Beebiblogi: 20.nädal.

Sel nädalal väidab äpp, et beebi on banaani suurune.

Bunch of bananas isolated on white background

Beebi on umbes 25-29 cm pikk ja kaalub 300-350 grammi. Kui enne mõõdeti lapse pikkust peast-pepuni, sest jalad olid krõnksus, siis nüüd mõõdetakse juba peast-jalatallani. See on päris hirmutav, et minu sees on 30 cm (!!!) pikk elusolend. APPI.

Sellel nädalal pakseneb lapse nahk — muutub neljakihiliseks. Samal ajal hakkavad rasvanäärmed välja töötama vahataolist sekreeti, mis hakkab kaitsma loote õrna nahka, mida pidevalt uhub lootevesi — amniootiline vedelik.
Nüüd võib arst lasta sul kuulata lapse südamelööke. Silmad on veel suletud, kuid loode orienteerub emakaõõnes üsna hästi. Näiteks võivad kaksikud leida teineteise näo ning hoida käest kinni. Soolestikus hakkab moodustuma esiroe — mekoonium. Laps kasvab ja tema siseorganite töö paraneb iga päevaga. Hingamiselundid toimivad täielikult, sama käib ka närvisüsteemi, seedetrakti ja vereloome kohta. Pisikese süda lööb kõvemini – seda saab tavaliselt stetoskoobiga kuulata. Südame kokkutõmmete sagedus raseduse teisel poolel on 130-150 minutis. Tema käed ja jalad on saavutanud lõpliku kuju, on olemas küüned ja esimesed juuksed. Lisaks tekivad mingil määral ka kulmud ja ripsmed.
Laps kuuleb ümbritsevaid helisid. Ema saab lapsega rääkida, laulda talle lastelaule, lugeda lugusid. Vältida tasuks liiga suurt müra. Nüüd võid hakata loote liigutusi tundma.

Käisime eile rannas. Nii mõnus oli, aga kohutavalt palav. Ma kohe ehmatasin ära, kui rätikule pikali viskasin ja beebipoiss kõhus flippima hakkas. Iga kord, kui selili läksin, hakkas tema seal möllama. Selline tunne oli nagu ta teeks kukerpalle vms. :D Ta võiks end jah ümber pöörata, arsti sõnul on ta hetkel tuharseisus. No aega veel on, aga parem oleks kui siiski ära pööraks end…
Väljaspoolt pole veel õnnestunud eriti midagi tunda, teistel vähemalt. Mina nagu oleksin paar korda tundnud, aga ei saanud kindel olla, sest see üks müks oli liiga kiire ja teist ei järgnenud enam. Tahaks juba korralikke matse saada, et mees ka lõpuks tunneks. :D
Kui pikemalt ujusin siis tundus, et ta hakkas ka nagu ringi ujuma, siputas seal mõnuga. Ei tea kas tulemas on spordipoiss? :D

Tegelikult, kui liigutused välja arvata olen ma omadega ikka päris pekkis. See kuumus…ma ei jõua enam kuidagi olla. Täna hommikul, kui koeraga pargis kõndisime, ei jõudnud ma enam kuidagi mehele järgi. Ja kui järgi üritasin kiirustada, hakkas kõht valutama. Not cool. Ei mina, ega ka mees ole sellise asjaga harjunud. Mehel on jube raske teosammul käia, tal ju nii pikad jalad ka, et tavaliselt teen mina selle ajaga 3 sammu, kui tema ühe.

Üldse, kogu see väsimus hakkab ära tüütama. Ma ei tea mis ma praegu vingun, mida ma veel lõpus siis teen? Praegu alles poole teed läbi.

