Annemaia sünnilugu

Esimesed valud hakkasid 8.oktoobri varahommikul kella 5 paiku. Siis üritasin veel magada, aga iga 10 minuti tagant saabuv valu ajas ikkagi üles. Uutasin ja hingasin need 40-60 sekundist ära ja magasin edasi. Valu oli 3-4 palli. Lõpuks otsustasin siis kella kuue paiku, et aitab ja jäin ärkvele. Olin mehe peale tige, et mis mõttes tema saab norsata siin ja mina pean valudes vaevlema?! Aga samas üles teda ka ajama ei kippunud veel, sest mul on teda enda kõrvale puhanuna ju vaja.
Seitsme paiku muutusid valud juba regulaarseks ja saabusid iga 5 minuti tagant.
Kell kaheksa, või varemgi, mõtlesin, et teen siis ruttu koerale söögi valmis, et inimesel kes loomi vaatama tuleb, oleks kergem. Panin vee keema ja hakkasin kotti pakkima. Otsisin kõik asjad välja juba. Ikka valutasin hoolega, aga ajad hakkasid nihkuma. Neli minti, kuus minti, seitse minti. Mõtlesin, et kurat küll noh. Jälle libakad?! Kaua võib.

Mõtlesin siis veidike veel puhata ja üritasin magama minna, aga loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Valud olid ebaregulaarsed 4-7 minuti tagant, 7 palli.

Pool 10 läksin dušši alla. Seal oli päris mõnus, paar valu oli selle 10-15 minuti jooksul, aga ikka mõnusalt nõrgemad, kui enne. Aga loomulikult ei saanud ma sinna elama jääda, sest vesi sai otsa. Vägev.

Ronisin siis dušši alt välja, pakkisin koti lõpuni, ütlesin mehele, et meil on nüüd minek ja, et hakkame sättima.
Kuna valud olid ebaregulaarsed, siis ma ei kiirustanud ja saatsin mehe veel poodi banaani ja muid värskeid asju ostma. Aga selle aja jooksul, mis ta ära oli, tulid valud juba iga kahe minuti tagant ja ma mõtlesin, et kui ta kohe tagasi ei jõua, siis sünnitan siiasamma diivani ette.
Õnneks nii ikka ei läinud ja mehe töökaaslane viis meid 12 paiku haiglasse.
Juba kodus ja ka haiglasse sõidu ajal, venisid valude vahed jälle pikemaks ja ma mõtlesin, et kui meid nüüd järjekordselt koju tagasi saadetakse, siis on ikka küll päris piinlik. Mitu korda ma pean sina lolli mängima minema, enne kui titega koju saab tulla? Kõige pikem vahe oli 11 minti.
Aga siis kuskil poolel teel tulid valud õnneks iga 4 minuti tagant ja ma hingasin juba kergendatult, et ehk ikka saab seekord asjaga maha.

Haiglasse jõudes pandi meid KTG ruumi ootama. Ma ei tea kui kaua me seal passisime, aga see tundus küll igavikuna. Tõenäoliselt mingi 30 minti.
Kui mind õpuks KTG alla aheldati, olid valud juba päris korralikud, aga aparaat ei näidanud eriti midagi. Ma mõtlesin hirmuga, et oh issand, asi peab veel poole hullemaks minema. Sest maximaalne näit oli 65, aga 100 oleks vaja olnud. 45 oli kõige tavalisem mis valu hetkel ette lõi, ja siis langes jälle… Valud tulid 3-4 minuti tagant ja kestsid üle minuti.
Avatust oli sõrmeotsaga ainult. See katsumine oli põrgupiin. Emakakael oli väga taga ja mul oli selline tunne, et ta surub end mulle küünarnukini sisse. Nagu mingi lehma seemendamine või midagi.
Sain valu leevendamiseks paratsetamoli küünla, mille pidin pistma sinna kus päike ei paista, aga see ei teinud mitte midagi muud, kui ajas vetsu.

Ma tundsin end ikka väga räbalalt, sest valud olid juba päris korralikud. Kuidas küll on võimalik, et avatus on pmt null? Avatud oli ainult limakorgi ära tulemise jagu. Ma mõtlesin, et kuidas ma küll nii pussy saan olla?

