Allergoloog, looteanatoomia, beebi#2 sugu ja palju muud

Mõned päevad tagasi käisime siis Tartus, et käia läbi allergoloogi juurest, kes oli Annu tagasi kontrolli kutsunud, ja uurida kas beebi#2’ga on kõik korras, ning mis seal kõhus täpsemalt toimub.

Kuna me oleme jalamehed praegu ja peame bussiga liiklema, siis läksimegi vapralt hommikul bussile. Ikka koos vankriga. Aga tuli välja, et mõni tark mees oli otsustanud esmaspäeva hommikul, kui kõik inimesed tööle ja kooli lähevad, saata nii väikse bussi, et sel puudus isegi võimalus oma kotte ja kohvreid kuskile alla ära panna. Seega pidin vankri bussijaama maha jätma ja mees vedas Annut terve ülejäänud päeva süles…

Buss oli puupüsti täis ja üks prouakene tegi seal veel draamat, et tema ei taha oma kotti maha panna, seal on must ja märg! Ning hõivas oma kotinärakaga koha, kuhu oleks võinud istuda kasvõi üks vanaproua, kes pidi nüüd püsti seisma. Oleks siis vähemalt oma kohtagi pakkunud, aga ei. Mitu inimest julgesid talle märkuse teha ja öelda, et ostku siis lisapiletki oma kotile, aga tema siis pani vastu, et nad kõik on nii-ii-ii õelad! :D
Üks väike naisterahvas krabas veel oma suuuure reisikohvrigi sülle, mis siis, et see oli sama suur, kui naine ise. Ja too prouakene ei saanud nüüd oma käekottigi sülle võetud, saate aru. :D

Muide, Tartu kõnniteed on tunduvalt hullemas seisus, kui siin, meie väikelinna omad. Sellist soga ja plöga pole ma ammu kohanud. Pahkluuni sopa sees trampimine tõmbas mul ikka kopsu korralikult kokku. :D

Kuna olin ultraheli aja pannud Annemaia allergoloogi järgi, siis esmalt pidimegi minema lastehaiglasse.
Arst vaatas siis Annu naha üle ja tõdes, et midagi hullu ta ei näe. Pean vaid niisutava kreemiga kreemitamist jätkama, kui tunen, et selleks vajadus tekib.
Määras ka uued testid, et vaadata kas ja kui palju allergia taandunud on, või ehk on midagi uut juurde tekkinud. Õnneks tuli välja, et lehmapiima oma on tal täielikult kadunud ja uusi juurde pole ka tekkinud. Alles on vaid munavalge ja -kollase allergia, mis suure tõenäosusega mööduvad selleks ajaks, kui Annu kaks saab.

Pean tõdema, et ma ei ajanud Annu menüüs näpuga järge, et ta jumala eest ei saaks piima, ega ka muna, ja ei tähendanud mina mingeid erilisi probleeme. Ei süganud ta end kuskilt, ei tekkinud löövet ega midagi. Käed ja jalad on vahepeal veidikene karedad, aga ma kardan, et see on pigem sellest, et ma pean teda koguaeg pesema ja meie vesi pole just teab mis hea. Mõni õhtul kreemitamist ja asi jälle korras.

Ta saab ikka minu tassist igal õhtul piima juua (+ pidevalt joob jogurtit, sööb kohupiima jms), kui tahtis ja sõi praemunagi, kui isu oli. Ja no muidugi teiste toitude sees saab ta ka pidevalt muna. Ning ei ole mina pannud tähele, et midagi hullemaks oleks läinud. Aga arst tegi sel esimesel visiidil küll sellist draamat, nagu laps sureks kohe maha, kui lonksu piima saab, või muna kasvõi unes näeb. :D Määras meile veel toitumisnõustaja juurde külastusegi, et saaksin aimu kuidas pean edaspidi neid toiduaineid vältima ja millega asendama. Aga samas pigem üle reageerida, kui lihtsalt käega lüüa, nagu siin mõnel arstil kombeks on.

