Ei taha lihtsalt enam…

Istun nüüd siin arvuti taga ja tahaks vat, et nutma hakata. Ehk on see sellepärast, et Annu läks täna hüsteeriliselt nuttes magama. No ikka jubejubejube õudne on kuulata, kuidas su laps konkreetselt hing kinni karjudes sinu järgi nutab. Pea 40 minutit kuulasin, kuidas ta lohutamatult ‘emmeeeeee’ röökis.
Ja ma ei tohtinud vahele minna, teda kaissu haarata ja öelda, et olen siin ja ei kao mitte kunagi, mitte kuhugi. Seda kõike sellepärast, et oleme otsustanud saada teise lapse ja tema peab nüüd harjuma magama minekuga ka nii, et mina ei hoia ta kätt, ega paita ta peakest. Vaid seda teeb näiteks tema isa.
Aaagh. See kõik lihtsalt murrab mu sees midagi.

Aga veel kurvemaks muutusin ma siis, kui lugesin Briti ja Marina postitusi ja kommentaare nende all.
Järjekordselt on mu sõnu tõlgendatud valesti, järjekordselt on mu väljaütlemine kedagi riivanud. Järjekordselt tahaksin ma aega tagasi keerata ja lihtsalt vait olla.
Mul on tunne, et ma ei tahagi enam midagi kirjutada, sest alati mõistab keegi seda valesti, või loeb sealt välja midagi, mida tema sealt välja lugeda tahab.

Mu postitus ei olnud suunatud ei Briti, ega ka Marina poole. Kui mul oleks nendega probleeme, siis ma ütleks seda neile otse, mitte ei hakkaks blogis ”salaja” kedagi ”sõimama”. Ja mul on kahju, kui nad end puudutatuna tundsid.

Ma ei saa aru kust loeti välja, et ma arvan, et ninnunännud blogid on kõik feigid? Et keegi tegelikult polegi nii õnnelik, kui blogist tundub? Et see ilus elu on ‘fassaad’? Ilmselt siiski võeti mitmete blogijate sõnavõtud kokku?
Enda arust ütlesin ma vaid, et miks blogida, kui ei saa end väljendada täpselt nii, nagu mõtted peas keerlevad, vaid pead asju läbi teatud filtri laskma, kuigi tegelikult tahaksid teisiti teha. Ja kui ei taha, siis ei peaks keegi end ju ka puudutatuna tundma?

Mul on tunne, et ma ei taha enam isegi neid sissekandeid teha, kus räägin oma rasedusest. Sest jumal selle eest, kui mainin, kuidas ma verd nuuskasin või kuidas mu alaseljas möllavad meeletud valud, mis löövad mööda külge lausa jalga välja, nii, et võtab lonkama. Pärast jälle keegi loeb ja arvab, et ma ei taha seda last ja AINULT vingun ja vingun ja vingun.

Igatahes. Homme on meil looteanatoomia ja kui veab, siis saame me teada kas Annu saab õe, või venna. Aga enam pole mul mitte mingisugust tahtmist seda rõõmusõnumit siia jagama tulla.

Comments

comments

23 thoughts on “Ei taha lihtsalt enam…

  1. Ära kurvasta, samamoodi nagu teistel blogijatel on ka Sinul õigus oma blogis rääkida täpselt sellest, millest ise soovid ja kuidas tahad. Kui ei meeldi kellelegi, siis nad ei pea lugema. Nii lihtne ongi!

    Ps. Lugesin neid samu kommentaare ja mul on kurb, et mõned neist viitasid Su vanusele justkui põhjendades, miks nii kirjutad. Vanus ei tee Sinu arvamusi tühisemaks ega tundeid millegi suhtes vähem olulisemaks. Ära lase end sellest mõjutada! Pea vastu :)

  2. Ma ei tea, aga mind valdasid samad tunded Marina postitust lugedes. Kõigil ei ole nii ilus see elu, ega sellepärast ei saa siis kõike ju endasse jätta ja ainult ilusatest asjadest kirjutada. Elu ei ole must-valge. Näpuga viibutada neile, kes ennast ja oma elu natukene rohkem avavad…see võtab igasuguse isu avalikku blogi pidada. Kui läbi filtrite oma mõtteid kirja panna, siis ma olen täitsa kindel, et kedagi ei huvitagi see roosamanna.
    Lugejad kaotavad, meie ei saa ennast enam välja elada, ei saa vajalikke nõuandeid, ei konstruktiivset kriitikat.
    Ärme lase ennast heidutada. Kirjuta ikka edasi ja kõige parem – oma vahetuid emotsioone. See on päris.