Kõht on ka hakanud tihedamini valutama. Kui ämmaemandale kurtsin, et kõht valutab vahel ja tõmbab ka toonusesse, soovitas tema mul lihtsalt pikali visata ja puhata. Pean end rohkem hoidma hakkama vist ja mitte nii väga ringi siputama? Mitte, et ma seda praegu eriti teeksin… Enamus mu päevi mööduvad kodus supernaturali vaadates. :D
Aga noh, enda õigustuseks pean ikka ütlema, et ma koristan, kokkan ja jalutan mehega kaasa, kui ta koera õue viib. Koristama pean ma siin ju KOGU AEG. Need karvased ja sulelised ajavad mu veel hauda, kuidas saab üks väike kass nii palju karva välja ajada? Ma reaalselt ka korjan vaiba pealt tema karvatuuste. Ja kammida need kurivaimud end ju ka ei lase. Ma ükspäev siin üritasin koera kammida, see flippis jumala ära, ja jooksis ühest toast teise nagu hullumeelne. Pärast olid kõik vaibad seinaääres rullis. Ta vist tõsimeeli arvab, et kõik need vaibad ongi maha sätitud selle jaoks, et tema saaks liugu lasta… Ja ega see kass ka parem ole, tuleb kallale, kui temale ei sobi hetk mil sina teda silitada tahad. Näiteks ükspäev hüppas Meheraasu vennale täiega jalga kinni, kui too üritas üle tema astuda, et vetsu pääseda.
See kass on üldse üks imelik tegelintski. Kui ta parasjagu õues on, ja näeb, et me koeraga kuhugi läheme, hakkab ta meid jälitama. Eile näiteks tegi suure pargiringi meiega kaasa. Jooksis paar sammu meist tagapool lihtsalt. Kui koju jõudsime, viskas end keset hoovi pikali, ja jäi ootama millal ma printsessi süles tuppa tassin. :D

Mul pole mitte kunagi ninast verd jooksnud, mitte kordagi. Ja nüüd, nädala alguses, nuuskasin ma täiesti lambist verd. Õnneks jooksma midagi ei hakanud…
Üleeile avastasin, et mu parem rind on jälle piima välja ajanud, rinnahoidjas oli väike (imetilluke) plekk.
Jalakrambid hakkavad ka tüütuks muutuma. Ma söön küll neid magneesium-kaltsium tablette, aga ei aita vist. Siiani on mul neid krambikesi juba 3 olnud. Täna hommikul oli üks päris valus… Siit edasi lähevad nad ilmselt aina hullemaks ja hakkavad tihemini külastama mind.
Kõrvetised kimbutavad ka. Pean vist hakkama nende vastu võitlema lõpuks…
Buubi valu on ikka samasugune nagu enne. Parem on, kui neid ei puutu.
Selg hakkab ka järjest enam end tunda andma…
Iiveldus on õnneks läinud. Ja loodame, et jääbki nii.

Ma olen oma haigla peale pahane. Nad ei teegi suvel perekooli loenguid! Alustavad alles sügisel uuesti, sest suvel pole mõtet. No mis mõttes ei ole mõtet? Aga mida mina siis teen? Kuhu mina nüüd targaks saama lähen? Kõige tähtsam loeng kuhu tahtsin minna, ja ka mehe vedada, oli loomulikult tugiisiku oma. Ei mul, ega ka Meheraasul ole eriti ju aimugi, mis meiega sügisel juhtuma hakkab. Loeng tooks äkki mingi pildi silme ette. Et kus-mis-kuidas… No saate aru küll mida ma mõtlen. Ma TEAN mis juhtuma hakkab, aga kuidas selle kõigega toime tulla jne… Kõik need hingamisharjutused jne… Ah, ma ei oska seletada… :D
Mu mehel puuduvad ju igasugused kogemused sünnituse, sünnitaja ja kõige muu sellisega, mina veel olen mõnda videot vaadanud ja lugenud, aga tema on ju päris puhas leht. Oleks koos hingama õppinud, ja ega paar massaaži nippi tal ka mööda külgi maha jookse…
Sellest, et nad septembris alles alustavad, on mul vähe kasu. Ma võiksin põhimõtteliselt juba 13.september sünnitama minna, ja oleks õigeaegne laps. Kõige paremal juhul jõuame me 2, max 3 (ja seda ka siis, kui tähtaeg üle peaks minema) loengusse, sest nad teevad neid iga 2 nädala tagant ainult. Ja mis siis veel, kui juhtub, et need loengud mida nad tol hetkel korraldavad, polegi üldse need millest mina osa tahan võtta?
Peame ilmselt teise linna sõitma. Jeehuu…

Vähemalt on hea see, et ma ei pea kartma, et Meheraas seal vanni kõrval sussid püsti viskab, kui asjaks läheb… Karjumise ja muu jama peale. Ta mul tugev nagu kalju. ;)
Üleüldse, ma arvan, et neid nõrgukesi mehi ei ole mõtet sünnitusele kaasa sundida. Minestavad veel sul külje ääres ära ja hakka siis veel neid turgutama ja poputama. Sünnituse staarid peaksid ikka olema ema ja laps. :D

Näh, säh, vahtige emavaala. :D

20+0

Comments

comments

9 thoughts on “Beebiblogi: 20.nädal.

