Elu vastsündinuga – zombi apokalüpsis.

Peaaegu iga päev saan ma askis taolisi ”küsimusi”: ”Millal sa blogid?”, ”Miks sa ei blogi?”, ”Sa PEAD blogima!”.
Are you fucking kidding me. Ma ei PEA mitte munnigi muhvigi! Ma ei ole mingi meelelahutuslik kloun, et ma PEAN! Blogimine on mu hobi, ja hobidega tegeletakse siis, kui nende jaoks on aega. Ja seda mul hetkel veel eriti ei ole. Energiat ka mitte… Ma saan aru, et ma olen nii mega awesome, et te ei suuda minuta elada ( :D :D :D ), aga, PIPE THE FUCK DOWN!

Tegelt on meelitav, et te huvi tunnete ja igatsete. Lihtsalt vahepeal, kui sa olen 2 tundi viimase 36 tunni jooksul, maganud, ajab selline pärimine sita sisikonna keema. Sorri.

Mõni päev ma tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun. Kõik tahavad minust midagi, kõigil on midagi vaja. KO-GU-AEG! Titt ei maga ja karjub kui ta hetkekski maha panna. Koer tahab mängida, või õue, või süüa, või lihtsalt hellitusi. Kass käib sabas ja karjub, sest talle ei kõlba krõbinad – tahab head, näiteks liha!-, või õue ja kui ma ei lase siis KARJUB! Miks kõik koguaeg karjuvad…arumaeisaaaa. Ja mees… tema tahab ju ka tähelepanu kogu selle madnessi keskel. Aga mul on vahel tunne, et ma lihtsalt ei jaksa.
Ma juba tundsin kuidas ma ei tunne oma elust enam rõõmu. Ma tundsin kuidas ma ei tunne enam oma beebist rõõmu. Ja see on kohutav!!! Ma tahan iga hetke lõputult nautida, sest see aeg on nii kuradima üürike. Liiga üürike… Aga seda on ikka meeletult raske teha, kui su kätel on sulle näkku röökiv imik, kes ei rahune. Ükskõik mida sa teed. Või siis rahuneb kaheks sekundiks, kui sa oled mingi uue ja põneva asja välja mõelnud, aga niipea kui see tal üle viskab jätkub röökimine.
Muide, nii meil oli paaril hommikul. Ta lihtsalt lambist kisas. Need ei olnud tal gaasid, sest ta ei punnitanud ja kõht ka ei olnud kõva. Tundus nagu lihtsalt jonn, aga nii pisikesed ei pidanud veel jonnida oskama ju.
Põhimõtteliselt ei kõlvanud talle mitte ükski asi mida ma tegin. Kiigutasin – rahul pool minutit ja siis hakkas karjuma. Laulsin ja plädisesin talle midagi – vaatas ja kuulas rahulikult veidike ja siis hakkas röökima. Kõndisin ringi – rahul paar minutit ja siis hakkas jälle kisama. No põhimõtteliselt iga sekundi tagant tuli midagi uut välja mõelda, et ta ei karjuks. Ja kõik vajadused olid tal rahuldatud. Perse Tagumik oli kuiv, kõht oli täis, krooksud olid väljas, riided olid seljas (vahepeal kisab või hädaldab, kui tal veidike jahe on, näiteks mähkmevahetuse ajal). Ja vot selline trall ajab juhtme kokku. Mul oli küll tunne, et ma lähen kolmandalt peakat hüppama. Mitte mingit selget põhjust ei ole, aga ikka karjub. Ja see kestis viis tundi. Saate aru, VIIS TUNDI. Ütleme nii, et mitte just kõige meeldivam hommik mu elus. :D
Sellist ajukeppi tegi ta mul õnneks ainult paaril hommikul. Kuigi ega hommikuti me ikkagi keegi siin enam ei maga. Nii kui valgeks läks, hakkas üks jant pihta. Hommikul mingi 6-7 ajal (no nüüd läheb iga päevaga aina hiljem valgeks) otsustas tema, et uni on nõrkadele ja paras aeg on üles tõusta, ning maailma avastama hakata. Just siis kui minul uni kõige magusam, tahab tema ringi käia ja jutustada. Või siis gaasidest punnitada. See viimane on eriti kurb ja tüütu, sest ma ei saa ju mitte kui midagi teha, et teda aidata. Ja nii me siis lamasime voodis, minul silmad kinni ja pooleldi unes. Temal käis üks pidev punnitamine ja vahepeal nutt. Nutu peale võpatan mina siis ka üles ja üritan kuidagi aidata. Näiteks massaaži teha, aga see tihtipeale ei aita ja pigem ajab teda rohkem nutma. Ning ega selle punnitamise saatel ei ole ka eriti kerge magada. Küll ta peksab mind rusikaga näkku, küll jalaga makku (keisri haava, autshh!)… Ja eemale tõsta teda ju ka ei taha/saa. Oeh, mu vaene beebike. :(

