Tahtsin selle postituse teha juba mingi sada aastat tagasi, aga Britt jõudis ette, ning kuna mul on sellest copycati teemast kergelt öeldes kurgumulguni, siis jäigi see tol päeval kirja panemata. Ning nagu välja tuli, oli sama postituse tegemise mõte veel paljudel (beebi)blogijatel ja titetavaari teemalisi sissekandeid jagus küllaga.

Pean tõdema, et ma ei kahetse eriti ühtegi ostu. Vähemalt mitte ühtegi suuremat ostu, pudi-padi seas on aga küll selliseid asju, mida mul vaja polnud. Ja leidub selliseidki esemeid, mille ostmisel oleksin võinud teha parema otsuse, või isegi rohkem investeerida.
Kindlasti pole neid asju VAJA, aga kui rahapuu õues kasvab (või leiad vägaväga hea hinnaga asjad – nagu mina), siis ostaks teinekordki.

Paljud pildid on SELLES postituses juba olemas (ja ka hinnad, enamus sisaldavad postikulu), seega topelt lisama ei hakka.

Meelelahutus ja mänguasjad.

Näiteks, mina ei suutnud valida kiigu ja lamamistooli vahel. No need on ju kaks täiesti erinevat asja, kuidas ma valin? Ja hea oligi, et ei valinud, sest nüüd on mul võimalus plikat pidevalt ringi tõsta, kui ta ühest asjast tüdineb. Kiigest lamamistooli, lamamistoolist matile, matist kiike ja uuele ringile. Ta on ju selline rändur, et ei püsi pudeliski paigal. Pealegi, kiik on veidi suurem ja raskem liigutada (sh toast tuppa vedada), aga lamamistooli on seevastu väge kerge ja mugav kaasa vedada. Sest ega see põnn ju minust sammugi maha ei jää, emme peab koguaeg pildis olema, muidu on kisa ja kära rohkem kui kopika eest. Hetkelgi on lamamistool köögis, keset lauda, sest muidu ei saa ma ei nõusid pesta, ei kohvi juua, ega süüa teha. See laps istub mul küljes kinni nagu näts. Ma ei saa vetsugi minna, ilma, et juba ei hüütaks ‘ouuu, ouuu’ :D
Igatahes, mina ei suutnud valida ja ostsin kõike. Ning kuna sain super heade hindadega, siis ei kahetse ka. 17 euri eest on see kiik end kindlasti ära tasunud ja lamamistool…mitte et ma mäletaks paljuga ma selle ostsin. Huupi pakun, et 25-30? Sellepärast ma nüüd küll vaene ei ole. Pealegi, kui jumal annab (ja mu närvid kannatavad, ning ma mingi ime läbi peaksin unustama millise saatanaga hetkel selle ’imearmsa tutipluti’ näol tegemist on), siis tahaks ma ju tegelikult veel lapsi. Iseasi millal. Võib-olla kümne aasta pärast on kiigud juba wifiga ja lamamistool lendab sulle ehk hoopis ise järgi, nagu väike tulnukalaev. No kes teab eksole?
Aa, ja üks asi mida soovitan kiige, või lamamistooli ostmisel jälgida on see, et neil oleks traksid peal. 4-5 kuused marakratid ei taha enam hästi paigal püsida ja lasevad sul sealt lihtsalt jalga (kukuvad pea ees uperkuuti maha/kuskilt alla).

Üks suurepärane asi on veel tegelustekk/mängumatt. See on ju väga kasulik ka, sest ühel hetkel õpib beebi neid asju haarama ja kus mujal ta seda haaramist ikka nii väga praktiseerida saab? Kuigi, kui midagi üldse kahetsen, siis ehk seda, et just sellise mati ostsin. Oleksin võinud rohkem otsida, ning ehk oleksin leidnud midagi originaalsemat ja ilusamat. Ilmselt mitte sama hinna eest, aga nohjah. Mis see 10 euri siis siia-sinna ikka enam on.
Issand, ma räägin nagu mingi faking rikkur. Aga on mullegi see haigus külge hakanud, et ise oleksin paljas ja näljas, aga peaasi, et lapsel kõik olemas on.

