Holy shit, mul on majas hiired

Kui mees mulle paar nädalat tagasi rääkis, et kuulis kuidas hiired laka peal jooksid ja krabistasid, pidasin ma seda arulagedaks jutuks – meil ei ole siin elatud viie aasta jooksul kordagi olnud probleemi majja tungivate hiirtega! Igal kevadel on meil sipelgad köögis ja vahel ka vannitoas, suvel on kärbsed, aga hiired, ei…

Mõni päev peale seda koristasin sahvrit ning tõstsin sealt välja augulise kassikrõbinate koti ja mitu riidest kotti, mis olid lihtsalt tuimalt ära näritud. Ja mina veel imestasin, et mida see kass seal sahvris vahib koguaeg… No selge, ei tulegi meest lollimajja panna selle hiire jutu pärast!

Umbes nädala eest hakkasin kuulma kuidas ”keegi” elutoa põranda all mõnuga midagi närib – sinna läheb siia põrandasoojustus ja -laud, jah? No ikka niimoodi näris, et selle heli järgi oleks võinud eeldada, et tegu on vähemalt kopraga! Hirm tuli nahka lausa, et no KUI SUUR see elukas ometi olema peab…?

Järgmisel päeval kuulsin närimist juba kahes kohas, samaaegselt. Ja jällegi, lasti nii suure mõnuga, et ma ei saanud Madliga koos isegi lõunaund magada. Üldse ei aja kettasse eks, kui tekib võimalus puhata ja siis kui kõik on vaikseks jäänud, hakkab mingi hiirenärakas põranda all midagi niimoodi närvima, et ragin taga…

Frustrated GIFs | Tenor

Ükspäev nägin maja vundamendi ääres hiiglaslikku auku. Selle läbimõõt on vähemalt mingi tikutopsi suurune. Kas see on mingi roti sissepääs või mis tunneleid mulle siia maja alla uuristatakse?

See kooselu nende elukatega ei sobi mulle kuidagi, aga samas mõte sellest, et ma hakkaks neid mürgitama või lõksuga püüdma, tundub ka täiega vastuvõetamatu. Nad on ju ka elusolendid. See on kuidagi nii kahe otsaga asi – ma ei tahaks neile üldse viga teha, ma vihkan seda hetke, kui näen, et kass on jälle mõne kätte saanud ja kõige jubedam on veel see, kui nad on alles pool-elus on ja piinlevad, aga samas ei taha ma ju ka seda, et nad minu varusid hävitaks, maja ära näriks ja mööda mu elamist jookseks…

Emal mul on mingi Top Shopist ostetud Pest Repeller junn, mis käib pistikusse ja see pidavat kõik soovimatud elukad majast välja peletama. Asi pidi isegi töötama, aga koguaeg ei tohi pistikus hoida, muidu elukad harjuvad sellega ära. On keegi veel katsetanud, töötab?

Õnneks on mul kaks kassi ka, kellest üks, nagu välja tuleb, on suht hiirekunn. Kolme päevaga on ta kinni nabinud juba neli hiirt. Tänu sellele on õnneks mu hirm põranda all pesitsevate kobraste suhtes ka vaibunud.

Esimese hiire sai ta õhtul kätte, kui lapsi magama panin. Kass muudkui karjus haleda häälega, nagu hakkaks surema. Lähen mina siis vaatama, et mis keiss on. Ahaaa, hiire laip – kass ootas kiitust! Paar paid, kass rahul ja vaikus majas. Mees oli kodus, tegeles õnneks tookord ise selle laibaga, sest no jumal selle eest, kui tänapäeva kass hiirt sööma peaks…

Ma muidu hiiri ei karda, minu arvates on nad pigem nunnud ning mul on lapsena isegi rotid endal olnud. Rotid on kusjuures täiega lahedad ja targad tegelased. Üks oli mul kaugushüppaja – minu õlalt hüppas koguaeg ema õlale, kuigi too seda üldse ei sallinud. Vahemaad olid ka ikka korralikud, oma mitukümmend sentimeetrit kuni võib-olla isegi pool meetrit. Teine rott oli rändur – murdis koguaeg oma puurist välja, sest ma olin talle ise oma peaga kaks puuri üheks kokku ühendanud. Enamasti tuli ta mulle siis kaissu magama või läks diivani alla, katteriide peale pikutama, aga ükskord ta vist eksis ära. Nädal aega oli kadunud ja päeval, mil mina juba nuttes puuri kokku korjasin, vahtis ta mu emale kraanikausi alt, pesupulbripaki ja nõudepesuvahendi vahelt vastu. Taasnägemise rõõm oli mõlemapoolne.

