Sel nädalal oli beebi suuruseks kookospähkel. Alguses olid need viljad mõtekamad ja oli paremini kasvamist jne näha, aga nüüd on need nagu rohkem…illustratsiooniks. :)

Laps kaalub umbes 1800 grammi, ning on 41 cm pikk. Platsenta kaalub ligi 380 grammi. Laps kasvab nüüd kiiresti pikkusesse ja kasvatab nahaalust rasvkude. Nahk muutub roosakamaks ja siledamaks. Beebi on täielikult väljaarenenud ning tema keha on proportsionaalne. Seederakt ja kopsud on peaaegu välja arenenud. Nüüdsest kuni viimase kuuni, millal beebi pea alla väikesesse vaagnasse vajub, võid tunda raskusi hingamisega. See on sellest, et emakas on kasvanud nii suureks, et surub sinu kopsudele. Enamuse ajast beebi magab ja näeb ka unenägusid. Kui ta on üleval, siis teeb ta nägusid, hingab, luksub, neelab, tambib oma väikeste jalgade ja kätega vastu emakaseina ning isegi imeb oma põialt. Sinu loote aju teeb ületunde ja areneb kiiremini kui kunagi varem. Sidemed üksikute närvirakkude vahel kasvavad pöörase kiirusega ning sinu beebi on nüüd suuteline tajuma viite erinevat meelt. Lõhnu ta küll hetkel ei tunne, kuid see on sellepärast, et ta hulbib siiani lootevedelikus ja lõhna tundmiskes vajab ta värsket õhku. Kohe kui ta sünnib, saab ta neid lõhnu tunda. Kindel on see, et sinu lõhn on esimene, mis saab tema lemmikuks. Beebi reageerib temperatuuri muutustele (näiteks kui asetad kõhule midagi sooja). Tänu väljaarenenud kopsudele ja tugevale immuunsüsteemile jääb 90 protsenti sel nädalal sündinud lastest ellu.
Selleks ajaks on beebi tavaliselt end pea alaspidi keeranud. Tunned seda sellest, et tugevamad liigutused on nüüd üleval.

Ma olen nii väsinud. Kas keegi saadaks mulle paariks nädalaks oma minionid orjaks?

Ma lihtsalt ei jõua koristada… ega süüa teha… ega loomadega mängida… ega mehega asjatada… ega süüa… ega juua… ega isegi mitte magada. Nagu päriselt. Lihtsam oleks rääkida asjadest mida ma jõuan. Mis siis oleks… mitte midagi. :D
Okei-okei, nii hull ka ei ole, ma siin draama queenitsen natuke. Aga nüüd läheb jah juba natuke… keeruliseks, see on vist see sõna mida ma otsin.
Ma pakun, et selles jõuetuses on süüdi ka mu pidev ja lõppmatu vedeliku tarbimine. Magu on kogu aeg täis ja eks sa siis katsu väga aktiivne olla, kui sul on pidevalt selline tunne, et sa lõhked. Ma imestan, et ma juba kõhu pealt (ülevalt poolt naba) ka rebenenud ei ole, sest naba ümbrus on nagu tiigri tagumik ja ikka päris hästi ‘kaunistatud’. Kõik kes seda näevad, ahhetavad ainult. ‘Kuidas nii palju?’, ‘miks nii punased?’, ‘kas need on valusad ka?’ – jumal selle eest, kui need ka veel haiget teeksid! – ‘oioi, kui kole, sa oled kindlasti õnnetu?’ – aga vot ei ole, see pole kaugeltki mitte hirmsaim asi mis minuga juhtunud on. On jah koledad ja mida kõike veel, aga mis ma nüüd tegema peaksin siis? Elulõpuni puhvaikaga käima? Ma arvan, et mitte. Ja kõik kel on midagi koledat mu triipude kohta öelda – kasvata enda sees teine elu valmis ja siis räägime edasi, eksole?
Nabaneedi augu vasaku külje poole on nüüd ka venitusarm tekkinud. Ma enne arvasin, et see on lihtsalt punane ja valus, sest ma torkisin seda ükspäev neediga läbi, aga nüüd on see juba nähtavalt arm. Aga noh, sitta sellest.

