Elu kolme alla kolmeaastasega

Tahaks sellest väiksest Mannaterast rääkida, aga no mida sa räägid kellestki, kes ongi reaalselt mannatera suurune?
Aga noh, sellegipoolest on see väike kübeke pidevalt mu mõtetes. Mis siin salata, ma olen hirmul. Nii sellepärast, kuidas rasedus läheb, kui ka sellepärast milline see elu saab olema kolme alla kolmeaastasega. Või noh, Annu on tegelikult selleks hetkeks juba kolm aastat ja umbes kolm kuud vana, aga ikkagi. Kõik on täitsa tited ju veel! Vahel ma vaatan praegugi seda kahepealist hävingurühma ja mõtlen, et mida ma ometi teinud olen? :D

Näiteks täna. Ma panin pesu kappidesse ära. Saabus hävingurühm, tõmbas laiali kõik mu ilusti volditud tekikotid ja padjapüürid, ning kui ma üritasin neid kätte saada, jooksis üks neist minu eest ära, ise samal ajal kiljudes:”Ei saa, ei saa, sa ei saa mind kätte, nanananaa!” Appiiii, varsti on neid ju kolm! Ja kui antakse, siis isegi neli… ”Kas sa oled oma mõistuse kaotanud?” küsimuse peale ma igatahes kuri olla ei saa – ma mõtlen vahel ise ka sama asja! :D

Aga kui nüüd siiski rääkida rasedusest, siis hetkel on jube väsimus peal. Kõht on ka vastikult punnis ja hell, pidevalt valutab. Koguaeg on selline tunne, et mul on kristallkuul pluusi all, mida ma kogu hingest kaitsma pean (mõnes mõttes ju ongi!). Ma ei taha, et miski või keski mu kõhtu puutuks. Kardan ka seda, et mingil hetkel hakkab jälle määrima, nagu Joeli ajal, kui Annu veel tissi sai. Õnneks/kahjuks on Joel nüüd viimaste nädalate jooksul juba ise rinnast peaaegu võõrdunud. Peale selle viimase postituse tegemist, kus sellest imetamise värgist rääkisin, on ta isegi koduse lõunaune eelse söögikorra ära jätnud, ning nüüd on ta nõus rinda võtma vaid üks-kaks korda päevas (õhtul-öösel). Ju siis rasedus muutis piima maitset, nagu juhtuda võib ja ta ei tahagi enam…

Ma kardan, et sel korral ma küll neid iganädalasi kokkuvõtteid tegema ei hakka. See on ju nii been there, done that.Pole vast midagi sellist teile rääkida, mida ma juba vähemalt kaks korda rääkinud ei oleks. Kolmas laps on üldse paras kannataja, sest tema saab tõenäoliselt kõige vähem. Annu ajal kirjutasin iga pisiasja vihikusse üles, blogisin iga nädal, tähistasime iga minisünnat koogi ja küünlaga, ning tegime pilte, ta sai iga kuu kirja, kus rääkisin mis me sel kuul tegime, ning temast on umbes 1000 pilti iga kuu kohta. Joel sai oma fotokaustad, kus on kõik kuude kaupa ära sorteeritud, ei mingeid kirju ega kooke. Kolmas laps olgu õnnelik, kui tal beebiraamatki olema saab.

Ühesõnaga jah, me muutsime kolmanda lapse suhtes meelt. Jah, mu silmakotid hakkavad vaikselt mulle juba kanna alla jääma ja ma tahaksin kordkiii kolme aasta jooksul oma kehas üksi olla, ning teha otsuseid nii, et need mõjutavad vaid mind, aga nooojah. Neil saab ülivägev koos kasvada olema ja ma tean, et ma ei kahetse seda otsust ilmaski. Algus on lihtsalt raske, aga nagu öeldakse – Eesti naine peab suutma ära händelida 7 last ja joodikust mehe! Häda siis mul hakkama saada nelja lapse ja täitsa normaalse mehega. :D

Comments

comments

12 thoughts on “Elu kolme alla kolmeaastasega

  1. Hehh. Tuleb kaksikud saada, siis ongi lastega selleks korraks ühelpool :) ma võtaks küll ühe paari. Küll mitte nüüd kohe (mul kolmekuune poja kodus), aga varsti küll :D

    • See oleks omamoodi lahe, aga samas oleks ka kahju, sest see olekski siis reaalselt minu viimane rasedus…

  2. Kas ja milla Annu lasteaia plaanid on? :) lihtsalt huvi pärast, et ma olen pikaajaline lugeja aga praegu ei tule meelde, et millal mōtled lapsi lasteaeda panna?

  3. Palju õnne! Arusaamatuks jääb paljutki.. miks sa nii vara oma rasedusest niimoodi räägid? Enamasti ei öelda isegi lähedastele enne kolme kuu täitumist ju? Ja ma loodan, et see” hea kui kolmas laps beebiraamatugi saab” oli nali. Loodan, et kolmas laps ei saa ka ainult teiste laste vanu asju. Ja palun palun hakka tervislikult toituma. Proovi vähemalt raseduse ajal lapse pärast oma kaalu veidi kontrollida. Mitte paha pärast, aga saad ise ka aru..

    • Sest isegi kui midagi halvasti läheb, tahan ma, et temast teataks. Ta ei pea olema mingi saladus mis mingil arusaamatul põhjusel ilmavalgust ei näinud. Ma tahan, et kõik teaks, et ta oli olemas ja teda oodati ning armastati. See ”ootame kolm kuud, sest äkki juhtub midagi” on nii absurdne! Kes tahaks üksi kannatada, kui midagi tõepoolest juhtubki. Hea on ju, kui teatakse ja ollakse ka toeks, kui vaja.

      Ma ei tea mis mulje sulle meie todidulauast jäänud on? Kas see, et minul on ülekaaluga probleem, tähendab automaatselt, et me sööme koguaeg mäkki ja shokolaadi? Tegelikult on meie üleüldine toitumine üsna normaalne, me sööme iga päev palju juur- ja puuvilju jne. Mina lihtsalt söön liiga palju korraga ja valel ajal, sest vahel lihtsalt eik jõua korralikult neli-viis korda süüa. Kui korra päevas endale suure kausitäie sisse kühveldad ja vahepeal näksid vaid, pole siin midagi imestada. Minul ladestuvadki rasvad ülikergelt ka. Ühesõnaga jah, põhimõtteliselt ma tean mida ma tegema pean, aga muudatuste sisse viimine on raske, sest selline on mu toitumine pmt terve elu olnud.
      Liikumisega on ka probleem, sest pikki jalutuskäike ma ju Annuga teha ei saa, seega käingi ma põhiliselt väljas nendega vaid õue peal ja no palju neid sammukesi seal ikka mul tuleb…

    • Palju sul lapsi on Liis, et sa nii tark oled? Kahtlustan, et 0. Need lastetud on tavaliselt kõige agramad kritiseerima. :) Mu meelest on see nagu murphy seadus, et kui varakult välja ütled, siis just nimelt ei katke vms. See lapsuke sünnib 100% kindlalt. :) Palju õnne Lipsuke! :)

  4. Mul pole ühelgi lapsel (3) beebiraamatut :O
    Ja enamus riideid ja asju on kasutatud, sest hoolin meie keskonnast ja üks beebi ei suuda riideid, vankrit. turvahälli jne ära kulutada.

Vasta Liis-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.