Räägi oma minevikust või perekonnast.
No ma arvan, et ma teen natukene mõlemat.
See tuleb pikim postitus. Varuge kannatust kui lugema hakkate :D
Lapsepõlv oli mul nõme.
Kuna ma kasvasin väikeses külas siis ei saanud ma mängida teiste lastega nagu normaalne väike pätakas, sest seal lihtsalt ei olnud kedagi… Mina pidin olema omaette ja mõtlema välja oma väikesed mängud.
Ema töötas pmt 24/7. Tal oli alati midagi teha. Kas lehmi lüpsta ja karjatada, süüa teha meie suurele tööliskonnale või siis aiamaal või kuskil ringi joosta. Mul on nii kahju oma emast…
Iga hommik umbes kell 6 peab ärkama, et minna lauta. Tuled mingi 9 ajal tuppa, teed hommikusöögi. Pesed ja koristad. Hakkad juba lõunasööki valmistama või sellele mõtlema. Käid laudas, joodad vasikad. Tuled tuppa, koristad ja pesed jälle. Ja siis on sul mõni tund aega, et kas siis puhata (mida ta kunagi pmt ei teinud) või siis minna nt aiamaale rohima vms… Ja tavaliselt suve lõpus oli kindel laks, et tuli vähemalt 5 korda päevas käija naabri aiast lehmi oma aeda tagasi ajamas. Sest nad on lihtsalt mingid haiged värdid. Okastraadiga punutud aedadest lihtsalt kas joosti läbi, niiet küljed verised ja nisad katki või siis hüpati üle. Mõelge nüüd. Mingi poolteist meetrit kõrgest aiast lihtsalt üle hüpata ?! MIS KURAMUSE LEHMAD NEED ON ? Kujutage ise ette. Vast olete näinud tavalisi aedu mis lehmadel on. Lihtsalt mingi peenike traat ja lipikud küljes ja lehmad püsivad aias. Ja meil oli pmt okastraadiga punutud võrkaed mis oli üle pooleteise meetri kõrge…
Umbes pool viis õhtul peab minema juba karjamaale, et lehmad koju ajada, see võtab aega mingi pool tundi kuni tund, oleneb kui laiali nad on. Siis hakkad juba lüpsma ja toimetama jälle. Jõuad õhtul 21-22 tuppa. Siis oled juba nii väsinud, et ei jõua silmi ka lahti hoida. Üritad veel kuidagi pesemas käija ja voodisse jõuda…
Ja nii päevast päeva, nüüdseks juba üle 18 aasta. Ei mingeid reise soojadele maadele või puhkusi. 24/7 üks ja sama.
Pluss siis veel vaimne pinge.
Mis siis tuleneb mu tropist vanamehest või siis nüüdseks mõne kuu surnud nn”isa” poolse ”vanaema” mölinast.
Mu ”vanaema” ei sallinud kunagi ei mind, mu venda või mu ema. Me olime tema jaoks sissetungijad, muidusööjad jne. Mu ema sõimas ta litsiks ja muudeks elukateks.
Ja hoolimata sellest, mu ema IKKA hoolitses selle nõia eest, sest ta sai infarkti ja jäi peaaegu voodihaigeks. Sõitis ratastooliga mööda maja ringi. Teda oli vaja pesta, potitada, sööki ette kanda jne. Täiskohaga põetajat oli talle vaja. Vanamehel oli lihtsalt nii pohhui sellest, mis siis, et see oli tema enda ema.
Umbes 4 aastat tagasi muutus mu vanamees alkohoolikuks, see tähendab siis seda, et ei möödu päevagi millal ta ei kummutaks pudelit.
Enne seda olid tal joomise tsüklid, mis aja jooksul muudkui pikenesid. Kui olin veel päris väike siis mäletan, et ta jõi nii 3-4 korda aastas ja nädal järjest, siis sai üle sellest ja oli jälle mõne kuu kaine.
Aga ajapikku sai sellest nädalast juba 2 nädalat, siis juba kuu, siis juba mõni kuu ja lõpuks ta ei tulnudki enam sellest välja.
