Elu pidigi õpetama

Ma vaatasin praegu, et ma olen 17.märts hakanud midagi kirjutama ja see peaks päris hästi kirjeldama kuidas nägid välja meie esimesed paar kuud kuueliikmelise perekonnana:

”Ta võib tundide viisi une ja ärkveloleku vahel kõikuda, aga vot korralikult magama ei jää ja maha panna teda ei tohi. Või siis tukub lihtsalt süles 10 minuti kaupa ja iga kord, kui üritad teda maha panna, kukub lõugama. Õnneks ei ole ta otseselt mingeid metsikuid röökimismaratone korraldanud, kui välja arvata paar hullemat gaasiprobleemi öö-päeva, aga samas sellist hetke, et ma saaks kasvõi korraks päevas hinge tõmmata, teades, et ta nüüd tunni või paar kindlasti jutti magab, meil ka pole. Aga noh, see on jutt teiseks korraks, sest ka praegu seda siin kirjutades, hoian ma teda ühe käega oma rinna najal püsti, sest see on ainus koht, kus ta südantlõhestavalt nutta ei röögi.”

Vot siis nalja milline on ühe ema mälu. Kui ma praegu tagantjärele oleksin pidanud neid viite ja poolt kuud kirjeldama, siis ma ei mäletanud enam küll, et midagi sellist olnud oleks. Praegu alles meenub, et ahjaaa, meil oli ju periood kus üks väike kodanik magas vaid süles püstises asendis (ka öösel) ja ma olin juba valmis kasvõi oma kolmest neerust pooled maha müüma, et osta üks vinge kiiktool nende öiste trallide tarvis, et ma ise ka veidikenegi magada saaksin…

Ja siis oli meil periood kus see tüüp ei olnud nõus õues magama. Jäi toas süles magama, panin talle kombe selga ja viisin õue aga seal ärkas ta esimese 10 minuti jooksul kindlasti üles. Kui ma ta sülle võtsin ja tuppa tõin, magas edasi. Kombega. Minu idee on see, et talle ei meeldinud kui ta põsed külmaks läksid. :D

Siis oli meil veel see periood kus ta ärkas iga päev nelja-viie ajal ning hakkas lihtsalt vigisema ja siplema. Minu teooria on see, et ta võttis vastu otsuse hakata kukeks, kes peab koidu ajal kirema hakkama… Tegelikult olid tal gaasid, sest öösel ma teda ei krooksutanud. Võeh, gaasid olid tal kohati ikka suht hullud. Ainult üks megakallis rohi aitas ja nii kui seda ei andnud, oli pekkis.

Praegu on meil ”persse need hambad” periood. See periood kestab juba mingi kuu (igeme peal on mügarikud, aga läbi midagi ei tule). See laps tuli mulle näitama, et kõik mida ma arvasin end lapsevanemluse kohta teadvat, on pullikaka. Kõik mu sügavalt juurdunud tõdemused on pullikaka.

Näiteks olin ma arvamusel, et riidest mähkmed sobivad kõigile, vaja on vaid pealehakkamist ja kõik probleemid on lahendatavad! Oh jah, ütleme nii, et mul on praegu riidest mähkmete grupis müügil ca 25 vastsündinute mähet, millest pea pooled on kasutamata. Ma lihtsalt ei suutnud lõpuks enam neid mähkmeid koos kogu seljas oleva varustusega iga tunni tagant vahetada. Samas alla ma selles vallas veel ka ikkagi ei anna. Ühes suuruses mähkmed on meil alles paar päeva kasutusel olnud, ehk läheb nendega ikkagi paremini kui nb omadega. Kolm last olen saanud riidest mähkmetega mähitud ja nüüd neljandat ei saa, mismõttes?

