Beebiblogi: 28. nädal. Tarkusehammaste operatsioon ja parandamatu mölapidamatus.

Beebi suuruseks sel nädalal oli kapsas.

28.nädal

Laps kaalub umbes 1100 grammi ja on 38 cm pikk.
Kas sa juba unistad oma lapsest? Sinu loode võib ka sinust unistada. Ajulained, mis mõõdavad loote sees arenevaid tegevusi, näitavad erinevaid unetsükleid, k.a. kiirete silmaliigutuste faase ning olukorda, kus ilmneb unistamine.
Veel ühed uued oskused on intensiivne imemine ja parem hingamine. Imemise harjutamine võib beebi luksuma ajada. Tunned seda rütmilise põksumisena kõhus. Beebi reageerib valgusele silmade pilgutamisega. Hea uudis on ka see, et kui su laps peaks sellel nädalal sündima, on tema ellujäämise tõenäosus üheksa kümnele, kuna kopsud on välja arenenud. Muidugi on parem kui ta veel 12 nädalat ootab ja siis maailma kaema tuleb. Beebi nahk muutub vähehaaval läbipaistmatuks aga on veel väga voldiline. Tüdrukute ja poiste suguelundid pole lõpuni formeerunud.

See nädal maal emme juures olles oli poisike niii aktiivne ja pidevalt müdistas. Mõtlesin juba suure rõõmuga, et LÕPUKS ometi tunnen teda normaalselt. Aga nii, kui koju jõudsin on jälle rahu maapeal ja liigutused on üsnagi harvad. Maal ta ikka pidas õhtuti selliseid võitlusi, et ma tõsimeeli hakkasin juba mõtlema, et tegemist pole mitte beebiga vaid mingi minininjaga. Laks ühte ribisse, laks teise ribisse, nätaki kolmnurka ja ei puudunud ka korralikud pikad müdistamise maratonid. Ma juba rõõmustasin, et lõppude lõpuks saan ilma muretsemata liigutusi nautima hakata. Ühel hommikul mängis ta mul kõhus vist pesumasinat. Selline hullupöörane rullimise tunne oli, ei tea mis pidi ta end nüüd pöörata/keerata otsustas. Väga veider oli igatahes.
Ma nüüd mõtlen, et ilmselt oli see närvidest, sest maal olles olin ma pidevalt närvis, ju siis laps ka tajus seda…
Liigutused on vist kogu selle raseduse juures kõige lahedamad ja nauditavamad asjad. Seda tunnet ei saa tõesti mitte millegi muuga võrrelda, seda peab kogema. :)
Haiget ta mulle veel ei tee oma mürgeldamisega, vahel on lihtsalt ebamugav olnud, aga see ka möödub ja siis ootan juba uuesti, et millal ta nüüd midagi põnevat ette võtab.
Ka mu ema sai tema tegemistest aimu. Ta on teine inimene kes tundis poisikese mürglit.
Lugedes beebi-/rasedagrupi naiste juttusid, siis mõtlen ma küll, et mis mu rasedusel viga on. Teised räägivad kogu aeg kuidas neil lapsed selliseid akropaatilisi ülesandeid lahendavad, et vaata ja imesta. Mõnel on lausa liigutused juba nii hullud, et iga kord oigavad, kui laps liigutab. Ja mina vaevu tunnen midagi. Tahaks rohkem tunda. Kas asi on selles, et ma olen ‘suure kondiga’? Kuidas teil, mu armsad paksukesed ja rasedad, olnud on? Kas tunnete vähem, sest olete ümmargusemad? Või on poisike mul lihtsalt väga vaga? …..

Hea uudis on see, et ma ikkagi lähen 3D/4D ultrahelisse! Juba 2.augustil kell 10.35, Elite kliinikusse ja Dr. Denissi juurde. Siis saab süda rahu, et laps on normaalselt kasvanud (viimases kontrollis oli kõht jube vähe kasvanud), et kõik on korras ja ehk õnnestub ka mõni nunnu pilt saada. Soo osas tahaks ju ka kinnitust. Pärast ma korjan siin siniseid asju ja saan hoopis tütre. Aga noh, enne sinine plika seljas, kui roosa poisil. :D

