Annu ja sõltuvused

Ma ei oskagi täpselt öelda, millal see alguse sai, aga ühel hetkel kiindus Annu ühte mu patja nii ära, et omastas selle lõpuks lihtsalt endale.
Ma ei saanud veel tükk aega aru, miks ta iga jumala hommik mulle näkku peab ronima. Lihtsalt konkreetselt lamas lapiti üle mu pea…
Lõpuks siis nägin, et ta armastab magama jääda nii, et tolle padja nurk on ühes käes ja nina all, ning teise käe pöial on suus.
Pöidla imemise komme on tal juba sellest ajast saadik, kui ta oli 3-kuune. Ja ei, ma ei ole võõrutamisega tegelenud, sest pole sel mõtet näinud. Ta imes pöialt vaid siis, kui tal uni oli, või kui tühi kõht muret tegi.
Kui aus olla, siis ega ma ei oskakski midagi eriti teha. Luti võtad ära ja kõik, aga mida sa pöidlaga teed – lõikad maha või? :D
Kindad võtaks ta ära, sinepi määriks lihtsalt vastu patja, mingi kinni sidumine ei toimiks ka ilmselgelt ja tekitaks lihtsalt mõttetut kisa…

Igatahes. Nüüd on tal veel see padjasõltuvus ka.
Alguses oli tal see padi vaid magamise ajal kaisus, aga nüüd otsib ta seda patja juba ka niisama taga. ”Padi-padi-padiiii” on selge, kui seebivesi.
Ükski teine padi ei sobi ja mitte keegi teine ei tohi selle neetud padja lähedal ka olla (rääkimata selle puudutamisest või selle peal olemisest), muidu alles näete, kuidas asjad lendama hakkavad ja oi kuidas see suu siis maani vajub. :D

Mulle tegelikult meenus, millal see padja jama alguse sai. Umbes täpselt siis, kui rinnast võõrutasime (jaanuaris?). Mulle tundub, et talle meenutavad need ümarad nurgad kuidagi veidral viisil nibusid, ja nüüd on ta nagu kassipoeg, kes tekki lutsutab, et lapsepõlve meenutada. Kassipoegade kohta öeldakse, et kui kass nii teeb, on ta liiga vara ema juurest ära võetud…

Tihtipeale üritab ta seda patja magamistoast elutuppa nihverdada, aga ma ei ole nüüd enam lubanud, sest ta lihtsalt veab seda IGALE POOLE kaasa! Ja siis aeleb sellega teleka ees, köögi põrandal, laua all, keset wc’d… Kui saaks, siis võtaks vist õue/jalutama/poodi/liivakasti ka kaasa. Toas kiikunud ta juba igatahes niimoodi on, et padi on näpus. Padjapüüri loomulikult padja peal ei tunnistata – see kistakse KOHE maha.
Oi mitu korda päevas pidin ma korrutama: ”Annu, võta oma padi maast üles”.

Nädalavahetusel pesin selle padjanäraka ära, sest asi kiskus juba kergelt rõvedaks. Loomulikult juhtus siis kõige normaalsem ja toredam asi, mis üldse pesu pesemise juures juhtuda saab – suur hunnik valget voodipesu (k.a see padi!), maandusid mudas ja ma pidin kõik asjad uuesti pessu panema. No ja siis loomulikult ei kuivanud ükski asi õhtuks ära.
Oi issand, kui Annu nägi, et tema padjaga on selline kuritöö korda saadetud ja see kuskil nööri peal ripub… Jumal tänatud, et ta nii könn on, et pesunöörini ei ulatu (hehe, isegi mina ei ulatu – pean hüppama!).
Igatahes, hüppas ta seal nööri all, nagu väike konnapoeg ja karjus: ”padiii-padiii-padiii”, kuni me ta lihtsalt tuppa ära lohistasime… Ega ta siis meie seletusest aru saanud, et padi on märg ja peab kuivama (sai katsuda ka, et märg on – ei aidanud).

Igatahes, see ei tundu mulle päris okei enam ja olen proovinud seda sõltuvust vähendada. Magamistoas võib ta selle padjaga möllata, aga mujale ei luba ma tal seda enam kaasa vedada. Võite ise siia juurde kujutada igahommikused stseenid, teemal ”padi jääb siia tuppa ja meie läheme putru sööma”.

