Beebiblogi: 21. nädal. 8.nädalat vs 21.nädalat KÕHUPILTIDES! Kõhubeebi päevarutiin ja emme ‘väike’ enesekontrolli kaotamine.

Sel nädalal oli beebi suuruseks kabatšokk. Ingliskeelne väljend tegelikult spaghetti squash, aga kuna Eesti keeles ma sellele nime leida ei suutnud, olgu ta lihtsalt kabatšokk. Selliseid kahtlaseid kabatšokki variante tuleb tulevikus veel ja veel… Üldse, need viljad lähevad väga kahtlaseks ära.

21.nädal

Väike junsu kaalub ligi 450 grammi, on umbes 26 sentimeetrit pikk ning võtab järgnevatel nädalatel jõudsalt kaalus juurde. Praegu on ta veel kõhna, sest rasvkudet on vähe.
Kasvavad kulmud ja ripsmed. Beebi liigub lootevees aktiivselt ringi ning magab kindlatel aegadel. Tavaliselt on ta aktiivsem õhtuti, just siis, kui Sina end magama sätid. Järgnevatel nädalatel annab beebi oma magamis- ja ärkveloleku graafikust rohkem märku. Beebi neelab jätkuvalt lootevett ning pissib. Hakkavad tekkima valged verelibled, mis võitlevad infektsioonidega. Keelel formeeruvad maitsenäsad. Lapse seedetrakt on juba võimeline eraldama tema poolt neelatud amniootilisest vedelikust vett ja suhkrut ning läbi laskma selle kiulise sisu otse pärasooleni. Ema peab olema ettevaatlik selle suhtes, mida ta sööb. Vali tervislik toit. Ka alkohol ja nikotiin jõuab lapseni. Allaneelatud lootevees leiduvad osakesed seeduvad juba esimeste toodetud ensüümide abil. Laubal ja ülemise huule kohal võib näha looteudemeid — eriti rohkesti on neid silmade ning kulmude kohal. Lapse lihased ja luukude muutuvad iga nädalaga tugevamaks.

Nagu ka eelpool mainitud, beebi muutub tugevamaks. Ma tunnen ta siputamist nüüd tihemini, vahel nõrgalt, vahel tugevalt, lausa nii tugevalt, et tundsin esimest korda ka läbi kõhunaha kuidas ta mu kätt sihtis. Meheraas pole veel jaole saanud, aga ilmselt juhtub seegi nädala-paari jooksul. Hetkel on küll nii, et mina tunnen lööki, isegi läbi kõhunaha, aga tema veel ei saa midagi aru. No mina tunnen ju kõhunahaga esmalt ja kui käsi juhtub ka peal olema, ongi tunne nagu ta oleks just munamäe mulle kõhule tekitanud.
Üks asi on veel väga põnev. Nüüd kui ma ta liigutusi pidevalt tunnen, olen aimu saanud ka tema režiimist. Nimelt iga päev on enamvähem üks ja seesama trall. Hommikul 8-10 vahel trallitab, siis magab 12’ni ning natuke mürab, siis magab jälle, 14-15 vahel on üleval ja siis teeb pika-pika uinaku õhtul kella 20’ni, 20-22 vahel (nagu hommikulgi) on üleval ja siis ärkab jälle korraks südaöö paiku, ning uuesiti 02-03 vahel öösel, peale seda magab hommikuni. Paremini tunnen muidugi siis, kui ma laman sel hetkel. Püsti seistes ei olegi ma veel eriti tundnud midagi. Ja läbi une armastab ta ka mulle paar kõditust ikka saata, et oma olemas olekut kinnitada. Oehh, see kõik on nii uus ja põnev, nii nunnu! See on nii uskumatu, kuidas ta vahel mu käele pihta üritab lüüa, kui selle kõhule asetan. Iga päevaga tunnen, kuidas meievaheline side aina tugevamaks ja tugevamaks muutub.

