Beebiblogi: 39.nädal – Pesapunumise sündroom.

Mu väike pähklike on kasvanud juba kõrvitsa suuruseks! Tõenäoliselt mõeldakse lõpus nende viljadega pigem pikkust, kui kaalu ja üldist suurust. Sest mis järgmiseks? Kivirahn, maja, pilvelõhkuja? See on juba ammuilma idiootne…

39.nädal

Loote keskmine pikkus — 50 cm, kaal umbes 3,5 kg. Nahk on kahvaturoosa, juuste pikkus on kuni 2 cm.
Vastsündinu pilk fokuseerub kuni 20 cm kaugusele ning see on küllaldane, et toitmise ajal vaadelda lähedalt oma ema nägu. Last pole soovitav välguga pildistada, sest ta silmad on veel välismõjude eest kaitsetud. Lootevill, mis keha kattis on kadunud. Mõnedel lastel on veel sündides lootevõiet kätel ja õlgadel, aga see imendub ise lapse naha sisse. Sinu laps luksub, pilgutab silmi, neelab, teeb hingamisliigutusi ja pissib. Beebi kopsud töötavad intensiivselt, nad toodavad ainet, mis hoiab beebit lämbumise eest, kui ta oma esimese hingetõmbe teeb. Tema aju areneb pidevalt edasi, mida saad juba ise varsti näha, jälgides oma lapse tegevusi ja trikke peale sündi. Oled kuulnud, et lapsed nutavad palju? Kindlasti on sellel kuulujutul tõsi taga ning veendud selles ka ise, enamjaolt just keset ööd. Imikud ei tooda nuttes aga kohe pisaraid, kuna nende pisarakanalid ei ole veel avanenud. Pisarad tekivad üldjuhul peale esimest elukuud. Sinu lapse valge nahk on nüüd oma värvi roosa vastu vahetanud, olenemata sellest, milliseks naha pigmentatsioon tulevikus muutub, kuna lõplik nahavärv kujuneb alles peale sündi. Roosa värvus tuleneb sellest, et paks rasvakiht on veresoontele ladestunud.

Kelle kuradi mõte see oli, et kirjutada beebiblogi nõnda, et nädal jääb põhimõtteliselt maha? Et kui 38+4 siis see läheb 38.nädala alla ja kui 39+4 siis 39.nädala alla jne… It’s just wrong. Mida ja kas ma üldse mõtlesin, kui nii tegema hakkasin? No mida ma siis teen, kui ma nüüd sünnitama lähen? Avaldan oma 40.nädala blogi peale lapse sündi? Veits veider oleks ju, aga samas nagu avaldamata ka jätta ju ei saa… Agh, gaaaad. Ma ikka ei suuda enda ‘tarkust’ vahel ise ka ära imestada.
Saatke mõistus mulle palun.

Igatahes, kui kõrvale jätta mu ülim blondiini olek, siis ega midagi eriti uut ei toimugi. Mitte, et mu blondiini aju oleks uus asi, aga noh… Misasja ma ajan? Kell on tõsiselt liiga palju, et seda sissekannet kirjutada.

images

Oeh, enivei. Me saime aknad ette. Lõpuks. Ja issandjumaltuleappi. Ma mõtlesin, et selle sita sisse ma suren. Või sünnitan. Kahjuks/õnneks mitte kummagagi ma siiski hakkama ei saanud.
See koristamine oli kõige jubedam kogu asja juures. Te ei taha teada ka mitu korda ma põrandaid pühkisin-pesin… Või mitu tonni paska me siit korterist välja vedasime. Tähendab, mitte mina, obviously, aga Meheraas oma vennaga. Mina ei võinud isegi aknalauda tõsta…
Ma võtsin tolmu kohtadest kust ma isegi siis ei koristanud, kui siia urkasse sisse kolisime. Ja ma leian IKKA VEEL, et kõik on sitane. See ajab mind hulluks. Üleüldse, kõik mis pole ideaalses korras, ajab mind hulluks. Aga ma olen liiga laisk, et midagi reaalselt ette võtta. Lihtsalt vaatan seda cm pikkust ämblikuvõrku kardinapuul ning väristan õlgu, aga ära pühkida ei viitsi/jõua. Ei, mu tagumik ei ole diivanisse liimitud, aga… Ma lihtsalt ei jaksa enam rahmeldada.