Ma pole mitu nädalat (hehe, peaaegu kuu juba ju!) maganud rohkem kui 2-3 tundi korraga. Umbes, et magad 2 tundi selleks, et olla 1,5 tundi üleval, selleks, et magada jälle 2 tundi. Ma tahtsin kirjutada praegu, et miinus siis see aeg mis kulub veel magama jäämiseks, aga mul pole enam isegi mitte patja ja tekki vaja, et magama jääda. Andke lihtsalt hetk vaikust.
See pinnapealne uni on väga harjumatu. Ma vajan normaalseks funktsioneerimiseks vähemalt 10 tundi korralikku und. Hetkel saan ma heal juhul 4-5. Ja needki on pinnapealsed.
Aga noh, kurta tegelikult ei saa. Ma hakkan juba harjuma ja see 2-3 tundi on tegelikult nii väikse bebi puhul normaalne uni. Võrreldes sellega, et esimesed nädalad magasin ma peaaegu üle öö ainult 40-60 minuti kaupa. Ja siis ka olin iga klõpsu peale üleval, sest hirm, et titt ära lämbub oli suht suur. Sellest räägin ma mingi teine kord täpsemalt, aga mingiaeg oli tal kombeks suure kaarega ja väga palju ‘oksendada’, ning siis lämbumise hääli teha. Üldse ei olnud hirmus eks. Ükskord oksendas ta näiteks mähkmevahetuse ajal suure kaarega vastu peeglit, nii, et pool peeglit oli konkreetselt valge. Ma eeldan, et see oli sellepärast, et piim purskas talle kurku ja kõht sai ruttu täis, aga imemisvajadus mitte. Seega ta õgis end nii täis, et plahvatas, kui natukenegi liigutada.
Kui ma sellest aru sain, siis hakkasin talle lutti pakkuma. Seda ta loomulikult eriti ei tunnista. Väga-väga harva, kui talle sobib. Mina ei tea miks seda lutti nii kardetakse ja maha tehakse? Kas ma olen nüüd halb ema, sest pakun Annule lutti? Ma arvan, et ei. Pigem tõmmaku seda kummilötakat, kui kasutab mind inimlutina ja pärast oksendab. Ega endal ka kerge olla ju ei ole, kui kõht on nii täis, et ainult ägiseda suudad.

Ja siis gaasid. Oh jumal. Ma olen juba proovinud 3 erinevat rohtu, massaaži, piimhappebaktereid, võimlemist, toitumise jälgimist, D-vitamiinide vahetamist ja ära jätmist, jnejnejne. Mitte miski ei ole aidanud. Ta punnitab ilma liialdamata 24/7. Peale igat söögikorda, terve selle aja mis ta üleval on ja nende neetud gaaside pärast ta ärkabki nii ruttu ka üles. Läbi une juba hakkab üks punnitamine pihta.
Aga vähemalt ta ei röögi eriti sellepärast. No vähemalt mitte terve selle aja. Vahepeal ikka tuleb nuttu ka kui eriti valus hetk on. Ja mu süda murdub seda jama vaadates. Kes ikka suudaks näha oma last piinlemas. Ja ma ei oska mitte midagi teha! See ajab mu hulluks.
Jumalast vahet ei ole mida ma söön, või ei söö. Ikka käib üks ja seesama jama koguaeg. Ning asi pole ka D-vitamiinis. Annan geefiluse oma. Seal on piimhappebakterid sees ja tundub, et see pigem aitab, kui tekitab gaase juurde. Peale selle andmist muutub ta rahulikumaks ja saab magama jääda.