Kell 15.00 paiku läksin dušši alla ja istusin seal 17’ni. Vahepeal juba tukkusin dušši all toolil istudes. Kurnatus tuli vaikselt peale ja oleks tahtnud magada. Valud olid tugevad. Vahepeal tundsin midagi presside laadset. Selline tunne oli, et tahan punnitada.
Peale dušši alt välja ronimist läksin kohe uuesti KTG alla. 17-20 oli kõige hullem valu üldse, väljakannatamatu. Ma lihtsalt uuuu’tasin nii kõvasti, et ilmselt oli seda üle haigla kuulda. Valu oli kohutav, aga KTG näitas endiselt 45! See ei ole normaalne! Ma teadsin, et midagi on valesti, sest selline valu ei saa mitt kuidagi olla nii väikse näiduga. Arstid vaatasid mind kohati nagu mingit sitaratast, et mida sa ulud, endal pole asi veel poole pealgi ju. Ma tundsin end ka ühe paraja sitarattana, sest kuidas ma saani nii nõrk olla? Ma pidasin end ikka bad ass mutiks, aga…
Juba 20 valu ajas mind karjuma. Enne kui 20 ette lõi, ei tundnudki ma seda ja nüüd tundus see põrgupiinana.
Avatus oli endiselt sama. Ja õlevaatus endiselt sama valulik. Ma lihtsalt ronisin mööda seda lauda üles nagu ämblik. Ja arst muudkui surus ja surus, kuigi palusin lõpetada, et saaksin proovida uuesti lõdvestuda ja mitte talle kannaga näkku tõmmata. ”Lõdvestu, rahu, lõdvestu” seal kõrval ütlemine ei teinud asja ju sugugi paremaks.
Kell 18 paiku sain nospa süsti ja enne seda olin saanud veel ühe paratsetamoli küünla. Mitte miski ei aidanud valu vastu ja kõik muutus ainult tugevamaks ja vahed väiksemaks.
Valude vahed olid juba 1-3 ja kestsid peaaegu 2 minutit. 10 palli süsteemis 25.

Mingiaeg küsisin endale suure sideme alla, et ei peaks pissitilkasid kinni hoidma. Iga 10 minuti tagant vetsu minemine oli hullumeelne ja seda pissihäda tunnet nagu ei läinudki ära. Kinni hoidmine tegi valu ainult hullemaks ja ma ei saanud lõdvestuda. Aga peale seda, kui side alla sai, sain valu ajal end täiesti lõdvaks lasta ja kogu täiega valust üle hingata. Enam ei röökinud nagu siga aia vahel, vaid hingasin sügavalt nina kaudu sisse, ja suu kaudu välja. Ning kui see hingamine meeltesegaduses paigast läks, tuletas mees seda kohe kenasti meelde. Vahepeal ajas küll päris tigedaks see ‘hinga, hinga, hinga’ möla seal kõrval ja mõtlesin, et käratan varsti talle, aga hoidsin end tagasi. Ta tahtis ju kõigest head.
Palju aitas ka voodi seljatoe väga kõrgele istuvasse asendisse tõstmine. Nõnda andis isegi see 2 minutit magada. Kõige veidram oligi see, et kaks minutit und tundus nagu kümme.
Püsti seismine oli suht võimatu. Jalad olid all nagu makaronid ja pea käis ringi, mõtlesin, et kukun sinna voodite vahele kummuli ja jäängi sinna. Nii, et pigem istusin.

Umbes 10 minutit enne 21 läksin uuesti KTG alla. Seekord pandi andurid naba kohale, et saaksin istuda nagu palatis (enne pidin küljel lamama). Hernekott ja padjad selja taga, mähe jalgevahel ja mees truult voodi kõrval kätt hoidmas ja valu ajal pöidla ning nimetissõrme vahele vautamas, et mõtteid tuhu valult mujale juhtida. See vajutamine oli väga hea.
KTG näitas ka nüüd korralike numbreid. Enne oli kolm korda hullem valu ainult 45, aga nüüd paljupalju kergem valu korralikult üle 80! Olin nii rõõmus, et lõpuks ometi! Kõige suurem näit oli 140 midagi ja see oli midagi sellist mida ma tundsin 19-20 vahel kui röökisin, et ei suuda enam ja tahan keisrit. Ilmselt oli asi selles, et kõht ei tõmmanud nii korralikult toonusesse, nagu nüüd.
Avatus oli endiselt sama mis haiglasse saabudes. Kuigi katsumine oli juba leebem.
Palatisse naastes hakkasin lihtsalt nutma… Mitte valust, vaid hoopis meeleheitest.