Järgmine peatus oli siis ultraheli.

Kabinetis selgus, et mul on kellegi teise saatekiri hoopis kaasas. Ämmaemand oli mulle kogemata andnud kellegi 41-aastase Maali saatekirja. :D Õnneks sellest probleemi ei tekkinud ja ultraheli sai ikka tehtud.

Beebi on igati terve ja tubli, kõik on omal kohal ja täpselt nii nagu peab. Nagu ma arvanud olingi, siis oli ta peaseisus. Kui ta risti oli, siis valutasid mu munasarjad, nagu keegi teritaks neil nuge, aga nüüd pean ma hoopiski pidevalt vetsu vahet jooksma. Ju ta siis surub pea peal olles kuidagi rohkem põiele, või ma ei tea. Ja no südamelöökide järgi saan ma ka veel aru, et mis pidi ta on. Kui leian löögid vaagnaluu juurest, on ta risti, kui häbemeluu juurest, on ta peaseisus ja kui naba lähedalt, siis on ta tuharseisus.
Platsenta ongi eesseinas, nagu ma arvasin, aga õnneks see armi ei sega ja hetkel sellega probleeme ei ole.
Kasvult on ta ka peaaegu nädalakese ees. Minu arvutuste ja varasemate ultrahelide järgi oleks ta esmaspäeval pidanud olema 20+1, aga see ultraheli näitas beebi suuruseks 21+0. Kui enne oli TA 5.juuni, siis selle UH’i järgi 30.mai. No ja päevade (ja 12.ndl UH’i) järgi vapsee 24.mai… Aga ma arvan, et küllap ta ikka üle läheb, või sinna 5.juuni kanti jääb.
Annuga mul polnud kunagi sellist jama, alles lõpus hakkasid kuupäevad kõikuma. Aga beebi#2’ga näitab iga UH eri aega (samas, kõik on erinevates kohtades tehtud ka). Küll ta on kaks nädalat kasvust maas, küll nädal ees jne… :D

Sugu, ta väike sindrinahk, meile ei näidanudki. Nabanöör oli jalgade vahel ja mitte mingi nurga alt ei olnud näha. Mina jõudsin küll juba nelisada atakki saada, sest kord nägin ma nokut ja kord hamburgerit (tüdruk=kolm joont), siis jälle nokut jne. Aga tuleb välja, et ma ei näinud mitte midagi, peale tavalise tagumiku. :D

Selle kogemusega olin ma väga rahul. Masin oli nii-ii-ii palju kordi parem, kui need kökatsid siin haiglates ja mulle oli lausa eraldi ekraan! Tavaliselt a) mina ei näe mitte midagi b) pean kael kõveras kuskile nurga taha vahtima.
Ma seda beebit polnudki ultrahelis õieti ju näinud. Ainult korra, siis kui ta oli veel herne suurune vilkuv kera… Nii mõnus oli vaadata tema väikseid käekesi ja jalakesi. Kõik oli nii ilusti näha ja ei olnudki ‘siil udus’… Ma oleksin seal pmt võinud varbaid lugeda. Jube kiirelt sai ainult läbi, ma oleksingi võinud sinna jääda. :D

Nüüd, kui ta juba tugevamalt liigutab, tekib ikka selline hea tunne sisse, ja teatud side hakkab tekkima. Muidu nagu ei adunudki veel, et uus beebi, või miskit… Veidikene kahju on küll, et sugu teada ei saanud. Minu arust see teeb asja kuidagi veel… reaalsemaks, lähedasemaks. Saad mõelda, et vot minu poja, või, et minu tütrekene… Saaks kindlama mõttega nimesid vaadata või riideid muretseda… Nüüd ma ei teagi kas peaksin oma ’it’s a boy!’ särgi maha müüma, või selga ajama. :D
Imelik nüüd mõeldagi, et ma seda särki nii mitmel korral uhkusega kandsin, endal plika kõhus. :D

Soo teada saamisele lootsin ma ka sellepärast, et hakata lõpuks ettevalmistusi tegema. Kui ma Annuga nii kaugel olin, olid mul juba vanker, voodi ja jumal teab mis kõik olemas, riietest rääkimata. Beebi#2’le pole ma aga mitte midagi ostnud, peale kõvera mängumati, mille ma ka hea meelega müüjale tagasi saatnud oleksin. Annu riided olen ma kõik juba ära hävitanud, nii, et need tuleb ka kõik nii, ehk naa uued osta. Isegi, kui sünniks teine tüdruk.