Ükspäev olin ma nii sillas. Ma nii lootsin, et leidsin imerohu ja mu elu on nüüd päästetud. Ostsin uue gaasirohu ja peale selle andmist muutus laps niiiii rahulikuks, puuksutas oma kiiges nagu vana mees ja jäi norinal magama! Magas peaaegu 4 tundi! Ma sain oma sarju vaadata. Ma sain süüa! Ma sain võtta nii pika dušši, et vesi sai otsa!!! Ja ma sain oma ahvi jalad ära epileerida, lõpuks ometi. Kuidas teada, et jalakarvad on liiga pikad? Kui sa paljalt kõnnid, siis tunned karvades tuuletakistust. Jah, täpselt nii hull see asi oligi. Varsti minu ja mehe jalgu võrreldes ei olekski aru saanudki, kummad on kummad.
Ma juba mõttes kilkasin ja mõtlesin, et ‘mõelda vaid kui laheda ja rõõmsa blogiposti ma teha saan!’. Aga huiatki.
Mees ikka ütles hästi ja õigesti, ‘ära hõiska enne õhtut’. Juba järgmine söögikord olid samad jamad tagasi ja vaat, et veel hulleminigi. Ning tundus, et see neetud rohi pigem tekitab talle neid gaase veel juurdegi. Kisa oli palju rohkem. Seega saatsin ma need gaasirohud kõik kuu peale ja pole nüüd neid üldse andnudki. Ja tundub, et seal see kurjajuur oligi. Annu on terve tänase päeva olnud palju rahulikum. Ei punnita ka enam nii, et näost sinine. Kuigi ta ei taha magada ikka. Aga vähemalt ta ei piinle enam.
Kui ma praegu end siin ära sõnusin siis ma tõsiselt ka hakkan kolmandalt peakat hüppama… :D

Aga need hetked kus me gaasidega ei võitle, on imelised! Ma vaatan teda ja ma ikka veel ei suuda uskuda, et mind on sellise õnnega õnnistatud. Jah, ka peale kõiki neid magamata öid ja eneka mõtteid*, nimetan ma seda õnneks. See tunne teda vaadates on kireldamatu. Minu tütar. Minu imeilus tütrekene.
Ma tõsimeeli ei mäleta millal ma viimati nii palju naersin, kui teda vaadates. Kui tal on hea tuju ja ta tahab jutustada, ning ma olen ka paar tundi magada saanud, siis on ta maailma kõige koomilisem tegelane. Kõik need näod ja hääled mida ta teeb… Ma lihtsalt suren naerukatesse. Kui keegi akna taga kuulaks, siis ta ilmselt mõtleks, et ma olen debiilik. Naerab jumala lampi omaette. Aga see on ikka nii paganama naljakas, kuidas Annu kätega vehib ja häälitseb. Ta on nii ilmekas ja teeb sekundiga miljon erinevat nägu. Ma ükspäev filmisin teda, et ka teile näidata, kui lahe tegelane ta on, aga ma ei suutnud naeru tagasi hoida ja irvitasin seal taustaks nagu mingi veidrik, seega ma pean selle video uuesti tegema. :D

*See on obviously nali. Ma ei ole deprekas ja ma ei taha end tegelikult ära tappa. Just in case, kui keegi ei mõista sarkasmi.

Aga jamh. Elu on lill ja pasatornaado hullumeelsus kordamööda. Tegelikult ei ole meie elu hetkel ju mitte üldse nii kohutavat. Kõigest normaalne vastsündinu elurütm ja probleemid. Kõik see millega ma juba enne rasedaks jäämist ju arvestasin. Aga sellegipoolest on veidike raske vahepeal, ja harjumiseks läheb aega. Seega kannatage veidike. Ma ei lõpeta blogimist. Lihtsalt ma ei suuda end päris miljoniks ka rebida ja Edward Cullen ma ka veel ei ole, et und üldse ei vajaks. Hetkel on mu perekond siiski prioriteet. Ja uni on kohal number kaks.
Kui tuleb nii suur igatsus peale minu järgi (:D), siis kasutage ask.fm’i. Seal ma ikka igapäevaselt vastan teie küsimustele ja hoian uudishimulikumaid meie eluga kursis.