Mänguasjade ja meelelahutuse kategooriast veel rääkides, siis kindlasti soovitaksin osta fitness palli. Seal peal on hea titte gaasivalude puhul magama saada, ise igasuguseid harjutusi teha ja isegi beebiga võimlemisel on pallist palju tolku. Väärt ost!

Puslematt on hea siis, kui sul on külmad põrandad, või parkett. Parketi peal ei saa laps roomama õppida, sest jalad libisevad laiali jne. Minul on see hetkel kasutuses tegelusteki all, et soojem oleks. Ning kuna Annu juba üritab upitada ja sibada, siis selle peal on tal hea harjutada.

Närimiseks on ideaalne (IDEAALNE!) asi kaelkirjak Sophie. Olin minagi üks neist kes mõtles, et küllap see Soffi ikkagi on mingi kommerts kaup ja rohkem mingi wannabe teema, aga tuleb välja, et eksisin jälle. Ma pole mitte midagi nii imelist enne näinud. Annu lihtsalt arrrrmastab oma kaelkirjakut nii väga, et võtab selle isegi magades kaissu. Kui Soffi (meie majas kutsutakse teda nii) ära peaks kaduma, siis pean ma ilmselt eneka tegema, sest seda nuttu ära kuulata küll ei jõua. Ükskord oleksin peaaegu selle imelooma arsti juurde unustanud, kui pereõde poleks meile järele jooksnud. Pühkisin vaimusilmas juba higipisaraid. Napikas.
Veel meeldivad talle vägaväga kergemad kõrinad, kus on võimalik midagi ka närida. Mida peenem asi, seda parem. Hea käes hoida, ning ei kao nii kergesti ära.
Ning üks pehme jänku on meil ka suur hitt (rohkem vist minu, kui Annu, hitt). Selle tõi Annemaiale üks mu sõbranna, ja nüüd ma üritan seda ‘tema lemmik kaisukaks’ õpetada. Sel nänksil on head pikad jäsemed ja kõrvad. Jällegi, hea käes hoida.

Voodikarussell on ka suur lemmik, ja mängib unerežiimis suurt rolli. Talle väga meeldib neid karukesi koos minuga vaadata ja kuulata, kuidas ma karusselli saatel sepapoiste laulu laulan.

Mu ema kinkis Annule ühe sellise kulina, mida saab riputada. Ka see meeldib talle hirmsasti. Seal on igast huvitavad asjad mida sikutada ja katsuda, ning isegi peegel on küljes.

Riided ja mähkmed.

Pean järjekordselt tõdema, et ma ei teinud siin väga palju vigu. Kui välja arvata see, et esimesed paar kuud nägi Annu välja nagu poiss, sest ‘mõni täpne tädi’ lubas meile poisiklutti. Ma alguses ei arvanudki, et mul nii palju poisilikke riideid on, aga… tuli välja, et ikka on ka. Aga noh, pole hullu. Armas oli ta ju ikkagi.
Enivei. Ma ostsin asu alates 50, kuigi ühed püksid olid isegi 48! Ma ei suutnud neid poodi (khmkhm, kaltsukasse) jätta, sest need olid niinii tibatillukesed ja armsad! Mõtlesin veel, et need talle küll jalga ei lähe, aga isegi läksid, ja mitu nädalat veel. Need püksid olidki alguses kõige paremad, sest olid ainukesena täpselt parajad. Seda, et ma 50 suurust ostsin, ei kahetse ma ka mitte üldse. Ta kandis neid riideid kolm nädalat, ja siis alles tuli vaikselt mõni väiksem 56 juurde. Ta oleks muidu oma esimese elukuu piltidel näinud välja nagu kiisupoeg kartulikotis.
Kui Annu kolme nädalaseks sai, siis tegi ta mingi spurdi vist, sest päevapealt jäi enamus 50 väikseks. Mäletan veel, et askis keegi küsis, et mis suurusi Annu kannab ja ma naersin, et 50 ja ei tema neist veel välja kasva, aga järgmine-ülejärgmine päev olid need järsku väiksed. Täpselt sama teema mähkmetega.
Üldiselt, soovitan väikseid riideid küll osta (kui teile just ei lubata suurt beebit), aga mitte uusi asju. Kaltsukatest saab niinii ilusaid asju niinii odavalt!

