Ideaalsed jõulud vs reaalsus

Teate mida mina endale ette kujutan, kui ma mõtlen ideaalsetest jõuludest?

Isa ja ema lähevad metsa jõulupuud tooma, lapsed riburadapidi, paksus lumes sumbates nende järgi. Koos valitakse puu välja, isa raiub puu maha ja viib selle seljas autoni, nagu Herakles. Koju jõudes sätib isa puu püsti, ema otsib välja kuusekarra ja kulinad, lapsed silkavad rõõmsalt siia-sinna, terve elamine on täis jõulumuusikat ja piparkoogilõhna. Kui puu on püsti saadud, ehib perekond selle koos ära.

Koos küpsetatakse ja kaunistatakse piparkooke, naerdakse, kallistatakse, tehakse nalja, tantsitakse ümber kuusepuu ja lauldakse jõululaule, seejuures on kõigil täiesti savi, et keegi neist eriti viisi ei pea.

24. detsembri hommikul avastavad lapsed kuuse alt kingitused. Jõuluvana on käinud! Nad on saanud jõuludeks täpselt selle, mida soovisid!

Ema küpsetab traditsioonilise, nullist ise tehtud jõuluõhtusöögi, mis saab muidugi i-me-line, sest teisiti ju ei saakski! Kõik söövad ja kiidavad. Kõik on õnnelikud ja tänulikud ja armastust täis.

Peale perekondlikku õhtusööki vaadatakse kaisus mõnda täiesti-absurdset-tüdimuseni-ära-leierdatud-jõulu-klassikat, aga keegi ei ulu, sest see on traditsioon. Süüakse head ja paremat, ning nauditakse teineteise seltskonda. Lapsed on üleval nii kaua, et kustuvad sinnasamma, diivanile…

Ühel neist imelistest jõulupäevadest on mõne sugulase maamajakeses ka suur suguvõsa kokkutulek, kuhu ei mida mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et tahetakse. Sellega ei kaasne mingit stressi, ala ”omg-mida-ma-sellele-põhimõtteliselt-täiesti-võõrale-näole-kingin? Ah-võtan-küünla-vähemalt-midagigi”.  Üheskoos on tore ja hea.

Vot midagi sellist. Aga mis on/oli reaalsus?

Ma pidin põhimõtteliselt kuuse müügimeest põlvili anuma, et ta mulle ühe puu koju kätte tooks, sest meil ikka veel pole autot. Aga vähemalt ikkagi saime kuuse ja veel päris kobeda. Üles seadsin ma selle põhimõtteliselt üksi. Ehtisin koos oma ema ja lastega.

Piparkoogid… Hmmm. Esimene laar tainast läks pekki. Teoreetiliselt ma isegi ei tea mida ma valesti tegin, aga lõppkokkuvõttes oli mul 4,5kg rullimatut ollust, mis lihtsalt mööda lauda laiali pudises… Kuna ma olin lastele juba piparkoogitegu lubanud ja uue taigna tegemise oleks olnud liiga ajakulukas, voolisime sellest samast pudisevat ollusest mingi imevalemiga siiski piparkooke meenutavad ”jõuluküpsised” välja (piparkoogimaitseainet sai vist naaaatukene liiga vähe, sest piparkoogi maitset neil igatahes polnud).

Teoreetiliselt sain linnukese kirja, sest lapsed said rullida ja voolida ja vorme täiesti rändom kohtadesse vajutada, kuigi ma üritasin juhendada, et nad võiks alustada taigna äärtest, et ma ei peaks seda ühte ja sama ”rullimatut, pudisevat ollust” 101 korda lahti rullida üritama, aga noooh, okei… Lõpuks said nad ”piparkooke” glasuurida ka tegelikult. Või noh, palju sellest nüüd piparkookidele jõudis ja palju otse suhu, see jäägu parem saladuseks. *Joel näiteks lasi hunniku glasuuri piparkoogile, lakkus selle sealt ära ja kordas tegevust*

Minu ”nullist tehtud” õhtusöök nägi igatahes välja nii, et 23.detsembril kõmpisin poodi nagu kõik ülejäänud Eestimaalasedki, nagu hiljem selgus ja ladusin korvi kõike, mis traditsioonilisel jõululaual on, aga võimalikult väikses versioonis, sest ma teadsin, et lõppkokkuvõttes on 100% tõenäosus, et ”keegi” nutab, et ta ei taha tegelikult süüa, ”keegi” ütleb, et ”talle ei maitse”, kuigi see ”keegi” ei vaevu isegi pakutut proovima ja ”keegi” ulub nutta, sest ”keegi” nuttis esimesena… Ütleme nii, et ennustus läks täide, sest hetkel on mul kapis purk hapukapsast, millel on kaas maha keeratud vaid selleks, et sealt umbes-täpselt üks kahvlitäis võtta ja seejärel see purk kinni tagasi keerata. Lisaks on mul kapis ”üleliigset” liha, verivorsti, pohlamoosi, sülti, ahjukartuleid ja põhimõtteliselt kõike muud, mille valmistamisele kulutasin ma meelega absoluutselt minimaalse aja, sest ma oleks ikka sittakanti tige, kui ma oleksin veetnud kolm nädalat kokates ainuüksi selleks, et ”keegi” saaks mulle jõululauas vingus näoga läbi hammaste ”see ei maitse mulle juuu” näkku iniseda. :D

