Beebiblogi : 5. nädal.

Sel nädalal oli beebi sama suur kui apelsini seeme.
5.nädal

Loode on umbes 3 mm pikk. Tal on juba arenenud süda, mis lööb ebakorrapäraselt, pea, selg ja saba millest saavad peatselt jalad. Sel nädalal arenesid tal seljaaju ja peaaju ning elutähtsad organid nagu kopsud, maks ja kõhunäärmed.

Teoreetiliselt olen ma 6 nädalat rase, sest arstide keeles on 5+ juba kuues nädal.

Sümptomeid on väga vähe. Muretsema paneb kõige rohkem see, et vahepeal toimub midagi ja siis kaob jälle ära. Arsti sõnul on see OK, et tunnused tulevad ja lähevad niimoodi lainetena. Aga mina tahaks ju, et koguaeg midagi toimuks…

Sel nädalal otsustasin ka päevikuid pidama hakata. Üks igapäevaste sümptomite jaoks ja teine lihtsalt märkmete tegemiseks. Märgin kõik piinliku täpsusega üles ja siis hiljem on hea teha kokkuvõtteid või võrrelda mõne teise nädalaga. Hea kõik arvud ja kuupäevad üles kirjutada. Blogisse ei saa ju iga väiksemat asja kirjutada ja keda need kuupäevad ja arvud ikka nii väga huvitavad, peale minu. Märgin sinna iga päev ka enda valud 5 palli süsteemis üles.

Kõige suurem tunnus oli ilmselt päevade moodi valud. Alguses olid hullemad aga nüüd hakkavad need ka juba vaibuma, õnneks. Kui arstile eile helistasin, et testide vastused teada saada küsisin ka valude kohta ja, et mis piirini on nad normaalsed? Ta ütles, et nii alguses võivadki valud olla, et see on emaka pingest lihtsalt. Aga ei tohiks olla nii tugevad, et tahad valuvaigistit võtta. No mul on nad suhteliselt nõrgad õnneks (sülitame nüüd 3 korda üle õla!) aga siiski sellised, et annavad tunda. Vahepeal lihtsalt löövad sellised valusähvatused. Ütlesin ka arstile, et vahepeal on ikka tugevamaid valusähvatusi ka, mis võivad lausa mitu sekundit kesta. Ja siis ta märkas, et mul kaustas kirjas, et eelmine rasedus peetus/katkes…
Otsustasime, et igaks juhuks oleks mõtekas mulle duphaston välja kirjutada, et rasedust toetada ja vältida riskide suurenemist. Ütles, et ma ei tohi mitte midagi tõsta, ei tohi pingutada, pean võimalikult palju lamama ja puhkama ning närvitseda ei tohi ka. Kui käiksin tööl ja see oleks stressirikas või koormav siis oleks ta mu lasknud lahjemale tööle viia või üldse koju saatnud. Ühesõnaga pean kikivarvukil käima ja mees peab mind hoidma nagu sitta pilpa peal…
Üleeile pesime kardinaid, sest kassil oli jooksuaeg ja ta kusi kõik kardinad täis! Konkreetselt lasi vastu kardinaid nagu poiss! Vaene mees pidi kõik kardinad majas maha kiskuma ja hiljem veel uuesti üles ka panema. Ja kuna ta on mees ja ta teeb selliseid asju üle jala siis ma muudkui vingusin ta kallal, et loe ikka kõik nagad ilusti üle ja jaga kardina peale ühtlaselt ära, mitte ära pane pohhult! Oi tal oli siiber ees. Aga noh, mida teha mina ei tohi ju turnida. :D