Sain mingi valuvaigistava süsti tagumikku, mis pidi siis suuremad valud ära võtma, et ehk saan magada ja hommikul siis vaatame mis edasi saab. Aga see süst eriti ei aidanud. Istusin voodis ikka samamoodi ja valude vahepeal üritasin magada. Kui paari valu mõõtsin siis imestasin isegi, et vahe oli 2 minutit, aga tundus hetkeks nagu 10.
Kell 22.20 paiku oksendasin ma suure kaarega kõik kohad täis. Pidin uuesti dušši alla minema. Kui sealt välja tulin, läksin uuesti KTG alla. Näidud olid samad. Avatus endiselt sama.

Siis tuli arst ja tahtis ka katsuda, mis olukord on. Ka tema veendus selles, et kõik on endiselt sama mis haiglasse tulles, ent valud on miljon korda hullemad. Ta pakkus välja keisri, sest nii pikk valutamine ja null edasiminekut, ei ole normaalne. Küsis minu nõusolekut. Raske südamega nõustusin, sest sain isegi aru, et midagi on valesti, sest nii pikk ja hull valutamine null tulemusega…? Kuigi ma oleksin vast suutnud veel pool tundi-tunni vastu pidada, siis mõtlesin, et aitab. Ja õigesti tegin, sest õige pea läksid valud veel hullemaks ja vahed lühemaks. Nüüd tuli tagasi juba tunne mis oli 19-20 vahel. See meeletu valu. Ma lihtsalt mõtlesin endamisi, et ‘ma suudan!’ ja see andiski mulle ka jõudu juurde nagu…
Pidin kirjutama alla miljonile paberile ja vastama miljonile küsimusele. Ma ei tea isegi kuhu ma lõpuks alla kirjutasin. Võib-olla nõustusingi sellega, et lõigatakse mul kolmas neer välja või tehakse maovähendus opp ka kohe ühe raksuga ära (mitte, et ma seda plaaniksin vms!).

Ma tahtsin nutta. Ma ei saa ise hakkama. Nagu… mis mõttes. Ma tundsin, et vean oma meest alt. Ta ei näe oma lapse sündi, ta ei saa nabanööri läbi lõigata ja mingi võõras saab teda kõige esimesena hoida. Ta ei saa isegi samas ruumis olla! Mina ei näe oma last ilmselt tunde peale tema sündi… Terve mu imeilus plaan läks vastu taevast. Ma lihtsalt olin nii pettunud.

23 paiku hakati mind siis opiks ette valmistama. Hakati kanüüli panema. Kuna mu valude vahed olid heal juhul minut ja kestsid kaks, siis oli see päris keeruline. Selle ajaga kui see õpilane mind alles puhastas ja kohta otsis, jõudsin mina juba mitu valuhoogu saada. Lõpuks võttis ämmaemand ise asa üle. Esimene kanüül murdus ära ja verd lendas kahte lehte. Hetkel ilutseb seal suur sinikas. Teise katsega läks õnneks. Mõlemad korrad olid jube kibedad.
Siis tuli aeg panna kateeter. Ma juba teadsin, et sealt ei saa midagi head tulla ja küsisin, et kas seda ei saaks teha siis kui ma juba narkosis olen. Loomulikult ei saa. Ja loomulikult tahtis õpilane ise seda teha. Ma ei tea miks ma seda õpilast üldse kukele ei saatnud ja lasin endaga seal katseid teha nagu mingi laborirotiga. Mul oli niigi hull olla ju.
See paigaldamine oli väga ebameeldiv ja valus. Ilmselt sellepärast, et õpilane pani kateetrit alles teist korda! Ma enne dušši all olles kuulsin kuidas nad rääkisid sellest, et ta on ainult korra seda teinud ja tahaks veel proovida. Ma hirmuga mõtlesin, et loodetavasti ei saa see olema mina! Mulle tundus, et ta ei saanud selle paigaldusega õieti hakkamagi, sest see ei tohiks kipitada ja valutada, aga seda ta ometi tegi. Seda ei tohiks tundagi olla.
Peale kateetri paigaldamist läks asi väga hulluks. Mu käed ja jalad tõmbusid valust krampi ja ma ei suutnud end liigutada. Terve see aeg oligi ainult üks suur tuhu.
Siis pandi kanüülist tilk jooksma, et mulle vedelikku anda vms. Ootasime operatsiooni rühma. See aeg tundus lõputu igavikuna. Ma muudkui küsisin, et kaua veel, ma ei suuda enam. See oli sõnuseletamatu. Hetkelgi tuleb nutt kurku kui mõtlen sellele. Ma ei sooviks sellist piina isegi mitte oma vihavaenlasele.

