Isa-tütre suhtest

Ma mäletan nii hästi, kuidas mulle siin mõnda aega tagasi mitme inimese poolt öeldi, et kuna Annukas on selline emmekas, siis neil ei teki isaga mingit erilist suhet. Et mina takistan selle tekkimist siis oma olemasoluga.
Juba toona arvasin ma, et see on rumalus, sest ma nägin kui väga mu mees seda last armastab ja loomulikult jumaldab ka Annu oma isa. Oli ju tema see, kes esimesel ööl lapsega tegeles, tema esimesed nahk-naha kontakdid, söötmised ja mähkimised tegi, sest mina olin ”koomas”. Kodus me kaklesime, et kelle kord on nüüd last hoida. :D Mina tissitasin, tema krooksutas jne. Ilma temata…ma ei kujuta tõesti ette, kuidas ma need esimesed 2-3 nädalat vastu oleksin pidanud või hakkama saanud.

Pole midagi armsamat ja südantsoojendavamat, kui vaadata oma meest ja last koos mängimas. Need naerukilked, mis Annukas kuuldavale toob, kui nad issiga müravad… muusika mu kõrvadele.

Iga kord, kui mees tuppa siseneb, kimab laps tema suunas nagu rakett ja kui ta üritab toast väljuda, on kuulda ainult suuuuur kisa. Kui issi mööda läheb, siis küsitakse kohe sülle ja sellist asja enam naljalt ei ole, et teda rahus maha võiks panna.

Enam pole probleemi, et Annu ei jääks temaga või, et ma pelgaksin neid pikemaks ajaks omavahele jätta, sest kardaksin, et Annu saab infarkti, kui mind järsku läheduses pole. :D

Muidugi on Annemaia veel emmekas ja ripub mu küljes nagu takkjas, aga sellisest asjast nagu isa-tütre suhte ja läheduse puudumisest ei ole siin majas juttugi!

Seega olen rõõmus, et olen jäänud endale kindlaks ja usaldanud kõiges oma sisetunnet. Ma siiralt usun, et iga ema tunneb ise millal on millegi jaoks õige aeg. Näiteks nagu see oma voodisse kolimine meil siin oli. Ma mõtlesin sellele juba varem, ning ka proovisin, aga tundsin, et aeg pole ikka veel päris ”küps” ning nii see jäi. Aga nüüd proovime uuesti ja hetkel uinub ta enamasti juba oma voodis (öösel kolib ikkagi meie voodisse). Hetkel pean siiski tema kõrval lebama või kätt tal kõhul hoidma, aga eks aegamisi harjutame ja küllap ta varsti ka täiesti ise magama jääb. Kiiret ju pole. :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

2 thoughts on “Isa-tütre suhtest

  1. Just, nõustun suga täielikult!
    Iga asi omal ajal. Tuleb aega anda endale ja lapsele, et kogu areng saaks kõigile positiivselt toimuda.
    Meie Iti on ka siiani väga emmekas aga no issi tekitab sellist elevust, et vahel tekib lausa kadedus:)

    • Jaaaa, ma ei tea kas ma blogis rääkisin või ei, aga ükskord oli nii, et läksime üks ühele ja teine teisele poole last. Mõlemad kutsusime Annut ja laps läks issi juurde. Ma olin ”mega solvunud”. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.