16’ndal käisin ma ikkagi ämmaemanda ja diabeediõe juures, sest aegu muuta ei saanud. Puhkused ja värgid noh. Ja nii pikka vahet ei lubanud ta mul ka jätta… Jube tore oli küll mitusada kilti koju tagasi kolistada, et siis tund aega arstide juures olla ja proovid anda, ning siis tagasi minna.
Aga noh, päris tühi sõit see ei olnud. Sain emme ja vennaga ühe laheda päeva veeta, neile oma kodukohta näidata, maalt kartulit ja muud head paremat koju tuua, loomi korraks näha, sugulaste juures käia (pole neile veel kordagi uude majja külla jõudnud) ja ka minu tarkusehammaste mure sai mingisugusegi suuna.
Nimelt on mul päris väärastunud hambumus. Peale selle, et ma pool oma lapsepõlve klambrite, breketite, reteinerite ja jumal teab veel millega jamasin, ning ikka on kõik viltu, on mul nüüd tarkusehammastega ka selline suurepärane asi, et nad lihtsalt ei mahu ritta ära. Oh imede ime küll. Need tuleb välja OPEREERIDA! No saate aru kui õnnelik ma olin kuuldes, et ma pean JÄLLE mingile opile minema. Halle faking luuja. Põhimõtteliselt siis: Juba viimased aasta-paar on mul pidevalt tarkusehambad üritanud tulla, aga kuna nad ei mahu ritta ära siis neil pole lihtsalt mitte kuhugi kasvada. Vasakul pool all on selline asi, et pool hammast on väljas ja ülejäänud pool on igeme all ja lõualuu sees (nagu küljega ka natukene, mitte ainult juurega). Ja siis see ige valutab, kui hammas uuesti kasvama üritab hakata. Iga paari kuu tagant proovib ta uuesti ”äkki ma nüüd mahun!”, umbes nädala üritab ja siis lööb ta jälle käega, ning üritab sama asja mõne kuu pärast uuesti… Okei-okei, tegelt ma ei tea mis ta endast mõtleb, aga täpselt nii see mulle tundub. :D Tegelikult ilmselt on asi hoopis nii, et sinna igeme taskusse tekib põletik, kui toit sinna alla satub (jah, seda ütles mulle arst, sest ma ise olen ju selle koha pealt tume maa). Opp näeb siis välja selline, et ige lõigatakse pealt lõhki, lõualuud pekstakse puruks ja seda kõike tuimestusega. No seda rõõmu ja ootusärevust ei saa sõnadesse panna… See tundub lihtsalt nii nauditav protseduur ja see paranemine on ka kindlasti üks suur rõõm ainult. Ma vist ikka ei taha seda oppi ja lepin pigem oma väärastunud hammastega. Arvestades seda, et ma VIHKAN juba hamba puurimist, no nii jubedalt käib pealuust läbi see vibra, siis sinna opitooli ma ilmselt suren. Kes mu poja ja loomade eest siis hoolitsema hakkab?
Rõõmustav uudis on see, et haigekassa järjekord on selle opiga 2 aastat ja registreeruda saab alates septembrist. Ja kui soovid seda oppi ise maksta, siis 160 euri hammas. Hmmmm, tänan ei. Muidugi on teised kliinikud ka, üks oleks kasvõi järgmine nädal selle asja ette võtnud, aga kuna ma olen siin veits rasedaks pistetud, siis jääb see õnneks tulevikku. Oeh, ma kardan. Miks minuga sellised väärastunud asjad juhtuvad. 3 neeru, 3 hammast üksteise taga, miljon oppi ja miljon tervisehäda, üks jalg on pmt lampjalg ja teine on normaalne – no võta ja käi siis sellistega. Ja ma ei viitsi seda haiguslugu siin isegi pikemalt kirjutada, endal hakkab juba halb…
Arvestades seda millised on minu hambad ja millised on mu mehe hambad, siis võin ma juba praegu hakata breketite ja möllude raha lapse jaoks kõrvale panema. Ega sealt ilmselt midagi paremat ei tule kui reha. :D

Aaaaa, ja ülejäänud 3 tarkusehammast on ka sellised millest tuleb lahti saada. Paremal all on umbes sama teema nagu vasakul all, aga kergem versioon. Paremal üleval on ka mingi kahtlane hammas, mis oleks parem nahhui saata ja selles on väike auk ka veel, mida muidugi Rakvere hambaarstid kontrolli käigus EI NÄINUD. No mida… Kiitsid veel mind seal, et ohh, nii ilusad terved hambad… Päris hea tillikas ikka. Ja vasakul üleval pole seda hammast veel nähagi, istub kuskil igeme taga ja seda ei saa kättegi, aga selge on see, et ega sealt mingit jõulukingitust ei tule ja hakkab ka sellega mingi jama pihta.
Ma väga sügavalt kahtlen, et nad mul need 4 hammast korraga teevad. Järelikult pean ma mingi sada korda seda lõualuu peksmist taluma ja paranema. Oh, gaaaaaad, why. Ma üldse ei taha, no oli mul vaja kurta emmele, et mingi kahtlane keiss on nende tagumiste hammastega. :D

