Beebiblogi: 32.nädal. Nina nagu politseikoeral!

Sel nädalal on põnnu suuruseks honeydew, ehk siis mingit erilist sorti melon. Psõhh, välismaalased! :D

32.nädal

Beebi kaalub umbes 1800-2000 grammi ja on 43 cm pikk.
Lapse nahk on muutunud roosaks. Nahaalune rasvkude on ta juba veidi ümaramaks muutnud. Üldjuhul on loode nüüdseks võtnud juba sisse sobiva poosi sünnituseks, s.t. keeranud pea allapoole. Sellest saad aru, kui tunned tugevamaid liigutusi nüüd kõrgemal kõhus. See on kõige õigem asend sünnitamiseks. Ei tasu väga muretseda, kui sinu loode pole oma asendit selliselt veel muutnud, sest hetkel on tal veel ruumi liigutamiseks, seega võib ta seda teha lähimate nädalate jooksul.
Lisaks asendile on nüüd valmis kogu lapse seedesüsteem ja jääb ootama, millal sa teda rinnapiimaga toitma hakkad.
Praegu on kasulik on võimalikult palju puhata ja valmistuda suurpäevaks, sest sinu loode teeb seda sama 20 ja 40 minutiliste uinakutena. Ilmselt oled seda tema liigutuste vähenemise põhjal ka märganud.
Kui laps on poiss, on tema munandid laskunud munandikottidesse. Lootevill on ära kadunud. Kulmud ja ripsmed pikenevad. Beebi liigutused muutuvad harvemaks, kuid samas palju jõulisemaks. See on sellest, et talle on jäänud emakas vähem ruumi liigutamiseks.
Kuigi laps jätkab kasvamist, suureneb sinu kaal nüüd aeglasemalt. Kui kosud liialt jõudsalt, piira süsivesikute ja piima tarbimist. Optimaalne kaalutõus 32. nädalaks on 11 kg.
Raseduse lõpu ajal kuuleb laps suurepäraselt, mis ümberringi toimub. Ta tunneb ära sinu südame tuksed, on tuttav peristaltika häältega ning vere kohinaga, mis voolab nabanööri pidi. Ning kõikide nende helide foonil tunneb laps ära oma ema hääle: seetõttu usaldab ta end niipea kui on sündinud, sinu hääle hoolde.

Kui eelviimases lõigus oli öeldud, et minu kaal tõuseb nüüd aeglasemini, siis khmkhm. Ma pole elusees nii palju kaalunud, ega nii palju nii lühikese ajaga juurde võtnud, kui praegu! Jummeljoo, 2-3 kilo nädalaga?
Ma pean vist söömise ära lõpetama…

Üheks kõige suuremaks ja raskemaks katsumuseks on endiselt enda liigutamine. Oehh, ma tahaks normaalselt jalutada! Aga ei, kus sa siis sellega.
Viimase UH’i kohaselt on lapse pea mu paremal küljel ja just sinna lööbki meeletuid valusähvatusi, kui jalutan. Ma eeldan, et ta mängib mu puusal (mingil närvil) põrkepalli, ja sellest ka sähvatused. Isegi kui jaksu juhtub olema, siis nullib selle jõu ära just see vastik valu…
Ükspäev, kui jalutama läksime, oli terve mu parem külg kõva ja valutas. No andis ikka koju loivata.
Bandaž ka eriti enam ei aita, kuigi vahel läheb õnneks ja saan isegi enam-vähem okeilt natukenegi aega liikuda. Kuigi ma pean ütlema, et see bandaaž on ikka üks jube ebamugav asi. Kummardamine/kükitamine, mis niigi on ettevõtmine omaette, on sellega vapsee võimatu. Nii, et kui jalutama minna siis tuleb jumalat paluda, et pissihäda ei tuleks ja ma kuskil metsa vahel kükitama ei ole sunnitud. Tavaliselt olen, seega palvetamine ei aita…
Ja ikka ja jälle pea end kordama – diivanilt püsti või voodist välja saamine on antud staadiumis ikka eriline akrobaatika number. Valus akrobaatika number kusjuures. Laps on mu ribid pehmeks pigistanud juba. Ta armastab teha sellist armast asja, et poeb mulle rinnakorvi ja siis hakkab aga udama. Ja mina pean siis pulksirgena istuma, muidu on lihtsalt tunne, et ta tagurdab läbi kõhunaha, tagumik ees, end välja ja paneb jooksu. Praegugi üritab mulle varvastega ribiorelit mängida…
Ei, ärge saage valesti aru. Liigutused on üks vähestest asjadest mida ma hetkel selle raseduse juures veel naudin, aga kui keegi üritab nonstop sulle varbaid kurku suruda, siis jamh….