Aga nüüdsest loodetavasti läheb asi vaikselt rööpasse ja saan blogimisega ka järje peale. Nii palju on teile ju rääkida. Hea on, et ma kõik detailselt olen vihikusse üles kirjutanud. Ma juba praegu näiteks ei mäleta pooli asju ja kuupäevi!
Annemaia esimestest elupäevadestki ei tea te mitte midagi. Põhimõtteliselt. Kuidas ta oleks peaaegu lootevee kätte lämbunud – kaks korda! Ja kuidas ämmaemand selle peale siis ütles, et ‘ah, kui näost sinine ei ole, siis on OKEI!’ No saate aru. Ja kuidas mul alles eelmisel reedel teiselt poolt opi haava ka niit välja lõigati. Niit mis pidi ise ÄRA SULAMA. Ma ei saanud juba kohe alguses aru, et kuidas see võimalik on, et ühelt poolt sulab ise ära, aga teiselt poolt on vaja lõigata? Mis võluniit see selline on? Selline cräpp paneb mind paratamatult mõtlema, et mida nad veel siis valesti teinud on? Äkki sellepärast polegi mul IKKA VEEL lohhiad ära lõppenud ja haav on ka endiselt valus? Haava ümber on mingi kõva valus muna (eriti paremal). Nüüd paar päeva tagasi hakkas naba kõrvalt ka valus, kui sinna vajutada. Ja vasakusse munasarja lööb ka nüüd valu. Nagu sellest veel vähe oleks, et nad mu pisikesele piigale näkku lõikasid ja sellest sinna ilmselt arm jääb! Jah, see kriips on endiselt nähtav, kuigi enam ammu mitte punane. Tai pohlad, kui see ära ei kao.

Osad sõnad on ‘maha kriipsutatud’, sest EMMED JU EI ROPENDA NEVER-EVER! :D

Comments

comments

34 thoughts on “Elu vastsündinuga – zombi apokalüpsis.

  1. Ära muretse, see raske aeg läheb mööda ja saate varsti tibuga üksteise seltskonda veel enam nautima hakata :)
    Senikaua toimeta vaikselt oma toimetusi ja palju jõudu sulle! :) Sa oled ju tegelikult väga tubli! :)

  2. Kas sa pole mõelnud , et paned Aski kinni ja hoiad ise mõne aja veebikeskkonnast eemal, siis ei pea sa ju lugema neid kirju “Millal blogid ” jne.

  3. ma tahaks soovitada apteegitilliteed (kui sa veel proovinud pole). Seda on hea ise juua ja mina andsin seda ka oma vastsündinule, iga kord enne söögikorda teelusika täie (ära suhkurt siis teele lisa). See aitas tal gaasidega toime tulla. Kuidagi kergemaks läks kohe. Ja meil oli ilmselt see gaaside kurjajuur minu söödud piimatooted. Isegi juust.

    • Ma olen joonud seda juba jah. Ja titele andsin ka, aga siis tal läks kaka roheliseks ja rohkem ei julgenud anda… Ja piimatoodetest loobusin ka mõneks päevaks, aga ikka oli samamoodi kõik.

    • Kusjuures sellest kas asi on piimatoodetes, pidi aru saama alles kahe nädala jooksul, sest see piimavalk või misiganes aine mis seal oli, püsib u 10 päeva kehas. Mul sama seis, poiss 4,5 kuune ja ikka punnitab ja sipleb. Pean ka selle kahe nädalase “dieedi” ette võtma, ainult ma ei kujuta ette kuidas ma hakkama saan. Ma täiesti piimasõltlane.