Kui rääkida sellest, et mis ma ise kogu sellest soo teemast arvan, siis… Ühel päeval mõtlen, et raudselt on ta tüdruk, teisel olen jälle kindel, et küllap ta ikka poisiks osutub. Ja see teadmatus käib mulle tegelikult närvidele. Tahaks talle kindlalt viidata, mitte koguaeg rääkida ‘poeg, või tütar’ ja ‘õde, või vend’. Muidu ma soost eriti nagu ei hooligi. Poeg siis poeg. Tütar siis tütar, aga saaks selguse majja! :D

Ma olen alati mõelnud, et tahaks nelja last. Et, kui esimene on tüdruk, siis võiks teine ka tüdruk olla, ja hiljem saaks ideaalis siis veel kaks poissi ka. Aga nüüd on see ideaal vastu taevast lennanud, sest nelja last ma ilmselgelt sünnitama ju ei hakka… Keegi peab nad suureks ka kasvatama ja aitama koolid lõpetada, ilma, et nad peaksid selle kõrvalt hullult tööd rügama, või üldse pooleli jätma… Neli last korraga gümnaasiumis, kutsekas, ülikoolis – kusiganes nad olla tahavad – raskeks, kui mitte võimatuks läheks. :D

Aga mu silmade ees virvendab ikkagi pilt neljast lapsest. Kaks plikat, kes koos nukkudega mängivad, riiete pärast kaklevad ja hilisemas elus teineteisele asendamatuteks sõbrannadeks osutuvad. Ning kaks poisikest, kes koos oma poiste mänge mängivad ja parimad sõbrad on.
Ma arvan, et tüdruk ja poiss ei kasvaks nii lähedasteks, kui näiteks kaks tüdrukut, või kaks poissi. Mingil hetkel tekivad neil ju ikka erinevad huvid ja mängud, ning siis oleksid nad jälle justkui ‘üksi’.
Mehe pärast loodan, et saame poja. Siis on tal vabandus autodega mängida, ajal, mil mina ninapidi nukumajas istun. Aga Annu pärast tahaksin tütart, sest noh, just rääkisin sellest.

Aga noh, kuna ma ei plaani rohkem lapsi saada, siis oleks ju tore, kui meil oleks poeg ka. Saaksime mõlema kasvatamise kogemuse ja ‘komplekt oleks koos’ (hehh, rumal väljend!).
Kuigi süda tunneb, et kaks on vähe ja mu beebiisu veel ei rauge, siis… Mingil hetkel tuleb ikkagi kahjuks mõistuse häält kuulata. Vaatame seda hullumeelset tittede isu asja siis, kui beebi#2 sündinud on, eksole. :D
Ma isegi loodan, et mul läheb see kohutav titeisu ära, sest muidu on küll jube raske neid lõpmatuseni mitte saada.
Mitte, et ma sooviksin jälle raske tervisega beebit, kes selle isu oma nutmisega ära tapaks. :D

Ühesõnaga, tulgu kes tuleb – me võtame ta avalisüli ja suure armastusega vastu!