Ma pidin voodist üles tõusma ja ise üle toa raamini kõndima. Ning siis raamile ronima. Mees ja arstid muidugi aitasid ja toetasid, aga mina pidin enda jalgadel ikka seisma ja ronima.
Kui lõpuks opisaali sain, siis pidin uuesti ronima, sest teise voodisse oli vaja saada. Ja enne kui narkosi sain läks ka ikka igavik aega. Puhastati kõhtu ja sätiti miljonit asja, et laps võimalikult vähe narkoosi saaks.
Mäletan kuidas ma seal saalis külmast vappusin. Küsisin koguaeg kaua veel ja kaua veel. Ma lihtsalt ei suutnud enam. Mäletan kuidas see puhastusvahend mu jalgevahel hullult kipitas ja tulitas. Mul oli nii paganama külm… Kuulsin kuidas keegi kommenteeris mu karvu… (nad sheivisid mind veidike ja nüüd on mul kõik katki sealt).
Kui lõpuks mulle lina peale tõmmati ja mask näole sai, magasin ma mingi nelja tõmbega.

Äratamine oli kohutav. Korra tundus nagu ma oleksin liiga vara ärkama hakanud või midagi. Tundsin kuidas mind lõigatakse/õmmeldakse(?). Ja siis vajusin uuesti nagu unne… Uuesti ärgates kuulsin läbi une enda nime hüüdmist ja midagi lapsest, aga aru ei saanud. Öeldi, et plika sündis ja kas ma teadsin seda, vastasin, et jah. Mind retsiti ikka mõnuga. Ma mäletan kuidas igatepidi kisti ja tiriti ja, et väga valus oli. Tundsin jälle seda kateetrit. Ma ainult karjusin.

Lõpuks ärkasin kuskil palatis ja tundsin, et suu on nii kuiv ja liigutada ei saa, sest kohe lööb hullud valud sisse. Üritasin kedagi hüüda. Õnneks üks õde kuulis mind ja tõi mulle klaasikese vett. Palju ei tohtinud aga juua. Küsisin veel lapse kohta, et kas kõik on korras. Sain vastuse, et jah on küll… Jäin peale seda kohe uuesti magama.
Siis ärkasin jälle üles ja tahtsin külge keerata, sest vasak, kus ma lamasin, oli juba surnud. Aga päris rets valus oli ja väga ei julgenud ka siputada. Ega seda jõudugi ei olnud. Aga kuidagi ikkagi sain vist selili end. Alguses ei saanud jalgu sirgeks, sest kõhust kiskus nagu vms… Aga iga järgmine kord kui jälle üles ärkasin, oli juba parem. Sain midagi rohkem liigutada. Iga tunniga on parem olla. Kokku ärkasin mingi 3-4 korda. Iga kord tahtsin meeletult enda asendit muuta, aga haav ja kateeter tegid põrguvalu.