    • Oh jummel. Okei. Ma olen ka ikka mõnuga sõltlane. Iga söögikorra kõrvale piima ja pidevalt juustu jne…. :D

  4. Ma tean mida sa tunned. Mul esimene laps esimesed 4 kuud põhimõtteliselt nuttis ja minu arust polnud need kogu aeg gaasid. Ükski gaasirohi muidugi ka ei aidanud! Lisaks rinnapiima lapsed pidid rahulikumad ja vähemate gaasidega olema! Tühjagi! Kui nelja kuuseks sai, läks asi vähe lihtsamaks, siis ta vähemalt ei nutnud, aga rinda tahtis öösel ikka pea iga tunni tagant. Ja loomulikult mitte söögi pärast, ikka selle va kindlustunde ja läheduse pärast. 8 kuud pidasin vastu, siis mulle aitas. Läks lutipudeli peale ja öösel hakkas oma voodis magama.

  5. Tuttav tunne. Nagu oleks omaenda memuaare lugenud kui poiss väike mul oli. Mul olid asjad kohati isegi hullemad.. Aga see aeg saab varsti otsa,unetud ööd ja “eneka”mõtted on normaalsed, sul laps ju nii väike veel .. Seniks aga joo seda apteegitilliteed, ka minu poisil aitas see gaase leevendada. Muuseas, ma lasin ühel tuttaval tellida Inglismaalt ühe hea gaasirohu- Infacol oli vist selle nimi.. See aitas isegi päris hästi.. Aga päris ära ei võta neid kahjuks miski..

    • Seda müüakse nüüd Eestis ka ja see oli esimene mis ma proovisin. Selline pipetiga ja päris palju peab andma.

  6. Soe vann kui karjub ja kisab. Meil aitas ka gaaside vastu. Suurema tüdrukuga polnud probleeme gaasidega. Cuplaton gaasirohi tegi temaga imesid. Väiksema plikaga oli nii nagu oli ja ainuke koht kus rahunes oli vann, nii gaasi valudega kui ka lihtsalt karjumisega, millele põhjust ei leidnud. Rahulik laps=rahulik emme. Jaksu ja edu. (Mainin ära, et esimest korda terve öö sain magada siis kui plika sai 2 aastaseks ja 3 kuuseks. )

    • Vann talle tõesti meeldib, aga päris iga söögikord seda ju ka teha ei saa. Ning tal on nahk nii õrn ka veel.
      Cuplaton oli 2. rohi mis proovisin. See aitas tõesti rohkem, aga päris ära jah ei võtnud ja punnitas ikkagi.

  7. Minu poja nuttis (ja kriiskas) esimestel kuudel palju. Päästeingliks osutus gaasirohi Colinox ja raamat “Nutt ja jonnihood”. Tegin täpselt selle raamatu järgi ja lasin tal turvaliselt kurta ja uskumatu – pärast seda oli laps nagu ümber vahetatud ja on seda siiani – ta on ülimalt rõõmsameelne ja muhe.

    • Issand, siin nimetatakse kõik need rohud ära mida ma proovinud olen! Just see oligi viimane mis ma ostsin ja mulle tundus, et see tekitas ainult juurde gaase.
      Tahaks ka seda raamatut sirvida. Aga mis seal siis kirjas oli? Mida sa tegid?