Testide vastused olid kõik korras ja hcg tase on 1958. Eelmisel korral oli samal ajal juba 3000 midagi… Aga ta ütles, et see ei tähenda midagi ja kõigil on see individuaalne.
Viimased 2 päeva on mul vasakul pool umbes neerude kohal valutanud. Kas need on nn ”seljakrambid” või olen äkki külma saanud ja nüüd on neerud haiged? Ma olen selle koha pealt väga õrn. Kui olin väike siis oli mul suuremaid jamasid neerudega. Loodan, et ma ei ole endale nüüd mingit põletikku kuskilt korjanud. :(
Siis rinna valu on ka nagu jumal juhatab. Ükspäev ei ole pmt üldse ja järgmine hommik on juba niimoodi, et ei saa kõhuli magadagi ja mees saab peksa kui üritab puudutada.
Kõrvetised olid ka nädala alguses (no minu ”nädala alguses” tähendab, et 5.nädala alguses mitte esmaspäeval).
Üks suur ”tunnus”, kui seda saab nii nimetada, on pregnancy brain. Ma unustan lihtsalt koguaeg kõike! See on nii ulmeline kui lolliks ma jäänud olen. Või olen ma koguaeg selline suss olnud?
Näiteks ükspäev otsisin telefoni julmalt taga ja mõtlesin, et kuhu kuradi kohta ma ta pannud olen? Katsusin kõik jope ja pluusitaskud üle, no ei ole! Arvake ära kus oli? Arvuti kõrval ja vahtis terve see aeg näkku mulle. Nagu…what? Ja selliseid olukordi on miljon juba. Ükspäev jooksin mööda maja ja otsisin oma veepudelt. Umbes 5 minutit hiljem avastasin, et hoian seda käes. Ja siis teine kord on nii, et lähen kööki mõttega, et võtan tabletid ära. Aga kööki jõudes on mul juba ununenud mida tegema pidin ja lähen sama targalt tagasi. Siis kui olen juba mõnusalt teki sisse kerinud end siis tuleb meelde, et ”aa, tabletid…”. Ja nii on pidevalt. Tõusen mõttega, et lähen käin vetsus ja siis teen teed näiteks, aga never ei jõua asi enam tee tegemiseni! Kirjutamisest ei hakka enam rääkimagi. Mõtlen, ”ohh, teeks sellel teemal sissekande!” ja siis kui kirjutama tahan hakata… lihtsalt ei meenu mis värk oli? Kuidas see võimalik on? Kui praegu juba selline lammas olen siis mis veel paari kuu või raseduse lõpus saab? Unustan äkki rääkimise ka ära? Kirjutada ma enam ka ei oska!

Mingeid hullumeelseid söögiisusid mul õnneks ei ole ja ei ole ka veel seda, et ”ma PEAN seda saama!”. Kuigi ainuke asi mis on muutunud on see, et mulle on kala meeldima hakanud. Enne rasedust ma VIHKASIN kala. Juba enne kui testi tegin ja triibud sain siis käisin mööda poodi ringi ja uurisin erinevaid kalasorte. Mees vaatas juba siis maru imelikult mind… Ja greibi mahl isutas ka vahepeal. Aga muidu on kõik täitsa tavaline. Kui välja arvata see, et ma olen vahepeal nagu täitmatu auk. Söön ja tunni pärast on kõht jälle tühi.
Vett tahaks ka kaanida koguaeg aga ma lihtsalt ei viitsi vetsu vahet joosta… :(

Aga OK, selle nädala igapäevased tunnused on siis (boobi ja vaziini valusid ma siia 5 palli süsteemis ei kirjuta, igaks juhuks).

