Sel nädalal oli beebi suuruseks mustikas.
Loode on umbes 12 mm pikk.
Ta on võimeline sirutama ja pöörama pead, käsi ja jalgu. Formeerub nägu, kuid silmad asuvad veel külgedel ning on tihedalt suletud. Silmalaugude alt on näha musta pigmenti. Rohkem kerkivad esile huuled, keel, ninasõõrmed. Arenevad algmed 20’le beebihambale. Hästi on eraldatavad käed ja jalad, mis on otstest lõhenenud, seal tekivad sõrmed ja varbad. Tekivad ka küünarnukid ja põlved. Süda hakkab kehas verd pumpama. Intensiivselt areneb peaaju. Üldjoontes on kujunenud kesknärvisüsteem. On alanud luurakkude arenemine. Embrüol on juba kopsud, soolestik, maks, neerud ning sisemised suguelundid, kuid see kõik pole veel täielikult formeerunud. Arenevad ka refleksid – ta on võimeline reageerima erinevatele stimulatsioonidele.
Peamine teema on mul ikka toiduga. Kõht on tühi aga süüa ei saa. Lihtsalt nii kohutav on hommikul kell 8 üles ajada end ja siis midagi endale sisse suruda. Ja söömata jätta ei saa sest siis ei pea ma loengus eluilmaski 6 tundi vastu. Ja ma olen päris kindel, et ma ropsiksin oma tabletid välja kui ma ei sööks. Ja nii ma siis istungi seal laua ääres ja närin ühte leivaviilu 30 minutit. See protsess on nii vaevaline. Terve hommiku iiveldab ja söögiisu ei ole üldse. Aga alati saab hullemini, see ei ole veel midagi vingumisväärset tegelikult…
Kui ma mõtlen asjale mida kohe ja praegu hea meelega süüa võiksin siis mul ei tule mitte kui midagi pähe… Kui üldse midagi siis ainult hapukad mahlad ja värske kraam. Apelsinid, granaatõunad ja paprika on hää… Aga 24/7 ei kannata mu kõht seda värki välja.
Ükspäev läksingi niimoodi loengusse, et olin söönud ühe väikse porgandi ja arvata on, et terve hommik keeras sees ning mõtlesin, et kohekohe oksendan ma suure kaarega üle lauaääre.
Kirjutan oma kursusest homme pikemalt.
Iivelduse vastu olen leidnud endale aga ”orbit mints”.
Aitab ideaalselt mõnda aega seda õudukat edasi lükata. Ja tühja kõhu vältimine tuleb ka väga kasuks. Ning miks nimetatakse seda ‘hommikuseks iivelduseks’ kui see võib esineda ükskõik millal. Ühel ööl näiteks ärkasin iiveldusega.
Ja täna (7+6) oli esimest korda selline tunne, et reaalselt ka hakkan oksele. Läksin isegi wc’sse juba aga siis otsustas asi jälle üle minna. Mehel oli muidugi väga lõbus. Mõnus äratus ju kui keegi öökides voodist välja hüppab ja jooksu pistab. :D
Nädala algusest saati on ”päevade valu” tagasi tõmmanud aga nüüd viimased paar päeva (7+4 kuni 7+6) on esinenud seda, et kui järsku liigutan (just püsti tõustes) siis lööb tugeva valu munasarjade/vaagna piirkonda.
Tissid on ikka üsna valusad ja mehele tahaks iga kord slappy anda kui ta liiga entusastlikult läheneb.
Ilmutab end ka seljavalu, just alaselg.
Ja magamisega on ka kohati probleeme. Nagu ka täna öösel, keerutasin end seal linade vahel ja ei tulnud und, kui lõpuks uinusin siis ärkasin iga 1-1,5 tagant üles.
Emotsioonid möllavad nagu tuulispask mööda merd. Ühel hetkel tahaks mehele näkku karjuda, järgmisel juba lihtsalt talle kaissu pugeda ja ulguda nagu hundikutsikas…
7+4 vaatasin peeglisse ja pidin infarkti saama. Mis kurat juhtus mu näonahaga? Punnivinni võiks olla mu uus hüüdnimi.
Et põhimõtteliselt siis mitte midagi eriti uut. Väheke iiveldust mis käib nagu jumal juhatab, selja-, kõhu- ja buubi valud mis käivad ka nagu lained, ükspäev tugevamad, teine päev nõrgemad. Arsti sõnul on see täiesti normaalne. :) Ja siis mõned juhuslikud tähelepanekud nagu nahk, emotsioonid ja isud (või siis nende puudumine).
Sel nädalal olin sunnitud ka ütlema oma sõbrannadele, sest muidu pärast loevad kuskilt või tuttava-tuttava-tuttav räägib. Või no mine sa tea, Eesti on ju tibatilluke. Enne kuulgu seda minu suust kui kuskilt mingit kõlakat. Kuigi ma üldse ei oleks veel tahtnud midagi mainida, sest oleksin hea meelega enne 26’ndal arstil ära käinud ja saanud kinnituse, et kõik on korras.
Loengud aitavad tegelikult palju. Aeg läheb palju kiiremini ja muremõtete mõtlemiseks jääb vähem aega. Mõelda vaid, homme olen ma juba 8 nädalat rase (arstide keeles juba 9)! Alles ma sain teada ja nüüd on juba enamus esimesest trimestrist läbi. Jumaltänatud! Selleks hetkeks kui kursus lõpeb siis olen juba peaaegu 11 nädalat. Oeh, ma ei jõua oodata, et ühekohalisest arvust saaks kahekohaline. Niimoodi väikeseid eesmärke püstitades ja siis nendeni jõudes on kuidagi lihtsam edasi saada. Issand halasta ma mõtlesin praegu mitu minutit, et mis sõna ma küll tahtsin kirjutada (‘eesmärke’ mõtlesin siis). Pregnancy brain paneb ikka kogu täiega…
Minul aitas sipakene iivelduse vastu järgmised asjad: Fanta, piparmündikomm (või näts või noh üldse piparmünt),apelsinikommid ja näkileivad-neid soovitan soojalt, täitsid kõhtu ka mingil määral ja võtsid iivelduse tunduvalt vähemaks. Eks kõigil muidugi ole see isemoodi aga võid proovida ehk aitab:)
Gaasilise jooke ma eriti ei joo ja piparmünt aitab tõesti hästi. Teisi asju ei ole veel proovinud aga aitäh soovituste eest, kindlasti proovin ära :)
Mul iiveldab alati päevade ajal ja piparmündi tee on ainus mis aitab. Keedan suure krempli valmis, lasen maha jahtuda ja siis vean endaga pudelikest kaasas koguaeg.
Kui hommikuti isu süüa ei ole, siis minul arst soovitas jogutit ja muid vedelaid tooteid süüa :)
Mul aitas tavaline tartu limonaad. Seda ostsin alati, kui bussiga sõitma pidin näiteks. Piparmündikommid aitasid tõesti igas asendis. Aga näkileivad näiteks oksendasin alati välja, nii et mul need ei aidanud. Pehme valge sai aitas mul selle asemel. Nii et järasin tihti paljast saia lihtsalt. Mul ka igasugune isu puudus ja sundisin end teadlikult sööma. Enamjaolt piimatooted ning puuviljad-juurviljad. Täitsid kõhtu ja olid tervislikud. :) Palju jõudu, see periood õnneks ei kesta igavesti. :)