    • See raamat räägib lapse (sh imiku) nutu põhjustest ja et üks neist võib olla see, et beebi tahab lihtsalt end välja elada (nn sünnitusel saadud “trauma” jm emotsioonid). Ja siis see raamat õpetabki, et ka imikutel tuleks lasta nutta, aga ainult neile turvaliselt. Hästi lühidalt – kui imiku põhivajadused on kõik rahuldatud (kõht täis, mähe kuiv, ei ole unine, ei ole liiga palav ega külm jne) ja laps ikka nutab, siis tuleb tal lasta nutta (mitte kussutada, laulda ega lutti vms anda). Aga seda ainult turvaliselt ( et laps tunneks, et oled jäägitult tema päralt ja et tõesti kuulad) – terve nutu aeg hoia beebit hellalt süles enda kaisus, vaata talle silma, räägi rahulikult, et kuulad ja kuuled teda, et oled tema jaoks olemas, et ta võib kõik turvaliselt ära rääkida, et armastad teda ja et tal on siin turvaline olla jne. Silma peab vaatama, sest laps teeb nutus pause ja nn kontrollib (st vaatab) et kas sa ikka kuulad teda. Kussutada/kiigutada jms, laulda, lutti anda jms ei tohi – sest see annab lapsele signaali, et sa pole teda valmis kuulama. Mõtle ise, kui tahad oma hingelt midagi nt oma mehele rääkida ja igakord, kui rääkima hakkad, kukub tema sind nt ringi keerutama ja laulma – ajaks ju närvi ;)
      Esimesed korrad võib nutt kesta üsna pikalt ja alguses (mõnekuused imikud) jäävad pärast nuttu kohe sügavalt magama. Suuremad beebid ei pruugi seda enam teha. Meil kestis esimene nutt vahelduva eduga pea kaks tundi. Siis ta magas sügavalt ja nuttis natuke veel. Pärast seda jäid nutud järjest lühemaks ja intervallid sellistel nuttudel järjest pikemaks. Alguses oli sellist tühjaks nutmist kord nädalas, siis paari nädalase vahega ja siis juba kord kuus. Nüüd kaks viinast kuud pole enam kordagi sellist nutmist vaja olnud.

  8. Mul hiljuti üks sõbranna rääkis, et ta sõbranna lapsel olid ka hirmsad gaasivalud ja siis avastati, et oli beebil B12 vitamiini puudus hoopis. Täitsa veider värk, sest ma nt polnud kuulnudki sellisest asjast, kuid just nüüd lugesin ka ühest artiklist, et imetavatel emadel võib tekkida B12 vitamiini puudus ja seetõttu ka lapsel.

    Ma võin sind lohutada, et teise lapsega võtad asju juba chillimalt :P Ma esimese lapsega ka hullult kartsin kõike – kui ta vähegi rohkem köhis või mingit lämbumishäält tegi, kuulasin pidevalt kas hingab jms. Ptüi-ptüi-ptüi aga teine laps on meil ikka viimased 3,5 kuud ikka nii chill kutt- u 2kuuselt hakkas päeval 4tunnist und tegema ja ma kuskil nädal aega ei suutnud selle nn vaba ajaga harjuda ja molutasin lihtsalt aega maha :D

    Sul beebi nii väike veel, aga kui tal mingi kindlam päeva rütm hakkab tekkima, siis on palju lihtsam toimetada. Ma tean, et paljudele ei meeldi päeval magada, aga mina tukkusin koos beebiga, sest mind ka see katkendlik öine uni häirib.

    • Ma ka südamerahuga magan päeval, kui vähegi saan. Las need karvad lendavad mööda korterit ja pohlad ju see, et kraanikauss nõude alt väljagi ei paista. Kui keegi ootamatult külla peaks tulema, siis vajuks ma küll häbi pärast maa-alla. :D

  9. Minu poisil aitas Sab Simplex ja see kui ma panin ta köhuli oma käe peale. Täpselt nagu sellel pildil: http://de.fotolia.com/id/45282297
    Ja omast kogemusest vöin öelda, et see esimene kuu ongi köige raskem. Teisel kuul oled juba selle magamatuse ja muu tralliga harjunud.

  10. “mitte munnigi ma ei pea…” “ajukepp” ja “perse on kuiv”, päris kole lugeda selliseid sõnu.

    • Olgem ausad, tegemist ON lapsega, kes sai lapse, sest täiskasvanud intelligentsed inimesed nii ei räägi. Ja blogija, ära hakka ennast õigustama, et ära siis loe, kui ei meeldi…Isegi kui mina seda ei loeks, on sul siiski avalik blogi ja kas sul piinlik ei ole, et nii õudsa suuvärgiga noor naine oled? Seda enam, et oled siia ka oma pilte üles riputanud ja tegelikult khmmm, kui keegi sind peaks kuskil linnas kohtama, siis minul sinu asemel oleks küll piinlik.