Aga ega asi siis sellega piirdu! Nüüd võttis ta lihtsalt diivanipadja, millega sarnasel viisil toimida. Aga ma ei saa ju kõiki maailma patju ära peita! :D

Vahel ta istub diivani peal, pöial suus ja padi näpus. Lihtsalt niisama! Ja ükskord saime me mõlemad vist kerge trauma, kui ma julgesin ta padja köögipõrandalt elutuppa, diivanile, lennutada, et saaksime sööma hakata. Oi seda kurba nuttu ”padii-padii-padii”…

Ise ma mõtlen, et mis ses asjas siis tegelikult ikka nii hullu on – mõnel lapsel on selline kaisujänku, tekk või mõni muu armas ese, mida siis igal poole kaasa veetakse ja ilma milleta ei tule uni kõne allagi – Annul on padi… Kaisupadi.

Ausõna, millega olen mina sellise erilise eksemplari ära teeninud? :D

Näiteks ükspäev lugesin oma beebigrupist, kuidas üks ema küsis nõu, kuidas laps potile saada. Teema suht sarnane, nagu meil hetkel Annugagi. Laps annab märku, et võiks potile minna, aga midagi potti teha ei taha.
Üks siis soovitas, et pane potti sooja vett, soe aitab lapsel lõdvestuda ja ehk on tal siis kergem pissida…
No mõtlesin, et proovin ka. Aga mida Annu tegi? Läks täiesti ekstaasi, et ma mingi vee sinna potti valasin ja üritab nüüd ka KÕIKE omale potti valada. Käis ja sülitas topsist jogurtit ka sinna… No on mõistus. :D
Rääkisin seda grupis ka, siis see naine üles, et sellist reaktsiooni ei osanud küll oodata. No seda minagi – ta on vist veits ‘eriline’ mul. :D

Igatahes, kas teie lapsel on ka mõni selline eriti armas ese, mida kõikjale kaasa veetakse ja ilma milleta ei taheta isegi magada? Kui kaua selline faas kestab? Ma vaimusilmas juba näen, kuidas ta seda patja salaja koolikotiga kooli veab, või tulevikus käekotiga näiteks koosolekule kaasa tassib, et siis salaja kuskil nurga taga pöial korraks suhu lükata ja patja mudida… :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

36 thoughts on “Annu ja sõltuvused

  1. Kui me esimest korda koos mehega lapsest terve nädalavahetuse eemal olime (laps oli aasta ja kuue kuune), siis pakkisin talle oma öösärgi kaasa ja palusin oma emal see talle kaissu anda kui magama läheb. Pärast seda on see öösärk tal alati kaasas. OK, nii sõltuvuses pole, et kisama hakkaks, kui selle temalt ära võtan, aga see on tal kaasas isegi hommikusöögi ajal, mängides, telekat vaadates ja üleüldse veab seda igale poole kaasa. Ja no magamise ajal peab see kohe kindlasti tema käes olema. Vahepeal mänguhoos kaotab ära öösärgi, aga kui jälle leiab, siis on nii õnnelik. Ta on mul selle pesumasinast ära kiskunud ja ka pesurestilt ning poolmärjana seda kaasas tassinud.

    Armas tegelikult :)

  2. Fliis tekid. Juba beebina ilma magama ei jäänud. Kaasa ei tassi aga magama jääb ilusti, kui pehme fliis tekk põse vastas on. Praegu plika juba 4 aga fliis peab olema. Võid ette kujutada palju neid fliis pleede kodus on :D lemmikumad tiritakse juba siis nöörilt maha kui alles pesust tulnud on.

  3. Meil Iti ka pöidla sõltlane. Täna just googeldasin, et kas peaks võõrutama ja kuidas seda teha üldse. Ma pole nõus seda kuidagi jõu ja nutuga tegema. Igatahes siis lugesin, et nad peaks selle umb 3a ise ära lõpetama. Tore oleks kui lõpetaks, mind ei vaimusta eriti mingi võõrutamise protsess:)

  4. Oeh…räägid ühest padjast…Minu lapsel on kaks täismõõdus suurt patja “kaisuloomad”. Kui viin nt lapse vanaema hoida ja ta jääb sinna ka lõuna- või ööunne, siis peavad need padjad igal juhul kaasas olema, muidu on draamat oioi kui palju. Pigem on olulised need padjapüürid seal ümber, sest neil on selline äär, mida saab mudida ja vastu nina hõõruda, et uni tuleks. Aga mis siis saab kui ta sügisel lasteaeda läheb? Võtab kaasa need suured padjad? :D olgem ausad, mul on natuke suurem probleem :D

  5. Teadsa, see pöidla imemine tuleb ikka ära võõrutada, muidu jääbki imema. Mul mehe õelaps on viiene ja imeb ikka veel pöialt enne magamaminekut (stressiolukordades ka) :/

    • No ja mis sellest siis on, las imeb. Mina imesin ka kunagi tegelikult. Ühel hetkel lihtsalt lõpetasin ise ära ja kogu moos. :D