Ja oleks ta siis normaalsem täis peaga aga ei. Ta on kohutav. Mõtleb, et tema ongi maailma kõige lahedam, tugevam, targem ja jõukam mees. Kogu jutt keerleb kas ainult augu ümber (if you know what I mean) või siis räuskas sellest kui vägev mees ta ikka on.
Mitte ükski inimene ei suuda teda taluda.
Ta alavääristab päevast päeva mu ema. Ema sõna ei maksa seal midagi, kõik otsused teeb vanamees ja ema ta ei kuula kunagi.
Ta teeb mu ema niigi raske elu põrguks.
Meie vennaga olime kogu elu mõtetud näljarotid, kes midagi teha ei viitsi ja üleüldse olime nii mõtetud. Mis siis, et mu vend 9 aastasest saati rügas seal nagu lollakas ja mina päevastpäeva üritasin olla hea tütar ja abistada nii kus suutsin. Aga kui see polnud ikka veel küll siis ma lihtsalt lõpetasin. Tehku ise seda sitta kõike kui tahab. Mõttega ma siis pingutan kui päeva lõpuks mind ikka rotiks tembeldatakse ?
Aitasin ainult ema, sest ta on seal ainus inimene kes üritas minujaoks ka olemas olla, mis siis, et ta enda elu oli põrgu. Toetasime teineteist.
Järjekordsel õhtul kui närukael oli otsustanud londi umbe tõmmata ja mööda maja räusata, olin mina see kes läks ja üritas teda magama saada. Sest ma ei saanud ju lasta oma emal jälle ööläbi tema pärast üleval olla. Jap, vanamees ei lasknud kunagi emal magada. Läks ja plädises ja mölises ööläbi kasvõi tema kõrvaääres, peaasi, et ema ei saaks magada.
No ja siis tulingi mina, ütlesin talle, et ”tule nüüd, ma teen sulle mashaasi”, sest see oli ainus viis teda voodisse pikali saada. Tegin talle okse kurgus ja pisarad silmas kasvõi mitu tundi jutti mashaasi, kuni ta lihtsalt magama jäi… Ka kooli öödel.
Järgmine päev sama rida.
See oli ime kui ta õhtuks nii täis ei olnud, et ei oskaks enam käituda. Tavaliselt oli ta siis päevaajal kas maganud või oli tal lihtsalt alko otsas.
Meile vennaga ei lubanud ta kunagi midagi osta. Ema alati salaja andis meile raha või ostis midagi. Ja kui vanamees teada sai siis oli selline kisa, nagu maailmalõpp oleks saabunud.
Sellepärast ei olnudki mul mingeid erilisi mänguasju või üldse mitte midagi sellist mida iga laps tahab. Kõik mu mänguasjad pärinesid sugulastelt. Sain jõuludeks ja sünnipäevadeks neid ja sellepärast ma ilmselt olingi alati nii elevil kui hakkasid saabuma jõulud või minu sünnipäev.
Ma oleks aru saanud kui meie perel oleks olnud rahaprobleemid vms aga ei, seda ei olnud. Kui keegi vanamehe mõtetutest joodikutest raha küsis jagas ta seda VÄGA lahkelt. Mida rohkem oskasid need jotad talle perse pugeda ja temaga tema arvamusi jagasid, seda kindlam võis olla, et saavad raha.
Need joodikud on vanamehelt selliseid summasid välja imenud, et ma ei kujuta ette ka. Alati sama jutt, nad teevad tööga tasa, maksavad tagasi või toovad midagi ”panti”! Aga seda ei juhtu kunagi.
Küll on seal autosid lömmi sõidetud, küll varastatud, küll muid sigadusi tehtud aga seda vanamees ei mäleta kunagi kui raha küsima tullakse.
See on väga haige ikka kui mõelda nii… Meile ei antud 200 kroonigi(!) kui meie vennaga küsisime aga kui tuleb mingi suvaline mardisant ja küsib 200 EURI(!) siis pole mingit probleemi tal. IKKA SAAB.
Küll on ta seal maksnud neil lubade tegemisi kinni ja küll trahve maksnud jne, jne, jne. Ja kui minu lubade jaoks raha anti… MA KUULEN SELLEST SIIANI!