Aga kõige suurem õppetund on hetkel ikkagi rinnaga toitmise teemaline. Nii kaugele, kui ma end emana mäletan, olen ma alati sisimas mõelnud, et kui sul piim juba tekkinud on, pole võimalik, et see ühel hetkel lihtsalt ”otsa saab”. Ma olin veendumusel, et kõik on tegelikult ikkagi sinus endas kinni, kinni selles kui palju sa sellele pühendud. Piima tekkimine on ju tellimuse põhine – mida rohkem laps rinnal on, seda rohkem tekib piima ja kogu muusika. Aga ometigi, siin ma olen, rinnapiima aktivist, kes annab oma lapsele rinnapiimaasendajat.

Kogu see jama sai tegelikult alguse juba siis, kui Kaur oli umbes 2kuune. Ta virises, keeras rinnast ära ja kaal ei tahtnud väga tõusta. Mul läheb mega kaua aega sõõrdumisega ja ta ei kannata nii kaua seda rinda niisama kuivalt imeda, seega läheb ta närvi ja hakkab rinnal keerutama, sest noh, midagi ju ei tule.

Kui lõpuks piim voolama hakkab, joob isukalt, aga niipea kui rind tühjemaks jääma hakkab ja piim enam survega kurku ei purska, hakkab taaskord keerutama ja vigisema. Mul on sellest öökulli mängimisest kopp lihtsalt niiiii ees! Ta reaalselt keerab pea omale selja taha nagu öökull, et rinnast eemale saada ja siis röögib nagu mina oleks süüdi, et tiss ära kadus. Nüüd kui ta veel keerama ka on õppinud, hakkab ta vapsee end minust lihtsalt eemale rullima. Ma saan iga toidukorraga nelisada halli karva juurde.

Ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et mul polegi enam nii palju piima, kui ta tahaks. Peale imetamist oli rind pea tilgatu, aga laps oli endiselt rahutu ja üritas elu eest rinda haarata, aga sealt ei tulnud enam ju midagi. Mul lihtsalt ei tekkinud enam piima nii palju ja nii kiiresti kui nõudlus oli. See on nii nõme tunne, justkui su keha veaks sind alt.

Umbes kolm nädalat tagasi ma lõpuks murdusin ja tõin koju pudeli ja rpa. Andsin talle rinda ja siis tõmbas ta veel 150ml rpa sinna otsa. Kui enne oli lapsel kõht aukus, siis nüüd on tal selle paari nädalaga tekkinud voldid ja normaalne piimamagu. Samuti otsustasin, et maksku mis maksab, aga täielikult rpa peale me üle ei lähe. Olen kolm last rinnaga toitnud ja võtku mind vanakurat, kui nüüd neljandaga alla annan!

Muretsesin endale korraliku rinnapumba, et peale imetamist rinda piima tekkeks stimuleerida, sest see väike laiskvorst ju ei viitsi… Kuna sel pumbal on 2 faasi, kasutan seda ka vahel enne imetamist, et piim kiiremini jooksma saada.

Mõnda aega oli nii, et päeval sundisin teda ikka rinnale ja jaurasime sellega nii palju kui mul aju vähegi kannatas, aga ööseks üldiselt tegin ikkagi ühe söögikorra jagu rpa, sest ma lihtsalt ei suutnud enam. Hommikuks oli ta mind lihtsalt nii tühjaks lutsutanud, et ta hakkas juba viie paiku lihtsalt kiunuma ja tõmblema mul kõrval. Rinnast keeras ära, sest sealt ju ei tulnud midagi enam, lutti ei võtnud ja ainult vigises. Kui aga pudeli sisse tõmbas, magas nagu miška veel paar tundi, kuni suuremad teda oma armastusega lämmatama tulid ja ta sellega üles ajasid.

Hetkel vaatan jooksvalt põhimõtteliselt näo järgi, et kas on vaja või ei. Mõnel päeval ei ole üldse lisa anda vaja, mõnel päeval aga saab lausa 2 söögikorra jagu rpa.