    • .. ega ikka ei pruugi nii lihtsalt minna, et küll lõpetab:D Mina imesin vähemalt nii kaua, et hambad olid vahetunud..kooliajalgi algklassides. Ju õigel ajal ei võõrutatud ja sellega kaasnes hilisem suurem klambrite-breketite kandmine, sest just täpselt seal kus pöial oli kogu aeg, hakkasid hambad tugevalt reast välja suruma end… niiet püüa vähemalt enne hammaste vahetumist see asi küljest saada, kui ise enne ei lõpeta, läheb kulukaks muidu:D

    • Njaa, selleks ajaks tõesti, aga mida ma praegu temaga teha saan? Jutust ta aru ei saa, takistused kisuks maha, kinni sidumisega ka piinama ei hakka ju…

    • Las imeb? Pöidla kauaaegne imemine hakkab mõjutama hammaste arengut ja on otseses seoses lahihambumuse tekkega. Lahihambumus põhjustab omakorda kõnehäireid (interdentaalne hääldus), infantiilset neelamist ja on esteetiliselt inetu vaadata (suu lahti, keel hammaste vahel).

    • Ühe tuttava laps oli paari aastane ja imes ka pöialt ja nii intensiivselt, et sõrm moondus juba lõpuks ja nägi päris inetu välja… Lõpuks panid nad plaastri peale, et oleks ebamugavam imeda ning siis lõpetas laps ära, hetkel loodavad, et eluaegset armi ei jää, ning taastub kenasti. :)

    • Tegelikult ka mina soovitaksin, et tegeleda võõrutusega. No okei enne kooli minekut pole kiiret kuskile aga kui juba mingi kuuesena ikka imeb siis on jama küll. Meie pere kõige vanem õde imeb vahepeal kogemata siiamaani läbi une pöialt ja ta on 27 seega see võib jääda probleemiks. Loomulikult kuskil algklasside aegu lõpetas selle ärkvel ja avalikult ära aga magama minnes ikka imes ja paar aastat tagasi rändas tal see ikka mõnikord läbi une tema teadmata suhu (ka üks sugulane, kes praegu juba täiskasvanu sama probleemiga kimpus) …seega pole see miskit väga ‘mis selles halba las imeb’ noh ja siis veel see koledate hammaste probleem, mis pöidla imemisega kaasneb.

    • Opppa, vot seda ma polegi kuulnud, et ka nii vanad ‘kogemata’ pöialt imevad. :D

  6. Mu ema oli ka pöialt imenud, päris kaua, aga lõpuks kukkus selle sama käega klaasikildude otsa ja üsna sügavalt nii et pidigi sidemes olema. Ta ütles et tal nii hästi meeles, kuidas teine pöial kohe üldse ei sobinud ja lõpuks kui sidemest käsi ära võeti, ei olnudki enam tarvis.

    Aga padi ürita tal lihtsalt voodi jätta ja näita et ega keegi seda ju võta, sellega tudud. Nt kui sa sünnitama lähed, siis on hea kui lapsehoidjaga selline turvaline asi ka lapsel olemas on. Meie omal on kaisujänkud, aga see on pigem selline teadlik suunamine. Kui rinda sõi, siis kaisukas oli kaasas ja see lõhn ja need otsad meeldisid talle niisama ka närimiseks – mu arust hea oli kui lasteaias harjus, tema enda jänku temaga kaasas, lapsel hea turvaline :)

    • Ma ka ikka üritasin talle ‘normaalseid’ asju kaisukaks sokutada, aga näed, tema valis padja hoopis. :D

  7. Selle pöidla imemisega seoses.. Mul laps ei ime ja oma kogemust ei ole, aga nõu oskan ikka anda :D Nimelt, mul laps istub jalad W istes vms, ehk saad aru? Kuna arstid mulle pidevalt meelde tuletavad, et see pole hea, siis tasapisi hakkasin jalgu ette panema ja samal ajal ütlesin “istu jalad ees”. Ja nii ikka mitu-mitu kuud. Kuni ma siis ühel päeval kuskilt kaugelt ütlesin “pane jalad ette” ja TA PANI! Mis ma tahan öelda, et hakka lihtsalt ütlema, ilma suure kisata ja emotsiooniteta, et “võta pöial suust ära”, ära tee sellest mängu, ära tee lihtsalt välja, aga kui suvalisel hetkel see tal suus on, siis tuleta meelde ja võta suust ära. See ei ole ju otseselt võõrutamine vaid lihtsalt õpetamine. Ma räägin muidugi ainult päevasest ajast, kui ta juhuslikult nii teeb. Öösel seda kasutada ei saa :D aga eks see ole ka väga valutu ja lihtne algus. Tükki küljest ei võta, aga lapse hambumusele on see väga suur asi.

