Hirmul on suured silmad ehk mida kardab naine juba enne rasedaks jäämist.

Nagu iga teine normaalne naine mõtlen ka mina raseduse, beebide ja sünnitusega kaasnevatele hirmsatele asjadele. Sest noh, olgem nüüd siis ausad, ega arbuusi välja pressimine mündi suurusest august ei kõla just eriti mõnusa tegevusena.

Ükskõik kui väga ma seda last ka ei tahaks ja ükskõik kui väga ma teda ka ei armastaks siis hirme ju ei kaota see ära. Seega siin on siis mõned asjad mis mul kohati käed värisema võtavad või lihtsalt natukene imelikud tunduvad…

Rasedus

*Tiigritriibud. Vot see on nüüd küll asi mida ma kardan. Kui ma juba selle peale venitusarmid sain, et võtsin 5 kg juurde siis mis saab veel siis kui mu kõht paisub hiigelsuureks? Ma tõesõna ei tahaks lõpetada nagu see naine…

Nagu reaalselt ka, nad tekivad mul iga pisemagi kaalukõikumise peale. Juba mõnekilose kõikumisega on armid taga. Ja kohtadesse kuhu ma ei oleks elunever osanud neid oodata. Esimesena sain ma need rindadele ja see oli juba siis kui pubekas olin ja buubid kasvama hakkasid. Siis olid nad mul puusadel ja tagumikul, siis juba reitel ja säärtel. Ja käsivarte siseküljed ei jäänud ka puutumata. Ja see kõik ainult selle peale, et võtsin mingi 5 kg juurde. Ja see ei olnud ka nii üleöö, et nahk ei oleks jõudnud reageerida või ma ei tea… Igatahes mu nahk on mingi vigane, iga kaalukõikumise peale lihtsalt rebeneb kahte lehte. Ja ma ei kujuta ette mis saab kui raseduse aeg kõht kasvama hakkab… Hirmuga juba mõtlen kuidas kõik punaseid arme täis on…

*Muidugi kardan ma, et lapsega pole kõik hästi. Iga väiksemagi asja peale suudan ma ju totaalselt ära flippida.

*Kardan arste, haiglaid ja nõelu. Viimasest korrast jäi nii halb maitse suhu… Minusse suhtuti nagu mingisse tühisesse ülemõtlevasse crazy womenisse. Ala, et raseduse alguses on määrimine normaalne (!), et ma mõtlen üle. Ja isegi kui on probleem siis säilitama ei hakata. Sa oled ju nii noor, saad tittesit trükkida küll ja küll. Kuidas saab üldse midagi sellist öelda?
Ja peale selle õuduse torgiti mul veenid läbi nagu narkomaanil. Lükkas nõela mingi imetillukesse veeni ja siis üritas sealt midagi kätte saada. Ma tundsin kuidas veeni sinad kokku käisid kui ta verd välja pumbata tahtis…Pärast oli käsi mitu nädalat sinine ja valus.
Lisaks sellele jooksutati mind erinevaid proove andma kahe linna vahel nagu hullu.

*Mis siis kui mul tulevad veed väga lambi koha peal ära? Jalutan näiteks õues koeraga. Koduni on mingi paar kilti ja mul pole telefoni kaasas? Ja mis siis veel saab kui õues peaks talv olema? Olen oma titevete ja segase koeraga kuskil metsavahel ja sinna ma siis suren ka.

*Enneaegne sünnitus. Ei taha kurja karja kutsuda aga selliseid asju juhtub!

Sünnitamine ja haiglas olek

*Lahkliha lõige ja õmblused. Kohe üldse ei taha mõelda kuidas keegi mu vaadzi noaga kallale läheb või siis hiljem kokku nõelub. Pole üldse hurmav mõte…

*Enda täis sittumine. Keegi ju ei tahaks seda teha…

*Sünnitamine ise. Ma poolkogemata juhtusin nägema ühte videot sünnitusest ja see oli veel epiduraaliga. Naine kisas nagu pöörane, verd lendas kahte lehte ja kui lapse pea paistma hakkas siis arst lükkas sõrmed sisse, et kaasa aidata. See ausõna meenutas mulle lehma poegimist… Maalaps nagu ma olen siis olen näinud korduvalt kuidas see värk toimib. Ja olen näinud ka kuidas mu ema käsipidi lehma vaadzis sees on, et vasika nina natukene sättida või jalga kätte saada. Sest sellistel hetkedel sa ei mõtle, et ”Iuuu RÕVE!”, vaid mõtled sellele kuidas vasikas tervelt kätte saada ja veel nii, et lehm ka ellu jääks (hah, sarnane ju!).
Ja kuidas sulle siis see lägane junsu tissidele visatakse… Hurmav. Tolles videos oli beebi veel lubivalge nagu jahu sees veeretatud kotlet.

*Platsenta sünnitamine/väljutamine. Palju lihtsam oleks ju kui arst selle olluse lihtsalt nabanööripidi välja tõmbaks! I’m obviously joking.

*Mul on mingi megakahtlane hirm selle ees, et mu laps läheb kellegi teise omaga vahetusse. Nagu mingi ”Switche at birth” seriaalis. Ma olen LIIGA PALJU filme vaadanud. Mõtle kui õudne kui kasvatad ja armastad oma last mingi 16 aastat ja siis selgub, et ”Uuups, meie viga. Näe võta, siin on su PÄRIS laps ja kasvata nüüd teda edasi, me võtame selle teise ära.”
Sellepärast ei tahakski, et mu laps minu juurest kuhugi teise tuppa viidaks ilma, et mina või mu mees kaasas oleks. Sest noh, shit happens, isegi siis kui see tundub totaalselt idiootne.

