Beebiblogi: 35.nädal – Lõpuraseda rõõmud ja ootusärevus.

Beebs on sama suur kui arbuus.

35.nädal

Loote kaal on umbes üle 2 kg. Ometi võib isegi ultraheli abil “kaalumine” eksida mõnesaja grammiga. Samal ajal võtab laps ise igal nädalal juurde 200-500 grammi. Loote pikkus — 45 cm ringis. Kõik elundid ja süsteemid käivad läbi täiustumise etappi — eriti närvisüsteem. Nabanöör on umbes 50 cm pikk ja tema läbimõõt on 2-3 cm. Nabanöör on väga libe nii, et ta moodustab harva tihedaid sõlmi või pigistab last. Nabanööris on üks veen, mis toob verd ja kaks arterit, mis viivad verd tagasi platsentasse. Lapsele kantakse üle ema antikehad leetrite, punetiste, mumpsi, sarlakite ja tuulerõugete vastu, mis annavad kaitse esimeseks kuueks kuuks kuni areneb lõplikult välja lapse enda immuunsüsteem. Loomulikult on kaitse suurem kui sa last imetad. Laps valmistab end ette sünnituseks, ta laskub madalamale väikesesse vaagnasse. Laps kogub kiires tempos rasva, kuid hetkeseisuga on ta juba peaaegu saavutanud oma maksimumkaalu, mis tähendab, et sinu lapse käed ja jalad on nüüd väga pehmed ja prisked. Tal jääb iga nädalaga ka ruumi järjest vähemaks ning tema liigutuste ulatus jääb väiksemaks, mis tähendab, et tema liigutused järjest tugevnevad. Samuti jätkub beebi aju jõuline kasv. Õnneks ümbritseb seda imelist aju koljuluu, mis on alguses pehme, ja seda kindlal eesmärgil. Nimelt aitab see lapsel sünnikanalist kergemini väljuda. Emake Loodus on sellele pikalt mõelnud: oleks ju tunduvalt raskem ja valusam sünnitada, kui lapse pea oleks kõva kui kivi.

Ma ei jõua enam ära oodata millal ma teda näha, hoida, musitada ja kallistada saan! Kuigi see tundub nii sürr, et minu seest peaks teine inimene välja tulema, kes muudab kogu mu maailma, aga ma ei tea kohe mida ma ära teeks, et aeg temaga kohtumiseks oleks juba küps. Võehh, see kõik on endiselt nii sürr. See ei ole ju reaalne, et ma maksimaalselt 5 nädala ja 5 päeva pärast ema olen (juhul kui põnn punnitab 42.nädalani välja). No lihtsalt ei ole… :D

Aga enivei, me oleme valmis. Haiglakott on pakitud juba üle nädala, viimase hetke asjad on vaja ainult sisse visata, aga selle kohta on mul ka nimekiri olemas, et midagi ei ununeks. Tuba on põhimõtteliselt valmis, no ma jaman ikka selle lambikupli ja vaibaga, aga need ei ole ju elu ja surma küsimus. Muud asjad on olemas. Ning riided on pestud, volditud ja suuruste järgi kummutitesse-kappidesse paigutatud.
Põhimõtteliselt on kõik valmis. Aga teha ja muretseda tahaks veel palju. Näiteks võiks enne aknad vahetatud saada (need tulevad selle kuu keskel umbes, loodetavasti), 15’ndal on pildistamine, paaris loengus võiks veel tegelikult käia, kõhukipsi tahaks ka valmis teha, aga ma ei tee seda enne 27’ndat septembrit ja osta tahaks ka veel paar asja. Näiteks moby wrap kandelina (ja hilisemaks ajaks ka ergo baby kõhukoti), beebimonitorid (mingid suvalised, odavad ja kasutatud, sest ega need eriti kasutust ei leiaks, esialgu vähemalt), turvavärav, et koer ei patseeriks lapse toas ja imetamispadi. Kiiktooli tahaks ka tegelikult hullupööra… Ning moosese häll, koos jalgadega, rinnapump ja õhuniisutaja ka, aga need ostan selle kuu jooksul juba ära. Ja siis oleks vaja leida see paganama lamp ja vaip. Kui kellelgi on pakkuda midagi, siis andke teada.