  11. Ilmselgelt sa oled way over ur head seega pipe the fuck down urself too :)
    Ma nii lootsin, et lapsesaamine paneb sulle veidi mõistust pähe ja sa hakkad normaalse inimese moodi rääkima. Munnigi sa ei pea, aga sa oled ema. Mõtle selle peale veidi. :)

    Ja kui sa hakkama ei saa pane oma blogi ja ask kinni ja tegele oma lapsega :) Kui mul laps sündis siis ma tegelesingi temaga. See ongi elu. See blogi aga vast pole seda. Kui sa oma tite kõrvalt mõlemaga hakkama ei saa siis tunnista, et su fantaasia oli natuke ülepingutatud ilusast elust.
    Pole ju tarvis seal askis igapäevaselt istuda ja vastata. Uuri parem titemajanduse kohta üht-teist, saad ehk oma pasatornaado toimima :)

    • Ja mida tähendab sinu arvetes see ‘normaalne rääkimine? Et mitte neverever ei ropenda, ei kasuta inglise keelseid väljendeid ja õpin üleöö ideaalselt kirjutama? :D
      Nagu ma ka juba öelnud olen, siis see,et ma olen nüüd ema, ei tähenda, et ma peaksin hakkama teesklema perfektsust ja ’issand jumal mina küll kunagi ei ropenda!’. Ja ma ei hakka asju ümber sõnastama, lihtsalt sellepärast, et ma olen nüüd ema. Ma ei hakka teesklema kedagi kes ma ei ole.
      Ega ma koguaeg ei ropenda. Ma oskan siiski piiri ka pidada. Ja ehk suudavad need, kellel see nii silma riivab, sellest ka korra nn ‘üle vaadata’ ja ei tekitaks sääsest elevanti? ‘Issand jumal, ta on ema ja julges ROPENDADA!?!?’ :D

    • Eks ropendamisel ja ropendamisel on vahe. Aga pipe the fuck down, munnigi jne jne jne jne jne kaunid väljendid Sinu suust.. Noh, eks näitab lihtsalt millest inimene tehtud on, muud midagi :)
      Minul isiklikult oleks piinlik ja ma usun, et ka minu lapsel oleks piinlik kunagi.
      Sa varem tõstatasid seda vanuseteemat, et jube nõme ja värki, et suhtutakse Sinusse kui lapsesse arstide poolt jne. Noh, on ka põhjust :D

      MInu jutu mõte polnud see, et kirjuta perfektselt või ära enam kunagi ropenda aga no nende tekstide juures ikka arenguruumi on. Samas, ilmselt blogimaailmas “faking pasatornaadot täis, mitte munnigi peale tite ma ei aruta ega räägi raisk” beebiblogija ongi puudu jep :)
      Sa lihtsalt muudad nii ilusa asja nagu lapse saamine kergelt rõvedaks oma jutuga. Muidugi, kõik polegi ilus ja nunnu ja roosa. Ma pole ka sada aastat magada saanud aga sellest hoolimata kontrollin end ja oma sõnavõttu siiski :)

      Jaksu lapse kasvatamisel, loodetavasti kasvad koos lapsega :)

      Ma siiralt loeks hea meelega kuidas laps kasvab ja mis toimub, aga no kõik mis antud tekstist meele jäi oligi see, et mitte munnnnnigi Sina tegema ei pea.

    • Njaaa.. paraku olen lugejaga sama meelt. Vahepeal juba arvasin, et oled tõesti natuke küpsemaks muutunud selle raseduse ajal, aga jamh..