10--300x210

”Vaatame kaisus mõnda lääget jõuluklassikat” päädis sellega, et mees kutsuti ööseks tööle ja ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiii lähedal sellele, et saadan lapsed lihtsalt tuimalt magama ning korgin lahti (alkoholivaba) veini, et end kummuli juua. Esiteks. Mida kuradit on neil nolkidel viga, kes leiavad, et linna vahel on täiesti okei autoga kimada ja külg ees sõita, nagu kõvad mehed? Päriselt, ma lööks sellistel telliskiviga esiklaasi lihtsalt sisse. Üks selline ajudeta ”kõva mees” oleks peaaegu Madli kärule sisse pannud, kui JÕULUÕHTUL koera jalutamas käisin! Teiseks. Mis mu lastel viga on (*aka mida MINA valesti teen*) Miks nad iiiaaaalgiii ei kuula, kui ma räägin nendega normaalsel häälel?

i-got-an-idea-lets-drive-mom-bat-shit-crazy-so-she-tells-us-to-shut-up-and-watch-tv-until-dinner-mission-accomplished-and-no-studying-e4fb1

”Jaa kallis, ma saan aru, et sa tahaksid praegu kommi süües multikaid vaadata, aga emme ei saa põrandaid pesta, kui kõik su 104873 puslet on siin maas laiali.” *Korraga. Segamini. Kas ma juba ütlesin, et neid on umbes 104873?* ”Palun koristage ära. Ma lähen koristan nii kaua magamistoas, teie koristage siin.” 15 minti hiljem astun tuppa mis on VEEL HULLEM, kui enne…  Ma ei tea miks ma üldse lootsin, et nad midagigi ära panevad.
Allalaaditud failImeline jõuluõhtu, kas pole? Isa on tööl (või ”tööl”, aka oma salajase perekonna juures jõule tähistamas *nali ofc, kui keegi aru ei saanud*), ema karjub ja lapsed nutavad nurgas, sest emme sunnib neid oma jura kokku korjama. Jõuluõhtul peab ka koristama? MEELETU ülekohus. Aga mis peamine, lõpuks siiski sai mant kokku ja me vaatasime kaisus kuidas Artur jõulud päästis. Peale seda vaatasin mina üksinda veel mingit täiesti ajuvaba jõulu-õudukat, tänu millele ei julgenud ma enne hommikut vetsugi minna, sest mis siis, kui klouni näo ja piraaja lõugadega jõulu-tõuk tuleb ja mu lapsed alla neelab, ahh??

Ja teate mis veel on imeline? Kõige lähedasem ”suguvõsa kokkutulek” mida ma viimastel aastatel näinud olen, oli siis, kui mu onu naisel oli sünnipäev ja tol peol saime me ka olla umbes 20 minutit, enne kui Beebi-Annu rahvamassist ära flipis ja me temaga õue jalutama suundusime. Muide, ma olen üpris kindel, et vähemalt pooled mu sugulased ei tea isegi mu laste nimesid…

Ja see ongi üks põhjustest miks ma tahan ”nii palju” lapsi. Ühel päeval on mul see ”oma küla”, mida mul iial olnud pole ja muidu iial ka olema ei saaks. Ühel päeval olen mina see vanaema, kes sokki kududes põlve peal lapselapsi hüpitab ja nuiaga miniaid taga ajab, sest viimased tahavad mingeid ”oma jõulu-traditsioone teha”. Psõhh, hullud eided… Aga teile mu armsad, imelisi jõule! Tagantjärgi.

 

Comments

comments

5 thoughts on “Ideaalsed jõulud vs reaalsus

  1. Kõrvalt vaadates tundub, et “näägutad” laste kallal liialt. Sellepärast nad ei kuulagi/kuulegi sind. Sinu hääl on neile tapeediks muutunud. Üldilselt on väikeste laste kasvatamisel tõesti abiks selline raamat nagu “Minu mõistus on otsas”. See autor aitab tõesti mõista kuidas lastele läheneda. Tal on ka teismeliste jaoks häud raamatuid välja antud.
    Aga üldiselt, jõulud on vaid su enese peas. Tee lihtsalt nii, et teie perel oleks tore, tühja neist “kaisus filmivaatamisi”. Parem mängi lastega koos, minge õue jalurama, väsita lapsed ära, saad õhtul veel mehega filmi koos vaadata.
    Üldse, mõtle oma perele ise traditsioonid välja. Palju lihtsam on nii elada. ☺

    • Tavaliselt ma ütlen paar x ilusti ja nii, et nad ikka saavad aru ka, et ma nendega räägin. Ja kui see ei aita, siis tuleb “karistus”. Olen tegelt lugenud seda raamatut, aga aeg-ajalt peab ikka üle sirvima…

    • Ära loodagi! Mul lihtsalt pole olnud tuju blogida. Tänasest läksid lapsed uuesti aeda, seega vast varsti ikka midagi kirjutan. Meil muidu kõik korras, seega muretsema ei pea. :)

Vasta t-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.