  1. Issand, kõhuke on sul tõesti suur aga ainult heas mõttes. Sa peaksid mind nägema, tõsine eluskehastus vaalast siin pool ekraani.

    • Suured rasedakõtud ongi lahedad!
      No sul on kolmikud ka ju (kui ma nüüd täiega võssa ei pane) :D

  2. Äkki peaksid proovima magneesiumi pulbrit. Mul ämmaemand soovitas need koju varuda ja nii kui krampi tulemas tundsin siis haarasin pakikese ja sõin ära. Mõjub kiiremini kui tablett. :-)

    • Osta magnesium diasporali pubrit, see imendub kiiremini ja kasu tuleb ka kiiremini kui tabettidest :) Oled ikka kindel, et 20 nädalat veel jäänud, mitte 2? :P

    • Minulgi tulid krambid öösiti. See ongi lihtsalt, et tänu sellele pulbrile saad kiiremini neist lahti. Mul igal juhul mõjus, sest ühel hetkel oli asi nii, et krambihoo möödumistundele järgnes uus ja veel hullem. :-)
      Pulber säästis mind nendest jubedatest kordustest. Ja suve saabudes (tean küll, et pigem tundub see juba kohal olevat) soovitan jalgade jahutamiseks märg käterätt/riie vms panna sügavkülma ja siis, kui on sobivalt külm, saad panna jalgadele. :-)

  3. Kui tunned, et kramp tulema hakkab, tõmmba varbad kohe enda poole krõnksu ja kand nii ette kui võimalik, siis ei teki. Või kui tekib, läheb sedasi kiiremini üle. Kõrvetised ilmselt lähevad aja pikku ainult hullemaks. Mina maadlesin lõpuni nendega. Ehk siis rennie oli parim sõber. Päeval väga polnudki häda aga just öösel oli see trall. Ülakeha tõstsin patjade ning mitmekorra pandud vatitekiga üles, siis ei valgu maomahl nii kergelt tagasi. Ja öösel kui tundsin, et hakkab pihta siis panin rennie tableti keelele vaikselt sulama ja magasin edasi. Mõjus pisut pikemalt. Korraga ära süüa siis oli varsti jälle tagasi. :)

    Tugiisiku loengut soovitan küll. Mulle ei andnud see nagu midagi aga mehele seeest küll. Samamoodi tal tühi maa ja jubedalt kartis, et ei oska mulle äkki abiks olla ja mis ja kuidas. Peale loengut ta igatahes enam ei muretsenud ja oli kindel, et tuleb kaasa. Vähemalt itk-s keskendus loeng põhiliselt tugiisikule.

    Tegelikult neid minestamisi eriti palju ei esine. ITK-s on neid vähemalt vähe olnud ja seda mitte selle pärast, et mees nõrk oleks. Vaid selle pärast, et üritatakse kangelast mängida. Sünnitustoas on palav ja umbne ja seal võib kõigil halb hakata. Arst seda rõhutas väga, et ei tohi kangelast mängida ja mõelda, et no küll ma hakkama saan. Et kui ikka tunned kehvalt, mine jaluta 5 minutit väljas ja hinga värsket õhku/tuuluta pead. Sest et kui ära minestab, pole sellest sünnitajale mitte mingisugust kasu. Niiet seda loengut soovitan kindlasti. Selle pärast tasub isegi Tartusse sõita. :)

  4. Huvitav, üks tuttav on kohekohe sünnitama minemas ja pisem kui sina. Hirmus kuidas ikka vahe sees on :D

    • No ma üldiselt ka suur, siis ei märka seda kõhtu nii palju. Polster on ka seal kõhu peal siiski korralik :D

Vasta lalala-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.