Beebiblogi: 25.nädal. Linea niegra – ehk rasedatriip ja kõhutitele muusika laskmine.

Sel nädalal oli beebi suuruseks lillkapsas.

25.nädal

Beebi jätkab kiiret kasvamist, hetkel on ta umbes 35 cm pikk ja kaalub 700 grammi.
Areneb selgroog ning kopsude vereringe. Ninasõõrmed hakkavad avanema ning luud muutuvad tugevamaks. Aju kasvab. Beebi keha ja pea on proportsioonis. Uuringute kohaselt eelistavad beebid praegu teistest maitsetest enam magusat. Toimub luuüdi intensiivne areng, seejuures hakkab see funktsioneerima kui iseseisev elund ning muutub peamiseks vereloome organiks. Ultraheli ülesvõtetel saab nüüd näha vaid üksikuid keha fragmente, kuid katsudes võib juba tunda, kus on käed-jalad, pea, võib puudutada ja silitada neid läbi ema kõhu.

Oeh, raseduse koha pealt ei ole vähemalt mu nädal nii katastroofiline olnud. Eks neid vaevusi ikka on, aga nagu ma alati ütlen – lõpptulemus on ju imeline ja iga ‘mitte nii hea asi’ on seda täiega väärt.
Millegi pärast tundub paljudele, et ma vingun oma raseduse üle. See ei ole üldsegi nii. Ma lihtsalt panen kirja kõik mis minuga (meiega) toimub, see ei ole veel vingumine! Ma naudin rasedust ja kannatan raskeid hetki vapralt, aga see ei tähenda veel, et peaksin jätma mulje, et ma üldse ei ole väsinud, et mul pole mitte ühtegi rasket hetke ega mitte ühtegi vaevust. See oleks ju feik?
Igatahes, võite südamerahuga lõpetada mu blogi lugemise, kui teile ei meeldi, keegi ei hoia nuga kõril, et peaksite siin oma silmamunakesi kulutamas käima. Ja säästke oma näpukesi nende kommentaaride kirjutamisest, kus ütlete, et ma ei ole normaalne inimene ja ei tohiks üldse lapsi saadagi, või, et ma olen lihtsalt noor ja lollakas ning ei oska positiivselt asju võtta. Olengi noor ja rumal, mis siis? Minust ei saa selle pärast mitte karvavõrdki halvemat ema, et ma olen mõni aasta noorem, kui ‘normaalne oleks’. Elutarkus tuleb eluga – loogiline või ei?
Ja nagu ma juba miljon korda olen öelnud – ma armastan oma last, ma jumaldan rasedust, ma kannatan, kui saab nii öelda, vapralt kõike mis see rasedus mu teele viskab ja kirjutan sellest kõigest täpselt nii nagu mina heaks arvan. Inimesed näevad seda, mida nad näha tahavad ja mina seda muuta ju ei saa.

Igatahes, mis ma ikka siin peaga vastu seina jooksen ja üritan endast halvasti mõtlejatele oma seisukohta selgitada, nad niikuinii ju ei kuula mind ja arvavad ikka seda mida nad tahavad. Räägime parem sümptomitest ja muust rasedusega seonduvast edasi. :)

Mul on ka nüüd see rasedatriip, kuigi vägaväga hele ja ainult alakõhul, siis olemas ta nüüd mul on. Loodan, et väga tumedaks ei lähegi ja nabast ülespoole ei kasva. Aga ega mina seda ju muuta ei saa, tuleb leppida sellega mis mulle antakse. :D

Ma hakkasin nüüd kõhule muusikat laskma. Võtsin voodikarusselli lahti ja panin selle muusikatoosi osa vastu kõhtu, ning lasen nüüd sealt siis neid meloodiaid. Ma lugesin, et laps jääb peale sündi siis tuttava meloodia saatel võib-olla rahulikuks/magama või lihtsalt tuleb turvatunne, et tuttav muusika. Ei tea kas sellest abi ka on aga paistab, et poisikesele meeldib. Ega ta halba ikka tee. Alguses puksis jubedalt iga kord, kui muusika kõhu juurde panin (harjumatu – ei meeldinud vist), aga nüüd hoopis nagu rahuneb maha ja jääb magama (?). Nii, et kui mul on vaja, et ta ei üritaks mul nabaaugust välja ronia või ei teeks mulle ribiorelit, panen muusika tööle. :D
Kuigi ta ei ole veel sellist tramburaid väga teinud kus peaksin mõtlema, et ‘palun lõpeta’. Ta on mul üldse väga vaikne, võiks juba rohkemgi müdistada. Aga noh, küll jõuab. Ma julgen arvata, et umbes 5 nädala pärast kirjutan, et ta reaalselt üritabki nabaaugust välja pugeda ja taob mu ribisid kahte lehte laiali. Loodame, et mul nii ‘hästi’ ei lähe nagu ühel naisel – pidi lausa jääkottidega oma valusaid ning sinikaid täis ribisid leevendama… See on vist lühikeste naiste teema rohkem? Ma vähemalt järeldan seda, sest mul on liigutused juba nädal-paar ribide all aga minust tükk maad pikem (ja 2 nädalat rohkem rase) sõbranna ei tunne veel liigutusi mitte seal ligilähedalgi… Tundub nagu loogiline, et lühemal inimesel on ju lühem ülakeha ka ja seega vähem ruumi lapsel möllata? Või ma ei tea.

