • nad on koos olnud 30 aastat, nõukaajal kasvatatigi naisi- “ükskõik, mis ei tule abielus ette – naine allub mehele ja ei lahuta”, muidugi kurb aga see on ema enda otsus, kui ta on selleks valmis (mida ei usu)

  4. Appikene e ma ei saa aru mis toimub ja seda vähem saan ma sinust ja su mehest aru. Minu mees ei riskiks elu sees minu ja mu lapse eluga sellisel viisil. Ükskoik mis olukord on,nii lasta su isal käituda ja veel samasse autosse istuda nagu poleks valikut. Ma ei saa aru. Olgu, autot teil pole, aga mees sul ju on kellel pea otsas ja kõndige minema. Ma ei heida sulle midagi ette ega süüdista, sest selline olukord oma isaga ongi väga raske. Aga su meest ma ei hinda, kuidas ta saab sellise asjaga üldse nõusse jääda ja istuda mokk tollakil. Minu mees ei laseks küll mu lapsega nii teha. Minust rääkimata. Soovin sulle edu ja ehk räägite mehega. Ole tubli ja pea püsti!

  5. Super postitus. Mul on su emast väga kahju, aga see kui elutervelt sa sellest kõigest kirjutad, see on hämmastav. Sellisest kodust tulles võiksid olla hoopis teistsugune inimene kui sinust saanud on. Postitus on aus ja vahepeal oli tunne nagu loeks mingit raamatut :)

  6. Mulle tundud sa nii normaalne inimene, ise sellisest minevikust.

    Hasti kurb, aga kole kyll oelda, et saatus teeb sellistele monstrumitele 1:0

    Edu Su emale

    • Õnneks ei puutunud. Pole tea asukohaski enam kindel. Juttude järgi on ta kuskil redus ja ei julge väga liikuda…

  7. Mina saan ka enda kaitsmisega hakkama aga siiski eeldan kui mind meessoost purjus inimene ründab, et mu mees seisaks mu ees. Ja sa ei soovinud tagasi sõita purjus vanamehega peale seda juhtumit, mis oleks võinud ka halvasti lõppeda (avarii, kraavisõit jne), aga siiski sõitsid?! Ja su mees taaskord ei reageerinud? Kui ma poleks tahtnud vanameest enda auto peale siis mu mees oleks ta välja visanud ja oleksimegi õnnelikult temata sõitnud. Lihtsalt uskumatu hooletu käitumine nii sinu ema, sinu, su mehe kui ka muidugi joodikust vanmehe poolt…keegi beebi heaolu peale ka siis mõtles? :(
    See alkoholism on kurb aga veel kurvem ongi see, et teie ei kaitse ennast ja oma beebit! Sest tema purjus peaga ei jaga asju aga teil peaks ju ometigi kaine mõistus siis säilima!
    Vabandus kui mu kommentaar tundub sulle julm ja liiga järsk aga no see teie käitumine on nii hooletu selles olukorras!

  8. Minule tundud sa ka igati normaalne inimene!! :D Minu isa on ka joodik juba viimased 20 aastat…ta on nii palju viina joonud nende aastatega, et kogu see jutt mida ta räägib oma sama mis ma kuulen tänaval joodikuid rääkimas. Kui ta on kaine siis on hoopis teine inimene aga ka normaalset juttu väga ajada ei saa, sest ta ei saa nagu väga aru mida sa räägid. Kui olime väikesed siis on seal neid tutistamisi ja asju küllaga ja ema isa tülisid ja nuttu mida kõike näinud olen ja tänu sellele oli ka minul kindel valik see, et mees kellega mina suhte loon kas ei joo üldse või väga harva( nagu minu mees praegu) ma ei suudaks sellist elu elada lihtsalt pidevalt purjus mehega. Vastik, vasik ja veelkord vastik!! Ometi on mul ka natukene nagu kahju isast aga eks ma olen selline hella südamega naine ka ja eks me kõik oskame kenad ja toredad olla. Kahju on ka sellest, et ma ei saa last neile hoida usaldada sest kui isa on purjus siis ta on nõmeda käitumisega ja ema läheb vihale ja nii see tüli tuleb ja mina lihtsalt ei suudaks kusagil olla mõeldes mida mina laps praegu tunneb ja tahab ehk ära oma ema ja isa juurde rahulikku koju kus on turvatunne ja hea olla. Enne kui laps ei ole piisavalt suur ei olegi mul plaanis last viia hoida neile ja ema teab seda, et isa pärast ma ei taha. Jumal ema jäi veel aasta alguses rasedaks, rasedus ise katkes aga sellises olukorras oli see ka kõigile parem, ei oleks nende vanuses ja pidevalt joogise isaga küll ette kujutanud seda kõike ja ega ema samuti mitte. Sinu isa kohta lugedes valdab mind lausa viha ja ma läheks kätega kallale sellisele joodikule, oma isale olen öelnud näkku kõike mida mõtlen ja tema on tunnistanud ka, et on teinud palju vigu ja halba kuid siiski. Sellise käitumisega nagu sinu isa unustaks ma üldse ära, et mul üldse on ”isa”.

  9. tsau:)
    tahtsin küsida et sa elad ju maakohas, kas seal pole võimalus mingi 15 000 eest mingit majakest/suvilat leida kus oleks võimalik elada, et saaksite ise tasapisi ehitada? või äkki keegi on nõus sinuga omavahel tegema nii et iga kuu maksad, teed notari juures lepingu, nt iga kuu 300-400e? Või äkki on saab selle sama korteriga kus praegu elate nii teha?

    • Sellist maja, kus saaks juba ka sees elada ja samal ajal üles vuntsida, kahjuks pole. Kõik normaalsed on müüdud. :-/

  10. No taevane arm, nagu enda pere kohta oleks lugenud… Nii umbes paar nädalat tagasi tõmbas meiegi maja peremees endal ninni täis ja äsas naisele rusikaga piki vahtimist ja seda autosõidu ajal. Mina isiklikult olen ammu alla andnud ega jaksa nende pereelu enam paremaks muuta. Aga kahju on, tõsimeeli on kahju. Emast eelkõige, samas ka papast. Litsitamine ja hooratamine on nii igapäevaseks muutunud, et need kaks on juba nagu sidesõnad. Kõige vahvam on see, et ema, kes mul “üle küla lits” on, pole juba aastaid väljaski käinud. Aga ikka on lits. Kurb, kahju.

    • Jap, neil sama lugu. Ema ei taha kuhugile minnagi, sest muidu ei jõua seda sõimu ära kuulatagi.

Vasta J.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.