    • See ei olnud kindlasti Marina postituse sisu – loe uuesti :) See oli vastulause rünnakule tema ask.fm’is, mitte katse rünnata neid, kes teisiti blogivad. Lipsuke, ära tunne ennast puudutatuna – mina küll ei lugenud kummastki välja, et konkreetselt sulle viidatud oleks!

    • Vabandust, et ma spämmin, aga Sina, Jaanika, peaksid Marina postitust kindlasti korra veel lugema – sina oled justnimelt (minu hinnangul) üks neist inimestest, kellest Marina räägib! Kes tuleb oma eluga vaatamata keerdkäikudele väga hästi toime ja näeb vaeva, et elus oleks kõik hästi, selle asemel, et vireleda ja viriseda!

  3. Näh ära põe:) . Sa oled väga lahe ja mulle meeldib, kuidas sa kirjutad ja neid on kindlasti väga palju veel?.
    Edu Sulle ja jaga ikka meiega ka oma rõõmusõnumit?.

  4. Lips, kuule, ole nüüd :)
    Ma ise saan ainult enda eest rääkida, nii et vähemalt minu postitus oli küll peaasjalikult ikkagi kõikide erinevate asjade kohta kokku ja rohkem isegi suunatud sellele, mis erinevatest kommentaaridest lugenud, kui mida blogijad ise öelnud on.

    Kui ma su peale mõtlen, tulebki mulle meelde vaid üks kord kui sa ütlesid, et sa pole ninnunännu ja vsjo. Kuna mulle ei meeldi kellegi varvaste otsas tampida, siis võid kindel olla, et kui oleksin sind konkreetselt millegi all mõelnud, oleksin sulle enne postitamist ka kirjutanud :)

    Mina ei tundnud end kindlasti su sõnadest riivatuna, vaid need panid mind lihtsalt mõtlema. Ja vääritimõistmine on vist üldse üsna laialtlevinud asi. Mulle tundub näiteks tihtipeale, et minu sõnadest loetakse ka välja hoopis midagi muud, aga ega sinna ei saagi suurt midagi teha.

    P.S. Loodan, et Annu harjub vaikselt sellise magamajäämisega ära. Mitmes öö teil ilma sinu sekkumiseta oli? Kui alles esimene või teine, siis on arusaadav. Usun, et nädala keskpaigaks on asi vinks-vonks :)

  5. Minu meelest Marina ja Briti postitused polnud sinule suunatud või sinust inspireeritud. Rohkem kommentaariumitest üldisemalt. Ma sain aru, et Marinat innustas postitust tegema tema Aski ilmunud kommentaar konkreetsemalt. Nii, et ära põe tõesti ja jaga ikka meiega oma arvamusi ja rõõmusõnumeid :)

  6. Kommenteeriksin su seda lõiku: miks blogida, kui ei saa end väljendada täpselt nii, nagu mõtted peas keerlevad, vaid pead asju läbi teatud filtri laskma, kuigi tegelikult tahaksid teisiti teha.

    Osadel inimestel on kaasasündinud filter. Kuidas sa tead, et inimesed ei saa end nii väljendada, nagu tahavad? Kas seepärast, et nad ei kirjuta negatiivsetest asjadest? Aga äkki nad ei tahagi neist kirjutada, sest see nn filter on neis nii juurdunud, et neil enam polegi mõtlemist, et “ooo, tahaks kirjutada sellest-tollest…aga näed, ei saa, sest avalik blogi”. Nad kirjutavadki sellest, millest tahavad, AGA see negatiivne külg polegi see. Osadele ongi maast-madalaks selgeks õpetatud, et halbu asju võõrastele ei räägita. Mõned jälle tahavad blogida, aga ei taha end 100% võõrastega jagada, ei taha rääkida isiklikke asju (kaasa arvatud tülisid), mida võivad lugeda valed inimesed.. kas siis nemad ei peakski blogima, sest lasevad asju läbi filtri?