Sümptomite koha pealt ei olegi nagu midagi uut. Aga ega mul ei olnud sel nädalal väga aega keskenduda ka oma rasedusele, toimetusi ja probleeme oli vaja ju lahendada. Aga põhimõtteliselt on ikka sama vana laul. Kõrvetised, valusad nipplid, valutav kõht, ja jalutades väsimus-jõuetus-hingetus. Kuigi nüüd oli isegi hea hetk, sain lausa poolteist tundi järjest jalutada, ilma, et ma iga 10 minuti tagant surra oleks tahtnud. Mõnus!
Jalakramp oli ka jälle üks öö nüüd. Mees sai jälle pooleldi südari, kui ma röökides üles hüppasin ja talle oma küünised säärde lõin. :D

Mind väga huvitaks, et mis pidi beebipoiss nüüd on. Viimases ultrahelis oli ta veel tuharseisus. Ma ikka olen üritanud katsuda ja aru saada, aga noh, pekk ja suht koht väike beebi ei anna eriti head tulemust. Paremal pool, naba kõrval enamvähem, on üks kõvem koht, aga jumal seda teab kas see on pepu või pea. Ma eeldan, et pepu aga jamh, mida mina ka tean. Löökide järg ka nagu aru ei saa. Ta mul nagu väike ninja kilpkonn. Mats paremale, mats alla, mats üles, mats vasakule ja uuele ringile. Vahel siblib all, vahel üleval, vahel jagab hoope paremale-vasakule. Saa siis aru. :D

Aga ega mul rohkem nagu polegi midagi öelda. Loodame, et ma suudan kõhu pildid ikka läpakast päästa ja ei pea enekat tegema. :D
Teilt aga küsiksin hoopis, et millistes perekooliloengutes te käisite, või käia tahtnud oleksite, ja kas oli abi ka?

Edit:
Meheraas päästis läpakalt kõik mu pildid! Jehhuuu, ma ei peagi enekat tegema!

Comments

comments

10 thoughts on “Beebiblogi: 25.nädal. Linea niegra – ehk rasedatriip ja kõhutitele muusika laskmine.

  1. Meie käisime ainult kahes loengus. Tugiisiku ning Vastsündinu hooldus loengutes. Minu jaoks ei andnud kumbki loeng suurt midagi, sest kogu räägitav tekst oli selge juba eelnevalt lastega tegelemisest ning suurest lugemisest. Küll aga olid need mõlemad väga informeerivad ning rahustavad mehele, kes ei vaevunud ühtegi raamatut lugema ega midagi ise uurima. Enne ta polnud kindel, kas tuleb ikka sünnitusele kaasa aga peale seda oli veendunud, et tuleb ja saab hakkama. Niisamuti rahustas vastsündinu hooldus teda maha, sest ta polnud vastsündinud beebisid isegi lähedalt varem näinud ja ei kujutanud ettegi, mis saama hakkab. Rohkemaks ei näinud mõtet, sest igasugu sünnitusloengud ja asjad.. nagunii ununeb reaalselt sünnitusvalude ajal kõik. Ja Tugiisiku loengus räägiti mehe osa juba läbi, mida teha ja kuidas naist aidata.

  2. Mina käisin imetamise loengus ja tugiisiku loengus. Kumbki ei olnud küll perekooli oma kuid sama jutt vast ikka. Mõlemast sain veidike targemaks. Tugiisiku loeng oli rohkem kasulik pigem mehele kes ei teadnud sünnitusest midagi ja see oli tema jaoks täiesti must maa :). Kuid tugiisiku loeng oli meil selline… Ka mitte perekoolilaadne vaid me olime tuttavaga kahekesi seal oma meestega ning oli selline veidi parem variant meie jaoks. Perekooliloengud mulle väga ei meeldigi lihtsalt sellepärast et enamasti on seal palju inimesi :D.

  3. Mul sai täna 33 nädalat ja ma siiani ei saa aru, kuidaspidi beebi mul kõhus on..tundub, et tal on seal veel nii palju ruumi, et teeb kukerpalle ja paneb kord jalaga ribidesse ja siis järgmisel hetkel alakõhtu. Mul riiklikus haiglas ei tule kolmandat UH ka ja ämmakas pole ka kordagi katsunud, et kuidas laps võiks asetseda..igavene jama ausaltöeldes :D Seoses perekooli loengutega, siis pole siiani veel ühestki osa võtnud, aga ilmselt läheme ainult tugiisikule, kui veel vabu aegu üldse saada on :D mul järgmine kuu tähtaeg..peaks vist kiiremini liigutama hakkama :D

    • Mul tuleb ka hirm peale, kui mõtlen, et tegelikult pole nagu üldse palju jäänud enam. :D

  4. Mina sain selle järgi aru, et beebi on ringi keeranud, kui osa liikumist hakkas väga väga all. No kohe nii all, et ma ei arvanud et ta sinna enam lähebki :D
    Loengutest käisime vastusündinu hooldus, sünnitus, sünnitusvalude leevendamine, imetamine ja tugi-isik. Igast loengust oli midagi kasulikku aga ei oskagi öelda, kas soovitaksin nüüd väga neid. Sünnitus loeng võttis mul hirmu sünnituse ees ära.
    Aga ise olen mõelnud, et oleks pidanud minema loengusse, kus räägitakse peale sünnitust elust natukene.

    Mina olin kohutav vinguja rasedana, tunnistan ausalt et beebiga elu on sada korda nauditavam kui raseda elu:)

Vasta Kristiina-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.