Aaa, ja sellest moosese hällist rääkides. Kas keegi selle kuu jooksul Tallinnast Räpina kanti ei sõida? Ma ei tahaks kohe üldse lasta seda postiga saata, sest pärast on hällist järgi ainult saepuru… Teadagi mida nende pakkidega seal tehakse. DPD jne on ka kalli võitu nagu. Mõtlesin, et uurin enne teisi võimalusi. Äkki mul on mõni imearmas lugeja, kes tahab mind hädast välja aidata? Mõelda vaid, näeksite milline krokodill ma päriselus olen!

$_12

Esimesed oktoobri beebid on juba välja pudenenud ja iga päev lisandub sinna nimekirja mõni uus ‘peaaegu sünnitaja’. Neid teemasid seal lugedes tekib küll juba hirm, et varsti-varsti ongi minu kord. Põnev, aga samas ka väga õudne.

Ma ei tea kas ma kardangi seda sünnitust, vist mitte nii väga. Pigem kardan ma seda, et mulle juhtub see kohutav Marika ämmakaks ja ma saan hingelise trauma, või midagi veel hullemat sellest sünnitusest. Kes ei tea millest ma räägin, siis guugeldage ‘põlva ämmaemand Marika’ vms. Õudusjutud ainult. Ja mu tuttavad, ning üks lugeja ka, rääkisid, et too eit on peast ikka päris sõge. No ei ole eriti normaalne sünnitajale tuppa lennata, ning küsida ‘sünnitad wä?’ ja jaatava vastuse korral käratada ‘oh putsi küll!’ ja uks pauguga kinni lüüa. Ja noh…edasi ma parem ei räägi.
Igatahes, kui meil asjaks läheb, siis ma helistan valvetuppa ja küsin kes tööl on, ning kes järgmisena tuleb. Kui too krõhva peaks tööl olema, siis ma sünnitan enne kodus, kuskil kuuse all või sõidan Tartusse. Ma loodan, et plika öösel tulema ei taha hakata…
Millist Tartu haiglat soovitaksite? Seal on vist mitu varianti kuhu minna?

Aga veidike siis sümptomitest ja asjadest ka.
Kõige-kõige-kõige jubedam on hetkel kõrvetistega võitlemine. No see on ikka päris kohutav. Selline tunne, et ma hakkan kohe tuld purskama, nagu draakon… Kõik tekitab kõrvetisi.

Nädala alguse poole oli väga piinarikas puusaliigese valu ka. Tuli täiesti lambist ja kadus täiesti lambist. Lihtsalt ühel hetkel üritan püsti tõusta, või jalga liigutada ja lööb sellise valu puusa, et kuse või püksi. Mul oli selline tunne nagu mu parem puus oleks sodiks pekstud. Peale toetada ei saanud, liigutada ei saanud ja isegi millimeetrine liigutus tegi põrgupiina. See oli nagu luumurd, või väga rängalt nikastatud pahkluu. No ürita sellise valuga vetsu lombata. Mitu ööd lihtsalt roomasin/läksin tibusammul mööda seinu ja asju toetades vetsu poole, pisarad silmas. Meeleldi oleks kõva häälega nutma hakanud. Päriselt ka, ma ei liialda praegu. See oli lihtsalt julm. Nagu jalg oleks liigesest väljas, või ma ei tea. Kohutav oli.

Sabakont on endiselt väga hell, eriti kui pikemalt ühe koha peal istuda.
Selg on ka hullemini valutama ja tuikama hakanud.
Õhupuudus kimbutab ka, jalutades hingan läbi suu, sest mulle tundub, et nina kaudu ei saa ma piisavalt kiiresti ja piisavalt palju hapnikku.
Kõhuvalud/päevade laadsed valud on mul ka endiselt. Vahepeal lööb väga teravaid sähvatusi. Homme on ämmaka juures aeg, siis lasen kontrollida mis toimub. Ja mina ei saa aru kas mu kõht on alla vajunud või ei. Kas lühemate naiste puhul ongi raskem aru saada? Ses mõttes, et mulle tundub, et midagi nagu toimub, aga peeglisse vaadates küll aru ei saa. Päris selline ‘pea jalgevahel’ tunne vist veel ei ole, aga mokad, ja muu krempel seal all, on küll hellad. Ning vahepeal potil istudes on tunne, et midagi vupsab kohe vabadusse, selline tunne, et midagi surub hullumoodi välja ja katsudes on kõva. Pilte võrreldes ma ka aru ei saa, et midagi muutunud oleks.