A, ja kui ma juba nabast rääkima hakkasin. Rohkem pole see välja tulnud, aga mulle teeb nii nalja vahepeal kuidas parem pool nabast natukene rohkem punnitab, kui vasak. Ma ei tea, see on kuidagi… armas.

Aga mu laskusest edasi rääkides… Ma üldse kohe ei viitsi seda tolmuimejat kapist välja vedada, mis siis, et kogu korteri peale kuluks heal juhul 15 minutit, aga ikkagi. Ma ei viitsi. Ja lapsele ei meeldi ka see müra vist, hakkab alati hullult rahmeldama, kui ma tolmuimejaga mööda korterit müdistan. Kui ta väljaspool emakat ka helidele nii tundlik on, tekib meil probleem… Koer on meil ju nagu tüüpiline ‘talumatu kahene’. Teeb mis tahab, sõna ei kuula, kui mänguasi käest ära võtta, hakkab jonnima jne. Ma juba kujutan ette kui tigedaks ma saan, kui Koer lapse üles ajab oma haukumise, palli piiksutamise või mängimisega, peale mitu tundi kestnud kussutamis sessiooni. Loodame, et laps harjub müraga ja ma ei pea kümme korda päevas enekat tegema… :D

Kõige ebameeldivamad on valud. Voodist või diivanilt püsti saamine on nüüd juba raske ja valus. Ning te võite ette kujutada mu meeleheidet, kui avastan, et olen midagi unustanud, või tuleb pissile minna – jälle -, ja ma olen end JUST pikali ära parkinud…
Kummardamine ja kükitamine on ka nagu iluvõimlemine, ainult, et ma ei tea kui ilus see kõrvalvaatajale on. Ja jällegi – see on valus.
Iga päevaga tekitab minus suuremat ahastust see, kui mul midagi maha kukub, ja ma seda varvaste vahel piisavalt kaugele üles tõsta ei saa nii, et ma ikkagi kummardama/kükitama pean. Ükskord ma isegi hakkasin nutma selle pärast…

Nagu ka eelmistel nädalatel, on ka sellele nädalal mu tüüp sümptomid üsnagi samad – kõrvetised, täpid silme ees, sabakondi valu, megavalusad rinnad – eriti just nibu kohalt ülespoole liikudes -, valusad tallad – peale juba 5 minutilist seismist -, väsimus ja pearinglus.

‘Piimamajandus’ on ka kahtlane. Mõnel päeval tuleb midagi, mõnel mitte. Vahel tuleb pigistades, vahel mitte. Aga ega ma eriti torkida ei taha neid, sest esiteks on mul need piimakannud valusad, ja teiseks ega see torkimine hea ole. Las nad elavad veel nii kaua oma elu kuni põnn veel sündinud pole.
Kuigi ühel ilusal hommikul sain ma kena üllatuse osaliseks. Ühe nibu otsast tuli kahte moodi vedelikku, kahest erinevast kohast. Üks oli siis selline kollane ja teine oli läbipaistev. Seda viimast olen ma ennegi tähendanud. Esimese hooga ma mõtlesin, et wtf? Mitu avavust siis ühel nibul on? Kas ma olen mingi friik jälle või? Nüüdseks ma tean, et see on täiesti okei, ja, et ühe nibu peal ongi mitu auku. No kust ma pidin teadma, ega mu mannergud enne piima tootnud ole. Ja kuskilt raamatust pole selline asi ka nagu silma jäänud, või olen ma lihtsalt juba unustanud.
Nüüd saan raudselt sõimu, et ma olen maailma lollakaim naine, et selline asi mulle veidike üllatusena tuli ja, et kas ma siis inimeseõpetuse tunnis või kuskil pole käinud. Ju siis ei ole, sest seda ma tõesti ei teadnud/mäletanud mitmest august seda piima pursata võib.