Nüüd tundub juba mu hirm natuke naeruväärne. Kuidas ma üldse sain mõelda, et äkki mul ei tekigi seda pöörast emaarmastust, või äkki minust ei saa hea ema?
Või siis, et mis siis saab, kui me ei jõua kõike tema saabumiseks valmis? Nii palju on veel teha ja nii palju vaja muretseda. Paljud asjad on puudu. Kas me kolime, või ei koli? Millal ma peaksin hakkama asju välja ja valmis sättima? Mis siis kui me ei leiagi seda ‘the one’ nime? Millal ma sünnitusplaani, haiglakoti ja muu säärase tulevikumuusika peale mõtlema peaksin hakkama? Mis ma sinna sünnitusplaani üldse kirjutada tahan? Ja kuidas? Kas haiglas üldse kotib kedagi, mida MINA tahan? Viitsib keegi üldse tähelepanu pöörata sellisele väikesele asjale nagu MINU SOOVID?! Või kuidas üldse suhtutakse sellesse, kui ma lähen sünnitama paber näpus? Aega on veel maa ja ilm, aga paratamatult mõtlen ma juba praegu sellele, aeg läheb nii kiiresti ju… Vaktsineerimine – kas üldse, kuna, mida? Millal hakata ämmaemandaga kõigest sellest rääkima? Kas üldse? Millal-Kus-Kellega teha rasedate fotosessioon? Mida sinna selga üldse panna, või mida kaasa võtta? Mul pole ju absoluutselt mõtteid, mis, kus, kuidas! Ja see maksab ka hingehinda ju… Ja issand, mis saab minu perekooli loengutest! Kuhu pärapõrgusse ma sõitma küll pean… Miks mul veel seda rasedate kõhutriipu pole? Millal ja kas üldse ta tuleb?
Tähendab… vabandage mulle mu ‘väike’ ära flippimine, aga see kõik on juba nädalaid mu peakolus pöörelnud ja väljapääsu otsinud. See ei saanud siin nüüd kirja selleks, et te kõik kukuksite mulle nõu andma. Ma lihtsalt pidin selle… välja elama. Ma ikka natuke pelgan selliseid totakaid asju. Kohati. Ja siis mõtlen jälle, et issand küll ma olen ikka rumal. Kõik läheb hästi, kõik läheb täpselt nii nagu peab…

Sümptomite jms koha pealt. Natuke TMI kohati…

Kõrvetised on hullumeelsed! Ma üldse kohe ei tahaks hakata mingit rennit imema. Ja kas ma üldse tohiks? Ma mõtlen oma diabeedi diagnoosiga… Kuigi näidud on mul endiselt ilusad (ei taha liigselt ära sõnuda, aga tegelt on lausa eeskujulikud!) ja söön mida tahan. Aga siiski… See on ju nagu komm pmt? Või ei? Ma ei tea, ma pole kunagi enne neid tarvitanud…

Rinnad on ka valusamad, kui muidu. Nippelid tumenevad vaikselt ja muutuvad suuremaks. No hell, varsti on tume osa pool rinnast! Jube kole.

Selg on ka valus…

Väsimus, kurnatus, jõuetus, tüdimus on juba suur osa mu päevast. No üldse ei jõua olla, ega midagi teha. Tahaks kogu aeg magada ja lebotada. Paljas mõte sellest, et ma peaksin kuhugi pikalt jalutama või midagi tegema… eee, tehke minu eest? :D
Isegi kui juhtub maailmaime ja mul on natuke energiat, ning on kohe selline imeline tunne, et ‘ohh, muidugi! Lähme! Teeme!’, siis järgmise 5 minutiga jõuan ma juba hädaldama hakata, et enam ei jõua ja oodake mind ka järgi. :D

Kummardada ja liikuda on juba raske. Iga kord kui sokke või botaseid jalga panen, maast midagi korjan või kasvõi kassi sülle võtan, ägisen ma nagu läheks kohe katki. Ja see kõik läheb ju aina hullemaks, ma olen alles (JUBA!!!) natuke enam, kui poole peal. Uuuuuh, kuhu see aeg küll kaob….

Just täpselt nii ma end hetkel tunnengi!

10305609_10152317837837740_3420202115487677011_n

Ma tunnen end tõelise emavaalana. Aga mitte halvaga, ma ei pea end koledaks. Suured rasedakõtud on just meganunnud! Enne ei oleks ma eluilmaski endale ümber pluusi selga ajanud, aga nüüd ma muud ei panekski, kõhtu peab ju eksponeerima! Enne oli mu kõht pekist punnis, aga nüüd kasvab seal ju uus elu. Kui ma peeglisse vaatan, siis ma ei saa aru KUST KOHAST SEE KÕHT JÄRSKU TULI?! :D

8.nädalat vs 21.nädalat.lipsuke

Comments

comments

17 thoughts on “Beebiblogi: 21. nädal. 8.nädalat vs 21.nädalat KÕHUPILTIDES! Kõhubeebi päevarutiin ja emme ‘väike’ enesekontrolli kaotamine.

