Emmede murphy, ehk üks koomiline lõunauinak

Ma mõtlesin täna üle ma ei tea mis aja koos lastega lõunauinakule minna, et ehk saan ka paar tundi magada, sest juba hommikul ärgates oli mul selline tunne, nagu ma oleks vähemalt kolme rongi alla jäänud ja pool ööd ühe marutõbise kährikuga tangot tantsinud (mis polegi tegelikult niiiiii vale…)
Kell tiksus ilusti üks päeval täis ja ma ohkasin rõõmuga, ”noh lapsed, nüüd lähme magama!” Jaa siis hakkas pihta. Küll oli Ühel vaja pissile – ja siis poti ees ulguda, et ta ikkagi ei taha pissile. Siis oli Teisel vaja tissistreiki alustada ja peale igat tõmmet üks hetkeke valjult tihkuda, enne kui uuesti paaniliselt rinda otsima hakati. Siis otsustas Üks, et ta ikkagi tahaks potile, aga ega üksinda ju ometi mindud ei saa. Sel ajal, mil ma Ühele ukse lahti tegin, röökis Teine voodis oma kopse välja, sest oh seda julmust – emme läks viieks sekundiks silmapiirilt ära! Oleks siis vähemalt tissidki maha jätnud, eksole.
Kui ma olin jooksuga voodisse tagasi jõudnud, et jätkata Teise ”toitmist”, mis kõlas küll rohkem seatapu moodi, hakkas ka Üks nutma, sest ta ei saanud oma retuuse piisavalt kiiresti alla ja oli end selle ajaga teises toas juba täis lasknud. Oh seda toredust!
Lahkusin jälle voodist, et Üks puhtaks pesta, kiirelt midagi selle loguga teha ja uued riided otsida.
Kui ma koos Ühega voodis tagasi olin, oli Teisel selline nägu ees, nagu ma oleksin igaveseks ajaks Siberisse kolinud, mitte kaks minutit ta kusest õde pesnud. :D
Käsutasin Ühe voodisse pikali, mille peale ta mulle otse silma sisse vaatas ja konkreetselt ‘ei!’ lajatas. Selle peale läks Üks oma voodisse ”magama” ja jäi ilma privileegist emmega kaisutada.
Oma tuba – oma luba, arvas vist Üks, sest magamisest oli asi kaugel. Temal oli vaja tekk üle pea tõmmata ja kulli moodi huilgama hakata, mille peale ka Teine naerdes ringi hakkas vahtima, sest nii-ii põnev ju!
Kui käskisin Ühel selle õudse hääle tegemise lõpetada, sest mu kõrvad hakkasid juba küljest ära lagunema, sai Üks jonnihooga pihta ja otsustas kriiskamisega siiski mu kõrvadele otsa peale teha.
Nii kaua kuni Üks kriiskas, üritasin mina Teisele tulutult tissi toppida. No jumal küll – miks see väike armas inimene küll nii teeb. Ise kisab näljast, aga rinda ei võta. :D
Poole kriiskamise pealt avastab Üks, et ta Mati (mõmmi+padi) on KADUNUD! Ja siis ta nutab natukene aega ka sellepärast, kuni ma ta Matit otsima luban. Aga ega ta seda üksi ju ometi ei leia ja ilma Matita ta ka magada ei söendaks.
Kui me koos Matiga kõik ilusti voodis tagasi oleme, mõtlen ma, et noh – nüüd küll aitab naljast ja kõik see mees magama! Üks oma voodisse, Kaks tissi otsa ja rahu majja! Aga siis leiab kass, et kõige effing parem aeg on täiskiirusel ühest maja otsast teise joosta, nii, et kõik, mis vähegi ta teel on, lendab suure kolinaga kahte lehte laiali. Mille peale muidugi poolunes Üks ja Teine nuttes üles ärkavad. Aitäh Grinch – sa oskad varastada ka muid hüvesid, peale jõulude!
Kui Üks uuesti magama jääb, laseb Teine kuuldavale sellise purina, et kõik ta riided on ka sooja kakki täis. Ega noh, tore, või nii…
Pesen Teise puhtaks ja hakkan teda voodi serval kuivatama. Ja siis ta kuseb sellise kaarega, et minu riided, tema riided (mille ma JUST kapist võtsin), lina, tekikott ja ka mu padi on märjad. Kuidas see üldse võimalik on!?
Ja siis tegin ma midagi rõvedat – viskasin oma riided maha, Teise riided ka, otsisin talle uued riided, panin ta ruttu riidesse, vahetasin mehe poolega padja, kiskusin lina maha, eirasin seda märga lärakat oma teki jalutsis ja keerasin end jumalat paludes magama. Õnneks uinusime Teisega koheselt.
Kõigest selleks, et täpselt kaheksa minutit hiljem silmad uuesti lahti teha – Teine ropsis mu peale maailma kõige suurema loigu. Ei noh – thank god, et mul enam midagi, mida täis ropsida, seljas polnud ja ka lina oli ju juba oma teed läinud. Ma isegi ei viitsinud enam tõmmelda. Pühkisin selle lihtsalt juba täis roojatud pluusi sisse ja keerasin teise külje.
Niipea, kui olin uuesti magama jäänud, ärkasin vigina peale – lutt oli kadunud. Panin luti tagasi ja jäin UUESTI magama. Ja siis kordus sama probleem veel kolm korda, enne kui ma käega lõin, poisi kaenlasse haarasin ja siia tuppa seda postitust kirjutama tulin.
Vahepealsel ajal on muidugi Teine juba uuesti magama jäänud, sest why the fuck not eksole, ning Üks ärkas suure imestuse ja pettumusega – on ikka jultumus, lähevad minema ja mind jätavad siia magama. Ja nüüd magab ta mul hoopis siin diivani peal, nagu väike kodutu kassipoeg.