Tegelikult ei saa öelda, et ma ei teeks midagi. Jah, täna ma vedelesin nagu laiskloom, sest ma ei tahtnud sünnitama minna, aga eile koristasin ma terve päeva! Mu jalatallad olid leekides. Ning homme peaks nagu aknad ära pesema…
Ma olen nii õnnelik, et Pähklike on otsustanud minuga koostööd teha ja pole siiani veel välja kippunud. Ma ei taha mõeldagi kui kohutav oleks see korteriga möllamine imiku kõrvalt olnud… Ja jummel-jummel, olgu tänatud kõik see kõige võimsam. Ma ei sünnitanud oma tähtajal.

Aga peaks vist nagu vaevustest ja asjadest ka rääkima.
Põhiline on ikka sama, aga on ka uusi asju. Kõrvetised, vahepeal iiveldab veidike, päevade laadne valu ja sähvatused/valuhood, peavalu, sabakondi valu, valusad rinnad ja selg, surve tunne ‘seal all’, väsimus-jõuetus-nõrkus-energia puudus – nimetagem seda kuidas tahate, õhupuuduse tunne jalutades, tussitorus kriipiv/torkiv tunne, tagumikku lõi mitu korda sellise valu nagu ta kavatseks sealtkaudu välja karata kohe ja KOHUTAV puusaliigese valu. Ütleme nii, et need kolm-neli päeva, mil me nende akende ja koristamistega jamasime, ei mõjunud mulle üldse hästi. See puusaliigese valu on täiesti absurdne. See on reaalselt väga lähedane tunne rämedalt nikastatud pahkluule. Peale toetuda ei saa, liigutada ei saa ja nii kui üritad, tahaks nutta. Ma ei saanud eile voodist välja öösel, et vetsu minna. Ma mõtlesin, et lasen püksi, sest nii paganama valus oli liigutada. Nii kui kasvõi millimeetri liigud, on tunne nagu tuhat nuga pussitaksid sind puusa. See on päris räme… :/

Teine päris õõvastav asi on igemete veritsemine. See on juba suht ammu mul, aga alles nüüd on asi päris õudsaks läinud. Iga kord hambaid pestes on mul tunne nagu ma oleks selles rõvedas hambapasta reklaamis, mida telekast lastakse… Vahepeal nagu sülitakski ainult verd välja.

Ja sina kes sa jõudsid mu blogisse otsinguga ‘retaferi rauatablettide kõrvalmõjud’. Ma olen juba ammu tahtnud kirjutada kui imelikult need mulle mõjuvad, aga tundus kuidagi… awkward. Ma ei tea miks see on piinlikum, kui näiteks rääkida muudest sümptomitest, aga noh… Ma olengi imelik. Ei ole siin midagi imestada.
Igatahes. Kui tavaliselt panevad need tabletid kõhu kinni, siis mul on just vastupidi. Lööb põhja nii korralikult alt ära, et ei saagi vetsust välja enam. Nii, et ma ei saa kahte tabletti päevas võtta. Pean leppima ühega, muidu jäängi sinna vetsu elama.
Kui arstile seda rääkisin, hakkas ta täiega naerma ja ütles, et ‘nojah, igaühele mõjub erinevalt. Tavaliselt ikka paneb kõhu kinni, aga noh… Ju sa oled siis eriline.’ Issand kui lohutav. Ma olen eriline. Tänks.