Mähkmeid ei soovita ma tohututes kogustes ette osta, sest võib olla mõni mark ei sobigi, ning hiljem on neid ju nii tüütu kuskil müüa. Ära andmine on ka muidugi võimalus. Minulgi on mingi 100 mähet üle, mis ootavad ära andmist.

Mähkimisega seonduval teemal veel… Ka mähkimislaud on meie majas hinnatud ese. Asetseb see mul duširuumis, pesumasina peal ja ma ei kujutaks teisiti enam ettegi. Muidugi, sinna võiks panna rätiku, või mingi kokku volditud teki, aga see pole ju päris see. Mähkimisaluselt on kerge ‘õnnetusi’ koristada, aga mida sa teed suure ja raske tekiga? Ning pealegi, tekk pole ka kõige ohutum variant. Mähkimisalusel on nagad/iminapad, millega ta kinnitub laua külge, seega ei liigu see kuskile. Aga kui beebi näiteks teki peal vingerdab, siis võib ta sellega koos kapi pealt lihtsalt alla lennata. See on ainult sekund, kui pöörad talle selja, et midagi selja tagant võtta… Mitte, et mähkimislauale võiks last üksi jätta või midagi, aga ma ei tea. Mulle see laud meeldib ja tundub ka turvalisem, sest sel on kõrgemad ääred ja kinnitub ta ka kindlamalt.

Pudelid ja lutid.

Ei soovita ette osta. Luti ehk võiks, kui plaanite seda andma hakata, aga mingit kogu ma ei soovita tekitada. Minu beebi on ehe näide. Meil on vähemalt 10 erinevat lutti siin majapidamises, ja mitte ükski ei kõlba! Täiesti maha visatud raha. Ja kui nii mõtlema hakata, siis olen luttide peale kulutanud ilmselt sama palju kui kiige ja lamamistooli peale kokku! (punkt asjadele, mida poleks pidanud ostma!) Ja pudelitega on nii, et kui nad juba olemas on, siis on kergem imetamisega ka alla anda. Sama teema ka RPA’ga, parem on seda koju mitte osta.
Minul küll oli pudel, sest sain kingituseks, aga oleks parem olnud, kui teda poleks olemas olnud. Oleks jäänud läbi tegemata see etapp, kus Annu jagas ära, et pudelist tuleb ju piim palju kergemini kätte, milleks ta siis tissiga nii palju vaeva nägema peaks eksole? Mõtles vist, et ‘teen aga kisa, kuni pudel suhu topitakse – ega nad palju mu nuttu ju ei kannata’. Oleks mul veel RPA’d ka kodus olnud, oleksin ma ilmselt ka seda talle päris mitmel korral teinud. Imetamine on väga närvesööv töö, eriti veel esmakordsel emal. Ja kindlasti lööb su enesekindlus mitmel ja mitmel korral kõikuma, ”ehk pole mul piima – teen rpa’d” ”äkki on mu piimal midagi viga – teen rpa’d” jne. Ka mina oleksin alla andnud, kui mul oleks rinnapiimaasendajat kodus olnud. Saate aru, MINA, vana tõbras, kes rpa maa-alla tampis (tahtmatult). Praegugi veel lööb mu enesekindlus kõikuma, kui piima ojadena ei voola. Alles ma siin nutsin ja surusin lapsele rinda, sest midagi muud ju üle ei jäänud. Oli südaöö ja poed kinni – JUMAL TÄNATUD!