  1. Kuuldavasti pidi kuni pool aastat beebi elama peale sündi sama režiimi järgi mis kõhus, ehk siis jui öösel valdavalt rrallitab, siis suure tõenäosusega elab sama elu ka sündides ja vastupidi ka :D ehk saad öösiti põõnata kui beebi majas. juukseid pole julgenud ikka värvida?

    • Ei ole läinud jah värvima. Nad nüüd juba nii pikalt välja kasvanud,et näevad välja nagu peakski nii olema. Kuidas seda nimetataksegi, ombre vms :D

    • No siis pole hullu, kui kavatsedki juuksevärvi välja kasvatada, siis rasedus hea aeg selleks :D:D:D

  2. Mul vaikselt hakkab juba praegu see rasedus meelest minema. Lugesin su postitust ja tuli ilusti meelde, milline häda ma olin ikka paljude asjade juures :D
    Kõrvetised olid mul ka päris hullud, mida rasedus edasi seda hullemaks läks. Selle vastu aitas mul hästi probiotikumide võtmine. Ja minu diabeediõde soovitas renniet võtta päeval, et õhtul enne magama jäämist prooviks siis muud moodi hakkama saada.
    Ära muretse, see ära flippimine on ka vist enamusel, mul küll oli. Sarnased mõtted olid ja ajasid täiesti paanikasse, lisaks ei saanud ma üldse aru miks mu mees paanikas pole nende asjade pärast :D

  3. Mul ka pidevalt kõrvetised, aga ma pole rase :)
    Liikumise kohta ütleks niipalju, et ka mina ei viitsinud,aga peab! Mida rohkem liigud, seda kergem on sünnitus. Minul ja mu väga paljudel tuttavatel on nii olnud, ka mina pääsesin tänu pidevale liikumisele raskest sünnitusest, mida ämmaemand mulle ennustas(mu ema kogemuse põhjal)

  4. Ma tegin seekord sünnitusplaani (täitsin tegelikult selle blanketi ära, mis ämmakas andis) ja nad tõesti arvestasid mu soove! Ma muidugi midagi erilist ei kirjutanud peale selle, et tahan seltsiliseks praktikanti, et üksi ei peaks olema. Kõik muu oli umbes, et teen seda, mis mulle öeldakse, tahan palju soovitusi jne :D Praktikandi sain ka, tore ja armas tüdruk oli.

    • Mul ongi pigem see,et tahan mitmeid erinevaid asju sinna kirjutada. Näiteks, et peale sündi beebit minu juurest kuhugi ei viidaks, ilma, et mees kaasas ei ole, et ühtegi süsti ega toimingut ei tehtaks ilma meie nõusolekuta jne…

    • No see viimine sõltub ju ka asjaoludest, kui ikkagi peaks midagi kriitilist ette tulema, siis on see mehe kaasa nõudmine liiast, tuleb tegutseda kiirelt. Ilma asjata ei viida su last mitte kuhugi silma alt ära :) Ühtegi süsti ei tehta ka ilma luba küsimata ja kui pole nõus, siis pead allkirja andma. Sinusugust noort ema nad üritavad kindlasti mõjutada kasutades hirmutamise taktikat, aga tagaselja kindlasti ei tehta, kui just pole eluohtlik olukord.

    • Ei, see muidugi teine teema, kui lapsel midagi viga on. Ja sellega olen juba arvestandu, et hakkavad minusse suhtuma, et ‘ahh mis sa pubekas tahad või tead’. :D

  5. Heh, mul oli ka nii, et põnn öösel magas ja päeval trallitas. Pärast sündi mingi 3 kuuselt hakkas terve öö magama ja päeval tegi ka 3*45min uinakuid :). Aga kõtu on küll mega äge, mul oli poole väiksem kui sünnitama läksin. Ja kõrvetised on siiani. Rasedusest juba 3 aastat möödas :D.