    • See on hea mõte jah, ja nii ma ka teen. Õnneks seda päevasel ajal niisama pöidla imemist tal väga ei ole ka. Põhiliselt ikkagi siis, kui une aeg tuleb, kõht tühi on, või kui magama jääb. Aga ma olen ikka päeval pidevalt pöialt ära tõmmanud suust, kui selline olukord on ja just täpselt nii talle ka öelnud. Tavaliselt on see muidugi sekundi pärast uuesti suus tagasi ja kui uuesti ära tõmban, saab juba kurjaks, ning läheb lihtsalt minust eemale. :D

  8. Mul ema mind võõrutas küll kunagi sinepiga ja olevat hästi toiminud. Seda kibedust ikka naljalt maha ei hõõru. :D Vbla Nõuka aja julm lähenemine, pole tänapäevaseid soovitusi uurinud. :D Võõrutas, et ei hakkaks hambumust mõjutama.

    • Vot seda hambumuse asja kardan ma ise ka natukene, sest mina imesin ka pöialt ja pidin siis klambreid ja brekusid ja jumal teab mida kandma, aga ei saa öelda, et see oleks 110% pöidla imemise süü olnud. Ehk oli, ehk ei olnud. Aga meie peres kõikidel viltused hambad ja ka vend, kes pöialt ei imenud, kandis abivahendeid, et hambaid ilusaks saada…

  9. mu vennal oli ka pea algklasside lopuni oma padi alati ooseks kuskile minnes kaasas. pisemana kohe alati ja igal pool. muidu oli ka ikka meel vaga kurb. aga ykskord algklassides tuli talle klassivend ooseks kylla, spordikott napus. selgus, et klassivennal oli ka oma padi. ainult et taitsa taiskasvanute padja mootu :D nii et relax! annul on veel koolini aega!

  10. Mu mõlemal tüdrukul on olnud marlilapid nö kaislappideks. Neid vajati, kui uni hakkas tulema või mõni muu stressirohkem hetk oli. Vanemal piigal oli see lapp nimega ” Polli ” ja nooremal lihtsalt ” Lapp “, viimast siis röökis nt kuskil poes taga ” apppppppiii “, l- täht läks tavaliselt kaduma, võõrad vaatasid, et laps karjub vankris appi;)
    Kumbki ei lubanud neid lappe pesta, salaja ikka pesin, pärast pesu oldi pettunud näoga, aga tiba aja pärast taas läks käiku, st põse vastu, kui uni hakkas tulema. Igaühel omad kiiksud;)
    Kooliminekuajaks läksid lapid suht koledaks ja ju siis sotsiaalselt juba küpsed, et ei vaja tuge kaltsust, aga lahe meenutada;)

  11. Minu tädi tütrel oli täpselt sama komme. Tal oli pisikesest peale oma padi ja ss käis ja koslutas kuskil nurgas. Padja nurk käes ja põial suus. Minu tädi tegi selle vea ja ei võõrutanud. Midagi siiski tuleb teha sest tädi tüdruk, kui käis 1kl siis ikka salaja käis nurgataga mingit padjanurka katsumas ja pistis põidla suhu. Aga siis oli juba nii suur et ei teinud seda teiste ees vaid varjas. Hetkel käib 5nd klassis ja enam seda kommet pole. Aga kuskil 3nd klassini ta salaja käis ja lutsis põialt.

  12. Pöidla imemine muudab hambumust ja võib tekitada lõualuule derformatsioone. Ei usu, et sa soovid, et Annu paari aasta pärast viltuse hambumusega on.

    • See meie peres niikuinii suht vältimatu. Brekud saab ta ilmselt suhu ikkagi, isegi, kui praegu saaks sellest pöidla asjast lahti.

  13. Minu 6 aastasel on kaisutekk , aga ta õnneks seda kuskile kaasa ei vea ning minu 4 aastasel on ka kaisutekk , aga ta veab seda igalepoole kaasa , isegi lasteaias tudumiseks on seda vaja , niiet hea et meil kaks ühesugust tekki tal on . :)

  14. Ma närisin kunagi küüsi ja lõpuks ostsin omale närimisvastase laki, oiiiii kui vastik see oli! Ehk sa peaks Annule seda pöidla küüntele peale panema? See ei tule naljalt kuidagi maha ja on väga vastiku tammetõru maitsega.

    • See meenutas mulle, kuidas sõbranna kunagi rääkis, et tema ema oli tal küüne punaseks värvinud ja siis ei olnud ju enam aega pöialt imeda, oli vaja värvi imetleda. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.