    Miks ei minda näiteks kõrge ülemuse juurde rääkima lapse sitajutte või kõvasti avalikku ruumi oma isiklikke asju kommenteerima? Sest inimestel on õpitud filter mitte alati oma suud lahti tegema. Kahjuks tundub, et paljud on arvamusel, et kuna nad blogivad üksinda (istuvad üksi arvuti taga), siis on suva, mis suust välja ajatakse/kirja pannakse. See pole mõeldud kuidagi halvustavana sinu suhtes, aga lihtsalt teadmiseks, et inimesi on niiiiii erinevaid ju :)

    Ma loodan, et sa nüüd ei solvu, kui ma sinu näitena toon.. Ühest küljest mulle meeldib, et sa oled endale truu ja ei ürita olla keegi teine. Et noh.. what you read, is what you get… Teisalt ei meeldi mulle jälle see, et sa ei vali absoluutselt oma sõnu. Okei, nüüd on juba asi parem, kas või see, et sa ei ropenda nii palju enam. Lisaks tulebki selle sõnade mittevalimisega kaasa see, et sind tõlgendatakse valesti. Nii paraku juhtub, sest lugedes ei näe ega kuule teise näoilmeid ega tooni, millega mingit lauset mõeldud on. Mulle meeldib lugeda elulisi blogisid, aga selleks, et olla “eluline ja tõeline”, ei pea ilmtingimata kasutama natuke labast kõnepruuki või kirjutama, mida sülg suhu toob. Ja ka sõnade valikul on väga suur mõju. On ju vahe, kui kirjutatakse a’la “täna oli nii kehv päev, miski ei läinud hästi” või “no kurat küll, täna oli nii sitt päev, mida fakki ma maailma teinud olen, et mind vihatakse?????” (okei, see viimane ei käinud sinu pihta, sest sa oled viimasel ajal väga arenenud oma kirjutamisega :D)

    Ühesõnaga, kõik on ju tegelikult tsill. Blogivad erinevad inimesed, erinevatest asjadest. Kellel on tihedam filter, kellel mitte, kellel on suva, et sajad inimesed loevad suhte intiimsematest asjadest, kellel mitte. Asi on lihtsalt selles, et kuigi see on tõesti isiklik blogi, ei tohi ära unustada seda, et hetkest, mil blogi tehakse avalikuks, ei blogita enam ainult iseendale. Lugejateks on sõbrad, tuttavad, endised õpetajad, võõrad… Sellepärast valin ka mina oma sõnu. Mitte sellepärast, et ma tahaks näidata, et mul on ideaalne elu, vaid sellepärast, et ma ei taha end niiiii palju võõrastega jagada. Ja nagu Marina ütles, siis peab mõtlema ka lähedastele. Kui mina tahakski nt mõnest tülist kirjutada, pean arvestama ka Märdiga, kellele see absoluutselt ei meeldi.

    Selle kohta, et miks kõigile tundub, et raseduspostitused on ainult vinguvad, siis… ilmselt see on sellepärast, et asi pole eriti tasakaalus. Ma saan aru, et mõni rasedus ongi raske, aga samas võib ju midagi head ka olla? Aga kui iga kord loetakse ainult negatiivset juttu, siis tekibki mulje, et no miks vaja vinguda. Et umbes kui terve postitus on negatiivne, võib-olla üks hea lause, siis ei jää tõesti head muljet :)

    IGALJUHUL sai megalt pikk ja segane kommentaar, ma loodan, et saad aru, et ma ei mõtle seda kuidagi halvustavalt vms, aga blogimisega ongi see, et igaüks mõistab seda erinevatl ,kirjutab erinevalt ja erinevatest asjadest. Alati peab ka arvestama sellega, et teised ei pruugi tõesti aru saada jutu põhimõttest, vaid loevad välja selle, mida tahavad. Teisalt on siin ka mõtlemiskoht, et alati lugeda enda jutt enne postitamist üle ja mitte kirjutada emotsiooni ajel.

