Mulle jäi ikkagi see rinnapiima teema nii hinge kraapima. Ma ei taha, et keegi minu peale nüüd pahane oleks ja mulle sellepärast halba sooviks. Nagu üks kommenteeris, et ‘muidu inimestele halba ei soovi, aga sul võiks piim otsa lõppeda!’ vms… :(
Peale kõigi nende kurbade lugude lugemist mõistan, et ON erandeid.
Ma ei tahtnud ju kedagi solvata, ega hukka mõista. Ütlesin ka seda korduvalt, aga kuna see imetamine on nii hell teema, siis saan aru, et need minu ‘vabandused’ ei maksa midagi. Aga tõsiselt – mul on väga kahju ja ma vabandan kõigi ees, keda ma oma väljaütlemistega solvasin. Kui sa ise südames tead, et tegid kõik endast oleneva, et imetada, aga ikka läks kõik nii nagu läks, siis tõsiselt – palun vabandust. Ma ei tahtnud kellelegi haiget teha. Vabandust.
Lipsuke
Meie Lugu
Ma lugesin ka tookord seda postitust ja tundsin kuidas vanad haavad lahti rebenesid. Väga valus oli seda kõike lugeda. Tore, kui sinul on siiamaani ikkagi õnnestunud laps sööma saada ja piima on, aga nagu öeldakse, ära hõiska enne õhtut… Ja värske emana ei tasuks sellistel teemadel nii kõvahäälselt sõna võtta. Minu laps sündis ka erakorralise keisriga. Viimasel hetkel, enne kui oleksin ilmselt temast ilma jäänud… Mul oli sjd, piim tekkis rinda mitu päeva hiljem, tõusis palavik, laps ei söönud, võttis kaalust alla. Ma üritasin kaks kuud teda sööma saada. Ma pumpasin kaks kuud iga paari-kolme tunni tagant piima, öösel, päeval. Silmist lõi iga kord tuld, kui esimese tõmbe pumbaga tegin või kui laps pika sundimise esimese sõõmu võttis. See valu oli kohutav. Ma tundsin end nii läbikukkununa, kui üks inimene veel võib olla. Ma ei suutnud oma last loomulikul viisil ilmale tuua, mu oma keha oleks ta peaaegu tapnud, ma ei suutnud teda sööma saada, mu keha ei tahtnud täita oma loomulikku ülesannet, mis emadusega kaasneb, ta ei tootnud normaalsel hulgal piima. See oli kohutav aeg, ma tahtsin ju parimat, aga ei suutnud. Ja tõesti, peale kahte kuud ma andsingi alla. Ilmselt mõne arvates jah, kergekäeliselt, aga ma enam ei jaksanud. Abikaasa toetas mu otsust ja leidis, et hea, et niigi palju sai. Ja lapsel oleks siiski parem, kui ta kõrval oleks pisut puhanum ja mõistuse juures olev ema, mitte surmani väsinud ja hullumas ema. Iga kord, kui ma kuulen/loen kuskilt, kuidas keegi lahmib, et oi kui tubli mina olin ja ei andnud alla, aga küll ikka paljud on nii nõmedad ja löövad kohe käega, siis hakkab mul natuke halb. Üldiselt ma vaikin sel teemal, sest ma ei taha näida ennast õigustavana ja polegi väga selliste inimeste asi, kuidas minul oli. Aga täna tundsin, et kirjutan lõpuks selle kõik endast välja.
SEE EI OLNUD KERGEKÄELISELT!!! Lõpeta enda süüdistamine. Ja mul on vägaväga kahju, et minu ütlemised sulle need mälestused meelde tuletasid. :(
Pole viga. :) See on Sinust väga kena, et mõistad, et läksid pisut liiale oma kirjutises. Ja vabandad. Mõni blogija raiub nagu rauda oma põhimõtteid ja kui keegi julgeb oma arvamust avaldada tema arvamuse vastu, ahh sa nuga. :D “Minu blogi, ise tean mis kirjutan, ära siis loe.” Samal ajal jätkab kõikide sõimamist, kes ette jääb…
Enda vigu ongi raske tunnistada. :/
Ära nüüd solvu, aga sul ei ole eriti ilus laps. Kole nina ja pundunud näoga. See näitab ilmekalt, kuidas vanematel enda lapse suhtes reaalsustaju puudub – sinu jaoks tundub ta ju kõige ilusam. Aga olgem ausad, sina ja su mees olete suht ilmetud kujud, teie laps ei saakski eriline kaunitar olla.
Ma tahaks sinu ilusat molli näha, et julged siin teisi niimoodi kommenteerima tulla!
Kuule ausõna! Mis pärast tekib ühel inimesel vajadus tulla teisele inimesele TEMA LAPSE VÄLIMUSE KOHTA sitasti ütlema? Kui pisikene inimene sa ise oled päriselus, et on vaja tulla Internetti kellelegi “ära panema”. Tõesti ei ole mitte midagi paremat öelda? Loodetavasti sai su hing täis rahulolu, et said ühele emale sõna otseses mõttes hinge sittuda!
Loomulikult on su sõnad tühised, aga selline asi jääb meelde ja teeb ikkagi haiget!
Minul on isiklikult imetamisega kõik väga kenasti sujunud (siiani, tütar on 5kuune), aga mina küll ei julge selliseid asju välja öelda nagu sina oma eelmises imetamise postituses. Väga tore muidugi, et oled nii rinnapiima-usku, väga-väga tore, mina olen ka, aga siiski, ei me elu ette näe… Ja tean emmesid, kes on samuti väga rinnapiima-usku, aga näe, ei saa rinda anda. Põhjuseid siin praegu lahkama ei hakka.
Sinu kirjutist lugedes mõtlesin, et ma loodan, et sa ei pea oma sõnu ükshetk sööma… nagu ilmselt mitmed teisedki. Aga said isegi aru juba ja see on tore, et julged ka tunnistada. Oled väga tubli, soovin sulle jõudu ja jaksu!