Haiglast kodus – refluks haiguse tundemärgid ja kuidas seda leevendada.

Need kes aski jälgivad, ilmselt juba teavad kõike, aga teen ka siia väikse kokkuvõtte meie haiglas viibimisest.
Saime siis eile õhtul väga hilja koju. Oleks varem saanud, aga uriiniprooviga läks terve päev aega. Annemaia, va nihverdis, siputas selle kotikese paigast ära ja lasi koguaeg mööda. Mis siis, et see oli talle jalgevahele kinni liimitud. Ei tea kas oleks pidanud mäkaiveri teibi appi võtma või? :D Ma kaotasin lugemisjärje 3. või 4. katse juures igatahes…
Lõpuks sain siiski selle proovi jaoks vajaliku kraami kokku kogutud ja saime tulema.

Aga torkimist oli palju. Esimest korda võeti verd esimesel õhtul. Isver, küll see oli kohutav! Ta röökis nagu ratta peal ja minagi ei suutnud pisaraid tagasi hoida… Peale seda läksime siis palatisse tagasi ja Annu otsustas, et kõige õigem mõte oleks kõva häälega üle palati jutustama hakata ja kilgata. Teised muidugi tahtsid juba ammu magada… Läksime siis koridoride peale jalutama.
Sain ta enne kahteteist magama. Ja hakkasin ise ka magama sättima, aga siis kukkus üks palatikaaslastest vetsus kokku ja hakkas üks arstide sisse-välja jooksmine pihta. Magamisest võis ainult und näha (hah, iroonia?) Õnneks on tüdrukuga kõik korras, ja midagi hullu ei juhtunud. Lihtsalt kõrge palavik tegi oma töö.

Hommikul veidike peale kaheksat toodi hommikusöök. Laps oli mul parasjagu tissi otsas ja kandik pandi siis öökapile ootama. Aga too mammi oli selle kandikukese sinna nii õnnetult pannud, et kui ma pudrukausi pealt ära võtsin, siis lendas kogu krempel suure pauguga vastu maad kildudeks. Ühesõnaga aidaa hommikusöök. Mulle jäi pihku ainult mingi rõve lögane neljavilja helbe puder. Tee ja muu hea kraam kõik põrandal. Awesome.
Kuum vesi toodi küll uus, aga seekord toodi mulle lahustuva kohvi pakike. Ja kohvi ma juua ju ei saa. Jällegi, awesome. Nii, et hommikust mina süüa ei saanudki. Ja põrand kleepis selle hetkeni, kuni õhtul uksest välja astusime, nii mis kole. Kuigi morni näoga koristajatädid seda laga seal koristasid küll, isegi põrandat pesid natuke.

Olin just viis sekundit tagasi lapse lõpuks magama saanud, ja siis kutsuti meid ultrahelisse. Seal olid väga toredad tädikesed. Rääkisid ja nunnutasid Annut.
UH näitas, et klapp, mis on söögitoru ja mao vahel, on tal väga nõrk. Selle pärast toitu ja sappi tal üles tulebki. Gaase pidi ka niiiii palju olema, et ime, et ta mul rohkem ei röögi. Midagi teha ei saa ja jääb ainult loota, et ta kasvab neist hädadest välja. Refluksi diagnoosi ta ei saanud, sest kaalus võtab ta ideaalselt juurde ja sellega muret ei ole. Selle diagnoosi saamiseks peaks ta oksendama nii palju, et kaal enam ei tõuse.

Peale kõhu ultraheli läksime palatisse tagasi ja panin lapse uuesti magama. Vähemalt üritasin, sest hommikul toodi mingi veidikene vanem (15-16 äkki) vene tšikk ka sina palatisse ja tuli välja, et nad teavad teineteist ühe teise palatikaaslasega. Ja juttu jätkus kauemaks… Võite ette kujutada kui ‘õnnelik’ ma olin, kuuldes TUNDE kestvat vene möla. Ärge saage valesti aru, mul pole midagi venelaste vastu, aga lihtsalt… Üks pidev kekutamine ja kilkamine käis. Ja kui nad teineteisega ei rääkinud, siis rippus see vanem tšikk telefoni otsas ja ajas meelat juttu mingi kutiga. Mitte hetkekski vaikust ei olnud. Võta ja maga siis sellise mölina saatel, onju. Enivei. Mingi nipiga õnnestus Annul ikkagi uinuda ja siis tuldi meid JÄLLE vereproovile kutsuma. Ta sai magada heal juhul 5 minutit. Mul läksid ihukarvad püsti, kui mõtlesin, et ta hakkab jälle nii jubedalt nutma… Mu vaene beebike. Aga kui on vaja, siis on vaja.
Kui vereproov tehtud sai, siis läksime jälle palatisse tagasi ja kogu magama panemise protsess hakkas otsast peale. Sel korral uinus ta aga veelgi kiiremini, ta vaesekene ei saanud ju ka terve öö magada. Uus ja võõras koht, elevil ja närviline emme, ning pidevalt ehmatavad helid. Ka sel korral tuldi paari minuti pärast juba meid uuele uuringule kutsuma. Läksime peaaju ultrahelisse.
Õnneks see oli ilusti korras ja mingeid probleeme ei olnud. Kuigi arst hetkeks ehmatas mind küll nii ära, et… Mõõtis mingit värki seal ja ütles kohkunud häälega ”blablabla on 13.5” ja see kes andmeid kirja pani vaatas sellise näoga meie poole, nagu see oleks surmaotsus olnud. Te võite ainult ette kujutada mida ma tundsin. Aga õnneks tuli välja, et Annu oli lihtsalt veidike liiga õhele küljele ära vajunud ja arst mõõtis valesti. Uuuuh, õudne!
Mu vaene väikseke oli aga selleks hetkeks juba nii läbi omadega sellest pidevast torkimisest ja surkimisest, et magas kogu ultraheli aja õndsat und ja vahel ainult veidike siputas.