    • Loe nüüd seda ja järgnevat lauset uuesti. Seal oligi ju kirjas, et miks blogida läbi filtri, kui tegelikult tahaksid blogida teisiti. Ja kui ei saa/taha, siis ei puutu see ju ka minu sõnavõttu kuidagi… :)

    • Hehh, ma ütlen, et mul sai mega segane kommentaar :D Üks asi jah see külg, et kui inimene ise ei taha kirjutada. Teine pool, millest ma vb olekski pidanud alustama, on aga see (millest ma ka lõpus kirjutasin), et inimene võib tahta küll kirjutada ühtmoodi, aga laseb asju läbi filtri seetõttu, et mitte teha haiget oma lähedastele/segada teisi nende eraellu või lihtsalt sp, et saavad aru, et neil on lai publik :)

  7. Ära nüüd isiklikult võta. Olen kõigi kolme blogi jälgija ja ei arvanud kuidagi, et Marina ja Britti postitused sinu omast inspireeritud.

  8. Minu arvates oli ikka Mallukas see, kes nii mitmeski oma postituses mainis ninnu-nännu ja roosamanna blogisid.

  9. Lugesin sinu blogi millalgi kui ootasid esimest last ja veidi ka siis kui Annu oli pisike. Nüüd sattusin jälle siia. Kõik blogipostitused ajast-aega on masendava alatooniga. Proovi rõõmu tunda, kui vaja pöördu mõne spetsialisti poole kus saad kasvõi asjakohast nõu ja end tühjaks rääkida. Elu ei ole tegelikult nii mustvalge, palju on värvilist ja rõõmsat.
    Ka mul olid esimesed 4 kuud peale sünnitust rasked – tohutud gaasid, tundide viisi röökimised, nibulõhe, vasospasmid, mees oli palju töölähetuses…lastega ongi raske, kuid tuleb võtta kõike kaine mõistusega. Kohati mulle tundub, et võib-olla oled sa lihtsalt selle kõige jaoks liiialt noor. Kui laps oleks sündinud nii mõnedki aastad hiljem, kui käidud rohkem haridusteed ja avastatud maailma ja iseennast siis saaksid ka kõigega emotsionaalselt paremini hakkama.

  10. Avaliku blogija “rõõmud”. Sellepärast ongi väga palju inimesi, kes oma elu ja arvamusi vabatahtlikult kõigile arvustamiseks ette ei laota. If you can´t stand the heat, get out of the kitchen, nagu öeldakse :)

  11. Mäletan täpselt seda harjutamise aega kui pidin lapse üksi võrevoodisse jätma ja kuidas ta seal nuttis. Meil ei olnud issi ka kodune et teda lohutada ja nii ta nuttis end magama paar nädalat järjest. Mõnikord andsin järele ja läksin ronisin võrevoodisse ja nutsin seal koos temaga ja palusin andeks. Tavaliselt nutsin ukse taga vaikselt endal närvid nii läbi. Lõpuks harjutasin nii et läksin võrevoodi kõrvale enda suurde voodisse ja rääkisin talle et nüüd tuduaeg ja emme läheb ka tuttu, pöörasin selja ja teesklesin magajat niikaua kuni ta magas. Igakorraga hakkas ta kiiremini magama jääma sest teadis et emme niikuinii jääbki seljaga tema poole ja tudub juba. Lõpuks sosistasin üle ukse talle et mine nüüd tuttu ole tubli laps ja näitasin näpuga suu peal tasa-tasa. Enne seda sai musi kalli ja rääkisin mida kõike me tegema hakkame ju kuhu me läheme kui ta tubli on ja ära tudub.

    Selle väljendamise asja koha pealt peaks kõik mõistusega inimesed aru saama et kõik inimesed on erinevad ja neil on erinev väljendamisvajadus ja erinevad kombed. Sina väljendadki ennast teistmoodi, tänu elule on kaasa tulnud vajadus pigem negatiivne välja elada sõnadega blogis ja positiivne endale ja perele hoida, teised blogijad väljendavad positiivset blogis ja negatiivne lendab kõik perele kaela.