Toonuseid enam ei ole, vähemalt mitte nii tugevaid, et ma aru saaksin.
Kõhu nahk, naba ja ribid on hellad juba sellest venitamisest. Laps harjutab akrobaatikat mul vist. Surub jalgadega (?) nii kaugele kui vähegi ulatab ja ära lõpetaa ka ei taha. Ma ikka üritan siis tavaliselt veidike vastu suruda, et ta oma varbad koomale tõmbaks, sest see pole eriti meeldiv tunne, kui su parem ribi sulle kurgu alla surutakse. Õnneks ta ei tee väga äkilisi liigutusi ja toimetab vaikselt, aga jõudu on tal meeletult. Ma ei saa vapsee vahepeal aru mis pidi ta on. Põhimõtteliselt peaks lapse selg jooksma mööda mu vasakut külge ja tagumik peaks olema siis mu vasaku ribi all, aga kuidas ja millega ta mu vasakut külge pommitab, jääb arusaamatuks. Käed ei ole ju nii kõrgel. Või harrastab ta juba praegu mul twerkimist? :D Oleks siis, et ta pommitaks ühel küljel, aga ei. Samaaegselt saavad mõlemad küljed matsusid. Ta on nagu kaheksajalast ninja mul… See on samaaegselt ebameeldiv ja valus, aga ma ei taha, et ta lõpetaks. Hehh, see on veits freaky, ma olen nagu mingi … ma ei tea kuidas seda sobivalt öelda. See on ju nagu mingi… fetiši laadne asi, aga … okei. mida iganes. Te saite mu mõttest aru küll. :D

Ja ma ei saa aru mis värk sellega on, et ma tahan oma vasaku nibu küljest ära kratsida. See on nii häiriv. Eile ma sügasin seda nibu äärt nii palju, et pärast oli nahk punane. Kreemitamine ja möllamine ka nagu ei aita.

Ugh, ja lõpuks on mindki vallutanud mingid segased isud. Öösel kell üks on ikka supernormaalne paljast seemnesepikut nosida. Poolpaljana ja jube salajaselt, et keegi ometi ei kuuleks… Hommikut alustada kohvi ja nussa sepikuga on ka väga tervislik. Meega sepik, 5 minutit peale õhtusööki on ka jube hea. Ning enne magama jäämist pool pakki komme hakkama panna poleks ka probleem. No eks see ole see, et keelatud asjad on ikka parimad.
Aga samas hakkliha praadimise lõhn häiris jubedalt. Mulle tundus nagu ma peaksin pannil keerutama mingeid roiskunud jäänuseid… nämmnämm eks ole.

Selle rasedusega on mul (ja mehel veel eriti!) õnneks läinud, et ma ei ole väga emotsionaalne olnud. Tigedaks saan küll jube kergesti, aga see ei ole midagi uut. Ma olen terve elu üks paras tulehark olnud. Aga nüüd tundub, et need viimased nädalad kammivad mul katuse küll ära. Ükspäev vaatasin youtubest neid sünnitusvideoid ja vloge, ja ulgusin nagu titt. Mind tegi nii õnnetuks, et minu mees ei ole selline ninnunännu tüüp ja hellitaja. Ja mina hakkasin muudkui oma mõtetes ketrama kuidas mina olen nii üksi, nii faking üksi, kogu selle raseduse aja ja kogu selle tite teemaga olnud. Et miks minu mees ei muretse, hoolitse ega ninnunännuta mind nii? Mulle tundus, et ma olen ainus rase maailmas kelle mees ei räägi kõhuga juttu, täida naise kõiki soove, vali päevast-päeva titele asju, ega muretse iga valu või grimassi pärast. Ja mis mõttes ta ei taha iga 5 minuti tagant kuulata mu lõputut juttu lapsest? No persse, ausõna. See tundus täieliku maailmalõpuna…

Oeh, nüüd kui nädala pärast saab pildid tehtud, võiks põhimõtteliselt ju sünnitama minna, aga ma olen niiiiiii kindel, et ma kannan üle. Lihtsalt kõige kiuste. Tahate näha, et ma olen 41.nädalal ka veel ühes tükis? :(

Comments

comments

16 thoughts on “Beebiblogi: 35.nädal – Lõpuraseda rõõmud ja ootusärevus.