Vannitavaar.

Pean tõdema, et jälle ei kahetse ma ühtegi ostu. Tegelikult valetan, ühte kahetsen. Aga seda ka ainult sellepärast, et ma oleksin pidanud ostma parema välimusega vanni. Ja ehk isegi mätsivad aluse ja vanni – nii nummi oleks ju olnud! Ning vannil oleks kindlasti pidanud olema kork! Jah, see on tõesti ainuke asi mida hetkel kahetsen. Ma lõhkusin juba esimese kuuga vanni ära, sest ma ei jaksanud seda normaalselt ümber valada. Mul on beebivann lauajalgade peal, ning suure vanni kohal. Ja ma valan seda vett kuidagi nii ära, et keeran vanni külili, aga raskem pool vajub üle lauajala ja nõnda sinna mõra tekkiski. Ning nüüd see läheb aina suuremaks ja suuremaks. (JEE – varsti on põhjust uut vanni osta!)

Termomeeter, beebisvamm, vannitamis alus – Mina olen kõike kasutanud ja leian, et minu jaoks olid need head ostud.
Ma tõesti ei tea kuidas ma oleksin seda imetillukest beebit üksinda vannitanud. Või veel hullem – seda 4-kuust, 7 kilo armastust kaaluvat, beebit. Muidugi, on võimalik, aga minu selg ja käed oleks ilmselt juba vabatahtlikult leebet tõmmanud ja Bahamale puhkama sõitnud. See alus on väga hea ja mugav. Kahetsen vb ainult nii palju, et oleks pidanud isegi kallima aluse ostma. See alla 6 euri maksnud nökerdis lagunes esimese paari nädalaga laiali. Üks iminapp murdus alt ära, ja siis ta ei püsinud enam nii hästi vanni põhjas. Ja see kõrgem koht, mis läheb beebi jalgade vahele, oleks pidanud ka kuidagi…suurem/kõrgem olema. Kui vannis on vett palju, siis laps libiseb sealt aluselt minema. Kallimatel alustel oli see disain kuidagi parem… Aga kui nüüd oleks valida kas see odav alus, või mitte midagi, valiksin ikkagi selle odava variandi.

Sama teema ka termomeetriga. Jah, saab küünarnukiga katsuda, aga mina näiteks ei usalda oma kätt enam. Ükskord oleksin lapse ära keetnud. Katsusin, et ohh jumala okei, aga vaatasin ikkagi kraadiklaasi ka igaks juhuks, ja see näitas mingi 45 ja enamgi kraadi. Nüüd kontrollin iga kord termomeetriga üle. Ning kui mees Annut vannitab, on see tallegi suureks abiliseks.

Hiljuti kinkis mu ema Annule vannimänguasjad, ning ta just hakkab sellesse vanusesse jõudma, kus teda need ka huvitama hakkavad. Ainuke asi mida soovitan jälgida on see, et mänguasjadel poleks sees auke. Sest aukudest läheb mänguasja sisse vesi, ning keegi ju ei taha, et nende kukupai paneks suhu lelu, kus sees on seisnud ja ligane vesi. Sa võid seda ju üritada välja pigistada, aga ega sa kõike niikuinii kätte ei saa.
Annemaia omadel on kahjuks augud, seega ma ei tea mis ma nendega teen…

Aghh, üle tüki aja nautisin blogimist täiel rinnal, ja seda on vist ka näha? Jutt jookseb hästi ja see postitus venis nii pikaks, et mõtlesin teha kahes osas. Vol 2 tuleb ülehomme.
Andke teada, kui märkate midagi, mida olen unustanud! :)

Comments

comments