    • Muidugi on veel neid variante et näiteks osad inimesed hoiavad kõik negatiivse endale ja on suutelised selle kiiresti alla neelama ja kohe ka unustama ja neil polegi vajadust kurta. Teised hoiavad kõik enda sees. On ka neid kes kurdavad nii blogis ja perele jne.
      Minul on ka selline värk et kurdan kõik mehele ja nutan ka mehe ees ainult (väga harva) ja tihtipeale ta ei viitsigi mind enam kuulata nagu näost näha aga ei ütle ka muidugi midagi ja sõprade ja ülejäänud inimestega räägin ainult positiivsest kuna juba ammu ammu on jäänud mulje et inimesega kel on palju negatiivset öelda või millegi üle kurta pidevalt nendega ei taheta suhelda ega neid kuulata eriti, kohakuti arusaadav sest muidu muutud ise ka negatiivseks lõpuks ju.

  12. Minu postitus polnud ka kuidagi sinuga seotud, ma polnud kuni tänaseni seda postitust isegi lugenud. Mina panin oma arvamuse kirja lähtuvalt oma aski tulnud küsimusest ja juba kuskil pool aastat erinevatest blogidest ja kommentaariumitest tulnud vihjetest, kui võltsid mõned olla võivad. Mind ennast ei häiri absoluutselt avameelsed blogid, aga ma kordan ennast veel kord, et avameelsus ei tohiks tulla kellegi teise arvelt. Ning kindlasti ei tohiks teise kontseptsiooniga blogisid solvata.
    Mul on sinu blogiga ka vastakad tunded. Vahel ma loen ja mõtlen, et vau nii noor, asjalik ja eluga hästi hakkama saav naisterahvas ja siis mõni postitus pole kohe üldse minu silmadele ja kõrvadele. Aga siis ma lihtsalt mõnda aega ei loe, puhkan ja tulen värske pilguga tagasi. Minu eesmärk oli lihtsalt see, et olgem siis viisakamad üksteisega ja las see sildistamine jääb ära. Lugejaid jätkub ju kõigile ja erinevad vaatenurgad elule annavad huvitavust juurde.

  13. Mina ei saa aru, mis sõda nüüd lahti läinud on. Minumeelest ongi inimesed erinevad ja kui kõik ühtemoodi kirjutaksid ning arvaksid, siis oleks ka natuke imelik. Mulle väga meeldib sinu blogi ja ei lugenud kuskilt välja, et sa teisi maha teeksid. Kirjutasid sellest, milline sa ise oled. Lihtsalt oledki otsekohene ja sul on õigus kirjutada nii, nagu sa seda teed. Isegi kui hakkaksid läbi filtri kirjutama, siis usu mind, leidub alati keegi, kes sind kritiseerib. Kõigile ei saagi meeldida ja ära kurvasta (kuigi ilmselt pole see hetkel kerge, arvestades, et oled veel lapseootel ka, siis mõistan, et emotsioonid nagunii möllavad:). Kirjuta ikka edasi, olen kindel, et sul on palju lugejaid, kellele sa meeldid just sellisena, nagu sa oled :)

  14. Minu meelest ka ei peaks sa seda nüüd kindlasti mitte rünnakuna võtma, mida teised blogijad on samal teemal kirjutanud. Kõik üritavad lihtsalt oma seisukohta selgitada ja minu meelest on kõik (kelle seisukohti ma lugenud olen) seda päris viisakalt ja ilma otseste süüdistusteta teinud. Palun ära karista nüüd neid blogilugejaid, kes tõsimeeli sulle ja su perele kaasa elavad, sellega, et sa enam ei kirjuta või ei avalda oma teise lapse sugu. Suur suur enamus su lugejatest ju ikkagi toetab sind ja käib siin sinu pärast, et teada, kuidas sul läheb. Kui vaja, tee paus, mõtle asjad enda jaoks läbi ja siis me ootame sind kõik siia tagasi. :)

    • Heh, seda lootust nüüd ei olegi, et ma blogimise lõpetaksin. Lihtsalt vahel tekib selline tunne, et enam ei taha ja kõik käivadki siin selleks, et lugeda ”mida see loll jälle soiub”. :D

  15. No näed kirjutasid, et ei ole tahtmist meile oma beebisugu jagada ja beebi otsustas seda üldse mitte näidata :D ka teile :D seega…blogimine on kohustuslik! :D

Vasta Teele-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.