Beebiblogi: 29.nädal. Esimesed valusad löögid, ternespiim, närvivalu ja ämmaemanda vahetamine.

Põnn oli muskaatkõrvitsa suurune.

29.nädal

Loode kaalub umbes 1,3 kg ning on 39 cm pikk, see on juba peaaegu selline pikkus, millisena ta sündida võiks. Tema nahk on siledam, sest naha all on piisavalt rasva. Viimast nimetatakse valgeks rasvaks ja see on erinev alguses kogunenud pruunist rasvast, mida sinu arenev loode on kogunud. Kui pruun rasv oli vajalik sobiva temperatuuri hoidmiseks, siis valge selleks, et hoida energiavarusid. See seletab ka miks su loode ennast nii hästi tunneb: sest ta on energiat täis. Rasvkude moodustab beebi kehakaalust ligi 3 protsenti. Praegusel perioodil, võiksid leida aega lapse kõikvõimalike liigutuste lugemiseks oma kõhus. Lihtsalt heida pikali ja tunneta, kümme erinevat liigutust tunnis on väga hea. Nii on sul endal ka süda rahulikum, kui tead, et kõik on nii, nagu peab. Sel ajal on ta enamasti tuharseisus, s.t. jalad all ja pea üleval. On ilmunud ripsmed! Sellel perioodil sündinud laps vajab professionaalide täpset hooldust. Laps on aktiivne. Sõrme – ja varbaküüned on kasvanud pikemaks, tal on palju juukseid peas ja karvakesi kehal. Silmad on avatud ja ta pilgutab neid. Laps toodab nüüd punaseid vererakke oma luuüdis. Laps on tundlik valule. Sa võid tunda, kuidas beebi on tihedalt vastu sinu siseorganeid ja see teeb ka hingamise raskeks. Laps kasvab selles staadiumis jõudsalt. Ta võib öösiti üleval olla ning päeval magada, takistades Sul end välja puhkamast. See ei tähenda tingimata, et sündides sama päevarežiimi jätkab. Beebi aju on juba niivõrd välja arenenud, et ta hakkab ise oma kehatemperatuuri reguleerima. Peaajus jätkub närvirakkude moodustumine. Beebi joob päevas ligi pool liitrit lootevedelikku ning väljutab seda uriinina. Lootevesi uueneb ja puhastub pidevalt.

Ma olen ikka eriline lammas küll. Unustasin eelmine nädal öelda, et piima hakkas kahte lehte lendama. Nagu konkreetselt. Esimesed kaks päeva oli nii, et ärgates oli särgil kaks plekki, nüüd ka siis lõpuks vasakul, enne oli lekkinud ainult paremalt. Rõõmustasin juba, et juhheii, mu vasak rind ei olegi puudega, ja ajab ka ikka midagi välja. Aga see rõõm läks üsna kähku üle kolmandal päeval, kui seda ‘piima’ nonstop voolama hakkas. Rinnahoidjad, pluusid, öösärgid, voodiriided, no kõik mida mu tiss puudutas oli märg. Ma olin suht ahastuses, et kas ma peangi nüüd hakkama 24/7 rinnahoidjaid kandma, et vältida uputust? Ma ei salli üldse mingi ahistava rinnahoidjaga magamist, ugh, hullumaja puhvet ju. Ja kuna ma olin maal emme juures, siis polnud mul ka rinnapatju. Pühapäeval koju sõites ostsin esimese asjana ühe paki. Ei tea kas padjakeste hirmus, või milles, aga piima lendlemine kadus umbes kaks päeva peale mu koju jõudmist ära, ning edasi tuli seda läbipaistvat ja kleepuvat suhkruvett ainult pigistades, nüüd ei tule enam õnneks isegi pigistades mitte. Ja korra oli paremal pool oleval rinnapadjal kaks imetillukest helekollast täppi ka peal, muidu ei jätnud see vedelik mingeid värvilisi plekke. See kollane oli ikka päris õige ternespiima nägu, mitte mingi vee laadne lurr. :D
Ja muidugi kasutasin ma olukorda ära ja sain mehele nalja teha, et nüüd ei pea enam kohvikoore ja suhkru peale raha raiskamagi, et mina, kui väike milka lehmake, olen ju kogu aeg saadaval. Ainult tule ja ütle, kui kohvi isu tuleb! :D

See iivelduse närakas tahab vist ka tagasi hiilida. Või on see kuumusest, kes teab. Igatahes, vahel on selline tunne, et tahaks näpud kurku ajada. Õnneks see möödub üsna ruttu.

