Beebiblogi: 34.nädal – ‘voodirežiim’, nimede nimekiri ja muu plära-lära.

Põnni suuruseks sel nädalal oli santa claus melonwtf, indeed.

34.nädal

Loote pikkus — 45 cm, kehakaal 2400 g. Tema nahk on roosakas ning karvakesi ja lootevõiet jääb vähemaks. Beebi oskab kindlalt haarata. Käesoleval kuul moodustuvad beebi organismis antikehad ning nahk muutub paksemaks. Praegu sündides on beebil väga head võimalused ellu jääda, sest füüsiliselt on ta ilmaletulekuks valmis, vaja vaid äkiliseks temperatuuri muutuseks nahaalust rasvkudet koguda. Sõltumata beebi silmade tulevasest värvist on need praegu sinised. Laps reageerib tundlikult ema seisundile. Tema süda tuksub koos ema omaga: kui emal on hea ja rahulik, siis on pisike rahulik, kui aga ema närveerib tugevasti, olgu need või positiivsed emotsioonid, siis muutub ka lapse südametegevus järsult. Sellised üleelamised on nüüd “kaks ühes”. Platsenta on ligikaudu 4 korda nii paks kui 20 nädalat tagasi ja kaalub umbes 570g. Sinu loote sõrmeküüned on oma õige kuju saavutanud ja kipuvad juba liiga pikaks kasvama, seega valmistu võimaluseks, et oma lapse esimest maniküüri pead juba tema sündides tegema.

Ma olen siin ise ennast väikesele ‘voodirežiimile’ kirjutanud. See tähendab siis seda, et ma ei traavi enam mööda linna, ei lähe enam üksi poodi, ei mängi kangelast ja ei vea ise oma arbuusi koju, sest mees on tööl, ei ürita liiga pikka maad jalutada, ei kiirusta kõndides, ei pinguta üle ja olen üleüldiselt lihtsalt puhkav pallike. Kui olen väsinud, siis magangi perse laiali ja jätangi nõud pesemata, kah asi. Ja mis õhtusöögist sa kulla Meheraas siin unistad? Näksi porgandeid.
Terve nädala on juba kestnud mingi imelik trall. Ma ei tea kas see ongi lihtsalt lõpurõõm, või mis, aga mind teeb see veidike ettevaatlikumaks ja pigem karta, kui kahetseda. Tahaks veel kaks nädalat ikka ühes tükis püsida, aga siis, palun väga…
Nimelt kui ma püsti olen, ringi liigun või midagi kasvõi naaaatukene pingutan, on mul vahepeal valud platsis ja kõht tõmbub ka kõvaks. Vahepeal sähvib niisama ka valusid. Aga üldiselt on see selline päevade moodi valu. Ja selg on ka nüüd tuikama hakanud rohkem, eriti alaselg. Kuigi see on võib-olla selle pärast, et mees ei ole mulle juba päris tükk aega masaaži teinud. Ta kuulis tugiisiku loengus, et raseda naise alaselga ei või masseerida ja see on nüüd hea vabandus tal looderdamiseks. :D
Vahepeal oli küll selline tunne, et ega mul enam pikka pidu ei ole, aga nüüd olen ma juba maha rahunenud. ‘Paanikat’ tekitasid minus näiteks sellised asjad nagu vesine voolus (appi, äkki mul veed tilguvad, paanika), kõhulahtisus mis kestis päevi ja päevi (pidi ju olema nii, et organism tühjendab end enne sünnitust), valus ja punnitav tunne seal ”all” (kui kükitasin vms, siis oli selline tunne, et lapse pea vupsab kohe välja, lausa tunda oli selline kõva muna punnitamas. Ja ei, ma ei pidanud seda tegelikult lapse peaks…), ning mingil hetkel kõhtu uurides avastasin, et see oleks nagu alla vajunud, aga tegelikult vist ikka ei ole. Vähemalt pilte võrreldes… Põhimõtteliselt ei toimu midagi väga hullu, aga siiski piisavalt, et minul tuurid maha tõmmata. See arbuus on veel toores. :D

Aga teistest sümptomitest siis ka.
Kõrvetised piinavad mind ikka ja alati, nüüd ka rohkem püsti olles juba. Enne esines neid rohkem just siis kui pikali olin.
Sabakont on päris tüütult valus ja puusaliiges ka, eriti parem.
Rahutud jalad, valusad/ebameeldiv tunne nibudes, õhupuudus – no sa proovi selili visata, lämbud kohe ära, peapööritused, energia puudus ja lihtsalt veidike selline halb ja väsinud olemine.
Vererõhk tegi ka enda arust nalja mulle siin. Ärkasin üles siis oli suht madal. Jõin kohvi ära, oli normaalne. Käisime koeraga tiiru õues ja mul oli selline tunne, et pilt läheb tasku, õhust jäi nagu puudu ja süda kloppis kurgus, vererõhk oli kõrgel. Viskasin pikali ja puhkasin, läks normaalseks tagasi. Ning õhtul oli jälle madal. See ei tundu ju eriti okei? Arst ütles mulle, et ei tohi olla üle 140/90, aga mis ma siis teen, kui näitab 145/79? Kui ainult üks pool on üle normi?