Ja vot eile oli mul sarnane kogemus, ainult, et just väga rõõmsaks seda nimetada ei saanud. Tulen mina hommikul unise peaga kööki, et hakkan siis kohvi ja putru keetma, Mann tölla-tölla mul sabas. Teen kraanikausi alt kapi lahti, et teepakk ära visata ja oibläää – mingi hiirevolask hüppas mulle vastu ja jooksis mul põhimõtteliselt üle varvaste. Oiii kus ma kiljatasin…

Peale seda jäi kass sinna kapi ette vahtima ja mõne aja pärast tuli ta juba taaskord oma ”ma sain hiire” kisaga* elutuppa. Ja siis hakkas pihta! Muudkui loopis seda laipa mööda elamist. Hiir lendas nagu põrkepall, küll mänguköögi suunas, küll nukumajja, küll legodesse. Ma ei saanud seda hiirt kätte ka ta käest, muudkui jooksis sellega mul eest ära ja lihtsalt loopis seda. Korra oleks selle peaaegu mulle diivanile kaissu visanud! Super rõve. Pärast nühkisin põrandaid ja mänguasju, nagu meil oleks katkuhaige külas käinud, sest nii rõve tundus mõte sellest, et see laip mul siin igalpool ringi lendas.

*Päriselt, ma kardan juba seda kassi – ma võpatan iga kord kui ta mulle voodisse või diivanile hüppab, sest daipohh, kui ta mulle mingi hiire peale kukutab. Pärast ärkan ükskord nagu mu vend kunagi ammu ühel hommikul – hmm, huvitav, midagi pehmet on varvaste vahel… :D

Ühesõnaga, kuna mees ei olnud kodus, pidin selle laibaga ise tegelema. Võtsin siis kaks tugevat papitükki ja üritasin nendega laipa aknast välja visata. Sain hiire papitüki peale, kõndisin aknani ja hakkasin seda avama, aga see kassiraisk otsustas ka aknalauale hüpata ja ikka täpselt sinna papitüki alla niimoodi, et hiir kukkus mulle pihku. No johhaidii, aitäh tõesti!

Ja siis täna – tulime meie õhtul poole üheksa ajal ujulast koju ja hakksime sööma. Järsku hakkab Madli hüsteeriliselt röökima, umbes nagu siis kui ta telkides kolli kartis või tookord, kui ta vannitoas ämblikku nägi. Selline korralik ”ma suren kohe hirmust maha” kisa. Kass, kelle ma just kolm minutit tagasi olin sahvri poole lasknud, oli nüüd kuskilt välja võlunud hiire ja mängis sellega kardina taga. Ja see oli see rõvedamat sorti juhus, kus hiir veel pooleldi elas, jooksis ja iga kord karjus, kui kass teda püüdis… Nii tore vaatepilt lastega õhtusöögi kõrvale… Ja järgmisel hetkel oli hiir kadunud. Lihtsalt mitte kuskil ei ole. Mees küll ütles, et kass olevat talle ikka otsa peale teinud, aga no ma ei tea… kus ta on siis? Ära ta teda kindlasti ei söönud, see on kindel.

Ja nüüd ma siis elan siin, kuskil vedeleb kas mingi laip või pool-elus hiir ja mina mõtlen kas ja millal see mul nüüd kuskil kapi taga haisema hakkab. Johhaidii, on vaja sellist porri või.

Best Life Is So Hard GIFs | Gfycat

Comments

comments

2 thoughts on “Holy shit, mul on majas hiired

  1. Veidi teisel teemal, aga ma tahtsin küsida kuidas Annemaial sul atoopiaga lood on? Kas on paremaks läinud? Ma loen igalt poolt, et enamus kasvavad paari aasta jooksul ikka välja sellest.. Tahaks lootust lihtsalt, et läheb paremaks..

    • Praegu, kui ta on värskelt 6a saanud, saan öelda, et võrreldes selle paari aasta taguse ajaga on asi ikka väga väga palju parem. Suhteliselt harva lööb nüüd üldse välja ja siis saab ka päeva või paariga asja kontrolli alla. Verised laigud on minevik. Et lootust tõesti on! 😀

Vasta L-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.