Rindadest veel rääkides siis nüüd on nad juba päris valusad. Enne oli pigem valus nibu, kui rind ise. Eks see ole see piima tulemine…

Kõrvetised on ikka mu suured sõbrad, nagu alati.

Rahutud jalad on mind ka vahel ikka tüüdanud, mis siis, et ma magneesiumit söön nagu hullumeelne. Muide, see vedelikus lahustatav magneesiumi pulber on kohati päris rõve. Alguses tundus täitsa okei, see maitses nagu need vitamiinijoogid mida lapsena ikka juua sai. No teate ju küll, need ümmargused lahustuvad tabletid, piklikus pudelis. Raudselt täielik keemia, aga mina suutsin neid ikka vahel harva oma emmelt välja pommida.

Üks imeline asi mis sel nädalal juhtuma hakkas – närvivalu. Seistes, käies või vahel ka niisama lamades, lööb mingi ilgelt rõve valu paremalt poolt tagumikku-puusa-vadžainasse-kõhtu. Ütleme nii, et ma ei naudi seda. :D

Pea käib ka vahepeal ringi ja selline natuke uimane tunne tuleb peale. Ma siis igaks juhuks ei kooberda sel hetkel ringi, või tõmbun seina äärde, et päris kummuli ei kukuks.

Ma ei tea miks, aga KÕIK kes vähegi küsivad kuidas ma end tunnen, eeldavad vist, et ma hakkan kohekohe enekat tegema, sest selle peale kui ma ütlen ”ei ole hullu, kannatan ära, algus oli hullem”, teevad näo nagu ma oleks neile just praegu kolm korda näkku sülitanud, jalaga makku löönud ja neid sookolliks kutsunud. No ei ole ju võimalik, et sellise kuuma, sellise kõhu (minu arvates veel nii tilluke, kasvaks ta ometi veel!) ja sellise pisikese kasvu juures, tunnen ma end päris okeilt?
Jah, mul on palav, jah mul voolab higi, jah mul on ka selliseid pääääris sittasid päevi, kus ei taha nagu väga isegi hingata, mis siis veel ringi jalutamisest rääkida, aga enamasti on enesetunne päris normaalne ja talutav. Ma ei tea kas ma olen nüüd lõpuks olukorraga harjunud, et enam ei tundu asi nii dramaatiline, või mis, aga ausalt, ma tunnen end päris tavaliselt. Vahepeal on raske liigutada, hingata, süüa, vetsu minna, püsti saada, pikali visata jne. Aga noh, see on ju nüüd juba nii argipäev, et enam ei mäletagi eriti mis tunne oli voodist krapsti püsti hüpata, või kuidas oli kummardada nii, et igast august sädemeid ei lendaks.
Muide, see kummardamine… Kui midagi maha kukub siis ma tahaks nutma hakata või karjuda ‘musi, tule siia palun, mul on sulle üks jutt’… Kergem on minna ja poest uus asi osta, kui see maast üles korjata, nagu reaalselt.

Tahaks siia väga panna ühe pildi, mida oktoobri emmed jagasid, aga ma ei suuda seda enam leida. Põhimõtteliselt, et kui midagi maha kukub, siis seda asja enam minu jaoks ei eksisteeri! :D

Sel nädalal sain ma oma esimese ebemeeldiva/valusa löögi kah kirja. No ei tasu siis titeriideid sorteerides kümne kuhja vahele lääbakil magama jääda.
Liigutustest rääkides, poja on mul ikka jube rahulik. Lausa nii rahulik, et pean vahepeal doppleriga kontrollima, kuidas ta end seal tunneb. Ma ei kujuta ettegi mis ma ilma dopplerita teeksin, ilmselt oleksin end juba tuhat korda kiirabis lolliks teinud. Täiesti asendamatu asi, ja ma julgen öelda, et kõigekõige parem ost üldse!
Aga see on tõesti natukene imelik, et ta nii vähe liigutab, või ma siis ei tunne ikka veel. Selliseid siputamise maratone ta mul eriti ei pea. Liigutab korra, või paar ja magab edasi. Ma ikka tahaks selliseid maratone ja tantsu rohkem näha/tunda. Millal teil laps korralikult endast märku andma hakkas? Kui tihti ja tugevalt teie beebi 30 nädala paiku möllas?

Muret teeb ka see, et kõhuümbermõõt ei kasva kohe üldse. Viimasel arstivisiidil oli epk ja kü mõlemad ainult sentimeetri kasvanud. Ja kui ma ise kodus püstijalu mõõdan, siis on see mõõt juba nädalaid sama.
Hea on, et reedel juba 3D/4D ultraheli on, saan ehk meelekindlust ja rahu südamesse. Aga sellest juba järgmises sissekandes täpsemalt.