Sel nädalal tähendasin ka seda, et juuksed läksid kiiremini mustaks ja mingi imelik rõve punn tekkis ka moka peale. Pigistada seda raibet ei anna, ja ta on meeletult valus. Mingi soon nagu jookseks kohe läbi selle punni, ja see on ka valus. Istudagi oli valus selle jama pärast. Mis pagana loom see selline on ja kuidas ma tast lahti saan? Kas kellelgi on veel midagi sellist olnud? See ei ole mul esimene kord muide. Kaks korda vähemalt olen samasugust punni veel näinud (no mis ma liialdan siin, ‘näinud’ pole ma midagi alla naba juba pääääris jupp aega). Ja tekkinud on need selle raseduse ajal, enne pole sellist pulli küll olnud.

A, ja kummardamine on endiselt üks paras komejant. Ma ei taha teadagi kui mugavaks see veel siis läheb, kui kõht tegelikult ka alla vajub. :D

14271_749476835116898_1527614286000097927_n

10632655_821822784517050_8791157704815554353_n

Aga see peakski sümptomite ja muu jama kokku võtma. Rohkem nagu ei olegi midagi uut. Nüüd on see lõputu ootamise ja valude periood käes. Oeh, tahaks juba sünnitama, aga samas ei tahaks ka. Ma ikka veits kardan ka seda. Kuigi ma sisendan endale, et ‘miljonid enne mind, ja miljonid pärast mind on sellega ideaalselt hakkama saanud, saan ka mina!’, on see siiski nii uus ja võõras maa veel, et paratamatult tekivad hirmud, kõhklused ja kahtlused.
Ma eelistan mitte mõelda negatiivseid mõtteid, sest nagu näha siis ükskõik mida ma mõtlen läheb see täide, või keerab just risti vastupidi. Piisab mul mainida, et ‘näe, selg ei valutaga’, kui ta juba valutama hakkab. Või piisab mõelda, et ‘laps on nii aktiivne, lahe’, kui ta juba jälle vaikseks jääb. Nõiamoor või mis? Kui ma 28.september sünnitan, siis te teate, et mind võib tuleriidal põlema panna. Ma nägin ju unes, et sünnitan 28’ndal. Elame ja näeme. Muide, sulle väike piiga teadmiseks, et 28. oleks päris okei päev tulemiseks;)

Nime osas olen ma ka nüüd viimase päevaga palju edasi arenenud. Kui enne ei olnud mul mitte ühtegi normaalset nime, mis meeldiks rohkem, kui kaks päeva, siis nüüd juba paistab tunneli lõpust valgus ja on väike lootus, et meie piiga nimetuks ei jää. Muide, kas te teadsite, et kui vanemad ise teatud aja jooksul nime panema ei lähe, paneb selle riik? Lihtsalt mingi suvalise ettejuhtuva nime. Not cool.
Igatahes, mul on nüüd mõned variandid ees ja peatselt esitlen neid vist ka teile. Ma pole kirjapiltides ja kõiges veel kindel, aga midagi juba hakkab looma. Eesti.ee nimede statistika on ka suureks abiks olnud. Tuleb välja, et minule meeldivad nimed on üsna haruldased, vähemalt oma kirjapildis. Ja ei, ma ei kasuta mingeid keelepeeretusi, ega x,z,y,c.
Peamine probleem ongi siiani olnud see, et kui ma leian nime mis mulle meeldib, siis viskab see mul juba mõne päevaga (või veel rutem) kopa ette ja see ei tundu enam üldse nii ilusana. Ka praegune üks lemmikumatest käib kuidagi hooti. Meeldib…ei meeldi…meeldib…ei meeldi, lõputu nõiaring ühesõnaga. Oeh, peab see nime panemine siis nii raske olema või?
Lõpptulemusest saame aga rääkida ilmselt alles siis kui ma olen saanud titele ka otsa vaadata. No ma ei saa enne ju suure suuga kuulutada, et meie perre sünnib väike Mann, ja siis selgub, et tegelikult pole ta üldse Manni nägu, ning tema nimeks saab hoopis Ann. Või noh, mida iganes.
Aga variendid annan ma teile lugemiseks/arutamiseks/kritiseerimiseks vast ikka. Kuigi sellest juba hiljem, sest mu nimekiri pole veel täielikult valmis…

Aga üleüldiselt ma loodan siin ikka 15.septembrini koos püsida ja neid viimaseid nädalaid mõnuga võtta. Nii mõnuga, kui seda veel teha saab…

1466194_238842842947920_2043538325_n

Comments

comments

8 thoughts on “Beebiblogi: 34.nädal – ‘voodirežiim’, nimede nimekiri ja muu plära-lära.

  1. See rõhk on väga okei, süstoolne nii vähe üle 140 pole midagi hullu. Diastoolne ehk alumine rõhk on olulisem ja seda pisut raskem kõrgeks ajada. Süstoolne seevastu tõuseb liikumise jms peale.

  2. Muide 15 september on kena päev sünnitamiseks. ;) Vaatasin, et sel aastal on 15 september esmaspäev, nii nagu seda oli ka 6 aastat tagasi. Just sel kaunil päeval punnitasin minagi oma preilit välja. :D

  3. Ma kahtlustan, et see punn, miillest sa räägid, on veenilaiend. Laps surub nii hullult peale, samas verevarustus on suurenenud. Seega ära sa seda punni pigista ja lase tal olla. Võid peale määrida hemorroididele (see ka ju veenilaiend/-komu) mõeldud geeli (nt hirudoprokt; pakend on sellel venekeelne minu meelest). Peale sünnitust peaks korda minema ;)

    • Ei tea, sel oli valge täpp otsas, nagu mädapunnil, aga pigistamine ei aidanud…

Vasta Mari-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.