Muide, ükspäev kui me Meheraasuga õhtust sõime ja ma taldriku kohale kummardusin, et ampsu võtta, lõi preili mulle niisuguse obaduse ribidesse, et ma hüppasin pulksirgeks tagasi ja lõin jalad lauaplaadi vastu ära. Kahvelgi oleks peaaegu käest kukkunud. Toit mis sel kahvlil oli lendas muidugi suure kaarega mööda lauda laiali ja meeski sai pooleldi infarkti. Nalja kui palju…
Ahhjaa, üleeile õnnestus mul kõhuga laua pealt taldrik, koos JUST valminud leibadega, maha tõmmata. Ma oleks tahtnud nutta… Kõht oli nii tühi, et ma oleks vist need maast üles korjanud ja ikkagi ära söönud, aga koer jõudis ette, ja minu kummardamiskiirus on ka selline nagu ta on nii, et jamh…

Kõhust rääkides. Jube raske (miks ma iga kord ‘raske’ asemel kirjutan ‘rase’? IGA JUMALA KORD!)… Iiiigatahes. Jube raske on nõusid pesta, kui pool kõhtu kraanikaussi hängib. Nagu reaalselt. Mul oleks mingit pudipõlle laadset asja vaja, mida ümber kõhu tõmmata. 250 liitrist prügikotti on ka natuke imelik vist nõude pesemise ajaks selga ajada?

Oeh, on raske see raseda pingviini eluke ma ütlen. Jah, ma kirjutasin JÄLLE esimese hooga ‘rase’ ‘raske’ asemel. No jopptuivamatt.

Also, ma tahaksin iga lõigu lõppu smaili panna, et oleks ikka aru saada, et ma üritan nalja teha või sarkastiline olla või midagi kolmandat… Aga kuna ma tunnen end seda tehes nagu 13-aastane armuvalus plikatirts, siis jätan selle parem tegemata ja loodan, et kõik lugejad saavad aru, et ma tegelikult ei arva, et mu laps tahab söögitoru kaudu sündida, või, et Meheraas tegelikult ka infarkti sai… Keep it real, alright?

Aga, et see sissekanne jälle terve miili ei kestaks, asuks parem sümptomite ja muu hädaldamise juurde tagasi? Hahhah, hea nali. Niikuinii venib, nii, et hold your horses.

Tüüp sümptomid – kõrvetised, sabakondi valu, megavalusad tissid, kerge iiveldus, vesine voolus, sügelev kõht, puusaliigese valu, rahutud jalad, gaasid ja nende valud, valutav selg ja päevade laadne valu. Kusjuures, veits TMI (too much informatoin), aga, kõht on ka lahti olnud enamus päevadel sellest nädalast ja kolmel järjestikusel hommikul ärkasin ka alakõhuvaludega + päeva peale ka valutas vahelduva eduga. Ma juba vahepeal korra jõudsin mõelda, et äkki tahab keegi siin omast peast sündima hakata, aga õnneks läks see üle ja valud ei olnud nii tugevad, et neid algavaks sünnituseks pidada.

Magamisega on ka järjest enam raskusi. Hommiku poole, kui juba valgeks on läinud, ärkan ma iga tund. Ja mitte alati tänu pissihädale. Täiesti lambist. Vaatan seina pealt kella ja üritan uuesti uinuda.
Ja tulge mulle veel ütlema, et ‘maga nüüd nii kaua kui saad, varsti oled ööd ja päevad üleval’. Panniga vastu vahtimist oled kunagi saanud? Ei ole? No vot, praegu võid saada. Ja misasja, nagu saaks üldse ette ära magada või midagi…
Aga üldiselt on mul ikka vedanud. Mulle ei tule keegi eriti targutama mida ja kuidas on õige NENDE ARVATES teha. Ämm on kaugel ja ema on vaikne ning arusaav, tema juba selline ei ole, et tuleks oma arvamust peale suruma. Kui üldse, siis olen hoopis mina see kes arvab, et teab kõige paremini ja üritan kõigile oma arvamust kurgust alla suruda. Ma olen jube kõva õpetaja kah. Vot nüüd tuli maailma tark välja, eks ole, ise ei saa makaronide keetmisegagi teinekord hakkama.

Kaks päeva oli rinnus imelikud valud kah. Ei tea millest? Sain ehk külma kuskil.

Lõhnad hakkasid ka sel nädalal eriti hästi ninna. Ma käisin kaks päeva korteris ringi ja üritasin aru saada kuhu see kass jälle kusenud on, aga mitte kohe ei saanud aru. Mehelt küsisin, et kas tema ei tunne siis seda rõvedat haisu? Ta vaatas mind nagu kuutõbist.
Ja üleüldse, ma kujutan endale juba haisusid ette kah. Mitte keegi ei tunne mitte midagi, peale minu. Minu arvates meie korter haiseb nagu…kole, must ja pesemata auk. Ja ei, mul ei ole jälle üles korrusele naaber ära surnud.