P.S ärge pange seda smailide merd tähele, ma olen nii harjunud iga lause lõppu juustukerasid laduma, et siingi tekib koguaeg tunne, et tahaks… Äkki muidu ei saa keegi aru, et see on nali, või, et ma mõtlen seda huumoriga. :)

10978594_969446743080616_4517078732017218200_n

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

37 thoughts on “Allergoloog, looteanatoomia, beebi#2 sugu ja palju muud

    • Kuule, suht! Ühel meie grupis kusjuures oligi laps fakki näidanud, teine käsi oli näo ees ja jalad ka ristis. :D

  1. Kas sa plaanid tasulisse minna ja siiski sugu teada saada, või lihtsalt ootad sünnituseni? Meie saime umbes 16 nädalal teada,et meil tulv poiss ja järgmine nädal uuesti kontrolli ( mul on ämm sonograaf,nii et mul on vedanud, võin millal iganes pisikest vaatamas käia,kui tahan :D) . Iseenesest oleks nii põnev oodata ja mitte teada,kes tulemas on,aga samas realist minus ütleks küll,et ikka on kergem planeerida ja asju muretseda,kui on teada,kes tuleb. Mina sain enamus riideid mehe õe käest, ja vankrit veel uut ei osta. Plaanin osta oma 18 kuusele siis selle istme,mille tavalise vankri külge saab panna. Natuke nagu seisulaud,aga saab istmeks ka muuta. Ma ei tea,kas neid Eestis on saadaval? Teise beebiga ma arvan,et sa ostad asju ja muud pahna palju vähem,kui esimesega. Mitte,et see enam nii põnev poleks,aga lihtsalt tead,mida osta ja mida mitte..
    Palju õnne igal juhul ja jaksu :)

    • Tahaks ikka minna ja järgmine kuu ilmselt ikka lähemegi, kuigi kallis lõbu küll. :D
      Ma tahaks ka sellist pinki, aga ma ei tea kas mu hartanile üldse sellist panna annabki. Pean ka uurima hakkama… Nii palju, kui hindu vaatasin, siis sama raha eest võiks juba odavama kaksikute vankri saada. :D
      Palju õnne teilegi! :)

    • Hind on neil jah kõrge ja järelturul neid väga pole :/ Leidsin istme umbes 100€ eest,aga nt 150€ saaks heas korras Phil&Teds kaksikute vankri (kasutatud), nii et ei teagi..vanker vast mõistlikum ja lapsele mugavam variant.

    • Jap, ja selle istme kinnitamiseks on ka veel mingit eraldi jullat vaja, mis ka päris hästi maksab. :D
      Samas on kaksikute vanker suur ja kohmakas, raskem poes jms liikuda… Aga meie puhul oleks kindlasti hea, kui ma saaksin Annu sinna kinni panna, et ta mul nt keset poodi tuld ei saaks panna vms. :D

    • Kas sa oled Phil&Tedi vankreid vaadanud? Need ei ole rohmakad ja on head kerged,aga ainuke jama on,et neil on kolm ratast,mis on natuke jama,kui sul on kaks last vankris ( mina vähemalt leidsin,et on). Ainuke jama on,et neid vast Eestist väga ei saa? Kasutatult,ma mõtlen..
      Ma leidsin muidu sellise istme,mis sobib enamus vankritele ja saab lapse rihmadega kinni panna ja nüüd otsin,kas leian kuskilt kasutatult.
      http://www.ebay.co.uk/itm/Mee-Go-Sit-n-Ride-X-Buggy-Board-with-Seat-/252245193076

    • Ei ole. Ma ei ole seda vankri teemat veel üldse vaadanudki. Ei tahagi ausalt vaadata. See tundub jälle selline peavalu, et ma ei tahaaaa :D Kui nii edasi läheb, siis jääb meil vanker ostmata ja pean esialgu beebit kõhukotis v kandelinas tassima. Mis iseenesest polekski ju väga halb mõte, siis on näha kas ja kui palju seda vankrit üldse vaja on. :D

  2. Uskumatu, et osad UH tegijad ei viitsi üldse vaeva näha või on nii saamatud, et lapse sugu näha.

    • No ega see ultraheli olegi vanemate lõbuks ja tervise kohapealt pole sool tähtsust, seega ma saan täitsa aru, kui ei viitsita taielda sellega. Muidugi oleks võinud ju pausi teha, vett juua ja ringi käia, ning siis uuesti proovida, aga teiste ajad tulevad ju peale ja pole aega seal igaühega jumalteabkuikaua tõmmelda. Saaks aru, kui tegu oleks olnud tasulise ultraheliga, siis oleksin mina ka ikka öelnud, et võiks veel veidikene proovida…