  1. Proovi kõrvetiste vastu Maaloxi , mul enam frutin ei aidanud ja eile ostsin seda, täna öösel sain juba paremini magada ja päeva jooksul on kõrvetanud paar korda veidike, enam mitte nii hullult kui enne. Mul olid ikka nii jubedad kõrvetised et ajas lausa nutma.

  2. Mul sama teema, et ei saa aru kumba pidi titt kõhus on :D Mükse saan ka mõlemale küljele korraga eriti kui pikutan ühe külje peal .. Ja samas istudes toimub väike madin ribide all.. Saa siis aru mis toimub :)

  3. Ega ise vist aru saagi, kas kõht on alla langenud või mitte. Mina ka ei saanud kuni lõpuni sellele pihta, et kuidas mu kõht paikneb. Samas, suurt juurde see teadmine mulle nagunii poleks andnud, sest tüdruk ei tahtnud õigeaegselt tulla ja lõpuks kutsuti sünnitus esile.
    Sulle aga palju jaksu ja edu. :)

  4. Tartus saab sünnitada tasuta ainult Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus, Elites saab v vähemalt varem sai sünnitada suure raha eest. Viimases tuli minu meelest ka eelnevalt kohal käia ja kokku leppida, et seal sünnitada kavatsed.
    Mina olen iga kell Kliinikumi poolt, kuna kui jamaks läheb, viiakse nkn sinna üle ja siis võib määravaks saada juba aeg. Pole seal kah viga midagi, väga normaalne koht, soovi korral saab perepalati võtta erladi tasu eest, et ei peaks võõraga jagama ja mees saaks kah haiglas magada.

  5. Kas tõesti on teil vahetuses ainult 1 ämmaemand korraga? Kui nii siis mina läheks siiski Tartusse sünnitama,aega ju on aga vähemalt saad ämmakat vahetada,kui rahul pole.
    * Oled mõelnud,et kas seda Moosese korvi on ikka vaja. Meie nt ostsime reisivoodi,kus beebi saab alguses meie toas magada,millel on ka mähkimisalus ja päeval magamise jaoks väike “lounger” ka kaasas. Moosese korvist kasvab beebi nii ruttu välja ja need on tavaliselt nii kehvad ja ebastabiilsed,eriti kui majas on koer,kes selle lihtsalt uudishimust ümber võib lükata. Kui Mooses osta,siis vähemalt mine katsu ja vaata oma silmaga,sest enamasti on nad tõesti sitanikerdised.
    *Kõhu alla langemise kohapealt ma ei muretseks,minul ka esimene beebi ja olen 39+1 ja ei mingit märki veel,et laps oleks alla tulnud,nii et kõik oleneb. Aga usu mind ära hakka juba sünnitust ootama,sul ju 35s nädal ja teoorias võid ju veel üle 6 nädala oodata.
    * Kas sul võimlemispall on? Minul nt aitas see väga hästi igast valude ja ebamugavustunde vastu :)

    • Korvi tahaks just slp, et meie voodi kõrval on väga vähe ruumi ja mingi võreka mõõtu asi sinna ei mahu…
      Ämmakas täna ütles, et lapsel on pea all ja stardiks valmis, seega ma lihtsalt ise ei ole aru saanud, et alla vajunud.
      Ja pall on mul olemas küll, aga ta on tühjaks juba läinud ja oleks vaja juurde pumbata, aga pumpa pole :D

    • Kas tanklas olev pump ei töötaks? Saada mees proovima :D

  6. Moosese korv on minu jaoks täpselt selline, asi, et “kui raha üle jääb, siis võib selle tilulilu osta…” Ega laps selle võrra paremini ei maga kui oma voodis.

    Mäletan, et minul oli kõrvetised kõige hullemad öösel enne sünnitama minekut. olin öö läbi magamata, ja hommikul 6 ajal kui Rennie sisse võtsin hakkasid ka tuhud :D

    Kuskil olen ka kuulnud, et kui kõrvetab siis on beebil palju juukseid.

    • Minul ei olnud kordagi raseduse jooksul kõrvetisi, aga tütrel olid sündides väga pikad juuksed. Äkki ma erand :)

    • Minu puhul vastab täiesti tõele see väide,et kui kõrvetab siis palju juukseid lapsel. Kõrvetas jubedat moodi ja laps sündis korralike juustega :)

    • See on kuidagi liiga lötakas, ma otsin pigem sellist kõvemat… Aga aitäh pakkumast ;)

Vasta Clara-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.