Sel nädalal sain ka kahes loengus käidud, aga sellest räägin ülehomme pikemalt. See sissekanne on juba valmis kirjutatud ja ootele pandud, sest alguses tahtsin sellest juba siin kirjutada, aga siis veniks see postitus jälle kilomeetriseks ja mõni siin ei viitsi-jõua-taha nii palju mu möla korraga lugeda.
Ega ma korraga ja suurtes doosides tõesti hästi ei mõju. Tõestatud värk. :D

Apteegikraami ostsin ka ära. Ikkagi enda nimekirja põhjal, sest selline ma juba olen. Küsin nõu ja kui see mulle ei meeldi, siis saan kurjaks ja teen ikka nii nagu ise tahan. :D Sellest räägin ka ilmselt veel mõnes teises postituses täpsemalt. Et mis täpsemalt ostetud on ja mis hindadega jne. Selline beebistaffi postitus on niikuinii tulemas, kunagi. Ega ma siis ometi teile näitamata jäta mida ma koju kokku korjanud olen.
Muide, mul on veel vaja muretseda ainult mõned üksikud asjad. Tähendab, et need ei ole üldse mitte vajalikud ja lihtsalt mõtlen, et ma tahaks neid, aga kui ei saa siis jääme ka elama ja saame hakkama. Ma olen niigi juba ostnud asju mida arvasin, et ‘mina küll ei osta seda mõttetust!’. Näiteks vanniiste ja mähkimisalus. Ning algselt plaanisin lamamistooli maha müüa ja kiigu ainult alles jätta, aga noh. Enam ei taha, sest need on ju kaks täiesti erinevat asja ja mul on KINDLASTI MÕLEMAT vaja. :D Aga noh, tühja sellest. Eks pärast saab jälle maha müüa ju. Kui keegi ostaks ka, küll oleks siis tore.

Aga minu täielikust kindlameelsusest ja valmisolekust puuduvad ainult :

*rinnapump – see on ka juba peaaegu olemas, nüüd oleks vaja ainult maksta
*mobywrap’i kandelina ja ergobaby kõhukott – kandelina alguses toas olemiseks, kui on vaja midagi teha, aga titt arvab, et tal on ilmtingimata just nüüd emme igatsus peal, ja kõhukott hilisemaks ajaks – järgmiseks suveks nt., et saaks ilma käruta ka ringi käia. Sellega hakkab ilmselt Meheraas ringi patseerima, sest mina olen liiga nõrk pussy, et mingi 13 kg jurakat kõhul/seljas tassida.
*imetamispadi – selline kõvem, mitte see lodev ja lotakas.
* TiTi poest see imearmas kombo. Ma tahan nendega tite haiglast koju tuua. Mis siis, et mul on juba 2 ‘kojutoomiseks mõeldud komplekti’ valmis ostetud. Need ei ole piisavalt armsad olnud! See body (LINK), see püks-seelik (LINK) ja need papud (LINK). Sinna juurde sobitan juba olemasolevatest asjadest mütsi, kindad ja pluusi – kui vaja-, ning k/s kombekas peale. Kõik riided muidugi roosad, peale kombeka, see on mõmmi kõrvadega ja karvane. Oeh gaad, I have a problem. :D

Lambanahk, tegelustekk ja muu pudipadi on vaja veel posti teel kätte saada, siis on nendega ka ühel pool ja mul süda rahul.

Tegelikult peaksin ma vist asjade näitamisega juba nüüd alustama, sest muidu pean ma ühte postitusse laadima reaalselt miljon pilti. Asju on lihtsalt NII PALJU. Ja ma tahaksin ju teile ka mõnda kõige nunnumat riideeset veel näidata… Oeh, küll need väiksed (ja roosad!) asjad võivad ikka armsad olla.

Aga üks asi millest tahtsin veel kiiruga rääkida. Ma tundsin lõpuks lapse luksumist. Ma täitsa 100% kindel ei ole, aga sel korral oli see veidike pikemalt, kui 3 korda. Põksis 4 korda rütmiliselt, siis liigutas natuke ja kadus korraks ära, ning siis hüppas samas tempos edasi. Ilmselt oli see ikka luksumine. Igatahes, 31+3 kirjutasin ma selleks ajaks, kui tundsin esmakordselt tema luksumist.
Vaene laps, juba praegu peab sellise tüütu asjaga tegelema.

Aga nüüd ma küll lõpetan, sest see sissekanne on ikkagi veninud kilomeetriseks. No mis teha, mölapidamatust ei saa ravida. Ma lähen parem ’devious maids’i vaatama. Aitäh Katre, et mind ka selle pisikuga nakatasid! Kui mu silmad eile, kell neli öösel, poleks kinni vajuma hakanud, vaataksin ma ilmselt siiani seda sarja. :D

Comments

comments