    • Looteanatoomia ultraheli on ikka välja selgitamiseks,et beebiga on kõik korras ja soo teada saamine on ainult boonus. Meditsiiniliselt võttes on see ebaoluline,selleks käiaksegi tasulises,et teada saada. Ultrahelis on ju ka list ja ajaline limiit nö ja lihtsalt ei ole aega,et seal kõigiga taielda.
      Sellest uuringust sõltub ju nii palju ja see on niigi keeruline ja vastutusrikas töö ilma,et seal veel “ebaoluliste” asjadega tegelda.

    • Jah. Seda ma siin mõned kommentaarid allpool ka seletasin. Ega ma polegi kuri, et teada ei saanud. Lihtsalt pettunud, et ei jopanud. :D

    • Neid on jah mitmeid erinevaid. Ma loodan, et midagi sellist ka olemas on, mis Hartanile sobib. Siiani pole Hartani jaoks sellist asja kuskil näinud. Mitte, et ma väga otsinud oleksin. :D

    • ‘Hetkel veel’ oleksin pidanud vist kirjutama jah. Ma ikka plaanin endas selle julguse leida ja need neetud eksamid ära teha. :D

    • Maitea mul yks sõbranna kes tegi rasedana load àra.. rasedus on ilmselgelt nii sinu kui paljude teiste jaoks vabanduseks “sorri ma olen rase ma ei saa seda teha” “appi ma olen nii rase” .
      Võta kokku ennast, kodus niisama vedelemise asemel õpi teooriat ja mine tee load ära !

    • Haha, ma pole rasedust ettekäändeks (vist) toonudki. Mitte, et ma peaksin üldse mingeid ettekäändeid välja mõtlema. Tahan teen, tahan ei tee. :D

    • Ma küll ei tea kus piirkonnas te elate, aga kui laps haige kuidas siis arsti juurde saate? Päris keeruline on ikka tänapäeval ilma autota, arstid ju enam kodus üldse ei käi kahjuks. Kui lapsed hästi terved püsivad kogu aeg, siis ehk saab hakkama.
      Mul peres ainult mees sõidab ja tõsiselt närvi ajab temast sõltuda ikka.

    • Elame linnas sees ja arsti juurde on meie majast umbes 15-minuti tee. Õnneks pole Annu haige olnud, aga kui oleks selline olukord, siis meie arst teeb küll koduvisiite. Ta kunagi, kui Annu veel beebi oli, tõi mulle oma kabineti kaalugi koju, et saaksin Annut enne-peale rinna söömist kaaluda ja vaadata kas ta ikka saab piisavalt piima. Ühesõnaga, meil on arstiga väga vedanud, kuigi vahel paneb küll mõnes asjas pead vangutama. :D

  3. Endal 2 tüdrukut ja võin öelda, et huvi autode vastu tunduvalt suurem kui nukude vastu ja mehel ei hakka ka nii öelda igav ja saavad koos autodega mängida.

    Mäletan kui teise lapse soo teada sain ja teatasin ka lähedastele ja tutvus ringkonnale, siis paljud ohkasid ja isegi vaat tundsid kaasa, et tüdruk ja siis mainiti ikka, et peate siis ikka 3nda ka tegema ja et ikka poisi ka, a la komplekti ikka kokku saama jne. Õudne oli kuulda. Ise olen kahe tüdruku üle üliõnnelik ja see roosamanna isu ei saa vist kunagi täis :D

    Kunagi ehk sooviksin 3ndat last aga hetkel selle isu 0. Elu kahe väikese lapsega on nagu Ameerikamäed :)

    Edu ja elan kaasa!

