Big girls don’t cry…wrong.

Kuu on möödas ja ei möödu päevagi kui ma ei mõtleks talle. Kas see üldse lähebki kunagi üle ? Kas mu sisemus lakkab iga kord kokku tõmbamast kui näen või kuulen midagi beebidest ? Kas pisarad saavad üldse kunagi lõppeda ? Paljud ütlevad, et seda valu leevendab ainult see kui ta tuleb meie juurde tagasi… Aga ma ei tea kas ma üldse suudaksin ? Veel üritada ? Kas see hirm ka kunagi vaibub ? Ja nii raske on koguaeg teeselda, et kõik on korras, sest ei ole ju ! Ma kaotasin oma lapse ja seda valu ei võta mitte keegi mult ju kuidagi ära! Keegi ju ei saagi… Lihtsalt tahaks, et see valu kaoks. Nii raske on mõelda, et kuu ja 1 päev tagasi olin ma veel õnnelikult rase ja siis… Ja jube on seegi, et see juhtub nii paljude naistega. Et nii paljud peavad seda läbi elama… Ja ega unustamisele ei aita eriti kaasa kui igalpool titesid reklaamitakse ! Näiteks täna… Seriaal mida ma vaatan. Üks nendest tegelastest arvas, et on rase. Mul oli nagu ”Are you fucking kidding me ?!” Isegi seriaale ei saa vaadata. Koguaeg nagu kisutakse haavu lahti. Igal pool on tited ja rasedad ! Mul on nii kõrini sellest ! Näidaku koeri vms, mitte tittesid ! Isegi õudukates on tited ! ARE YOU FUCKING KIDDING ME !!!!!! Tegelt ka, ma hakkan oksele kui ma veel kuskil mingit titte näen !

Ja siis veel kõik küsivad kuidas mul on, kuidas mul läheb, kuidas ma hakkama saan? MIDA SA ARVAD KUIDAS MUL LÄHEB ?  MA FAKING KORJAN AASA PEAL LILLI JA LAULAN DUŠŠI ALL !! SEST KÕIK ON JU NII HÄSTI ! Ja mille kuradi pärast nad arvavad, et ma tahan nendega sellest niiväga enam rääkida ? Siis kui mul oli vaja õlga mille najal nutta, WHERE THE FUCK WAS THEY ? Ja nüüd tulevad surkima… Ainus inimene kellega ma sellest räägin on minu mees. On nii palju asju mida tahaks öelda… Nii palju asju mida endast välja elada.

Terve selle kuu olen pidevalt kuulanud Pink- Try’d. Sõnad on nii tähendusrikkad. Originaal video on küll…imelik ja mööda. Aga mulle meeldivad sõnad.

http://www.youtube.com/watch?v=pPtlSF4TlJE juhuks kui keegi soovib kuulata.

Ma mäletan, et paar postitust tagasi lubasin, et ma ei kirjuta enam valust aga… Ma ei saa sinna midagi parata, ja kirjutamine aitab. Seega, lihtsalt ära loe kui ei meeldi. Sest selle blogi algeline põhimõte ju oligi selles, et kirjutan endale, mitte teistele, seega ei peagi see meeldima.

Olen mõelnud, et teen ka nii nagu ühes filmis keegi oma kaotatud lapsega hüvasti jättis. Kirjutan talle kirja ja siis lasen selle õhupalliga taevasse.

Tänane päev tuleb ilmselt raske. Aga mis mul üle jääb kui edasi rühkida ja… Ma lihtsalt pean selle endast välja nutma ja kirjutama. See teeb olemise paremaks.

Comments

comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.