Aga okei. See pole ju tegelikult üldse beebiblogiga seotud teema siin. Ma iga nädalaga aina rohkem hakkan jahuma mingitest muudest asjadest, mis sel nädalal toimunud on…
Igatahes, sümptomitest siis nii palju, et ma ei kurda üldse. Asi võiks hullemgi olla ju. Ja võrreldes enda elu nendega, kes mul rasedategrupis on, siis imestan ma, et nad veel üldse püsti seisavad. No nemad ikka kurdavad seal oma hädasid mõnuga ja ei hoia mitte midagi tagasi, nagu minagi siin, aga nende asju lugedes tunnen, et mul on kerge rasedus. Ma ei tea kuidas see lõpp nüüd nii roosamannaks kisub, sest algus oli palju raskem. Nüüd tundub kõik nagu normaalne, tavaline ja täiesti okei. Võib-olla olen lihtsalt ära harjunud, et pidevalt on kõrvetised, igasugused valukesed, väsimus, pearinglus ja, et söögiisud on nagu jumal juhatab – vahel ei saa kõhtu täis, vahel söön pool ampsu ja ägisen, vahel ei ole isu üldse ja pean end sööma sundima, vahel on selline isu, et söö või terve lehm ära ja ikka jääb väheks. Sellised imelikud hood siis…

Uued asjad ongi vist pearinglus ja iiveldus oli ka natuke tagasi sel nädalal. No arvestades seda, et igasugust sõitmist oli niiiiiiii palju, siis ei imesta kah. Aga see peapöörituse asi on küll jama. Vahel on selline tunne, et tuba käib ringi ja kohe läheb pilt tasku. Aga see õnneks möödub ruttu. Ma loodan, et ma ei kuku niimoodi… Tõenäoliselt on see kuumusest ja vererõhust. Ma nüüd tõingi maalt oma vanaema vana vererõhuaparaadi kaas, et vahepeal mõõta – arst ka tahtis, et ma nõnda teeksin.
Ämmaemand kirjutas mulle rauatablette (100mg) ka välja, sest hemoglobiin olevat madal olnud, 10 midagi… Mis see norm oleks?
Ma söön nüüd mingi sadat erinevat tabletti ja jama iga õhtu. Magneesiumi pulber, kaltsium-magneesium-mingi asi, mis mulle ei meenu, eleviti vitamiinid, foolhape ja rauatabletid.
Ma ei saa aru kas magneesiumist on mulle ikka vähe või mis kamm on, aga rahutud jalad tüütavad mind vahel ikkagi. Päev-paar oli jumala okei ja sain puhata sellest, aga nii kui ma siin eelmises sissekandes kiitsin, et ohh imeline on nüüd olla, läks asi pekki (nagu ma ka eeldasin!). No ei saa MITTE KUNAGI mitte midagi kiita.
Ei tea kas puusaliigese valu võib ka magneesiumi puudusest olla? Igatahes, see ka piinas mind paar päeva. Ma tundsin end nagu katkiste jalaluudega banaan, no ei saa autostki välja. Võta ja jäägi sinna tagaistmele persetama, kasvõi sünnituseni.

Ja eks see ole ka suur rõõm, et püsti seista ei saa enam pikalt. No ega ma tegelikult enne ka ei saanud, sest kui ma veel klienditeenindajana kunagi ammuammu pubekana töötasin, oli sama ajama. Mõne tunniga olid tallad nii valusad, nagu keegi pussitaks sind jalga ja samal ajal üritaks su kanda alt ära rebida. Eks see ole sellest ka vist, et üks jalg on ühtemoodi ja teine teistmoodi. Ja ega selg ka sellest puutumata ei jää. Näiteks nõusid pestes (sundasend) läheb alaselg KOHE valusak ja jääb kangeks. No ausõna, nagu vanainimene. Ma vist üle 35 ei ela/taha elada. :D