Hommikul 7 paiku lasti lõpuks laps ja mees minu juurde. Laps kohe tissi otsa. Aga ega ta sealt midagi ei saanud, ainult nämmutas, aga tõmbas nii ilusti. Tõmbas paar korda, siis jälle jäi nagu tukkuma. Aga kõik arstid kiitsid, et nii hea imeja. Jumal tänatud! Ainult, et käsi tahtis koguaeg ette toppida ja nii kui nibu kadus, siis olid sõrmed suus ja käis üks kõva tuuts-tuuts. Nibu ta õieti suhu ei saanudki vist, sest pärast avastasin ma selle alt sinika. Mina olin ju veel nii koomas, et ei suutnud talle õigesti midagi suhu toppida ja arstid panid selle asja ka ainult korra paika ja siis jätsid meid üksi. Aga karta on, et ta lasi ju lahti ja siis võttis jälle uuesti, aga ei saanud õiget kohta kätte enam.
Esimese asjana nägin ta nina ja silma all olevat kassikriimustuse moodi kriipsu. Ma ei osanud kuidagi reageerida, olin liiga uimane veel. Aga mees ja arst seletasid mulle kohe mis värk sellega oli. Et emakas oli liiga õhuke olnud juba ja lootevett vähe ees vms… Kuulsin midagi ka emaka plahvatamisest, et kui on liiga kaua, liiga hullud valud või midagi (?) Ma ei saanud jälle aru, sest olin liiga uimane. Aga sõnad ‘emaka plahvatamine’ on piisavalt hirmutav.
Teine asi mis ma märkasin oli see, et ta on karvane! Tal ei ole need lootekarvakesed, mis emaüsas sooja hoidma peaksid, veel ära tulnud ja nüüd on ta mul nagu kassipoeg. Üle kere väiksed karvakesed ja kõrvade otstes on väiksed tutikesed, nagu ilvesekene. :D
Kolmas asi oli aga see, et tal pole seda pealõge eriti. Paljudel tittedel on see nii suur ja hirmuäratav, aga temal on see ainult sõrme all natukene tunda. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette kuidas tal pool pealage on pehme ja tuksub südame taktis. Kui keegi mäletab, siis kunagi kirjutasin ka sellest, et seda ma veidike kardan. :D
Arst olevat mulle seletanud ka miks avatust ei tulnud, aga tol hetkel ma veel eriti ei saanud aru ja hiljem ei mäletanud midagi. Terve see esimene päev on udune ja ma ei saa aru mida ma tegin. Ma ei maganud silmatäidki. Ja ma ei suuda uskuda, et ma kirjutasin sünnilugu, saatsin kõigile sms’e sünni kohta, rääkisin inimestega (aga kellega ja mida?) juttu, ning updatisin facebooki.

Aga põhimõtteliselt siis läks opiks sellepärast, et lapsel oli pea kuklas, aga oleks pidanud olema rinnal. Ta ei laskunud õigesse kohta, et emakakaelale suruda ja avatust tekitada.
Sündides oli ta olnud nii kõvasti seal kinni, et tal oli lausa vorp otsa ees mu emaka pressimisest.

Öösel oli ta saanud seda pudelisolki, ja ma juba kartsin, et äkki nüüd rikkus see kuidagi ära imemisvõtte vms. Aga õnneks tundub, et ei. Kaks korda oli toitu tagasi heitnud ka…
Mees oli lapsega pmt terve öö üleval olnud, sest laps nuttis iga natukese aja tagant ja toppis sõrmi suhu. Näljane oli järelikult. Ta magas terve selle esimese päeva nagu nott mu kõrval ja ei tõusnud kordagi, et tissitada. Alles pärastlõunal tuli keegi ja hakkasime seda tissitamise värki vaatama.
Perepalatisse sain mingi 8.00-8.30 paiku ja siis mingiaeg (9.00 paiku?) võeti õnneks see kohutav kateeter ka ära. Siis oli kohe paljupalju parem olla ja sain liigutada lõpuks. Enne seda vahetasime mehega mähkmeid, siis tõusin püsti ja oi kui jube kibe-valus see kateetri koht oli! See kohe kindlasti ei saanud olla õigesti paigaldatud. Selline valu ei ole normaalne. Mul on enne ka kateeter olnud, ja pole sellist asja tundnud kunagi!
Tänasin lihtsalt jumalat, et see õudukas nüüd läbi oli ja olen nüüd oma mehe ja lapsega.

See lõpp oli ikka väga kohutav ja siiani tuleb nutt kurku kui sellele mõtlen. Aga ma teeks seda valutamise osa kasvõi hommepäev uuesti läbi, kui ma teaksin, et asi ei lõppeks keisriga. Keiser oli kõige hullem sünnituse viis minu jaoks. Kui laps oleks õigesti laskunud, siis oleks ta mul kindlasti juba 20.00’ks käes olnud, sest sel hetkel olid valud sellised, et kestsid kauem, kui vahe oli.

Lõpuks ta siis sündis 9.oktoober 00.08, kaalus 3430 grammi ja oli 50 cm pikk. Rinnaümbermõõt oli 36, peaümbermõõt 35. Hindeks 9-9. Sünnituse pikkuseks läks kirja 11 tundi ja 10 minutit. Opp lõppes kell 01.10. Esimestest valudest sünnini läks aega veidike üle 19 tunni.