Vereproovide ja uriini vastused olid ka kõik ilusad ja korras. Tal on ainult rauda veres vähe ja pean nüüd hoolega rauasiirupit andma.
Vaesekene, tal on täpselt samad probleemid juba praegu, mis mulgi pool elu olnud on. Ja ka lapse isal, ning minu emal. Rauavaegus aneemia ja kõrvetised. Ma vägaväga loodan, et ta midagi rohkem minult ei pärinud. Näiteks astmat.

Ma ei kujuta ette kuidas ma seda valunuttu veel kuid kannatama peaksin. See on õudne. Pmt täiesti suvalisel hetkel hakkab neelatama, teeb grimassi ja siis RÖÖGIB. Sülle võttes vahest rahunes, aga paljudel kordadel ei aita ka see. Mul on nii jube seda kuulata, et tihti nutan koos temaga. Mu lapsel on paha ja valus. Ning ma ei saa mitte midagi teha. Saan ainult ÜRITADA leevendada. Aitama pidi tihe ja vähe korraga söötmine (seda teeb ta juba niikuinii), magamise ajaks ülakeha kõrgemale asetamine, mida teen ma juba ammu, sellest ajast saati, kui see refluksi kahtlus mul tekkis. Peale sööki vääääga pikalt lapse püstises asendis hoidmine, et võimalikult palju krookse tuleks välja ja lihtsalt hea kannatus. Seda viimast mul aga ei jagu üldse.

Kõige haigem ongi see, et mitte midagi ei saa teha ja jääb ainult üle oodata, et ta kasvab sellest välja. Esimese eluaasta lõpuks peaks see probleem siis lahenenud olema.
Oleks ta saanud selle refluksi diagnoosi, oleks mingid ravimid peale saanud, et seda klappi tugevamaks muuta, aga ega see muidugi ka hea ei oleks olnud. Oehh… Raske on lihtsalt näha oma last piinlemas.

Kas kellelgi on veel kogemusi refluks haigusega, mida ma saaksin veel teha, et teda aidata ja tal olemist paremaks teha? :(

Comments

comments

7 thoughts on “Haiglast kodus – refluks haiguse tundemärgid ja kuidas seda leevendada.

  1. Kirjutasin selle kommentaari eelmise teema juurde, aga panen siia ka. Tean ühte beebit, kellel oli tugev refluks ja talle anti spetsiaalset RPA, mis tarretus kõhus paksemaks ja ei ajanud üles. Hiljem oli tema toitmine aastaid probleemne, sest kõike pidi püreestama, sest iga väiksemgi tükk kutsus esile okserefleksi, aga tänaseks päevaks tubli koolipoiss, kasvas välja probleemidest.
    Aga ma küll ei tea, et temal oleks olnud sellist oksendamist, et kaalulangus oleks tulnud. Diagnoos pandi toidu ülesajamise ja uh põhjal.
    Äkki sa peaks veel uurima asja, sest ei ole normaalne aastaseks saamiseni piinelda nii beebil kui Sinul.

  2. Kirjutasin sulle mitu päeva tagasi. Vaata oma Lipsukese postkasti :) Räägime. Me just saime lõpuks oma valudest vist lahti, 1a3k.

  3. Mina oma pojale andsin Aptamil AR’i, see läheb seistes paksemaks ja ei tule nii kergelt välja. Ma ei ole kursis, kas seda enam müüakse.

    Edu ja jõudu sulle :)

  4. Tõsist GERDi ravitakse kirurgiliselt, millele lisanduvad spets toidud. Nii, et teil läks niigi hästi. Muidugi enamus lapsi kasvab sellest välja, kuid kui sinulgi on see üsna sagedane probleem, siis päriliku refluksi-haigusega ei pruugigi sellest lahti saada.
    Ega sa suurt midagi muud ei saagi teha, kui ainult jälgida, et laps ikka kenasti kaalus juurde võtaks, võimalikult palju leevendada tema olemist (nagu sa hetkel ju teed) ja mitte lüüa käega ega muutuda mugavaks (a la “ah lasen paar korda kauem imeda” jne jne).. Kindlasti mitte jääda koju järgmise päeva arstivisiidi ootele, kui miskit tuntavalt su lapse olekus muutub (nt tagasiheite värv, tavapärasest loium olek, hingamisraskused, mis refluksi-probleemidega imikutel on tõenäolisemad)!

  5. Mu sõbranna lapsel oli esimestel elukuudel sama probleem – kui natuke liiga palju sõi, siis tuli kohe toit üles ja laps röökis tükk aega. Õnneks see ema võttis asja rahulikult, imetas hästi sageli ja mõne kuuga kasvas laps sellest välja. Loodetavasti läheb teil ka nii :)

    • Loodan ka. Ta õnneks ei tee seda väga tihti ja rahuneb ka mõne minutiga, kui püstises asendis hoida. Aga need minutid tunduvad igavikuna. Ja natuke vist ikka kõrvetab muidu ka, sest ta on päeval jube viril ja õnnetu. :(

Vasta mina.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.