Ma tean, et tänapäeval on need väga laialt levinud terviseprobleemid ja mõned on siin huvitatud olnud, et kuidas meie pere mugulatel praegu selle teemaga läheb. No ütleme nii, et läheb ja ei lähe ka. Eelmisel nädalal käisin Annemaiaga taaskord arsti juures, sest ilmade jahenedes ilmusid tal jälle astmale viitavad nähud, nagu näiteks vilisev hingamine ja kerge hingeldamine. See lööb tal eriti välja just jahedamal ajal õues aktiivselt liikudes, aga vahel ka pikemaaegselt toas rahmeldades. Suvel seevastu on kõik aga täiesti okei.

Samamoodi on neil kõigil ka atoopilise dermatiidiga – kõik hulleneb ilmade jahenedes. Ma ütleks, et Annu on selline piiripealne, et hakkab nagu juba välja kasvama, aga samas ikka lööb neid laigukesi ja ”hoogusid”. Ja eks see AD käib tal selle tolmuallergiaga ikka käsikäes. Ükskord ma näiteks lihtsalt ei jaksanud neil voodipesu õigel päeval ära vahetada ja kohe olid Annul jälle painutuskohtades punased laigud (tavaliselt vahetan nädalas vähemalt 1-2x). Pidev koristamine, kloppimine ja mopitamine, muudmoodi ei saa.

Allergiateste talle sel korral ei tehtud, aga astma omi läbis mitmeid. Jooksime muudkui ühest kabinetist teise, puhus ja hingas seal läbi erinevate seadmete jne. Lõpuks otsustas arst kõike arvesse võttes talle uuesti kirjutada Montelukast närimistabletid, aga mg kangemad kui eelmisel korral ja nüüd sai ta ka inhhalaatorisse käiva Ventolini asemel selle ”piibu” kujul, sest see säilib kauem ja on käepärasem kasutada. Eelmisel korral ei osanud ta veel seda endale õigesti sisse hingata, nüüd aga sai ta sellega kenasti hakkama. Ta peab seda piipu nüüd igalpool kaasas tassima hakkama…

Ma ei teagi kuidas ma sellesse suhtun. Tal pole nagu asi õnneks veel nii hull, et tal oleks täitsa astma hoog vms peale tulnud, aga samas ma ju never ei tea millal see esimene kord on. Mina mäletan küll oma esimest astmahoogu ja kui hirmutav see oli – kihutasin rattaga mööda kruusateed, suvine aeg oli veel. Järsku tunnen, et väga raske on hingata ja midagi on nagu valesti. Läksin ruttu tuppa ema juurde, kes mind siis kohe pikali kupatas ja minuga rahulikult hingama hakkas. Hoog möödus peatselt, aga peale seda me vist hakkasime ka mööda arste jooksma ja saingi astma diagnoosi.

Talviti oli mul ikka väga keeruline õues olla, sest suu kaudu külma õhku hingates tahtis hoog peale tulla, samas nina kaudu hingates oli tunne, et ei saa nagu piisavalt hapnikku. Suusatamine jms aktiivne tegevus talvel oli täielik piin ja kõige haigem oli see, et mitte keegi ei saanud aru miks ma ei taha seda teha või kuidas ma ei suuda… Õnneks kasvasin sellest pubeka ajal enam-vähem välja, samas siiani on vahel selline tunne, et külma õhku sisse ahmides matab hinge ja raske on nagu normaalselt hingata. -15ga ntk ikka õues joosta väga ei kannata.

Joelil ei ole minu meelest vist kunagi see AD nii hull olnud, kui tüdrukutel. Ma vähemalt ei mäleta, et ta oleks mul niiii laiguline olnud… Okei, mõnel perioodil on tal ikka küünarõndlad (max imelik sõna) punetanud ja paaril korral vist ka põlveõndlad aga see peaks ka enam-vähem kõik olema. Mitte midagi nii ületamatut. Üldiselt läheb tal nahk lihtsalt selliseks imelikuks, et käe all katsudes on tunda kuidas nahk on nagu kare või selline ‘karm’, mitte mõnus pehme. Samas punetust, sügelust jms ma siis märganud ei ole ja selle kareduse vastu aitab ka kõigest paari päevane kreemitamise tuur. Allergiateste ei ole talle nüüd juba ammu tehtud (aasta?) ja kui nüüd aus olla, siis ei mäleta ma enam ka kas ja mis tal viimasel korral üldse välja lõi… #aastaema2020

