Emad ei ole iial olnud nii üksi, kui tänases olukorras

Ma üritan end kõigest väest rahulikuna hoida, sest mu sünnituseni on jäänud veel ca kaks kuud ja kahe kuuga võib muutuda väga palju, aga uudis sellest, et paljud nüüd Võrru sünnitama pressivad*, sest Tartu haigla reegleid karmistas, tekitab veelgi rohkem ebakindlust. Tänu neile karmistab tõenäoliselt oma reegleid peagi ka Võru, et sellest koormast lahti saada ja sellega nullitakse kenasti ära viimnegi rahu ja lootus mis mul hinges säilinud oli.

*Samas saan ma neist ”võõrasse linna sünnitama pressijatest” väga hästi aru! Ma ise ilmselt teeks võimaluse korral sama lükke, et isa ikka saaks olla sünni juures ja soovikorral ka perepalatis. Loll on vaid see kes võimaust ei kasuta, mis siin ikka halada…

Vettesünnituse lootus on põhimõtteliselt aknast väljas, nüüd tuleb siis hakata harjuma ka mõttega, et mees võib jääda ilma neljanda lapse sünnist ja ma pean kuidagi selle arbuusi endast välja pressima ilma tema abistavate võteteta. Hea on aga see, et kui tavapärase 2-3 sünnituse asemel võetakse nüüd Võrus vastu 14, siis ehk jäetakse minu hing rahule ja saan kasvõi kuskil harjakapis omette sünnitada. :D

Teine variant on Chrissule kümblustünn taha panna, auto haigla parklasse parkida ja seal ”ohutus kauguses” punnida, nagu mul üks sõbranna naljatas. Ma kujutan ette jaa – veebruari algus, õues mingi kena -20, lumi lendab, vesi aurab… Saaks kohe uudistesse ära. Hiljem sealt ilmselt otseteed lollimajja ka. :D

Nali naljaks, aga hirmutav on, et ma ei oska aimatagi millised selleks ajaks reeglid olla võivad. Teadmatus mulle ei meeldi, ma tahan planeerida, ette kujutada ja erinevaid võimalusi läbi mõelda… Aga ega see hirmu tunne vaid sünnitusega lõppe, sest hetkel mõtlen ma küll väikse värinaga, et huvitav kuidas see elu mul üldse nelja väikelapsega välja nägema hakkab. Eriti arvestades seda, et mu lähedaste sõbrannade kuni pooleaastased tited on praegu kõik pigem sellised Annu moodi beebid kes never ei maga ja ainult nutta röögivad… Tõmbab kõhedaks ära küll, aga samas üritan endale sisestada, et kõik on fain ja niikuinii ei jää mul muud üle, kui lihtsalt kõigega hakkama saada*.

* ja palvetada, et neljas laps tuleb pigem nagu Mann ja on ka edaspidi beebi, kes kustub juba enne kui ta vankrisse panen. Madli lükkasin ju lihtsalt üle ukse käruga õue ning kolm tundi hiljem hakkasin mõtlema, et huvitav kas see laps hingab ka veel… Reaalselt käisin ta hingamist pidevalt katsumas, sest tundus nii sürr, et üks beebi üldse nii chill olla võib.

Kogu selle hulluse sees, kui külla väga minna ei tohi ja röökivate tittedega sõbrannadele toeks olemine on tugevalt raskendatud, on nii jube. Inimesed ei ole loodud üksi olemiseks. Emad ei ole iial olnud nii üksi, kui praegu. Eriti veel antud olukorras, tänasel päeval. Vanasti ju elasid mitu põlvkonda koos, keegi ikka appi tulla sai, kui emal kaane pealt ära lõi või vähemalt jagati majapidamistöidki. Nüüd aga peab naine olema abikaasa, ema, kokk, koristaja, remondimees, õpetaja, autojuht, arst, tööl käima, raha teenima jne.

Kõigega käib kaasas meeletu süütunne, sest päevas ei ole iial piisavalt tunde ja alati on midagi, mille pärast end süüdi tunda. Küll ei olnud söök sinu arvates piisavalt tervislik, küll sa tõstsid liiga palju häält või olid liiga palju telefonis, küll tegid lapsega liiga vähe arendavaid tegevusi või liikusid temaga liiga vähe õues, tegid liiga palju tööd või võtsid aega iseendale…

Enam ei piisa sellest, et sa hoiad oma lapsed elus, nüüd pead sa ühiskonna silmis olema justkui mingi super-inimene, kes muudkui õpetab, arendab, käib ja teeb, pakub kogemusi ja elamusi. Kui sa aga ei suuda seda kõike korraga hallata, tunned end läbikukkujana, mõttetu emana. See on nii fucked up. Sellepärast me peamegi teineteist emade ja naistena ”üles tõstma” , mitte tekitama veel rohkem süütunnet ja stressi.

Kui sa näed ema, kelle lapsed jooksevad mööda ilma ringi nagu hullumeelsed, siis naerata talle julgustavalt või mine tema juurde ja ütle talle, et ta saab imeliselt hakkama, et ta on hea ema! Ta ei pruugi seda ise teada. Paku abi, kiida, lohuta, ütle mõni hea sõna. Sa ei kujuta ettegi kui palju jõudu selline märkamine annab või kui palju rõõmu see tollele emale tuua võib. Võibolla on just sinu kiitus see, mis aitab tal selle päeva õhtusse veeretada või lõpetab ta mõttelõnga sellest kui ”lihtne” oleks tal lihtsalt rongi ette hüpata…

Kui sa aga nii julge ei ole, siis hea tunde saad teisele inimesele tekitada ka läbi interneti. Mine ütle sellele väsinud silmadega naisele, et tal on ilusad juuksed, kiida tema naeratust või stiilitunnet. Märka inimesi enda ümber! Öeldud positiivne asi toob kaasa positiivse reaktsiooni nii ehk naa, seega alati pigem ütle! Hoiame üksteist sel keerulisel ajal.