5+0 Kõht on nagu täitmatu auk. Sööd ja tunni pärast jälle koriseb. MA EI VIITSI SÜÜA ENAM! Ja emotsioonid olid ka natuke sassis. Iga väikse asja peale tahtsin ulguma hakata aga pisaraid ei tulnud…
5+1 Oli mul väike breakdown ja ma kriiskasin mehe peale nagu marutõbine…uuups. Ja lõhnad ajasid ka pea sassi.
5+2 Oli esimene iivelduse hoog aga see möödus üsna kiiresti ja oli tingitud ka sellest, et võtsin tühja kõhu peale vitamiine. Kuna ma ei tahtnud süüa aga kõht korises nagu ma ei tea mis asi siis tekkis pearinglus ja selline tunne oli, et kui ma kohe ei söö siis minestan ära. Siiani ei ole seda kordunud veel. Oh ma tahaks juba iiveldust!
5+3 Ei olnud eriti midagi. See oli see päev kui käisin arstil. Bussis oli natuke paha olla ja uni oli ka, sest ei saanud end täiesti välja magada. Bussijaamas oli mul ka väike paanikahoog korra ja tahtsin nutma puhkeda, sest ma mõtlesin, et mis siis kui kõik ei ole korras? Miks arst mulle midagi ei öelnud?
5+4 Pidev nõrk valu munasarjade juures, rohkem paremal kui vasakul. Kerged kõrvetised ja hirm. Näonahk läheb hullemaks. Seljavalu/neeruvalu.
5+5 Seljavalu ja neerude valu. Voolus on suurenenud.
5+6 Seljavalu. Emotsioonid möllavad, tigetsen ja ulun nagu pubekas. :( Ja hommikul oli väike iiveldus, ilmselt sellest, et võtsin vitamiine ja duph. pooltühja kõhu peale. Või on siis juba duph. kõrvalmõju, sest infolehes oli see kirjas (hetkel võtnud alles 2 tabletti).

Sümptomid pigem kaovad kui tekivad ja see on suht hirmutav.
Ma ei jõua ära oodata 26’ndat, et saaks ultrahelisse! Ma olen nii väsinud kartmast. Ma ei taha iga kord wc’sse minnes ärevusega paberit uurida, et ega jumala eest ei ole kuskilt verd näha. Ma ei taha iga kord saada seda vastikuse lainet kui tunnen voolust, sest iga kord kardan ma vaadata. Ma lihtsalt tahaks kinnitust juba, et kõik on korras.
80% ajast olen ma olnud täiesti kindel, et kõik on korras ja täpselt nii nagu peab aga nüüd kui need tunnused vaibuvad ja sellele mõtlema hakkan on hirm sees.

Millal teil tunnused tekkisid ja kui kiiresti nad tugevamaks muutusid? Kas ja kui palju nad kõikusid? Millal tekkis iiveldus?

Ja targutamist ei ole vaja. Sa võid mulle miljon korda öelda, et ma maha rahuneks ja see normaalne aga see ei aita niikuinii, nii, et ära vaeva oma pead sellega, et mulle seda ütled. See ei aita.

Comments

comments

20 thoughts on “Beebiblogi : 5. nädal.

  1. No sul vähemalt on mõnedki sümptomid, mul polnd sedagi, paremaks läks kui liigutused tuntavaks muutusid, aga mul juhtus see alles 20 nädala kanti, ehk et siis keskmisest hiljem ja sai nii mõnedki korrad “lugudega” erakorralises käia :D tagant järele mõeldes muidugi napaks, mis napakas, aga noh – mis sa hulluga teed kui see rasedaks on otsustanud hakata :D
    Lootedopplerit 8 aasta eest veel eriti ei tuntud, kui kodukasutaja valdusse kuuluvat vahendit.
    Nii, et pea vastu – midagi eriti targemat ei oska soovitada kahjuks ja soovin siis iiveldust ja kõike muud rasedate jama ;)

  2. Mul praegu 12+0 ja ikka pole iiveldus tulnud, ei oota ka, kuna muud sümptomid on ikka enam-vähem olemas. Mitte küll iga päevaselt, aga üle paari päeva ikka midagi tunnen :D See hirm on küll, ja ilmselt jääb ka lõpuni, et kas süda ikka lööb. Aga tuleb lihtsalt ainult positiivselt mõelda ja uskuda :)

    • Ega ta sul enam ei tule ka vist… Tuleb ja uskuda aga hirm on ikkagi. Ja mure lapse pärast kestab igavesti…

  3. Nii vahva on lugeda ja loodan, et viitsid raseduse lõpuni nii korralikult kõike üles kirjutada :)
    Ulmeline on see, et seda lugedes tekkis endal juba soov järgmine saada :D