Minu emotsioonid peale keisrit on aga väga segased. Ma olen meeletult pettunud ja tahaks nutta, kui mõtlen, et jäin oma imelisest kogemusest justkui ilma. Kuigi praegu kägiseb mu kõrval see väike ilmaime ja iga päevaga armastus tema vastu kasvab, siis esimesed kaks päeva oli mul tunne nagu hoiaksin kellegi teise last. See käis lihtsalt liiga järsult. Ühel hetkel oli mul suur kõht, suured valud, siis ma magasin ja siis lükati mulle see imearmas pamp sülle, ning sooviti õnne emaks saamise puhul. Aga laps ei tundunud oma. See oli nii rõve tunne. Ma vaatasin teda ja ei tundnud kohe seda sidet. See ei olnud üldse see mida ma ette kujutasin. Minu kujutluses lõppes sünnitus vannis, laps esimese asjana minu rinnal, ma näen teda kohe, ma näen oma mehe emotsioone, ma näen kuidas ta lõikab nabanööri läbi, ma saan kohe oma lapsega seda sidet aretama hakata… No saate aru küll. See kõik mis olema oleks pidanud. Ma olen kindel, et siis oleks emotsioonid olnud ka teised. Aga hetkel… ma olen lihtsalt pettunud. Aga ma pean sellest pettumusest lahti laskma ja leppima, sest ega see põdemine ju midagi ei muuda ja põhiline on see, et mu laps on terve ja tubli. Meiega on kõik korras, või saab korda. Me oleksime mõlemad võinud ju selle sünnituse käigus surra.

Ma ei mäletanud enam, et see kõik nii valus oli. Ma teadsin, et see lõpp oli eriti õudne, aga ma ei mäleta enam seda valu. Ma lihtsalt tean, et oli õudne ja oli valus… Lugesin enda facebooki postitatud asju ja mõtlesin, et see ei olnud ju nii hull? Ja üleüldse, ma olen nii rõõmus, et ma seda facebooki ja blogi asja ikka tegin ja updatisin, sest hetkel ei mäletanud ma enam pooli detaile ja kõik on väga segases järjekorras. Lugesin ja mõtlesin koguaeg ‘oli ka nii või?!’… Ma ei mäletanud juba järgmisel hommikulgi detaile. Näiteks millal mis valu, mis tegevus, mis aparaat… Siit ka õppetund. Isegi päev peale sünnitust kirjutatud sünnilugu ei ole enam nii täpne.
Hetkel kirjutasin FB ja blogi abiga vahepealsed lüngad ka täis, ning sain korraliku loo. Siit ei tohiks nüüd midagi puudu olla….

Aga loo kokkuvõtteks siis. Ma ei suuda uskuda, et ma sellega hakkama sain. Ma ei suuda uskuda kui tubli ja hea mu mees on. Ma ei suuda uskuda kui suur abi temast oli. Temata ma seda suutnud ei oleks.

Praegu vaatan ma oma ilmaimet, ning mõtlen, et kuidas minusugusest peletisest sai midagi nii imelist välja tulla? Kuidas saab üldse nii olla, et kedagi õnnistatakse millegi sellisega? Ta on hetkel kõigest kaheksa päeva vana ja ta on juba muutnud kõike mu elus. Ma olen tema pärast muretsenud ja ehmatanud, ma olen tema pärast valust mööda seinu roninud, ma olen tema pärast päevade viisi magamata ja tundide viisi üleval olnud, ma olen tema pärast näinud oma mehes külgi mida ma poleks uskunud, et näen. Ta on seda kõike väärt ja veelgi enam. Ma teeks seda kõike iga kell uuesti. See esimene kord, kui mees ta mulle kaissu asetas, ning ta siis oma silmi avas ja mind vaatas… See oli midagi nii erilist.
Ma armastan ta pehmeid, pikki, tumedaid juukseid. Ma armastan ta väikest nöbinina ja ta ilusaid silmi, mis on ehitud pikkade ripsmetega. Ma armastan ta suhkruvatikese lõhnalist nägu, ta väikseid sõrmi ja armsaid varbaid. Ma armastan ta pehmet nahka. Ma armastan ta muigeid ja uudishimulikku pilku. Ma armastan seda mida ta on teinud mu mehega. Ma armastan seda kuidas ta on meie elu muutnud. Ma lihtsalt armastan teda.