    • Eks see oleneb tõesti lapsest ja sellest, mida vanemad talle ette söödavad. Aga praeguse järgi ütleksin küll, et Annu on pigem ‘nuku tüdruk’. Viimasel ajal veab oma titte koguaeg kaenlas kaasas ja kussutab teda oma turvahällis. Köögis peseme koos nõusid ja teeme süüa, ei huvita teda need autod üldse, mis meil kodus olemas on. :D
      Ma kusjuures kujutan täitsa ette, et meie suguvõsas tuleb samasugune puhkimine, kui peaks tüdruk sündima. Viimase 20 aasta jooksul vaid tüdrukuid sündinud. :D

    • Meil just vastupidi, viimane tüdruk sündis aastal 2001. Kõik on poisid! Mul empsil on 3 poega ja 2 tütart. Tädil 2 poega ja tütar. Vanemal vennal 3 poega(kaksikud ja üksik), mul on poeg, sõpradel on pojad(ok 2 tüdrukut ka sekka juhtunud :P) ja on sündimas ka veel úks poiss juurde. Niiet üsna *lootusetu olukord* ? aga vot kui mul peaks järgmisena tüdruk sündima(rase ma pole), siis oiioi kes seda nunnutamist jõuab ära teha ? ütlen ausalt, et kui saaks kuidagi kindlaks teha, et nüüd 100%tüdruk tulemas, siis oleks juba ammu tehtud ?

    • See on päris põnev, et kuidas niimoodi läheb. Ei tea kas see jookseb kuidagi geene pidi, või kuidas. Samas, kui enne on tütred ja siis need tütred on endale mehed võtnud ja nad pole suguluses, siis see ei ole ka loogiline. Lapse soo määrab ju isa… :D

  4. Allergiate koha pealt…minu lapsel diagnoositi aastaselt suht samad allergiad – lehmapiimavalk ja muna. Piimaga oli see teema, et andsin talle tihtilugu õhtuti “magustoiduks” jogurtit ja ta oksendas õhtusöögi välja. Ma ei ühendanud millegipärast üldse ära, et jogurt oksele ajab. Peale allergoloogi alles hakkas pirnike põlema :D Nüüd on kolmene ja piima-allergia juba ammu läinud ja võib vabalt süüa/juua (joogiks lehmapiima ma talle siiski ei anna, pigem kaerapiima, mis on märksa tervislikum). Aga muna-allergia on tal väga tugev, kord elus olen ma talle imepisikese koguse muna andnud (enne allergoloogil käimist) ja reaktsioon oli hirmus – oksendamine, hingamisraskused (kõriturse), lööve. Aga miks ma üldse kirjutan, on see, et ilmselt väljendub allergia/toidutalumatus igal lapsel erinevalt, kellel niimoodi tugevalt ja nähtavalt, aga võib ju ka olla, et sa annad talle muna ja pärast tal kõht valutab v tekib seede-elundkonnas põletik ja immuunsus langeb või mis iganes. Et ütled, et annad talle allergeene ja midagi ei juhtu, aga tegelikult lapsele siiski ei ole see hea. Kui lapse tervis mängus, siis ma ütleks, et pigem karta, kui kahetseda ;) Kui allergiatest näitab allergiat, siis on see aine tema jaoks ju “mürk” siiski.

    • Õnneks Annul nii hullult ei ole, aga kindlasti jah see hea ka pole, kui ta suurtes kogustes ja tihti nt muna sööks. Aga arst ütles ka nüüd, et kuna ma pole tal mingit reaktsiooni tähendanud, siis toidu sees võin anda. Lihtsalt niisama omletti või praemuna veel väga ei pakuks… Küllap see tekitab talle jah mingit ebamugavust, või midagi, mida mina ehk tähele ei oska panna, kui test näitab. :/