*Loomulikult ma kardan ka seda, et asjad ei lähe nii nagu mina neid plaanin. Näiteks selgub, et peab tegema erakorralise keisrilõike.

*Mõtlen ka sellele, et kui hästi meid informeeritakse erinevate asjade tegemisest ja nende mõjudest. Näiteks kas ja kuidas mõjub epiduraal lapsele? Ja kõik need erinevad vaktsiinid…? Kas teha või mitte…?

Beebi

*Pealõge. Kõige rämedam asi beebi juures. Iga kord kui olen mõnele beebile nt pai teinud ja tunnen seda pehmet auku… omg. Ma insta mõtlen, et mõni millimeeter minu näppudest on ta aju. Ja siis kuidas see liigub kui ta hingab. Ja ükskord kui sõbranna beebi magas siis oli ta pea peal näha kuidas süda lööb, see auk tõmbles.

*Beebid on ju nii tibatillukesed ja õrnad. Tean väga hästi kui julm on nii pisikest esimest korda üle pika aja süles hoida. Selline tunne, et kohe läheb katki. Ja see õrn peakene… Too much responsibility. Kuigi jah, sellega harjub nii kergesti ära ja hiljem mõtled ”Mida helli ma kartsin?”

*IMETAMINE! Siinkohal olen ma taas hirmul. Sest mul on mingi hullem kiiks oma nipplitega. Nimelt ma VIHKAN kui Meheraas neid järsult puudutada tahab või siis üritab…beebit imiteerida. Tahaks kohe vastu vahtimist virutada. Ma ei oskagi seletada mida ma kardan aga see on lihtsalt nii-nii rõve, vastik, jube. Ja ma ei tea kuidas ma sellest hirmust üle saan kui beebi tuleb. Tahaksin ju kindlasti ikka rinda anda.
Ja kui ma mõtlen veel sellele, et nibud võivad katki minna ja jumalteab mida kõike veel…

Tegelikult paljud asju siin nimekirjas on sellised mida ma ei karda vaid mõtlen, et natukene veider, või, et huvitav kuidas see-too-ja-kolmas olema saab? Ja eks need hirmud kindlasti kasvavad ja neid tuleb ka kindlasti juurde kui kogu see raseduse jms värk reaalseks saab ja tegelikult ka kohale jõuab, et ”Ohh, women, sa saad tita!”

Aga vähemalt ei pea mina kartma seda, et mees mind hiljem teise pilguga vaatab kui on näinud nii hirmsat asja nagu SÜNNITUS. Sest ta on ka räme badass. No otse jalgevahele ei soovita vist jah vaadata aga see, et ta kõrval on aitaks mind kindlasti palju.

Miljardid naised on sellega enne mind hakkama saanud, ju siis saan mina ka, sest ma olen ju ka hull badass mutt siiski.

Btw, ärge saage valesti aru. Still not pregnant.

Comments

comments

13 thoughts on “Hirmul on suured silmad ehk mida kardab naine juba enne rasedaks jäämist.

  1. Loe äsja ilmunud raamatut: ” Meie laste sünnilood.” Naised kirjutavad sünnitusest. Saadaval nii Apollos kui RahvaRaamatus, ka minul on paar tükki soodsamalt pakkuda. Päris äge lugemine, kuidas mõni autos sünnitas näiteks või kuidas üks ema kolmikud sai ;) Milline on plaaniline ja erakorraline keiser, milline on olukord ehk siis kui sul sünnib laps enneaegselt. Kõik sünnitused ja lood on erinevad :)

    • Ei ma lugesin mingit raamatut… Delfi sünnituslood 2004 vist oli. Raamatukogust leidsin :D

    • Kusjuures ma mõtlesin ka sellele, et päris hirmus oleks kui mitmikud sünniksid. Kuigi jah, tänapäeva tehnoloogiaga on see ikka päris ime siis, sest südamelöökidest peaks ju kohe ära kuulma, et mitu. Aga mõtle kui sünnitad ja siis avastatakse, et lapsi mitu. Surprise motherfucker ! :D

  2. Imetamise koha pealt, siis ma olin samasugune enne nagu sa kirjeldasid. Aga nii kui laps sündis, siis tundus see kuidagi nii loomulik ja noh..laabus lihtsalt.

    Mis lõgesse puutub, siis sellest ma tean siiamaani minimaalselt ja kuna Eileen sündis juba paraja juuksepahmakaga, siis ma selle a la liikumist ei ole pidanud õnneks kordagi nägema :D

    • Ma loodan ka, et läheb üle, sest tahaks siiski ju võimalikult naturaalselt läbi ajada :D

  3. paar hirmu võid kohe enda jaoks ära kaotada, näiteks see kui sul suvalt “eiteakus” veed ära tulevad. Sest see ei tähenda seda et sul kohe sünnitegevus pihta hakkab ja sa sealsamas kohe sünnitama hakkad. Selleni läheb ikka üldjuhul tükk aega, eriti kui valusid sellega veel ei kaasne. Nii et võid rahulikult veel mõned tiirud koeraga teha enne kui koju lähed :P Sünnitamine ise on minu arust kõige lihtsam selle kogu protsessi juures, hullem on hoopis mitmetunniseid valusid kannatada kui emakas vaikselt avaneb :)

    • Ma tean ja, et sellega läheb aega üldjuhul, eriti esimesel korral, aga hirmus oleks ikka ju :D
      Ja need mitmetunnised valud on veel kõige õutsamad, sest ma olen selline piripill ka veel ju :D

  4. Kahjuks pole sa küll lähiaastatel lapse saamiseks valmis, sellise jutu põhjal otsustades :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.