Ma ei saa aru millest see oleneb või miks mul vahepeal piima piisavalt ei ole. Vahepeal olin veendunud, et asi on kaalu langetamises, aga samas ma ju ei näljuta end, söön lihtsalt teadlikumalt ja liigun rohkem. Aga äkki see ongi mu keha jaoks lihtsalt hetkel too much? Või teeb mu keha piima just süsivesikutest? Ema mul naeris, et enne tegin shokolaadipiima ja laps oli trulla, aga nüüd toodan mingit silo vett ja sellepärast laps enam ei kosugi. Vahel jällegi tundub, et piima tõmbab kokku just trennipäevadel. Aga no see kõlab lihtsalt nagu loll vabandus paks edasi olla…

Tundub, et kõik mõjutab mu tootlikust. Stress ja konfliktid, magamatus, ilm jne. Nüüd hakkasin jälle korralikult vitamiine võtma, üritan veel rohkem vett juua, hoian end teadlikult eemale stressirohketest olukordadest ja inimestest ning hetkel tundub, et saan ikka olukorra päästetud.

Hakkasin vaikselt talle püreed ka andma (ta ei saa näputoidule pihta veel) ja see vist ka aitab. Õnneks on ta mul kohe 6k ja peab niikuinkii hakkama päris inimese toitu sööma (järjekordne veendumus kummutatud, et enne 6k pole lapsel midagi peale piima vaja).

Ühesõnaga, see neljas kogemus on paras õppetund olnud, aga ma niiii naudin teda, sest ta on ju mu viimane beebi. Lasen tal mõnuga oma rinnal magada, nuusutan ta piima lõhnaga suud ja hoian kõvasti-kõvasti enda kaisus, sest see aeg läheb tegelikult nii kiiresti. Nüüd mõistan väga hästi mida tähendab ‘päevad on pikad, aastad on aga lühikesed’.

Comments

comments

14 thoughts on “Elu pidigi õpetama

  1. Minul küll jäi kohe piima vähemaks kui hakkasin nt fitlapi järgi toituma. Ma seekord üldse ei üritagi enne kaaluga midagi ette võtta kui rinnapiima plika ei saa. Aga eks kõigi kehad erinevad.

    • Ma uurisin ja lugesin ka, et paljudel on see nii. Samas ma olen nüüd kavas nii 50-50 ja ikka on piimaga mingi jama….

  2. Ma loeks nagu enda beebi kohta, ainult et mulle esimene laps. Ei ole ausalt soovi rohkemateks 🙄

    • Ma olen vaga passiivne blogi lugeja, st ma pea mitte kunagi ei kommenteeri. Sinu kommentaar ajas kyll veits vihale..

      Why the hell tunned et sul on vaja selline kommentaar postitada 4. lapse emale kes on enda mehega abielus? Even if he is flirting, none of your business!

    • Ei no ma tahaks küll teada, kui olekski midagi. Veel haigem oleks olla see ainus loll, kes midagi ei tea. Mina läheks ka kohe rääkima, kui teaks, et keegi kedagi petab vms. Ma ei seedi selliseid süüdimatuid. 😏

  3. Stress ikka väga suur mõjutaja. Usun, et seda pole nelja väikse lapse, majapidamise ja loomadega teps mitte vähe. Ja kui tegeled kaalulangetusega, siis praegu võib tõesti ka see keha jaoks stressitekitajana mõjuda. Las jääda need kunagised põhimõtted ja tõekspidamised. Tookord need pidasid paika ja olid su jaoks ainuõiged. Praegu on aga asjad pisut teistmoodi. Kõige olulisem on ikka see, et oled leidnud enda jaoks sobivad lahendused, mis päriselt aitavad ja lihtsustavad sinu-beebi-terve perekonna elu. Ei ole keegi sellest kehvem ema, et abivahendeid kasutab. Väga-väga tubli oled just!
    Tore, et kirjutasid 🙂 Kitjuta veel, kui vähegi mahti saad.

  4. Ega ise ei teagi, aga kuskilt teemast jäi silma see ja mõtlesin, et küsin, kas sellel tõepõhja all.

    • Mis teemast? Minu teada ta ei käigi kuskil, eriti veel üksi, et tal üldse oleks võimalustki pidevalt kellegagi kuskil flirtida. 🤣

Vasta teenindajad-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.