Madlil hakkas see AD teema alles siis hullemini välja lööma, kui ta vähem rinda saama hakkas (kõigil tegelt nii olnud, et kui rinnast loobuvad, läheb nahk jms hullemaks). Ja jällegi, samad kohad nagu kõigil teistel – küünar- ja põlveõndlad, kaenlaaugud ja rannete siseküljed, lisaks tema puhul ka kael ja peanahka aga selle vastu ei oska ma nagu väga midagi teha. Vahepeal olid tal täitsa korbad peas… Mõnikord pean talle täitsa allergiarohtu andma ja hormoonkreemi kasutama, sest muidu ei saa ta magadagi ja aina kratsib end. Õnneks pole tal see siiski enamasti nii ekstreemne, kui Annemaial omal ajal. Päris veriseks on ta end ikka üsna vähe kratsinud ja rohud mõjuvad, erinevalt Annemaiast toona (Annu umbes sama vanalt, loe ja vaata pilte SIIT).

Üks asi veel, mis neil kõigil talvel välja lööb – huuled ja nägu hakkavad ka ketendama ja kuivama. Joelil on huuled vahepeal täitsa verised kohe, sest ta näpib ja lakub neid koguaeg. Selle vastu aitab muidugi hästi Purelani nibukreem, korralik paks kiht peale ja see tõmbab ühe ööga juba asjad paremaks, aga järgmisel õhtul vaatab mulle ikka pmt sama pilt vastu, kui lapsed aiast koju toon. See õues huulte lakkumine on saatanast, ma ütlen! Aga ega nad ju aru ka ei saa, kui seletan…

Üldiselt on hetkel asi siiski nagu selles vallas enam-vähem kontrolli all kõigi kolmega, aga AD jaoks olen siiski uut baaskreemi otsima asunud, sest meie kaks vana lemmikut ja ainukest abimeest selles dermatiidi hulluses, on vist koos pakendiga muutnud ka kreemi koostist. Uus Dexeryl igatahes ei ole enam nii toitev ja siidine, kui see vana, keeratava korgiga tuubis Dexeryl. Bioderma Atoderm Intensiivne kreem, mis meil muidu väga hästi aitas on ka kuidagi niruks jäänud ja ei tee väga enam midagi. Konsistents on mõlemal muutunud kuidagi lahjemaks, vesisemaks. Seega, äkki on keegi leidnud mingi uue lemmiku ja oskab meile ka soovitada? Eelmisel korral sain palju häid soovitusi mida proovida, nüüd on jälle jupp aega mööda läinud ja ehk on turule mõni hea asi tulnud?

Pesen ma neid hetkel Bioderma dušiõliga, aga mulle see tegelikult ei meeldi, sel ei ole nagu väga mingit effekti. Vähemalt ma ei saa aru, et oleks. Kunagi sain nende peal proovida Babe õliseepi ja vot see tundus hea, toda plaanin järgmiseks pesuvahendiks osta ka. See jättis naha kuidagi mõnusaks ja siidiseks. Üldiselt ma tegelikult proovin neid üldse väga kiirelt ja kergelt dušši all üle lobistada, sest meil on väga lubjane ja rõve vesi mis veel omakorda nahka kuivatab. Kiire, pigem jahedama veega dušš on okei.

Ühesõnaga, mis ma oskan teistele lohutuseks öelda… Lootust on, et kasvab välja, aga samas võivad siis vabalt ka uued probleemid tekkimas olla. Annemaiaga on mul igatahes allergiate ja dermatiidiga pikk ja piinarikas teekond läbi käidud ning ma siiralt tunnen kaasa kõigile vanematele kelle lapsel on sarnased probleemid. Ma mäletan veel vägagi selgelt ja valusalt kuidas ma valust röökivale pisitillukesele Annule kreeme peale määrisin – tema nuttis, mina nutsin… See oli üks kohutav, KOHUTAV aeg… Sadade eurode eest kreeme ja vahendeid, nutt, abitus, meeleheide… Mäletan tunnet, et mitte miski ei aita! Oeh, praegugi kisub silma märjaks, kui sellele tagasi mõtlen. Ja siiani ajab marru, et kogu see jant oleks võinud ehk olemata olla, kui talle oleks see verest allergiate määramine varem tehtud, ugh!

Võite siin all end ka välja elada, oma lugusid rääkida jne. Hakkab ehk kergem ja võib-olla saate ka head nõu. Samuti kutsun kõiki asjaosalisi liituma FB’s minu loodud grupiga Allergikud ja atoopikud, kus saate nõu küsida ja muresid kurta.

Comments

comments