Olgu jumal tänatud selliste lõunauinakute eest! Ma tunnen end sellest kaks tundi kestnud ”magamisest” lausa kolm aastat väsinumana, kui hommikul ärgates!
Ja sellepärast ma mitte iialgi ei üritagi koos lastega magama minna – A-LA-TI on siis mingi keberniit!
Nii palju siis sellest, et me poodi läheme. Kell on pool viis ja mõlemad magavad oma ”lõunaund”. Mida ma nüüd õhtusöögiks teen, on ju juba minu probleem.

Täpselt sellise lõustaga ma praegu ilmselt olengi



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

19 thoughts on “Emmede murphy, ehk üks koomiline lõunauinak

  1. Tean täpselt, mida sa tunned. Mul 3,5aastane ja 3 nädalane kodus, kui sa mässad nendega löunal, siis mul käib trall öhtul poole 11st kuni kella 2ni öösel välja, heal juhul saan ma mölemad kella 1ks magama. Kui pisipiiga silma kinni on saanud kaheks sekundiks, siis tuleb suurem ja nöuab midagi. Piiga ärkab ülesse, siis tuleb jälle kussutada ja esimene tegevus kordub suurema poolt ja nii 4 korda järjest. Löpuks on närv päris must ja mötlen, ka no mille jaoks köik see jama.
    Lohutan end iga öhtu sellega, et EHK homne on parem. :D

    • Lohutan sind – lõpuks lähebki paremaks. Väiksem saab suuremaks ja siis sa vaatad kui armsad nad koos on, ning naerad selle aja peale mõeldes. :)

  2. Pole tükk aega niiviisi naernud :) Nad sul autos ei jää magama? Säti poeskäik uneajale, päevasel ajal poed tühjad, üle poole tunni ikka poes ei käi ju.

    • Ikka jäävad pikema sõidu ajal, aga meil siin nii lühike maa, et selle ajaga ei jää. Ja lapsi üksi autosse never ei jätaks, vahet pole kas 10 minutit, või pool tundi.