  12. Keisri haav voibki vaga aeglaselt paraneda. Mul vajas ka “ise sulav” niit yhel poolel valja votmist. Ei teagi, miks. Mul on olnud 2 keisrit ja kui esimest enam ei maleta, siis teisega kaisin ma haiglas haava kontrollima mitu korda- valutas ja kiskus see haav nii kangesti, et olin kindel, et poletikus (keiser oli erakorraline- st ettevalmistuseks oli aega 3 minutit enne kui loigata tuli ning siis ei joua nad piisavalt puhastada jne- sealt ka suurem hirm, et poletikus haav akki). Kuskil kolm nadalat peale keisrit tousin korra voodilt pisut akilisemalt ning oh my god mida valu see tekitas ja see valu ei kadunud 2 nadalaga ka mitte- sirgelt seista ei saanud ja koik oli niiiiiii valus. Kova oli ka arm- ma oma peas motlesin juba valja kuidas haava alla on tekkinud liited jne. Yhesonaga- keisri haava puhul on paljud asjad “normaalsed” ning paranemine votab aega. Hoia ennast ja ara liigselt pinguta!
    Ja gaaside puhul aitas mul poisil see kui panin ta kohuli magama ning kohu alla rulli keeratud ratiku. Et justkui laps oli pepu taeva poole kui magas (seda oosel teha ei saa- ise pead arkvel olema, aga ehk vahemalt paeval aitaks!)
    Ja blogimine blogimiseks- kull me jouame su postitused ara oodata! (seejuures, ehk yhe teemana puudutad- kuidas teil riidest mahkmetega lainud on?)

    • Üllatavalt paljudel tekitab isesulav niit ka nii-öelda allergiat. Minul näiteks ei saagi seda kasutada. Mitme lõikuse puhul haav olnud valulik ja põletikuline kõvasti kauem kui peaks, kuid nii kui niidid välja võeti, oli olukord palju inimlikum vähem kui poole tunni pärast.

    • Oh issand, vaene sina. Mul õnneks nii hull see asi ei ole…
      Ja talle ei meeldi üldse kõhuli olla. Hakkab kisama kohe pmt. Pead hoidma harjutan teda ka kõhu peal, nii, et ise olen ka natukene rohkem istuvas asendis, mitte täiesti selili.
      Korduvkasutatavatega läheb võrdlemisi hästi. Päeval ikka mitu korda panen need alla. Kuigi hetkel on see jama, et ta pissib hästi tihti ja palju, siis juhtub palju õnnetusi, ning peaaegu alati on külg märg, kui ta sülle võtan. Aga selle probleemi saaks lisaimudega lahendada.

  13. Gaasidega on jah selline lugu, et tuleb vaadata oma toidulaud üle. Ning kui lapsel mingi asi tekitab gaase, siis selle ärajätmisel läheb tükk aega, et see toime organismist ka emal ära läheks ning alles siis saab vaadata kas oli probleem selles. Rinnapiim on selles mõttes väga kergesti mõjutatav.

  14. Issand mis hellikute hord siia kokku tulnud on. No issand, kui ta tahab ropendada kuna hetkel raske ja viskab üle, siis las ropendab, pole teie fakking asi. Kui ei meeldi, ärge lugege. Ja ärge tulge rääkima, et te ei ole kunagi ropendanud. Loodan, et saad varsti oma elukese rohkem joonele ja et Annul ka parem gaaside osas hakkab :) Jõudu ja päikest! :) Ja ära ropendamise pärast põe, senikaua kui see iga sõna või lause järgi ei tule, pole hullu :D Ropendamine ei näita mingit madalamat intelligentsust. Tuttav on ajukirurg ja ropendab nagu madrus, väga kultuurne ja arukas, lihtsalt ropu suuga :D

    • mõtlen et kui niimoodi siin blogi kirjutada siis ehk on tulevikus plaan seda ka lapsele näidata, kui ei siis jumalaeest lasku edasi, aga et neid kauneid mälestusi lapsele näidata siis ma ei tea,

    • Selleks ajaks kui tema juba nii vana on, et neid asju lugeda, siis enam ilmselt sellisel kujul seda blogi pole..

  15. Kui minul laps sündis siis oli mu põhilause alati MUL EI OLE AEGA… Mul ei olnd aega ei oma juukseid kammida ega muud mis kuulub enesehoolitsuse alla. Minu lemmikriietus olid mingi elukaaslase tsärk ja lohvakad dressid – staarmaakas. Laps võib küll magada aga viimane asi millele sa mõtled on oma välimus või blogimine. Ja millest sa ikka blogid peale selle kuidas su laps su täisoksendas :D

  16. Ning kui lapsel mingi asi tekitab gaase, siis selle ärajätmisel läheb tükk aega, et see toime organismist ka emal ära läheks ning alles siis saab vaadata kas oli probleem selles.

Vasta Katu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.