Ja see kuidas ta käitub loomadega ! See kuidas ta neid jalaga lõi, kui nt koer ei jõudnud eest ära minna nii kiiresti kui vaja või kuidas ta nendest rääkis. Kõik see ajas mind nii tigedaks, et ma oleksin tahtnud talle lihtsalt kallale karata !
Ma loodan, et ta tunneb sama piina mis ta on tekitanud loomadele ! Ja kõigile teistele ka k.a siis mu ema ja vend!
Mul ei lähe kunagi ilmselt meelest kuidas ta mind mõnitas kui ma astmasse haigestusin. Tänu rohule ja sellele,et ma polnud suuteline enam liikuma niipalju nagu enne läksin ma paksuks. Ma ei saanud midagi pmt teha, sest nii kui jooksin või pingutasin natukene rohkem oli hing kinni.
Ta mõnitas mind praagamaoks, põssaks, pekirulliks jne. Ja eks kujutage nüüd ette mida teeb see ühe 7 aastase tüdruku enesehinnanguga. Ka viimasel korral mõnitas ta mind paksuks, ala ”mine võta sada kilo alla!” jne… TRA MA EI KAALUGI NII PALJU! :D
Lisaks astmale pidin ma tegema läbi 3 operatsiooni, ja seda juba enne 10 aastaseks saamist. Mul on väga hästi meeles need unetud ööd haiglas kui olin peale oppi valudes. Kuna mu ema pidi loomi talitama ei saanud ta olla minuga. Ma lihtsalt pidin olema tugev ja mängima suurt tüdrukut.
Samal ajal veel koolis hakkama saada oli päris raske. Sest polnud eriti kedagi kes oleks mind mu koolitööga aidanud või mind õpetanud.
Pluss siis veel südamevalu ühepoolse armastusega. Ma tean. Ma olin alles laps ja ma ei teadnudki mida see armastus tähendab… Aga tollel ajal oli see tunne mida ma tundsin minujaoks armastus. Ja valu sellepärast, et mu Kiindumus mind vastu ei armastanud, oli tappev. See poiss oli mu mõtetes esimesest päevast peale kui ma teda oma esimesel koolipäeval nägin ja ei lahkunud sealt enne kui ta lõpetas põhikooli, ehk siis 9 aastat. Hullumeelne eks ? Ma tean.
Aga tagasi kodu juurde…
Ja kõige haigem ongi kogu selle raha ja otsuste tegemise teema juures see, et mu emal pole mingit sõnaõigust, nagu ta polekski seal keegi ! Mis siis, et tema hoiab seda sitaauku seal veepeal ja teeb kogu töö. Vanamees ainult joob ja magab! Kõik asjad peab ema ise tegema ja parandama. Hea, et veel heina ja silo ei pea ise tegema, et loomi toita talvel. Kuigi on ka seda ette tulnud, et ema veab nende logudega heina lauta või toob hoidlast silo. Ka põllult on ta pidanud suvel heinapalle koju tooma või siis kaarutamas käima…Ja seda kõike veel tema niigi raske ja tiheda graafiku kõrvalt.
Õnneks enamasti teevad selle töö ära seal mõned noored, kes suveks tööd otsivad vms…Või siis keegi kes on antud hetkel kõige kainem.
Vot täpselt selle pärast,ei nimetagi ma teda ISAKS, sest ta ei vääri seda nime! Ta pole mingi isa. Ta ei ole minujaoks kunagi olemas olnud või mind kaitsenud. Just täpselt kõige sellepärast kirjutangi ma ta jutumärkidesse või lihtsalt vanamehena.
Aga vähemalt oli mul üks pluss mida enamus nt linna lastel ei ole. Mul olid loomad. Ja see oli ilmselt kõige imelisem asi mu nn ”lapsepõlves”.
See jura mida ma siin kirjutan tundub rämeda vingumisena ja halinana mulle endalegi, mis siis veel teistele lugeda see on. Aga noh. It is what it is, so…
Ja kuna ma siin juba nii ausalt kirjutan kõigest siis miks mitte ka sellest.
Aga ma ei saa kurta. Kõik see mida olen läbi elanud ja tundma pidanud on teinud minust selle kes olen täna. Tugeva ja paksu nahaga naise.
Sooo, thaks everybody!