Aga kui kõhust rääkida, siis mu venitusarmid on päris hullud. Terve kõht on neid täis. Nagu tiigri tagumik. Aga ma ei põe üldse. Ma teadsin, et ma need saan, kogemused juba näitavad. Ja mul on isegi hästi läinud, ma kartsin hullematki. Ainus ebameeldiv asi nendega nüüd on see, et need on mul sügelema ja valutama kuidagi hakanud. Ma ei saa aru kuidas on võimalik, et venitusarm, mis on juba isegi heledamaks tõmmanud, hakkab järsku valutama? Väga…kahtlane.
Nabaneedi auk on ka päris korralikult retsi saanud. Mõlemast servast jooksevad punased triibud…
Kõht on lõpuks märgatavalt alla vajunud. Nüüd on ikka nagu näha ka, et mu punu on muutunud ja hoiab kuidagi teisiti.
Ja naba ise on nagu väike pudelikork mul püsti. Ma küll ei osanud oodata, et see nii palju välja tuleb, sest ta on mul ikka päris sügav. Päris kriipi on vahel vaadata kuidas see sisse-välja liigub, kui ma hingan, või kui Pähklike kõhus mürab…

Nii, nüüd sai vist halatud. Tegelikult ei saa öelda, et ma halaksin. Ma lihtsalt kirjutan asjadest nii nagu nad on, et mis ja kuidas toimub. Kuigi ma saan ideaalselt aru, et see kõlab hullumeelse vingumisena. Ma peaksin vist ikka rohkem kirjutama, et tegelikult ei ole asi nii hull, ja ma ei vahetaks seda raseduse aega mitte millegi vastu. Jah, see ei ole maailma kõige kergem asi mida ma teinud olen, aga kindlasti mitte ka kõige jubedam. See on imeline kogemus olnud ja mul tuleb isegi kahjutunne sisse, kui mõtlen, et see saab kohekohe läbi… Aga lohutan end mõttega, et siis algab uus ja veel ilusam periood mu elus. Ning kindlasti ei jää see rasedus mul ju viimaseks. Kunagi jälle. Kuigi ilmselt mitte niipea nagu Meheraas mul siin innukalt jutustab. Ma pole jõudnud veel esimestki välja punnitada, kui tema juba järgmisele lapsele keskkooli välja valib. ‘Noh, kaitsevahendeid ei ole mõtet muretsedagi. Üks päts välja, teine kohe sisse!’. Aaaa hell no!

Comments

comments

9 thoughts on “Beebiblogi: 39.nädal – Pesapunumise sündroom.

  1. Aga mis siis esimene nädal oli/ oleks olnud, kui 38+4 on 38.nädal? :D
    Eks ta veidi veider ole ja, et sa niimoodi neid nädalaid lugema hakkasid, aga juhtub ikka. Eks meil kõigil ole neid “blonde” hetki.

    • Esimene sissekanne oli 4/5 nädal. Siis vist lugesingi nii, et 5+ oli 5 nädal. :D

  2. Minule mõjusid tabletid sama moodi kuid juures oli veel see, et oksendasin välja peale pooletunni möödumist. Ämmakas pani mu rauasiirupi peale ja hoopis teine asi oli. Rauasiirupit võtsin peale sünnitust edasi. Looduslik siirup ja oli ka vaja verekaotuse pärast. 2l ei ole naljaasi. Eriti veel siis kui vereülekandega tagasi said 900 ml. Ja rauatase veres oli alla 60. Paki kotti kaasa ka glükosomiini tabletid sünnituse ajal saad energiat taastada kui ikka väsimus peale tuleb ja enam kuidagi ei jaksa.

    • Pigem vast ikka need glükoosi drposid, mida ka tavalisest toidupoest saab. Glükosamiin on natuke midagi muud… tegemist on ravimiga, mida kasutati liigeste haiguste puhul (nt reuma jms)…

    • No mis ma sinna kirjutan, kui mul nädal alles poole peal? :D Ma ei saa ju mingi umbes udu ajada ja ette ennustada, et mis toimuma hakkab. :D

  3. Igemete veritsuse üheks põhjuseks pidi olema c-vitamiini puudus. Proovi hakata c-vitamiini tarbima, ehk asi paraneb.

Vasta Helena-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.