    • Hingan kolm korda sisse-välja ja tuletan endale meelde, et ma tegelikult armastan neid ja ma ei taha neid kusese tekikotiga ära kägistada. :D + pool sellest ajast mõtlesin, et vähemalt saab sellest hea postituse. :D

  3. Tead, mul on kolmepoolene poiske. Magamine on sünnist saadik košmaar! See on lihtsalt kohutav. Alates sellest, et magab siiani meie voodis meie vahel/mul kõhul/mul seljas/peas/jalutsis, lõpetades unepaanikaga. Ja kõige selle vahele mahub ka see lollakas-lollakas lõunauni. Kirjeldan natuke tänast(ok, ta on praegu hingamisteedehaiguse küüsis ka): kell on 1, hops voodisse, 15 min ja magab. Hiilin kööki, et lõunat süüa. Jõuan teha kaks juustuleiba, istuda diivanile neid nosima kui JUBA ta hõikab mind. Napilt 20 min peale uinumist. Krt üks amps oli veel jäänud. Ok, lähen tema juurde. Vaatab, et ahah, emme siin, magan siis edasi. Olen 10 min telfis, hakkan voodilt tõusma, hops poisil pea püsti. Oh, maga edasi, emme on siin, ole rahulik. No magab jälle edasi. Ja nii kestis see jupiti magamine 2.5h. Lõpuks oli mul pissihäda sadakraadi, et ma lihtsalt pidin liigutama end. Jah, kõik muidugi võivad mõelda, et mis ma tast siis topin magama, kui ta magada ei mõista. Aga siis hakkab 5 ajal virin ja diivanile teda istuma ei tohi lasta, muidu vajub ära magama. Aga mitte hommikuni. Ja kui lõunat ei maga, on öö kohutav. Võiks ju arvata, et väsinud, küll magab hästi. Aga kus te sellega. Siis on ööpaanika garanteeritud. Vot sellised magamised meie majas. Pea püsti, Lipsuke!

    • Oiii see unevalvuri teema on mullegi tuttav! Annu on ka korduvalt nii teinud. Iga jumala kord, kui ma voodis kasvõi külgegi keeran, tõstab t pead ja vaatab, ega ma jumala eest kuskile lähe. Ma ei saa aru kust või miks on tal see hirm, et ma ära kaon. Nagu ma oleks teda kunagi kuskile jätnud, vms. :D

  4. Tänan, et mu päeva naeruga lõpetasid! Päev kulges kusjuures umbes täpselt samamoodi – pissisest voodist pääsesin vaid (selle asemel tuli see piss vannitoa uksele, seinale ja põrandale!!!)

    • …ja siis, kui mees lapsega koos magama läheb, norisetakse 3 tundi reast, ja isegi pea 7-kilone kassipeletis ei saa oma jooksutuure teha, sest mina hoian teda vaos, värisedes, et kohe lapseke ärkab nagunii… oijah

  5. Loen su blogi praegu esimest korda. Leidsin selle lihtsalt fb-st kus keegi mu sõpradest oli su mingit postitust laikinud. Mõtlesin, et loen ka huvi pärast. Alustasin sellest,kus on su tutvustus ja ka mõlema lapse sünnilood said loetud. Endal on mul 10,5 kuune preili kodus,kes sündis ka Tartus. Mnjahh, konveierivärk on seal tõessti, oleksin ise tahtnud kauem sees olla, sest imetamine ei läinud meil üldse. Aga see ei huvitanud kedagi, sest “pole ju põhjus miks siia jääda”.Ei aidanud ükski nõustaja ega ämmakas, kodus ka käis ämmakas. Aga pliks ainult röökis tissi otsas :S Ja sai kokku vaevu 2 nädalat midagi, mis suutsin välja pumbata :( Süümekad olid jubedad :S Aga laps on siiani vaid korra haige olnud ja olen ka üldisel selline ema, kes asjata ei paanitse :) Üldse lastega seonduv ja selline kodune lugemine läheb mulle väga peale. Sain ka juba ühe suuure kajaka siin maha panna üksi. “Kui ma koos Ühega voodis tagasi olin, oli Teisel selline nägu ees, nagu ma oleksin igaveseks ajaks Siberisse kolinud, mitte kaks minutit ta kusest õde pesnud. :D” No kui keegi ikka nii kirjutab siis ei saa ta midagi muud olla kui üks “minu masti” inimene ;) Igatahes said sa ühe lugeja omale juurde :)

Vasta Anett-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.