  5. Ma pole kummagi lapsega midagi erilist ennem lapse sündi ära otsnud. paar nädalat ennem poja sündi soetasin vankri ja voodi. paar body ja paar paari sipukaid. Kõik riided olid valged. Ei teadnud ju lõpuni välja, kummast soost laps on. Sel samal päeval, kui haiglast välja saime käisime poes ja ostsime mõned vajalikud asjad juurde.
    Sain kenasti hakkama ja mitte ühtegi asja ei olnud liiga palju. Kõik ainult vajalik oli olemas.
    Tütart oodates oli plaan samal päeval minna vankri ja voodi ja riiete shopingule, kui sünnitama läksin. Nod, hommikul pidime shopingule minema, kuid öösel läksin hoopis sünnitama. :D
    Olemas oli ainult kõige nunnumad roosad kleidid, mille igaks juhuks ära ostsin, sest 36 nädalal ültrahelis sain teada, et tütar. Kuid sünnitama läksin juba 38 nädalal ja ma lihtsalt ei jõudnud nii kiirelt poodidesse. :Do
    Igatahes, haiglast välja saamise päeval läksime kohe riideid, vankrit ja voodit ostma. Vankri küll saime, kuid voodit pidime 2 nädalat ootama. :D Nii ta siis magas esimesed kaks nädalat mul hoopis vankrikorvis. :D

    Arvan, et kui millalgil kolmandat tegema hakkan, siis hakkan kohe ka asju varuma. Lihtsalt elu on näidanud, et mul on endal vähem stressi, kui asjad ajapikku ära ostan, mitte korraga ja loetud tundide jooksul. :D

    • Minu arvates ka mõttekam varem koguma hakata. Siis on aega mõelda ja kaaluda, et mida täpselt tahad, ning need asjad ka leida. Kõigil pole korraga võimalik nii suuri summasid ka välja käia, ning siis ongi parem ükshaaval osta. :D
      Mina poleks küll suutnud peale sünnitusmajast välja saamist poodidesse veel minna… :/

    • Oh, energiast mul puudu ei jäänud. Ma oleks maratoni ka võinud joosta, sünnitusmajast väljudest. :D
      Aga just, hea on, saad kaaluda ja mõelda ja sobilikke asju otsida. :)

  6. Oh, tobe et buss nii ebamugav oli.

    Tekkis kysimus, et miks sa Annu beebiriided alles ei ole jatnud?

    • Ma ostsin 90% kasutatult ja ma lihtsalt suutsin nad nii ära pesta, et nartsud ainult järgi. :D

  7. Neid lapsi sa veel jõuad teha!
    Ma sündisin, kui ema oli päris noor – peaaegu 16 – ja neli aastat hiljem sain õe. Elasime siis neljakesi rõõmsalt, isa ainuke mees majas – isegi kass oli meil emane. Kui ma 17 olin, sain väikese venna. Neli ja pool aastat hiljem sai minu väike vend endale väikese venna. Nüüd elavad seal neljakesi jälle – ema on ainuke naine majas. Isegi kass, kes teinekord koju tuleb on isane. Okei, koer ja lambad ja kits ja kanad ja üks jänestest on ka emased, aga siiski.

    Võin öelda, et minu õde on mu parim sõbranna ja temaga oli ülitore koos kasvada ja nüüd on veel vahvam! Ja mu vennad saavad omavahel väga hästi läbi. Pisem saab nüüd kaheseks, vanem on kuuene. Vanem on väiksemat koguaeg hoidnud ja tema eest hoolitsenud ja kõigile rääkinud, kui tore vend tal on. Pisem suurt ei räägi, aga noh… Venda nähes on ta juba sünnist saadik särama läind.

    Lihtsalt ütlen, et kui sa tahad nelja last, siis see ei tähenda, et sa pead nad järjest saama… Ei pea ka nii pikka vahet jätma, kui mu vanemad, aga lihtsalt… Aega on!

    • Ma tegelikult mõtlesingi sellele, et mul ju aega veel 10-15 aastat neid lapsi saada. Ning algselt tahtsingi kahe kaupa ja, et ahe jääks veidikene pikem, kui 2-3-4 aasta. Iseasi kas ma 13selt veel jaksan seda titekarja kantseldada + pubekad majas. :D

Vasta elex86-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.