Spread Kindness Challenge!❤ | Clique Amino

Comments

comments

9 thoughts on “Emad ei ole iial olnud nii üksi, kui tänases olukorras

  1. Ma ei luba endale neid ärevus- ja hirmumõtteid. Soovitan ka sinul suhelda näiteks raseduskriisinõustaja või raseduspsühholoogiga, kes aitavad hirmud läbi töötada.
    Ma sünnitan küll uuel aastal, aga eks ka mind teeb praegune olukord murelikuks. Kuid sellest tuleb võtta parim ja saada aru, miks sellised piirangud olemas on. Mulle lisab näiteks rohkem kindlustunnet see, et suuremate piirangute tõttu on suurem tõenäosus, et hädaolukorras on günekoloogid-kirurgid, neonataloogid, anestesioloogiaosakonna töötajad kõik tööl ja mitte haiguslehel, kui see, kas mees saab sünnitusel kõrval olla. Muidugi ma tahaks, et mul oleks tugiisik kaasas, aga veel rohkem tahan ma sünnitusel ellu jääda ja oma lapse kasvamist näha.

    Kogu selle ärevus-BS’i vastu aitab ka sotsiaalmeediast ja beebigruppidest ja muust taolisest välja astumine. Ma eemaldasin ennast juba oktoobris kõikidest beebigrupi chattidest, kus paanika kippus üle käte minema ning veelgi varem sotsiaalmeediast. Ja ütlen nüüd ausalt – minuni need ühiskonna ootused ei jõua. Ma ei näe ideaalsete emmede instapostitusi ja heietusi FB-s, ma ei näe, kui tublid ja targad on teiste lapsed ja kui suurepärased on nende mehed. See kõik on ju üldiselt feik ja milleks endale veel pingeid peale panna. Ma tunnen, kuidas ma olen vaimselt palju stabiilsem ja kui mul on küsimusi, siis kas otsin objektiivset infot või küsin mõne tuttava noore lapsevanema käest. Ja nii on mul raseduse kolmas kolmandik käes ja ei mingeid süümekaid, et ma pole nii tubli kui teised, ma lihtsalt ei tea, kui tublid teised on 😀 Soovitan sotisaalmeeidapaastu ka sulle!

  2. Mina olen üks neid, kes kevadise koroona ajal Rakvere haiglas sünnitas. Eks see esmane šhokk oli kõige hullem kui märtsis neid piiranguid seadma hakati. Mul nt tuttav läks oma mehega haiglasse nii, et tema oligi reaalselt viimane mees, keda kaasa lubati. Mina aprillis läksin välisukseni mehega ja sealt edasi üksi.
    Kuna mul läks üsna kiirelt, aga jõõõhkralt intensiivse hooga, siis mees andis mu 18:00 emo uksepeal arstidele üle ja kuulis minust alles peale südaööd kui ma lõpuks oma palatisse jõudes telefoni näppu võtsin. Terve see vahepealne aeg mul isegi ei tulnud mingi telefon meeldegi. Beebi sündis 21:45.
    Kuna täpselt sellel ajal oli palju sünnitajaid, siis kõik eratoad olid juba hõivatud ja pidin ühispalatiga leppima. See isegi mõnes mõttes oli hea, sest palatikaaslane oli super ja kordagi ei tulnud üksilduse ja kurbuse tunnet.
    AGA kui kojumineku päev tuli ja mind alla ukse peale saatma tuldi, siis iga sammuga ukse poole kiskus aina rohkem pisar kurku. Tuli mingi ulme mehe igatsus peale äkki ja siis kui teda nägin, ei saanud enam tagasi hoida ja pillisin ühe korraliku nutu maha 😀
    Nüüd oleme ühe toreda juba 7-kuuse pisipoisi vanemad.
    Selline oli meie esiklapse lugu. Oodatust küll väga palju erinev, kuid tegelikult ikkagi positiivne

  3. Ohh.. Ajaliselt on mul aega 20 päeva. Aga tuleb plaan. keiser (kui ikka jah) ja mul pole veel selgust millal ja kuidas seis on. Eelmine nädal pidin minema päevaravisse aga mind saadeti tagurpidi tagasi.. Sest lapsed olid eneseisolatsioonis 🥴 Ma nagu üldse ei mõelnud, et ma nüüd nii pidalitõbine olen aga ju olin… Ma saan tegelt täiesti haiglast aru aga see ebakindlus ajab närvid pingule! Uuel nädalal uus katse! Mehe kohalolekule ma üldse ei mõtlegi. Olen olnud kõigi lastega üksi haiglas ja tava palatis. Mulle sobib! Tahaks vaid, et see vastsündinu poleks peale opi üksi… kuskil…nagu esimene laps oli 😞 Ja, et ma õigel päeval ikka terve olen. Karantiini küll ei tahaks jääda 😳

    • 13 aastat tagasi näidati vaid last emale, mehele. Intensiivis sain ka ainult proovida rinnale (ei hakand imema hästi) ja nii need probleemid tulid. Teine keiser 6 a tagasi. Peale kokku õmblemist laps isaga. Edasi jäi ta kohe intensiivis minu juurde. Palusin vaid abi, et tõstke laps vahepeal teisele poole 🙂 Kõik seljasüstiga. Olen aru saanud, et see 2 h, mil tuimestus kaob (enne intensiivi viimist), last ei jäeta ema juurde.

    • Ahsoo, ma ikka mõtlesin, et seljasüstiga antakse laps suht kohe emale kaissu 😳

Vasta Kristi-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.