Eeeee….sünnitama või korraldame siin niisama piinalaagrit?

Mina ei tea mis toimub, aga hetkel kõht valutab ja seda juba enam-vähem 14’nda õhtust saadik. Umbes 23.00 ajal hakkas päevade valu pihta ja mida aeg edasi seda hullemaks läks. Võtsin 2 no-spad, ei aidanud. Mitte midagi mõõta mul hetkel ei ole, see on selline rõve järjepidev päevade valu mis ei taha mitte kuidagi ära kaduda. Kuigi tugevamad valud olid 8-12 minutiliste vahedega, aga selle vahepeal andis ka tunda ja ikka sähvis nagu. Täielikult ära ei kadunud hetkekski. Nii, et ma ei teadnudki mida sellest arvata. Kartsin juba, et hakkangi sünnitama ja jään oma pildistamisest kah ilma! Mõelda vaid kui totter, 12 tundi enne kaua oodatud pildistamist sünnitama minna. Küll ma ikka oskan. Aga õnneks kadusid valud 4-5 ajal hommikul ja sain magama jääda.
Ja nüüd on täna ka juba hommikust saadik mingi jama käinud. Ikka vahelduva eduga annab tunda. Vahepeal on õrnem valu, siis on nii tugev, et tahan valuvaigisti järgi haarata (mitte, et see aitaks, aga loota ju ikka võib!) ja siis kaob mõneks ajaks täitsa ära.
Hommikul võtsin no-spad, mis muidugi ei aidanud, siis käisin pesemas, see ka ei aidanud. Aga siis tõmbas mingil hetkel jälle ise tagasi ja sain natuke ringi toimetada. Lõuna ajal valu naasis ja lausa sellise hooga, et guugeldasin juba, et mis tugevamat kraami võtta võiks. Enne pildistama suundumist võtsin ühe paramaxi sisse. Veidike nagu aitas, aga loomulikult täielikult see valusid ära ei võtnud. Kuigi pildistamise ajal ei olnudki kõige hullem, siis aeg-ajalt ikka andis tunda. Naljatasime juba fotograafiga, et lähen pildistamiselt otse haiglasse…
Ei tea kas selle pärast, et tassisin poolteist tundi oma hiiglaslikku käekotti mööda parki taga ja kargasin muudkui püsti-pikali, aga koju jõudes olid valud jälle tugevamad. Kurtsin juba oma oktoobrikate grupis ka, et mis jama see nüüd on. Nemad muidugi läksid äksi täis ja ütlesid, et ma raudselt lähen nüüd sünnitama… Well, siis võiks juba minna, sest see umbes valutamine ei ole üldse lõbus. On valud, ei ole valud, on valud, ei ole valud… No mida. Oleks siis mingi loogiline vahegi vähemalt, aga pool tundi jutti selliseid valusid, et roni mööda seina ja siis 2 tundi õrna tuikamist ja lihtsalt häirivat valu, ning siis jälle 10 minutit tugevaid valusid ja siis kaob üldse tunniks ära… Kas minek ja valud täiskäigul edasi, või siis tõmmaku heaga minema. Päriselt ka. See umbes piinamine on nii väsitav.
Ei tea kas peaks just hagu andma ja püsti olema või ringi liikuma, et asjad käima saada, või pigem pikali viskama ja lootma, et ma tegelikult ei sure veel…? :D

Kui me peaksimegi nüüd haiglasse minema või midagi, siis üritan ikka teada anda. Seega hold your horses, palun, palun ärge hakake mind nüüd iga 19 minuti tagant pommitama, et kas ma juba sünnitan. Ma ütlen, kui mul on midagi öelda, eksole? :D Esmalt blogisse, ja siis edasine läheb Lipsukese FB’sse. Iga väikse asja kohta oleks nagu imelik uut blogipostitust teha. Ja jumal teab kas ja kui palju ma üldse suudan teid kursis hoida, aga ma teen oma parima.

Aga hetkel lähen ja üritan 36.nädala beebiblogi valmis vorpida. Päris imelik oleks seda peale lapse sündi teha…

Kas kellelgi üldse on sünnitus alanud päevade laadse valuga?

Btw, ma olen nüüd nii kindel, et sõnusin oma valud minema ja ajasin teid niisama põnevile… Sest see ei saa ju ometi reaalne olla, et ma sünnitan… Näkääää…..

Comments

comments

18 thoughts on “Eeeee….sünnitama või korraldame siin niisama piinalaagrit?

    • Kuna see haigla on nii kaugel, siis väga ei kiirusta sinna. Keset ööd sealt raske tagasi saada… Ja hetkel kadusid valud jälle täitsa ära, nii, et ma kardan küll, et täna-homme siit midagi veel ei tule ja sain jälle lihtsalt libakaid tunda. :D

  1. Sul on absoluutselt õigus- see ei ole reaalne, et sina sünnitama lähed. Suva, et sa lõpurase oled :D

  2. Tule mõistusele nüüd! Agu andma, et asju kiirendada? Sa ikka adud, et su beebi on veel täiesti enneaegne ja tema tervisele ON ohtlik veel sündida. Sondi küljes ja alakaalulisena soovid oma titat näha või? Ja lõpurasedaks võiks ikka pidada neid, kel rasedus küps ehk nii 38+ alates.