Tegelikult oleks mul veel nii palju siia kirjutada, aga asi kipub juba liiga pikaks. Pean oma loomajamadest, vee- ja saunakeskuse külastusest ning massaažist vist teine kord rääkima, muidu ma jäängi siia jaurama. Ja ärge nüüd ära flippige, ma ei käinud seljamassaažis, kõigest pea- ja õlgade omas ja saunas ma ka titesuppi ei keetnud. Ei kannatanud ma seda kuumust enne, ei kannata ka nüüd. Lihtsalt käisime kõik võimalikud saunad läbi, igaühes veetsin mina max 2-3 minutit ja siis jooksin juba välja. Ma ei tea kuidas inimesed seal hingavad…
Aga nagu te näete, siis voilaaa, ma olen tagasi. Küll mõni päev hiljem, kui tavaliselt aga tagasi. Asi seegi eksole. ;)

Comments

comments

23 thoughts on “Beebiblogi: 28. nädal. Tarkusehammaste operatsioon ja parandamatu mölapidamatus.

  1. Minul saab homme 2 nädalat alumise tarkusehamba operatsioonist. Hammas oli lõikunud risti, väike nukike igemest väljas. Lasin eemaldada just seetõttu, et tarkusehamba ja sellest eelneva vahel oli väike vahe, mida oli väga raske puhastada. Ja kuna hammaste tervis on mulle alati ülioluline olnud, ei suutnud oma peas ette kujutada, et sinna mõni auk võiks tekkida.
    Operatsioon ise oli talutav – kestis koos tuimestuse toimima hakkamisega 30 minutit ning valu üldiselt ei tundnud. Kõige ebameeldivam oli hamba kangutamine, sest vahepeal oli tunne nagu lõualuu tuleks liigesest välja. Kuid ma ütlen ausalt – protseduur ise oli täielik köömes taastumise kõrval. Esimesed 2 päeva pärast oppi olid veel talutavad – arsti poolt pandud haavarohi mõjus väga hästi ning valuvaigistid tegid ka oma töö ära. Aga pärast neid kahte päeva niitis küll valu jalad alt ära. Terve vasak näopool valutas nii tugevalt nagu keegi üritaks nüri saega mu luustikku rekonstrueerida. Ja voilaa – valuvaigistid mõjusid ainult väga suurtes kogustes ning ülilühikest aega. Valuvaigistitega liialdamine hakkas aga maole, mistõttu sain valida kahe valu vahel – kas näkku või makku?! Et maovaevusi leevendada, püüdsin pidevalt midagi süüa, aga ega see lihtne olud – ühehülbaline menüü ning valulikkus mälumisel.
    Lõpuks tuli appi perearst, kes kirjutas retseptiravimit. Ravim hakkas mõjuma küll alles 2. päeval, aga päästis mu posttraumaatilisest stressist. Hetkel söön endiselt valuvaigisteid – ühelt poolt suurest hirmust, et valu naaseb, kuid teiselt poolt pidigi valu püsima kuni 2 nädalat.

    Arst tahtis mul teise operatsiooniaja juba augusti algusesse panna, aga ma pidin sellest loobuma, kuna vajan aega taastumiseks. Kuid ega ma pääse – septembri alguses opereeritakse teine alumine ja siis on veel jäänud 2 ülemist, mille pidavat saama välja TÕMMATA. Samas usun, et pärast 1. kogemust oskan juba järmiseks korraks valmistuda (nt ei lase valul “üle pea kasvada” ning hakkan kohe retseptiravimeid sööma).

    Ole vapper!

    • Oh jeesusmaria! Kas sul murti ka lõualuid lahti, et hammast kätte saada? Kui sa nii suuri kogused valuvaigisteid sõid, siis ilmselt pean ma imetamisega ka enne ühelepoole saama , kui sinna lähen. Ja imiku kõrvalt nii rivist väljas olla, oleks ka ilmselt liiga hull….

    • Ma usun, et igaühel on valulävi erinev ning “imiku kõrvalt hakkama saamine” ei saa olla “keerulisem” kui pärast sünnitust. Horisontaalses asendis olin ainult 1. päeval pärast oppi.

      Keegi lõualuid lahti ei murra. Ma arvan, et sa mõtled hamba kangutamist, mis kohati tundus nagu keegi üritaks mu alumist lõualuud eemaldada. Jah, see on ebameeldiv, aga täiesti üle-elatav.

      Ma usun,e t hirmul on suured silmad. Sinu kogemus saab olema kindlasti erinev ning pärast mõtled “mida see Imbi küll jahus…”.

