Hetkel on hinges selline sügelus. Kõik mida ma tahtnud olen saab ju tasapidi, tükk-tüki haaval kokku aga mida ma siis siin sügelen? MA EI TEA!
Ehk ma kardan, et see kõik on liiga hea, et olla tõsi ja tavaliselt on ka, minu puhul. Ma kardan, et kõike see hea võetakse mul jälle käest ära ja ma jään jälle üksi neid haavu lappima. Ja ma ei taha seda.
Tõde selgub lähipäevil ja ma kardan nii mis kole. Kui ma täna avastasin, et ainult paar päeva on aega selleni oleksin peaaegu infarkti saanud.
Kas ma teen ikka õigesti? Kas see on ikka õige otsus, õige otsus kõigi jaoks? Kas ma saan hakkama? Kas see nagu reaalselt ka toimub või?!
Ma tean, et ma tahan seda, olen ju hinges alati tahtnud.
Aga ma olen õnnelik, mis siis, et toas on külm kui põhjanabal ja telefon ei tööta. Ja suur ohatis on ka mokaotsas. Raisk, valus on.
Praegu kuluks üks suur pokaal dreamerit ära.
Ma juba pikemat aega veidi kahtlev olnud. Olen juba tükk aega oodanud, millal see õige postitus tuleb. Aga, ära mõtle halvale. Be positive! ;)
Mõne päeva pärast ilmselt on asi selge ja siis saab ka öelda :D
Vauu, ei tea kas see on see, mida arvan :D See oleks äge! :)
Tõenäoliselt :D
Mul on ka pisipisipisiiiikene ( ok, tegelt päris suur) eelaimdus, mis see uudis olla võiks :) Jään ootama igatahes :)
Täna õhtul peale kaheksat või homme hommikul saab juba teada :D
sa ei ole kuigi salapärane :D
Ma tean ja :D