  6. Mis kasvav trend see praeguste rasedus- ja beebiblogijate seas on ainult viriseda ja hädaldada oma raseduse üle? Kas sind meelevaldselt tehti rasedaks? Kõik rasedused kulgevad väiksemal või suuremal määral mingisuguste vaevustega ja see on normaalne. Milleks vinguda nende sümptomite pärast? Rasedus on suur rõõm ja elu kõige ilusam aeg, mida peaks nautima. Sinu blogipostituste läbivaks jooneks on pidevad hädaldamised kõigega, mis toimub sinu kehas. Ole normaalne. Sa oled alles poole peal oma rasedusega. Äkki sa ikkagi oled liiga noor lapsesaamiseks, et ei adu sellega kaasnevat? Rääkisin hiljuti ühe staazika ämmaemandaga ja tema arvamus on ka sama – tänapäeva noored emad on kordades hullemad, kui aastakümne tagused. Küll leitakse põhjuseid, miks vaja varakult haiguslehele jääda, kuigi kulgevad täiesti normaalsed rasedused, küll on mustmiljon häda igal visiidil kurtmiseks (kuigi need “hädad” on raseduse normaalsed sümptomid). Niigi on praegusel ajal rasedate elu tehtud kordades lihtsamaks, kui see oli varasemal ajal.
    Mis siis veel saab, kui beebi käes? Jälle jätkub üks pidev hala ja hädaldamine, kuna laps magada ei lase, nutab liiga palju, on vahel haige, väsitab sind jne jne jne. Äkki muudaksid väheke oma suhtumist? Ma saan aru, et hästi pop on olla “vinguv ja kriitiline blogija”, sest praegusel ajal on seda kõik, aga no tegelikult ka – masendav on lugeda lihtsalt. Jah, ma tean, et ma ei pea lugema neid blogisid (kaasa arvatud sinu oma), aga no ei ole selliseid beebiblogisid, mis oleksid positiivsed ja südantsoojendavad. Ainult üks hala ja jäme kõnepruuk.

    • Ma kirjutan oma rasedusest nii nagu ta on, koos selle hädade ja rõõmudega. Nagu ma ka öelnud olen, siis ma tean, et ma alles poole peal olen, ja asi läheb veel sada korda hullemaks, kui praegu. Täitsa mõistan. Mul isegi vedanud, mõnel on veel hullem. Aga see ei tähenda, et ma peaksin hetkel asjast lillepeo mulje jätma. Loomulikult olen ma oma raseduse ja tulevase beebi pärast rõõmus ja elevil, aga see ei tähenda, et kõik nüüd 24/7 imeline oleks.
      Ja sa praegu räägid nagu ma ainult hädaldaksingi. Ma räägin oma sümptomitest ja rõõmudest nii nagu nad on. Ma ei kirjuta oma blogi selleks, et ‘popp’ olla.

    • Aga just sellise suhtumisega, nagu sul on, lähebki kõik vaid hullemaks! Kui sa peamiselt ainult sellele keskendud, kui paha sul olla on ja mis hirmsad asjad kõik su kehaga toimuvad, ei saagi ju loota, et asi paremaks läheb. Muide, ma olen praegu “sama rase” kui sina hetkel (nädalate järgi). Jah, kindlasti on praeguseks juba nii mõndagi enesetundes kehvemaks läinud (väsimus, raske kummardada, aegajalt iiveldus jne), aga need kõik on ju normaalsed rasedusega kaasnevad nähud, mida KÕIK NAISED raseduse jooksul suuremal või väiksemal määral kogevad.
      Lihtsalt, ära vingu. Hakka positiivsemalt suhtuma oma kehas toimuvatesse muutustesse ja küll sa näed, et tegelikult on kõik väga väga hästi. Sellise negativistliku hoiakuga (“kirjutades oma rasedusest nii nagu ta on, koos selle hädadega”) sa kutsud endale ligi vaid probleeme ja jamasid. Uues postituses kirjutasid juba, et kannatasid kõhuvalu all ja peaaegu haiglasse oleks minek olnud. Mul on väga kahju sellest kuulda ja tore, et midagi halba ei olnud. Aga päriselt ka, hakka positiivsemalt mõtlema ja leidma pigem helgeid asju oma raseduses, küll siis näed, et parem enesetunne ja olemine ka sulle tuleb. Hädaldades tood vaid häda kaela ja hoidku jumal selle eest, et seetõttu lõpetad enneaegse sünnitusega vms. Väga tahaks sinu järgmistes postitustes lugeda, mida meeldivat rasedaks olemine sulle toonud on/toob!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.