    • Ma arvan küll, et viitsin. Mul on sellega mingi kiiks, ma ei taha mitte midagi unustada. Õigemini ma kardan lausa unustada. Olgu selleks kasvõi siis kuupäev kui esimest korda iiveldust tundsin või mida ütles arst mulle esimesel visiidil… :)
      Aga siis tuleb järgmine teha, ongi hea väike vahe lastel ja saavad koos kasvada. Lapsed kes on väikese vanusevahega sündinud pidid lähedasemad olema kui need kellel on mitu aastat vahet… :)

    • Väike vahe mõnus jah, aga tahaks natukene endale jalgu alla saada + järgmise lapsega tahaks juba raseduse alguses Eestis olla, mitte lõpus sünnitama sõita ja siis stressata, et kas mees jõuab õigeks ajaks või ei :)

      Aga sellest on kahju, et ma ise asju ei kirjutanud. Ei mäletagi millal nt. liigutusi tundma hakkasin. Kuskil 19-21 nädala vahel, aga vot millal..ei tea. Seda mäletan ainult,et esimesed 14 nädalat ajas KÕIK südame pahaks :D

    • Kohe kui lapse ära sünnitad, siis sul pohhui ka nendest asjadest. Ok, kena teada, et millal liigutusi tundsid vms, aga vähe pohh ju, mida sa 5+3 tegid

    • Mallukas, sa räägid endale vastu praegu. Ma tervet postitust ei lugenud, sest see pole minu värk praegu, aga sa ise kirjutasid kunagi teemal, kuidas sa oma ema peale pahane vms olid, sest tema ei mäletanud, mis sinu esimene söök/ jook/ kleit vms olid. Nüüd kritiseerid teist inimest sellepärast.

      Ma pole kunagi rase olnud, aga siis vist ongi see teema, et tahad paljusid asju meelde jätta, millega hiljem pole enam suurt midagi peale hakata :D Sest kui nii võtta, siis keda krt kotib mida sa esimest korda sõid :D Mitte kedagi!:D Ma ei usu, et Mari hakkab kunagi sinult seda küsima :D

  4. Esimesed sümptomid viisidki mind selleni, et sain teada, et rase:D jube alakõhuvalu oli…hilisemad sümptomid hakkasid 5-6 nädalal..nimelt pidin elama meeletu iiveldusega.

    • Mis su probleem on? Kui see teema sind nii paelub, siis sa võid ju enda blogis detailselt kirjeldada kuidas sa sital käid. :D

  5. Üritan siin ka järelkasvu tekitada ja mõtlen iga päev, et kas juba on õnneks läinud või mitte. A sinu nii varajasest tõmblemisest ja muretsemisest ja enda piinamisest aru ei saa. 5 nädalat. Sellest 2 sa tegelikult veel ju rase ei olnudki või olen ma asjast valesti aru saanud. Jah ma tean kuidas rasedust arvutatakse. Raske jah, et üks peetumine juba olnud, aga ega see pidev muretsemine ju ei aita. Ei ole see hea sulle ega ka lapsele mitte. Universum on juba ammu paika pannud kuidas asjad peavad minema. Ürita leida oma sisemine rahu ja vähem tõmmelda. Ja mingite lainetega hakata oma loodet pommitama päevad läbi…Otsi tähelepanu pigem nii, et teistele liiga ei tee

  6. Rasedus on tore ja värki ning kogu protsessi tuleks nautida täiel rinnal.. aga praegu on tõesti liiga vara hakata paanitsema ja päeva-haaval sümptomeid üles lugema – no kammoon, srsly? sa OLED rase, sa ei pea seda endale kinnitama, ega selle kinnituseks tõendust iga jumalama päev otsima. Nii krutid ennast liigselt üles (tean, et hormoonid möllavad ja ärevus on sees), see ei mõju sulle ega lapsele kuidagimoodi hästi. Usun, et tead seda. Asjad kulgevad omasoodu, it’s meant to be, it’s meant to be… Kui sa praegu ei suuda olla rahulik, kui asi veel nii alguses on, siis mida sa hakkad edaspidi tegema kui veel tõsisemaks kõik muutub..? Take it easy, muidu läheb meelest ära, et see peaks olema ilus aeg su elus!

Vasta Britt-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.