10719294_10203243019384740_1938110159_n

10726745_751003928305214_1447280648_n

avatar

10728536_751003051638635_314980055_n

Real life värske emme. Ilma meigita, neli päeva magamata, sassis punupatside ja kottis silmadega. Saage üle. ;)

Comments

comments

22 thoughts on “Annemaia sünnilugu

  1. Tead see viimane pilt sinust ja beebost. Nii naturaalne ja nii kuidagi õige. Mis siis et magamata, sassis juuste ja ilma meigita. Mulle meeldib see pilt üllatusena endalegi kõige rohkem,mis siin blogis näinud. Ja peletis enda kohta on väga inetult öeldud. Ilus naine oled :)

  2. Ma tean, et ma hakkasin ka tulema kukal ees ja mu emale ei tehtud keisrit, kasutati hoopis muid asju, et ma paremini tuleks. Ebanormaalne, aga minu teada ma sündisin kaks päeva. Kellaaega ei julge lausa öeldagi, sest see päris ulmeline. Samas kui õde sündis ainult 8h.

    Aga palju õnne teile veel! :))

  3. Kui ma siiani ei ole lugenud ühtegi sünnituslugu, mis mulle tuleviku ees hirmu nahka ajaks, siis see ajas küll ja kohe väga. Säästa, palun, tulevasi emasid :)

    • Vabandust, aga nonda see asi oli ja ilustama ma ei hakka. Ja kui juba mina olen valmis seda hommepäev uuesti tegema, siis vast ei ole väga podeda? Ja mul oli siiski eriolukord ja asjad lihtsalt läksid valesti. Normaalne sünnitus poleks pooltki nii oudne olnud.

  4. Tead, ma ütlen Sulle kahe lapse emana, et unusta ära, milline sünnitus Sinu meelest oleks pidanud olema – nad on harva sellised nagu me ette kujutame. Minu sünnitused on küll kerged, kiired ja ilusad olnud aga olgu keiser või loomulik sünnitus, peamine on ju ikka tulemus – terve ja tubli laps. palju õnne ja head koos kasvamist :)

  5. Minu sünnilugu oli sarnane sinu omaga. Lapsel samuti oli pea kuklas, seega ta poleks kindlakujulisest vaagnaaugust läbi mahtunud. Kui sa oleks edasi kannatanud ja laps oleks üritanud suruda, siis olekski võinud pressida emaka lõhki, siis oleks lõpp olnud. Mõlemaga ilmselt. Mulle räägiti sama juttu, kuigi ka väga detaile enam ei mäleta. Tore, et kõik hästi lõppes!
    Seda imelist tunnet polnud mul ka. Noh, sama jutt nagu sa kirjutasid- kõikse esimene kontakt jäi ju saamata. Mäletan kuidas palatis silmad avasin ja vaatasin, et ahah laps seal ja magasin edasi. Ei mingit emotsiooni! Kui hiljem ärkasin ja laps juba mul rinnal oli, siis vaatasin pikemalt, aga kah ei olnud seda oma lapse tunnet… Aga see tuleb. See tuleb hiljem ja mingi aja pärast taipad, et tegelikult pole vahet kuidas ta siia ilma tuli. Tema ikkagi sündis, tuli ju läbi väikese augu, vahet pole kus see auk siis asus. Temal on ükskõik. Igatahes, ma pole pettunud, et keisri sain. teise lapsega soovin pigem keisrit kui et uuesti kogu seda jama läbi teha. Teise lapsega ma poleks nii pettunud ja ehk isegi oskaksin esimest kohtumist paremini hinnata.

    Oled tubli!

  6. ahjaa, tahaks ka viimase pildi kohta öelda, et see on TÕSELISE EMA pilt! Meil kõigil on kodus selliseid pilte ja see ongi reaalsus! Mina ei usu neid ülesvuntsituid pilte! Mul on muideks mehest ka selliseid pilte, kurnatud, väsinud ja paistes näoga- sünnitusmajas tehtud. Loomulikult ilmutasin sellised pildid ka. Selline on elu- sünnitus on raske töö nii mehele kui naisele. Nüüd oleme jälle ilusad :)