Loomulikult olen ma unustanud mainida ka seda, et naba hakkab vaikselt välja hüppama. Kas ta ka päriselt välja tuleb, ma kahtlen, sest mul on väga sügav naba. Aga tänu nabaneedi augule on aru saada, et midagi toimub, sest see muudkui tõuseb üles poole. Ja nüüd täna avastasin suure ehmatusega, et paremal pool punnitab natukene serva ka imelikult, kuigi see läheb juba 30.nädala sisse, aga mis siis… Palju ma sellest nabast ikka jahuda jõuan. Igatahes, Meheraas vaatas mind nagu pooletoobist kui ma diivanilt püsti hüppasin (rohkem nagu põrkasin), ja suure kisaga peegli poole jooksin (rohkem nagu paterdasin). :D

Lõpuks hakkasin ka asju sorteerima, pesema ja sättima. Ma olen juba terve nädala pesumasinale valu andnud, riideid on ikka päris palju nüüd…
Esimesed riidest mähkmed sain ka kätte, ja appi kui nunnud need on! Muide, ma pidin selle paki kätte saamise eest peaaegu 20 euri välja käima, kuigi postkasti potsatanud pakiteatel oli kirjas 10 euri sentidega… Lisandus veel mingi 9 euri tollivärki. No väga raske oli see sinna teatele kirjutada või? Ma oleksin peaaegu nii postkontorisse loivanud, et 11 euri taskus. Hea oli, et mees kaasa tuli ja tal kaart kaasas oli, sest muidu ma oleksin pidanud koju tagasi tuierdama, et siiis uuesti end selle kuumaga välja ajada. Minu jaoks on see üks kordki sinna teisele poole linna roomata liiga palju ja liiga kaugel.

Ma ei tea kas olen juba rääkinud või ei, aga ämmaemanda vahetasin ka nüüd ära. Eelmine kord vastuvõtul käies oli minu enda äe puhkusel, ja hea oligi. Ta asendaja on miljon korda toredam ja meeldib mulle miljon korda rohkem. Ja nüüd eelmine nädal oli ka ikka veel see toredam äe asendamas. Järgmise aja panin juba tema juurde. Ta on kuidagi uudishimulikum, teda huvitab nagu rohkem kas, kus ja mis toimub. Soovitab erinevaid asju, saadab proove tegema jne… Ta nagu hooliks rohkem vms. Teine äe oli umbes sellise suhtumisega, et kui kokku ei ole kukkunud, siis on kõik korras. Mõõtis ja võttis andmed mis vaja ja viskas uksest välja…
Tänu uuele äe’le tuligi välja see rauapuuduse jama ja tema oli see kes soovitas vererõhuaparaadi koju muretseda. Täna hommikul, kui mul paha hakkas, sain mõõtes tulemuseks ainult 102/50, äe juures on need näidud keskmiselt 125/80, vahel rohkem, vahel vähem. Probleemi pole igatahes sellest tehtud.

Aga mis ma siin ikka jutustan, parem küsin teilt, et millal te tundiste beebi luksumist esmakordselt? Ma mõnel korral olen mõelnud, et ei tea kas see nüüd ongi? Aga siis läheb see kohe üle ja rohkem ei tunne. Max 3 korda järjest olen tundnud seda rütmilist põksumist ja siis kadus nagu ära. Ei ole julgenud seda luksumise pähe küll kirja panna.

Comments

comments

5 thoughts on “Beebiblogi: 29.nädal. Esimesed valusad löögid, ternespiim, närvivalu ja ämmaemanda vahetamine.

  1. Kiirabis saaksidki sa ennast ainult lolliks teha, sest kiirabil pole dopplerit.
    Hommikuti võibki vererõhk madalam olla, iseasi, kas selle täpse numbri teadmine sulle nüüd midagi annab. Seda on juba enesetundest aru saada. Ja miks peaks 125/80 rõhust probleemi tegema? Igati ideaalne rõhk ju.

  2. Ma tundsin terve raseduse jooksul ainult 1 korra kui laps luksus. Polnud ilmselgelt eriline luksuja mul.. :D

  3. Mul tita luksus raseduse lõpupoole (u 6-9 kuuni) phmt iga päev. :D Olin nii harjunud juba sellega.

  4. Mul laps liigutas ennast väga harva. Ise vahest togisin voi join kulma vett et tunda liigutusi :-D

  5. Pool rasedust luksus nii, et mul kõht vappus. Alguses oli naljakas, aga lõpuks oli lapsest täitsa kahju. Endalgi tüütu luksuda ja kujuta siis ette, et üks pisike tegelane pooled ööd ja päevad luksub.

Vasta katrin-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.