    • Arst ütles mulle, et tuleb luud lõigata vms. No üldse ei kõla hirmsalt eksole. :D

    • Ma arvan, et see jäi sul sama “õigesti” meelde nagu hemoglobiini tase veres, Päriselt! See protseduur näeb ette, et IGE lõigatakse lahti, et pääseks hambale ligi. Seejärel puuritakse hammas pooleks või kildudeks (olenevalt sellest, mis asendis ta lõikunud on) ning eemaldatakse kõik tekkinud osad. Keegi ei lõika luud!

    • Hambaravi tudengina tean öelda, et puuritakse küll luud eest ära kui tarvis ja ainult igeme vabastamisest ei piisa. Mulle endalegi on nii tehtud mõlema alumise tarkusehamba puhul.

    • Ühel pool oli päris kaua suuavamistakistus ja valutas, umbes nädal võttis aega, siis oli juba täitsa OK. Teisel pool paranes väga kiiresti, paar päeva võtsin valuvaigisteid ainult ja rohkem ei tundnud vajadust. Normaalselt võtab paranemine aega kuni 1-2 nädalat, oleneb täiesti indiviidist ka ja sellest kui raske op on(st kui raske seda hammast sealt kätte saada on).

      Muidu ma ei ole väga kartlik selliste protseduuride osas kuna tean ise täpselt mis toimub ja tean, et teisiti lihtsalt ei saagi :) See puurimine oli küll ebameeldiv tunne, aga valus ei olnud kordagi.ja pigem see välja kannatada kui terve elu jamada selle ruumipuuduses ja raskesti ligipääsetava hambaga :)

      Kui ikka arst on soovitanud see eemaldada, siis ma soovitan ka julgus kokku võtta ja ära käia :) Kui väga hullult praegu midagi ei valuta, siis pigem oota ikka ära kuni laps sünnib ja raskemad ajad möödas. Soovitatav ongi aeg panna sinna haigekassa järjekorda. Veidi peab küll ootama, aga saab tasuta tehtud(juhul tõesti kui praegu juba endale väga liiga ei tee).

    • Hetkel ei tee need hambanässakad mingit muret õnneks. Aga kas sa oskad öelda, kas imetamisega peab ka enne lõpetanud olema või see ei mõjuta?

  2. Hemoglobiin peaks olema vist üle 120, et oleks norm. Sa tahtsid kirjutada vist, et 100 millegagi on, mitte 10 eks? :D Üldiselt on nii, et mul oli ka hemoglobiin 30nda nädala kandis 110. Mina aga vihkan üldiselt tablette (Ainult ibukad on toredad, kui valu on tappev) ja üritasin hoopis toitumisega tõsta hemoglobiini. Õnnestus ka. Ämmakaga rääkides luges ta ette mida sööma peaks. Tatrapuder, loomaliha, tomatit ja kurki, punapeet, granaatõun, maasikad ja muud sellised punased asjad. Tihti organism ei omasta ka just eriti palju sellest kunstlikust jamast ja tabletid ei aita. Soovitan kindlasti lisaks tablettidele ka rauarikkaid toiduaineid süüa. Siis vähemalt kindel, et hemoglobiin tõuseb. Tuttav ämmakas ütles, et hemoglobiin peaks sünnitusele minnes olema vähemalt 110. Nagunii sünnitusega hemoglobiin langeb korralikult ja see on viimane piir, peale mida inimene suudab veel jalul püsida vms.

    • Hmmm, ma olen üsna kindel, et ta ütles 10. Aga vaevalt, et see nüüd nii suur erinevus saab olla, et norm oleks 120 ja mul ainult 10… Vb ajan ma midagi sassi… Igatahes rauatablette pean nüüd sööma.

    • Ma arvan, et see võis sul 110 olla. Muidu sa oleksid surnud :D Igatahes lisaks tablettidele ürita rauarikkaid toite lisaks süüa. Need imenduvad kiiremini ja on paremad. Muidugi kui sul midagi sealt nimekirjast üldse alla läheb :P

    • Täiesti vabalt võis öelda 10. Kasutatakse kahte erinevat viisi näitude tulemuste ütlemiseks. Põhimõtteliselt on see 10 siis 100. Seega sellise numbri juures oleks norm 12 :)

    • No siis ilmselt ikka ütles kümme, sest ma enda arvates jumala tähelepanelikult kuulasin. :D Sada ja kümme ei küla nii sarnaselt ka, et saaks väga valesti kuulda ju. :D