  7. Sulle endale see kindlasti nii ei paista, aga sul läks isegi hästi, et nii lühikest aega piinlema pidid :D
    Mul kulus lootevee tulekust kuni lapse sünnini keisri abil 3 ööpäeva. Mul alguses muidugi valusid ei olnud, aga kui hakati esile kutsuma, siis tekkisid ja päris jubedad. Avatust ei tahtnud ka kuidagi tulla. Kõik meetodid prooviti ära – epiduraal, tabletid, tilgaga kolm erinevat rohtu. Ise olin anduritega ühendatud ja torud küljes ja liikuma ka ei pääsenud. Lapse pea külge pandi üks andur, et olukorda kontrollida. Emakakael avanes aeglaselt, aga ei lamenenud. Lõpuks olin magamatusest ja söömata olekust ja rohtude mõjust nii läbi, et süda peksis ja iiveldas ja olin nagu zombie. Siis juhtus lapse südamerütmiga midagi ja otsustati teha keiser. Aga suure haigla kiituseks võib öelda, et oppi oodata vaja küll ei olnud. Kõik käis välgukiirusel. Paljaks, raamile, raseeritud, desinfitseeritud ja jooksuga opisaali. Kõige tipuks epiduraal ei mõjunud ja mulle tehti ka üldnarkoos. Muidugi hiljem selgus, et lapse pea oli vales asendis nagu sulgi, aga mind piinati ikka oluliselt kauem, lootuses, et äkki ikka sünnitan ise.
    Igatahes oled tubli, et selle katsumuse vapralt vastu pidasid! Palju õnne teie perele!

  8. Miks oli üldse vaja seda “saage üle” sinna lõppu? Minu arust pole ju keegi midagi kobisenudki…

    • Ma juba ennetavalt :D Anonina raudselt keegi tahab kobiseda,et ma näen välja nagu surnud öökull :D

    • Siis vähemalt niigi palju vedas. Mul 2009 oli ta järgmisel päeval ja tema suhtlusmaneer tekitas küll tiba õudu.

    • Oli lühemat kasvu ja punase peaga ja rämeda häälega. Mina suvel teda ei näinud.

  9. see “filmiarmastus”, et laps asetatakse kätele ja puhked nutma ja bla bla… see ei ole päris nii. alguses oled ikkagi natukene kohmetunud, südamest õnnelik, samas kurb, samas hirmul, samas rõõmus ja “mis mõttes see on minu kutsikas” käis minu peast ka läbi. :D muidugi oleks parem olnud, kui te oleksite saanud kohtuda varem, aga sa ei jäänud tegelikult üldse ilma millestki sellisest, nagu sa ette kujutasid. ma usun, et sinu esimene kord hoida beebit kätel oli ikkagi umbes sama, nagu meil “tavasünnitajatel”. see teie lühike eraldi veedetud aeg on terve eluaja kõrval tühiasi. :) palju õnne!

  10. Minu sünnitus kestis esimestest valudest 33 tundi, tugevamad valud olid kokku 30 tundi, sünnituseks sain kirja 28 tundi. Emakakael avanes väga halvasti, lõppkokkuvõtteks tõmmati emakakael eest ära ja kasutati vaakumit, kuna lapse südametoonid aeglustusid. Oli sünniteedes kinni, sündides ei hinganud ja üleni sinine, õnneks mõne aja pärast hakkas hingama, kuid siiski viidi vastsündinute osakonda inkubaatorisse, mina kaasa minna ei saanud kuna mind õmmeldi väga kaua, oli kuhjaga välimisi kui ka sisemisi õmblusi. Apgar 5/7.

    Rohkem ei sünnita :)

  11. Oh ma olen unustanud sulle oma mõtted edasi kirjutada :P Ma arutasin sinu lugu lausa mitme sõbrannaga ja uurisin ka just nende käest selle esimese emotsiooni kohta. Kõik me kolm leidsime, et isegi kui sünnitus on loomulik, siis ei ole tõesti sellist tunnet nagu keegi oleks armastusega üle valanud su. Jah, see on omamoodi liigutav hetk, kuid sellist sidet alguses ikka ei ole. Tähelepanu on ka sellel, mis edasi toimub – õmblemine, lappimine, taastumine. Ja last uudistad ka ikka samamoodi, nagu polekski ta oma, sest see ju ongi esmakohtumine. Sügav side, armastus ja emotsioonid tulevad ühistest hetkedest ja just seetõttu see tunne aina kasvab ja kasvabki.
    Loodan, et oled ka praeguseks oma pettumusest üle saanud ning teil on juba parasjagu ühiseid vahvaid hetki :)

  12. Pingback: Keiser vs loomulik sünnitus | Lipsuke

Vasta pille991-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.