Ja lõpetuseks küsin teilt kahte asja. Esiteks küsin tüdruku nime, mis sisaldaks ‘Anne’t. Anne on mu ema nimi, ja ma tahaksin väga leida midagi mis seostuks temaga. Ja teiseks, et kas teid huvitaks ka selline asi nagu minu sünnitusplaan? Teooria järgi peaksin ma selle täna valmis tegema, et seda siis homme arstiga arutada.

Comments

comments

26 thoughts on “Beebiblogi: 32.nädal. Nina nagu politseikoeral!

  1. Hanne? Lihtne ja armas minu arvates. Synnitusplaani kohta- tegin, molema lapsega tegin ja plaanisin ja motlesin ja koik sai kirja ning haiglas laks koik risti-vastupidi :D (ausalt, mitte koige ainsamatki plaanitust ei “juhtunud”. Ilma epiduraalita ja muude valuvaigistite peale looduslike mooduste- peale kaht morfiinisysti, mida ma palusin pisarsilmil, olin ma valmis ykskoik milleks, et epiduraali saada. Synnitan vannis- ma ei tahtnud vett naha ka, mote sellest ajas sydame pahaks. Valude ajal palli najal “k66luda”- voodis olin, sest lapse pea kylge pandi andurid ja nendega pidi voodis olema jne jne)

  2. Annegrete? Annemarii? Annette? Soovitan vaadata nimi.ee . Ma praegu piilusin sealt ja ctrl+f abil otsisin nimesid, kus Anne sees oleks :)

  3. Anneth(e) on ilus ja omapärane nimi :) Nannette samuti. Annemari, Marianne, Lyanne, Lisanne. Need kõik on ilusad nimed. Aga Annethe ja Nannette on just sellised omapärased.

    • Anette on mu mehe õe tütar ja marjanne on sõbranna :D Marjanne meeldib muidu väga, aga jamh…võetud.:(

  4. Janne.
    Mulle endale meeldib, kui perel on nimedega süsteem, nt ema-tütre nimed sama algustähega või sarnased, isa-poeg sama algustähega.

  5. Need lõhnad ja kõhu lahtisus. Pead end hoidma vaikseöt hakkab vist välja tahtma üks plikatirts ;) kõige jubedam on see, kui 9 kuu lõpus oksendama hakkad nagu oleks esimene trimester. Hommikul paha olla, mingid toidud alla ei lähe. Tänaval kõndides hakkavad igasugu lõhnad vastu. Teise lapsega kirjutati mulle rauatabletid enne 9. Kuud vaja ei olnud ja vot need keerasid kõik tuksi. Pooltundi peale nende võtmist nagu raudpolt igapäev oksendasin. Helistasin ämmakale ja soovitas tablettide asemel rauasiirupit, mis 100% looduslik. Aga mao keerasid tabletid pikaks ajaks tuksi. Siirupiga oli kõik korras :)

  6. Susanne (jah, a lõpuga on levinum, aga mulle meeldib niipidi rohkem :) )
    Hannela
    Lisanne

    Mis puutub sünnitusplaani, siis jah, muidugi kirjuta ka siia :)
    Mina sünnitusplaani ise ei teinud, sest ma teadsin, et läheb nagunii nagu läheb ja oma soovide osas koolitasin hoopis mehe välja, et tema siis raiuks ja võitleks vajadusel minu eest :D

    • Oh mind, kommentaare läbi ei lugenud ja kõik samad nimed juba pakutud ka :)

  7. Janne, Jade, Lyann, Lyanne, Annely, Ann-Ly, Anette, pole päris kõigis Annet sees aga kõlavad veidi sarnaselt :)

  8. Sünnitusplaani oleks ikka põnev lugeda. Mina tegin ka ja minu sünnitoetaja soovitas ka teha – miks? – siis saab mees sinu soovidega täpselt tutvuda ja teab ka nende eest seista (eriti, kui sa oled talle veel selgitanud miks sa midagi tahad või kindlasti ei taha) ja ka ämmakas saab tutvuda ja arvestada sinu soovidega. Ja sünnitusplaani tegemine ja ämmakale selle andmine ei tähenda seda, et sa millegi osas ümber mõelda ei võiks ;)

    Nimedest Mari-Anne, Annemari

  9. Mulle meeldib ka Annemari väga nendest Anne nimedega seonduvatest. Ka Annemai on kena nimi.

Vasta Riinu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.