  3. Rasedatele kirjutatakse rauatablette välja siis, kui hemoglobiin langeb alla 110. Õnneks 10 su Hgb kindlasti ei ole, muidu oleksid heal juhul intensiivravis :)
    Muide, foolhappe võtmine su praeguses raseduse suuruses enam oluline ei ole, kuna see on oluline närvisüsteemi algses arengus ning on oluline kuni 20 rasedusnädalani. Võid selle südamerahuga võtmata jätta, kui tablettidest juba kõhu täis saad :) Kuid kui su enda süda neid süües rahulikum on, siis ega nad midagi halba ka ei tee :)

    • Hmm, ma ei tea. Ju ma siis kuulsin valesti ikka. :D
      Foolhappega on seline lugu, et ma ostsin seda alguses mitu purki ette ja nüüd ei saanud seda kuidagi otsa. Seisma ka nagu mõttetu ju jätta. Õnneks pole mul tablettide neelemisega mingit võitlust. Mu ema nt pidi lapsena kõik tabletid puruks tampima, muidu ei läinud alla.
      Ja ega nad nüüd hakkavad otsa ka saama juba ja juurde küll enam ei osta. :D

  4. Mul on välja tõmmatud 3 tarkusehammast- 2 ülemist (1. oli mingisugune 20 euri ja 2. tasuta :D) ja 1 alumine (~60 euri). Üks tarkusehammas on veel ootamas, aga see ei anna ennast tunda eriti ja öeldi, et kui ebamugavust ei tekita, siis pole vajadust tõmmata. Ülemised tarkusehambad lõhkusid mul põski ja alumine valutas :( Juur oli mingi närvi vastu.

  5. Hemoglobiin jah vist läks sul veidi valesti kuna mul oli nt peale sünnitust 80 ja juba sellega ma püsti ei saanud tõusta, istusin nii et nuuskpiiritus oli nina all :D. Aga liigutused olid raseduse ajal küll mul jubedad, selline nagu pingestunne vms oli nii kui natukenegi liigutas ja valu tegi alates umbes 30ndast nädalast peaaegu et iga liigutus. Samas võibolla mängis ka rolli et ise olin üsna väike enne rasedust juba. Aga need olid tõesti kõige nauditavamad ”asjad” raseduse juures vist minu jaoks :D

  6. Kusjuures Põlva Haiglas märgitaksegi hemoglobiin veidi teistes ühikutes. Ta võiski sulle 10 midagi öelda, aga reaalselt on see siis üle 100 :)

  7. Hei,
    Käisin ise eelmine nädal esmaspäeval tarkusehamba opil, teine ka siis. Kuna ise olen Tartus, lasin selle teostada tuttaval hambaarstil Küüni hambaravis. Kartsin ka jubedalt, sest korra oli see juba põletikus olnud ja valutas ka mitmeid kordi, sest üritas kasvada juba pea aasta..ning mul on juba hambad veidi viltu. Lisaks tuli välja, et mul on ta teise hamba alla minemas ja juured igavesti kõverad…ehk viismiljonjama. Aga kokku kestis protseduur umbes 10 minutit ning olingi üks hammas vähem ja kaks õmblust rohkem.
    Niidid on siiani sees..
    Taastumine läks kergelt, haav veidi tuikas kuid ei midagi hullu, ka verd eriti ei jooksnud. Hoidsin muidugi külma peal ning sain ka antibiotsi kuuri peale.
    Niiet kokkuvõteks, kui on hea arst, siis möödub asi kiirelt ja parem see kiirelt ära teha, sest kui kord juba toit sinna vahele saab, siis jääbki põletik tekkima.
    Ps! Mul selline vahva lugu, et mul nelja asemel hoopis kolm tarkusehammast :D

    Jõudu ja jaksu sulle! :)

  8. Minul langes ka raseduse ajal rauatase meeletult, pidin alates 6ndast kuust rauatablette sööma. Ja pidin ka peale sünnitust. Foolhappega on nii minuarust, et pead sööma seda siis kui reaalselt seda vaja ka läheb, sest liiga palju pole ka hea.

    Imelik, et pead 3D/4D piltide pärast erakliinikusse minema, mina sain teha raha eest Ülikooli kliinikumis ikkagi. Kunagi oli mingi võimalus minuarust isegi videot saada.

    Palavusega oli mul nii, et ma ei saanud üldse olla muudmoodi kui kodus pikali. Kaubanduskeskused välistasin enda jaoks, sest seal tekkis peapööritus, õhupuudus ja jooksin kohe poest välja istusin rahulikult.

    Aga loodan,et rasedust möödub ikkagi ilusti. :)

Vasta Sigrid-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.