    • Õigeaegseks loetakse laps kes on sündinud 37+ ja mul on täna juba 37+2, nii, et ei oleks enam mingi enneaegne.
      Ega ma peast debiilik ka ei ole.

    • Enne 38 loetakse ikkagi veel pisut enneaegsete alla, mitte täiesti ajalisena. Säilitamist enam ei rakendata alates 37+. Alla 38 nädalastel esineb ikka väga sageli veel enneaegsuse tunnuseid – paks lootevõiga kaetus, vähene nahaalune rasvkude, paljudel raskuseid imemisega etc. Loe kirjandust!

    • Lapsele hakkab 30ndast nädalast tekkima rasvkude, seega 7 nädalaga on rasvkudet juba piisavalt tekkinud. Tundub, et sa loed natukene valet kirjandust :D

    • sailitama hakkamine oleneb lapse suurusest- enneaegseks 37+2 syndinud last kindlasti ei peeta. 37+2 syndinud lasp on enamasti juba ilusti yle 3kg. Ma ei tea, mis kirjandust sa loed aga tegelikkusega ei ole sellel kyll mingit seost.
      Lipsuke, ara seda seljavalu asja ootama jaa- minul naiteks kuni lopuni ei tekkinud seljas valu ning just algas sellega, et valutas ilma vahedeta…

    • Mul sündis esimene laps 37+5 pealt ja oli ikkagi tiba ebaküps. Tekkisid raskused söömisega, siis oli bilirubiini jama ja istusime veel 5 päeva haiglas lambi all. Lisaks oli ta u 2,44 kg ja 44 cm – nii väikestega on jamamist rohkem. Teine sündis hiljuti ja 38+4 pealt ja kõik oli hoopis parem,

  3. Paanika paanika :)
    Tegelikult on tarkade raamatute ja ämmaemandate ütlus selline: Haiglasse võiks pöörduda kui valude vahe on 5 minutit ning need on regulaarsed. Mugavam on ju ikka valutada kodus kui haigla seinte vahel. Ja kui kahtled, et kas on ikka õige sünnituseks minek või nn valetuhud, siis mine sooja vanni või dušši alla (vähemalt 30 min) – kui valud seal ära kaovad, siis valehäire ja kui alles jäävad või intensiivistuvad, siis on asi käimas :)

    Päikest ja jaksu! :)

  4. Kas seljavalu ka on? Mul sõbranna läks tugevate mitu päeva kestnud seljavalude tõttu kontrolli ja selgus, et ta hakkas sünnitama ja rasedust oli 36+9. Et sünnitegevuse tundmine võib väga erinev olla. Kontrolli läheks küll, kui üle ei lähe. See pole enam koht, kus kannatada ja valuvaigisteid võtta, sest kaalul ju 2 elu.

  5. Minul hakkas sünnitus päevadelaadse valuga. Õhtul valutas kergelt, öösel oli ka selline rõve päevade valu ja hommikul ärgateski, aga ei osanudki kohe seda sünnituse algusega seostada, sest lõpus on kogu aeg kuskil mingi valu. Aga siis juba läksingi haiglasse, sest arvatavasti lootevesi nirises mööda sääri alla kui ma püsti tõusin. Ämmakas soovitas kontrolli minna ja sinna ma jäingi.

  6. Esimese lapsega oli mul sedasi, et öösel kui külge keerasin lõi korra terv valu. Arvasin, et ahh surub kuskile peale.
    Päeval hakkas sedasi vaikselt tuikama ja mingeid vahesid ei olnud. Lihtsalt tuikas tuikas tuikas. Hiljem siis oli juba kahtlane olla, käisin veel koeraga väljas jalutamas ja pauhh veed tulid ära. Kiirelt koju , viimased asjad kotti, õhtusöök jäi söömata, seega tuli kiiresti veel poest ka läbi minna. Selline vaikne tuikamine kestis edasi, ka haiglas ja siis pea 7 tundi hiljem hakkasid õiged valud alles ja korraga hakkas siis arstidel ka kiire, sest nagu alles siis jõudis kohale, et veed olid ju juba ära tulnud.

  7. Mul teise lapsega algas kuskil 36-37 trall, et igal õhtul hakkasid valud, olid ilusti regulaarsed ja puha, aga vastu hommikut kadusid ära.(sellest ajast oli juba ka 1cm avatust ja ämmakas ütles, et pm kui veed lahti teeks hakkaks kohe sünnitama). lõpuks sünnitasin täpselt tähtajal, sünnitus oli väga kiire ja valutu (sõitsin ise autoga haiglasse, kindla mõttega, et sünnitama ma küll ei hakka, aga aeg ajalt oli tahtmine pressida ja läksin ikka igaksjuhuks….1,5h pärast oli beebi käes). Pärast öeldi, et seepärast oligi nii kerge sünnitus, et emakas oli ennem kõvasti ettevalmistunud vm

Vasta H.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.